Päiksetõusust päikseloojanguni

3 06 2010

Täna hommikul kell 6 oli äratus, et hakata edasi liikuma kaua-kaua oodatud valgeliivarandadega Gili saartele. Kell on vahepeal tiksunud juba viieks õhtul aga mina ootan alles oma teist praami/paati, mis mind lõplikult sihtpunkti toimetab. Tegelikult oleks olnud ka lihtsam võimalus, mis oleks mind otse sihtpunkti toimetanud ainult ühe tunniga. Turistidele mõeldud shuttleboat otse Gilidele. Praegu arvutades oleks läbinud sama vahemaa 6-7 korda kiiremini. Samas oleks see ka täpselt sama palju kordi kallim olnud.
Teisalt ongi niimoodi reisides põnevam, seikluslikum. Näeb rohkem kohalikke ja kogeb veidraid situatsioone. Selle loo kirjutamist alustasin ma bambushütis, kus vaevalt uskusin elektrit leiduvat. Kõrval istub Indoneesia poisike, kes huviga vaatab kuidas ma kirjutan ja suure usinusega minu mütsi endale pähe proovib. Huvitav-huvitav! Teisalt olen ma üsna kindel, et selle elektri eest hakatakse hiljem raha nõudma.*
Mul ei ole midagi Indoneeslaste vastu aga tundub, et pidev turistide hord Balile on nad lihtsalt ära rikkunud. Juba maast madalast õpitakse turistidele midagi pähe määrima ja neilt raha nõudma. Igal sammul kuuled midagi müüdavat ja sinu poole hõiklevat kohalikku. (Kuigi siin saarel on olukord kordades parem) Mina olin juba teisel päeval suutnud välja arendada sellisel tasemel valikulise kuulmise, et mind sellised tüübid peaaegu ei seganud… Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida!
Umbes tunnine bussisõit selja taga jääb praamini veel tunnike. Praami nägemine tekitab esimese hooga mitmeid küsimusi. Vaadake pilti lähemalt ja võib-olla aimate mille peale ma praamile esimest pilku visates mõtlesin. Panin juba elu ilusaimad hetke ritta, et kui peaks vaja olema varsti neist parim valida…
Teine ebameeldib üllatus oli mõned kilomeetrid enne Lomboki saart kui laevatekilt merd vaadates märkasin vees ühtlasi prahikihi hunnikuid. Läikivad kommipaberid, väiksemad kiletükid ja muud pakendijäänused. Kõik, mille lagunemine võtaks vähemalt sadu aastaid ja mille sisse söömine kalale või linnule surma tähendaks. Olles töötanud mitu kuud merel kus isegi sigaretikonid tuli taskusse pista ja emalaevale tagasi tuua ning kilekoti päästmiseks pöörati paat ringi ka kiiretel aegadel oli see pilt mulle harjumatu. Häiriv. Ebameeldiv.
Kuigi Bali ja naabersaart Lombokit eraldavad ainult tühised 30 kilomeetrit siis väga põgusa vaatluse tulemusel erinevad saared päris tugevalt. Esiteks Bali on ainuke hinduistlik saar kogu suures Indoneesia saarestikus. Lombok on seega moslemiusku. Tee peal nägin vähemalt kahe uue Mošee ehitamist. Pähe kippus mõte, et millal meil Eestis ehitati viimane uus kirik? Siin riigis on religioon A ja O.
Bali on toretsev ja (perekonna)templeid täis pikitud ja kohati üsna kaootilise tänavapildiga. Lombokil on eestlase pilgu jaoks palju mošeesid aga võrreldes naabersaaare templite arvuga ainult käputäis usukummardamise kohtasid. Ka tänavapilt on Lombokil korrektsem ja puudusid steriilsust ihkava eurooplase silma kriipivad ebamäärased ehitised. (Loe: lagunevad hurtsikud) Boonusena nägin Lombokil ühte juba täitsa mõistlikku vonklevat mägiteed, mille läbimine tsikliga oleks täitsa mõeldav.
Kui esimene pikem merelõik ületati suurema praamiga, (5tundi) siis Gilidele jõudsime kohaliku traditsioonilise kaluripaadiga, mis nüüd on hoopis kasumlikuma tegevuse (turistide vedamise) jaoks kohandatud. Paat oli tore ja meretee oli huvitav. Kuna merevesi oli peegelsile siis jäi silma mitmeid koralle. Kalu mitte ühtegi. Paadist oli näha ca 10-15 meetri sügavusel kasvavad korallid. Kui hästi läheb käin järgnevate päevade jooksul mitmeid kordi snorgeldamas (ja rannas lebasklemas) sest ega siin väga palju rohkemat teha olegi.
Aga, et te saaksite paremini pihta, mis kuramuse saared need Gili saared on panen siia lõigu reisikorraldaja KonTiki tutvustusest sellel sügisel toimuvale Bali reisile:
Kahenädalase programmi keskel oleme 2 täispäeva hele-helesinise veega paradiisisaartel ehk Gili saartel. Gilil on vaikus ja rahu, sest saare ainsaks tarnspordivahendiks on eesli-kaarikud. Gili läbipaistva veega rannik on parim koht snorgeldamiseks, sukeldumiseks või lihtsalt rannal vedelemiseks ning puhkamiseks. Päikese loojudes valmistuvad Gili rannaäärsed restoranid õhtusöögiks, kus pakutakse ilmselt kogu Bali parimaid mereande…
Päike oli juba loojumas kui jalg randa puudutas. Kuigi enne kui ma oma vastleitud hotellitoast välja tormata jõudsin oli juba pime siis ei jätnud jonni ja läksin katsetasin kohalikku merevett. Oli mõnus. Ootan põnevusega homset, sest teel siia tekkisid mitmed uued tuttavad kellega homme saarekesel kokku võiksime juhtuda.

* minu ennustus läks täide. Kuna ma sain elektrit kasutada umbes kümme minutit ja raha küsiti sama palju kui tunni aja eest internetis, siis kõndisin lihtsalt minema. Mingi reaalsusetaju võiks ikkagi säilida ju!