Päiksetõusust eikusagimaal III

17 03 2010

Kümnes päev ei toonud vist midagi uut siin päikse all sest mul puuduvad selle päeva kohta igasugused märkmed. Mälu on mul hea aga lühike seega ei oska selle päeva kohta midagi öelda.

Üheteistkümnes päev tundus nagu kümnes igav ja rutiinne, kuid pakkus sellepoolest piisavalt põnevust. Kuigi ma ootasin, et homme hommikul lendan tagasi Darwinisse ja saan hakata tehtud töö vilju maitsma ei läinud see mitte nii.
Terve päev möödus tööd tehes ja oodates lõppu aga nüüd selgus, et ma ei sõidagi koju. Shay´le ja Haydenile tegi asi muidugi nalja sest päeva otsa olin mina teinud nalja teemal, et homme lasen siit nagunii jalga… nüüd siis selline pauk. Aga ma olen isegi rahul. Samas esialgne plaan on, et kolmapäeval lendan tagasi koju. Juhul kui keegi homme tulemata jätab siis veedan siin veel terve nädala.
Täna käisime Freshwaer Bays ujumas. Imeline koht. Inimesed oleksid valmis suuri summasid maksma, et seda kohta näha ja seal ujuda aga seda saab ainult siis kui tuled siia rasket orjatööd tegema:) Samas läbi mangroovi käikude kuskile kivikaldale sõita natuke kivide otsas turnida ja siis lõpuks looduslik bassein enda eest leida on seda väärt. Võluv koht.
Õhtul aga tuli pikset luuavarrest. Õigemini hakkas kartul paukuma. Olen eelmistel päevadel kiitnud söömise osa sellel laeval. Tänane vahejuhtum muutis söögiteemad koomiliseks. Nimelt võtsin kuus tükki (ca 2,5 kartulit) kartulit kolme(1,5) asemel ja kokk tegi mulle märkuse. Arvasin , et tegi niisama nalja. Ma ju nägin vaevumärgatavat naeratust?! Hiljem sain ka farmimanageri abi Shan´i käest kerge epistli. Vot ei teinudki nalja. Teavitas minu aplusest hoopis juhtkonda. See ajas närvi ainult sellepärast, et tundus nii ajuvaba. Aga mis sest enam.

Read the rest of this entry »

Advertisements




Päiksetõusust eikusagimaal II

15 03 2010

Viies päev toob toanaabrite vahetuse. Senise Tom´i Inglismaalt vahetas välja eestimaine Andres. Seesama kelle nimi mind siia töölegi aitas. Olen kindel, et vähemalt üks Darwinis elav neiu on kade.

Olen avastanud, et mulle meeldib laevas elada. Siin on nii kodune tunne sest õhtul saab pugeda jälle TEKI alla mitte ei pea piirduma ainult linaga nagu Austraalias tavaliselt. Väiksed asjad muutuvad siin oluliseks.

Tunnen, et tööaeg hakkab õnneks järjest lühem tunduma. Täna sai see minu üllatuseks õite vara otsa. Samas homme on oodata hoopis raskemat päeva. Ma ei karda enam midagi. Hoopis rõõmustan, et senise 10 sõrme asemele valutas röökimapanevalt teisel päeval ainult 8 sõrme ja täna ainult üks. See ei tähenda, et teised sõrmed ei valuta. Tõenäoliselt ma lihtsalt ei tunne neid nii hästi. Merevesi, päev otsa, tundub olema ka paras tuimesti. Pimedatekirja lugejat minust vist ikkagi ei saa. Vähemalt enam mitte.

Read the rest of this entry »





Kui mind enam ei ole…

19 02 2010

…internetis, siis olen hoopis merel. Ja nii oma 2-3 nädalat järjest. Ei blogipostitusi, kirju, kõnesid  – mitte midagi. Olen maailmast täiesti ära lõigatud. Asun keset tühjust ja tegelen raske tööga. Pärlikarpide puhastamisega.

Pikalt olen hoidnud seda suurelt välja kuulutamast aga ükskord peab oma tulevikuplaanidest rääkima hakkama. Nimelt lendasin Darwinisse teadmisega, et siin on palju rohkem tööd ja loota võib finantsilise seisu  olulisele paranemisele. Sealhulgas oli mõtetes mõlkumas ka võimalus teha juba ammu välja hõigatud pärlifarmi tööd. Reis oli jõudnud omadega sellisesse punkti kus oli vaja sooritada restart ja tegutsemisplaanid vajasid ümber mõtlemist. Pärast mõningaid ponnistusi võin öelda, et olen Paspaley Pearling Company töötaja. Aga asjad ei ole liikunud mitte nii nagu mina olin neid ette kujutanud.

Üldiselt ei liigu Austraalias midagi plaani järgi aga sellist õnnetusehunnikut nagu mina on raske ette kujutada. Kõigepealt ei tahetud minust midagi kuulda. Kui mind lõpuks jutule võeti olin ma kannatamas mangopuu okstest tilkuva piimja massi tekitatud allergia käes. Kuna 32 kraadine merevesi on täis kõiksugu ohtlikke ja vähemaohtlikke (aga siiski ohtlikke) baktereid ja molluskeid ei lubatud mind merele. Probleem oleks võinud üle pea kasvada ja sealt ei saa lihtsalt arsti juurde jalutada. Lähima asustatud paigani on olenevalt minu töökohaks olevast farmist 2000 kilomeetrit. Tööle sõidutatakse eralennukiga.

Read the rest of this entry »





Reaalsus taob jalaga …

10 02 2010

Ammuks see oli kui ma optimistlikult Austraaliasse maandusin ja olin valmis tegema mehetegusid? Mitte väga ammu. Natuke vähem kui 3 kuud tagasi. Optimistlik olen ma jätkuvalt ja näen tulevikku eredates värvides aga… mehetegusid on saanud erinevatel põhjustel saanud teha vähem kui alguses plaanis. Vahele tuli elu.
Võiks öelda, et viimased kuu aega on olnud minu Austraalia elu raskemad. Ma ei kurda. Kui lööb pikset siis pärast seda on loota värsket õhku ja päikest! ( See kehtib Eestis, pärast Austraalia äikest on õhk ikkagi umbne) Aga vahel on küll siuke tunne nagu oleks pildil kujutatud kass. Tõesti ei tea kus jälle uus obadus tulla võiks.

Millega viimane kuu aega mind õnnistanud on?

Terves jaanuaris pärast Bundabergist lahkumist oli mul kokku 4 tööpäeva. See viitab juba ilma sõnadetagi minu võimalikule kehvale rahalisele seisule. 🙂 Samas 1) mul tekkis Eestis arvele rahatagavara 2) sõlmisin just täna töölepingu Paspaley Pearling company´ga
. Read the rest of this entry »