Austraalia…

30 04 2010

…on üldiselt väga rahulik ja turvaline heaoluühiskond. Ainult vahel juhtub, et minu hosteli ees üle tee pargitud autole pannakse tuli otsa. Tehniliselt ei olnud see küll minu hosteli ukse ees. Kuna Darwin on turistide linn, siis siinse peatänava ainult hostelid ja hotellid moodustavadki. Auto süüdati põlema üle tee asuva Banyan View hosteli ees. Ehk siis teisel pool teed.

Minul, terava silmaga eestlasel, läks selle vraki märkamiseks muidugi oma päevake aega ja üks tugev vihje, et vaata oma hostelist välja astudes ringi.

Muide, et uudislugu oleks rohkem vastavuses ajakirjanduslike uudiskriteeriumitega, siis see uudis omas neist seitsmest „lähedus” kriteeriumit. (Tundub viimasel ajal ainuke ja Eesti ajakirjanike lemmik olevat!!!) Auto omanik oli keegi eestlane keda mul ei olnud au tunda aga kellest olen palju-palju kuulnud.

Muretsemiseks ei ole põhjust! Seda enam, et paari päeva pärast lähen tagasi merele.

Advertisements




Austraalia jahutamisest ja Euroopa kütmisest

7 04 2010

Juba esimestel päevadel Austraalias sain aru, et siinmaal pole ükskõik millise maja varustuses ühte korralikku ahju. Nagu nad meil ikka raudkindlalt nurgas seisavad. Mõtlesin, et küll siin oleks lust ja lillepidu elada. Ei mingeid soojaarveid.
Samal ajal kuskile poekesse sisse astudes oli tunne nagu astuksid sitemast saunast otse külmkambrisse. Ausõna, kui keegi oleks poehoonesse tükikese lund leidnud ei sulaks see veel niipea. Täpselt siuke tunne oli. Algul pani see mind imestama, et kuidas nad seda temperatuuirvahet nii hästi taluvad? Mina kes ma olen Austraalias kolmel kuni rohkemal korral kas päris haige või külmetusnähtudega olnud ei saa sellest tänaseni aru. Aga nii on neil kombeks. Igal pool.
Jõudes tagasi esimese lõigu juurde võiks ju arvata, et elu on siin justkui „odavam” sest kütte peale raha ei kulu. Aga natuke oludega tutvunud sain aru olen „kergelt” mööda pannud.

Read the rest of this entry »





Anatoomia – backpacker

11 12 2009

Olen mitmes eelmises (ja tõenäoliselt ka tulevases) loos maininud sellist tegelast nagu bacpacker. Mis loom see on, mõtlete? Tegemist on seljakotiränduriga, kelle jaoks on oluline näha maailma samas liiga palju raha kulutamata. Käia ringi ja otsida odavaid võimalusi tegemaks seda mida teised teevad kalli raha eest. Üldiselt on see võimalik. Mugavad inimesed on valmis maksma palju raha, kel palju raha pole peavad olema leidlikud. See polegi kuigi raske. Tahan loota, et ka mina olen see leidlik! Kõhutunne ütleb seda.

Backpackereid on erinevaid ja neid liigub ringi igal pool üle maailma. Euroopas, Ameerikas, Aasias ja Sustraalias. Mina kirjeldan viimaseid sest neid olen viimase peaaegu kuu ajaga palju näinud. Ma võiks öelda, et nende seast võib välja tuua erinevaid backpackeri (päkk-päkkeri) tüüpe. Tooksin välja mõned keda siiani olen märganud. Nimekiri pole kindlasti lõplik aga ega ma seda täiendama ka ei hakka. Lähitulevikus kindlasti mitte.

Backpäcker Normalis

Tegemist on keskmise seljakotiränduriga. Ta teeb parajalt tööd aga otsib ka võimalusi edasi liikuda ja paremaid väljakutseid. Ta ei jää ühte kohta liiga kauaks passima kui just pole tegemist tõeliselt erilise-hea kohaga, kus töötegemine meenutab puhkust palmide all ja palka makstakse selle eest veel lisaks. Otsides parimaid võimalusi on ta teel kohanud palju inimesi, kellelt kuuldust on tähtsamad asjad alati meeles ja telefon täis kontakte, mis võivad järgmisest kitsikusest läbi aidata. Kuna need tüübid mõtlevad alati enne kui tegutsema asuvad on nad suutnud ennast varustada kõige vajalikuga, mille hulgas võib parimal juhul olla ka pikapist auto milles saab vajaduse korral magada ja sellega kõvasti raha säästa. Tegemist on igati normaalse tüübiga, kellega oleks mõnus koos reisida.

Backpäkker party-every-night

Need seljakotirändurid ei oma tavaliselt väga palju varandust. Kogu varandus kulub sama kiiresti või tegelikult kiireminigi kui see jõuti teenida. Neid ei morjanda fakt, et kuigi kuskil hostelis või karavanipargis ollakse juba viimased 4 kuud passitud puuduvad igasugused rahatagavarad ja need mis olemas kuluvad ka tänaõhtuse peo käigus. See omakorda tähendab, et kuidagi ei ole võimalik edasi reisida ja tuleb vähemalt nädalake tööd teha ja oodata järgmist palka. Tööle ilmuvad nad alati natuke väsinult ja jututeemasid nendega leida on keeruline. Tavalised packbäkkeri viisakusavaldused nagu kus sa pärit oled ja kaua juba Austraalias seigelnud oled ja kaua veel plaanis? Kui juhtub midagi, mis takistaks nende töötegemist on nad omadega üsnas s…s seisus sest tagavarad puuduvad naguniii ja uue raha teenimise võimalus on nüüd raskendatud. Samas nende tüüpidega võib päris lõbusalt veeta õhtu või kaks sest nalja saab garanteeritult palju aga kolmandat päeva ei peaks lihtsalt tervis enam vastu 🙂 Üldiselt igav hakkab ka.

Not-actually-backpacker

Need on nagu infiltreerujad. Sõjavägi õpetab ka selliseid välja, et saata nad vaenlase tagalasse luuret tegema. Nemad on valinud natuke kergema väljakutse ja väljaõppe omandanud internetis näiteks blogisid lugedes. Nad teavad, et mööda maailma rändamine võib olla tore ja lahe. Kõik teevad seda ja nemad tahavad ka lahedad olla, et kõiksuguste seiklustega uhkeldada. Tavaliselt nad ainult uhkeldavadki. Nii võib olla keegi nende tuttav sellise asja läbi teinud vms. Samas saabudes päris ellu avastavad nad, et seljakotiränduri elu on tegelikult liiga keeruline ja raske. Raha tuleb teenida raske tööga ja aega pidutsemiseks polegi nii palju. Et mitte ennast segada lasta loobuvad nad tavaliselt tööst ja tellivad vanematelt uusi ja uusi rahalaevu või siis lihtsalt ühe, et tagasi koju lennata. Vahel aga vanemad üldse ei pahandagi ja nii saab päris pikalt tööd tegemata hakkama. Samal ajal lõbusalt aega viita. Selle grupi liikmed kattuvad mingis osas kindlasti ka party-every-night tüüpi backpackeritega.

Vaiksed omaette olijad

Nende kohta ma ei oskagi mitte midagi kirjutada sest nagu nimigi ütleb hoiavad nad omaette ja nende kohta ei saa kunagi midagi teada. Võib-olla hoiavad ennast ainult minu eest kõrvale aga võib-olla ka mitte. Igatahes kui oleks aega neid tundma õppida võiks sealt avastada lahedaid inimesi kelle plaanid on kõvasti suuremad kui keskmisel vandersellil aga kahjuks on backpäkkeri aeg limiteeritud ja ühe koha peal veedetud aeg on keskmiselt 2-4 nädalat. Vahel vähem, vahel rohkem. Nägusid on hostlites ja teel palju ja kõigiga ei saagi tuttavaks, palju head tuttavad jäävad selja taha ja tekkivad uued. Vanad kaovad ja tekivad uued näod. Selline on backpäkkeri elu.

Backpäkker normist kõvasti vasakule, paremale (töörügajad ja bossid)

Mõned inimesed peavad lihtsalt närvidele käima. Tehke või tina aga alati on sellised olemas. Backpäkkerite hulgas on sellised inimesed need kes üritavad olla üle kõigi. Paremad või kiiremad või kõvema häälega. Neid võib kiirelt lahterdada bossideks ja hulludeks töörügajateks. Bossid. Kellele ei käiks närvidele kui sama tööd tegema palgatud inimeste hulgast, kes saavad täpselt sama palka, hakkavad mõned õpetama täiesti võhivõõrast inimest kuidas peaks mingit tööd kiiremini/paremini/korralikumalt tegema. Aga mis see sinu asi on? Katsu omadegi asajadega hakkama saada 🙂 Viimane selline oli üks korpulentne saksa leedi, kes teadis täpselt kuidas asjad käivad. Tahtsin tal juba küsida “Do I look like I would care? Just even a tiny bit?”
Töörügajad. sama jutt – töö sama, palk sama aga tema, krt, teeb tööd vähemalt kaks korda kiiremini kui ülejäänud 98% inimestest.:) Polekski paha, las rügab, saabki varem koju ja palju tööd tehtud. Aga siis hakkab boss vaatama, et nonii üks suudab teha nii palju, 98% ei suuda. Järelikult ei ole see kahe protsendi “poiss” ebanormaalselt kiirem ja ebanormaalne vaid viga on hoopis neis 98%-s inimestes, kes sellist kiirust arendada ei suuda. Need paneme ka kiiremini tööle ja hakkame statistikat koostama. Õhtuks oleme kõik surnud või ikkagi mitte piisavalt kiirelt liigutades töötud. No mille kuradi pärast sa rügad kui võiksid ka oma võimete juures lausa puhtata ja ikkagi sama raha teenida? Tropp!

Üldiselt on rändurite hulgas palju selliseid kellega ei tahakski tegemist teha. Nad ei otsigi uusi ja paremaid võimalusi paremini teenimiseks või rohkem nägemiseks.Nad on veendunud, et elu seal hostelis, kus nad parasjagu elavad ongi parim ja sellest parema otsimine oleks keeruline. Tihti ongi see nende jaoks võimatu sest ükskord ennast hostelisse sisse seadnud ja kõik vajalikud maksud maksnud, ei olegi neil juba rahaliselt võimalik uuesti edasi liikuda või teisele hostelile maksta kui pole piisavalt palka saanud. Mina tahaksin olla kavalam.

Nii vahetasingi esmaspäeva õhtul tööhostelit ja olen oma otsusega väga rahul. Juba neljandat päeva töötan uues hostelis nimega Footprints, kus tegelen siiamaani peamiselt väikeste Zuchinide(?) istutamisega. Pean suure meeleheaga teatama, et see töö on lihtne isegi kõige kõrvetavama päiksega ja võrreldamatu puhkus võrreldes minu eelmise töö – kõrvitsate korjamisega 🙂 Kui Kõik liigub edasi nii nagu viimased 4 päeva tundub ka tööd olevat piisavalt ja teenimise ning salvestamise võimalused päris head, et mõne aja pärast muretult edasi liikuda. Pikemate puhkusekohtadena on mõtetesse kerkinud mõnenädalased reisid Bali saarele Indoneesias ja Taisse. seal saab sama raha eest lihtsalt kauem puhata. Vietnamisse tahaks ka jõuda aga aeg on armutu – hetkel olen arvestanud siiski kuue kuuga.

Kojujõudmise võib hea õnne korral edasi lükata Sydney lähedale (New South Walesi ja Victoria osariigi piiril) mõnda suusakeskusesse tööle saamine. Kuna sinna otsitakse töölisi kogu talve- ja lumehooajaks ( mai-juuli) siis saaksin koju alles juuli lõpus või augusti alguses. Aga see on ainult plaan ja sinna tööle saamine on suuresti õnne küsimus sest tormi joostakse sinna hoolega. Et maiks tööd saada tuleb juba jaanuaris kandideerima asuda. Aga olen ennegi lotoga võitnud! Masterplan on ikkagi juuniks tagasi jõuda!





Sõbrad teiega on hea!

6 12 2009

…aga elu samme seab, hakkan minema nüüd oma kitsast rada! Aga mäletate kuidas jõime …?

Täna esimest korda, oi kui julm see võib välja öeldes tunduda aga ikkagi, proovisin meie hosteli basseini ära. Sinise sillerdava vee. (mõnda aega küll vist puhastamata juba) Täitsa mõnus suplus oli. Pikutasin seal vee peal mõne aja ja mõtlesin, et oleks aeg kirjutada midagi ka blogisse. Viimasest postitusest on juba mõned hetked möödas.Lebasin seal ja mõtlesin millest ma kirjutan. Aeg igasugusteks kokkuvõteteks on veel toores. Olen tagurpidimaa elu liiga vähe näinud.

Korraga kargas pähe, et paljudele jäi tegelikult vastamata küsimus miks ma siia üldse tulin.. Miks mul oli vaja lahkuda mugavast ja superilusast kontorist vanalinnas, et sorteerida puid ja kõrvetava päikse all kõrvitsaid korjata (tänane, järjekorras kolmas töökoht) Miks mul oli vaja välja vahetada ideaalilähedane kodu ja asuda siia prussakatest puretud tööhostelisse. Jätta kõik sõbrad, et rännata ringi suvaliste kujudega.(Tõe huvides olgu öeldud, et vähemalt kahele sõbrale sai pakutud varianti minuga ühineda. Kahjuks ei saanud head mõtted teoks.)

Enamus inimesi otsib omale mugavust ja rutiini. Seda nimetatakse mugavustsooniks milles ihaldame sillerdada. Me otsime stabiilsust ja tasakaalu. Mina ka. Aga mitte kogu aeg.

Kuna kõik ei tundunud mulle ikkagi ideaalne, siis oli see üks põhjus. Tahtsin mõneks ajast mugavustsoonist välja rabeleda, et mulle hiljem kuskil kontoris mugavas nahktoolis ikka meenuks olla tänulik hea ja mitteväsitava paberimäärimise ning mõtlemise töö eest. Kodus laupäeva hommikul piimaga meesaia süües tunda ennast koduselt ja hästi. Sõbraga ilusa ilmaga siledal asfaldiniidil tsiklist viimast välja keerates mõelda, et …mitte midagi mõelda, lihtsalt tulistada.

Ma olen nn. „musta“ (kuid tasuvat) tööd teinud päris palju. Soomes, Šotimaal, Eestis. Pärast Austraalia sessiooni on kindlasti päris hea jälle kontoris maanduda. Kõik hakkas liiga loomuliku ja igavana tunduma, aga rutiinist lahtiütlemine polnud ainuke põhjus. Häid asju märkab elus ikka distantsilt ja olen juba nii mõndagi märganud… vahel mõtlen, et kui ma nüüd oleks Eestis. Aga ei ole ja enne juunit tõenäoliselt ei tule ka.

Iga inimese silmaring on täpselt nii lai kui palju ta on maailma näinud. Inimese soovid piirduvad elukogemusega. Ei taha, et minu soovid oleksid väiksed või madalalennulised. Tahtsin värkset hingamist ja uusi kogemusi, mida on võimalik hankida ainult nüüd kui mind ei ole Eesti külge veel liiga tugevasti kinni vasardatud. Kuigi ka nüüd tuli teha väga keerulisi valikuid oli see siiski lihtsam kui tõenäoliselt paari aasta pärast oleks. Selle reisi jooksul näen tõenäoliselt rohkem maailma kui kogu oma eelneva elu jooksul. Võib-olla ka mitte. Aga katsetama peab.

Lisaks kõigele muule tuleb tasa teha ka see, millega minu Koeru Keskkooli inglise keele õpetaja proua Aedla hakkama ei saanud. Nüüd käin päevas läbi kümnete erinevate inimestega ja inglise keeles oskan juba praegu hoopis paremini näiteks …eee…. vanduda. Küll muu sõnavara ka riburada pidi järgi jõuab. Mida ma siinse keelekümbluse puhul kardan on, et mulle jääb külge miski Austraalia kolkaaksent, mis mu inglaste seltskonnas eriti naljakaks muudab. Samas on mul tekkinud mitu briti tuttavat. Suurimad kogukonnad bäkk-päkkerite hulgas ongi iirlased, sakslased ja britid. (väidetavalt on siin ka palju hiinlasi ja teisi asiaate aga mina pole nendega väga kokku puutunud) Teised on väga-väga selgelt palju väiksemad seltkonnad. Seega keelekümblusega saab siin aktiivselt tegeleda.

Et keelekümblust saaks teha ka inglismaal? Aga teate mis ilmad seal on? Ilm ka väike aga oluline faktor miks valituks osutus just Austraalia. Samas tagantjärele arvutades oleks pidanud rohkem vaeva nägema ka Uus-Meremaa viisa taotlemisega. Seal oleks võib-olla isegi lihtsam hakkama saada olnud. Aga sinna antakse aastas ainult 100 tööviisat terve Eestimaa kohta. Vahel muudavad siin ilusa ilmaga (iga päev) möödasõitvad tsiklid natukene tigedaks ja kibestunuks. Üsna kogu aeg on ilm liiga kuum, juba pigem häiriv aga küll ma ükskord ka päiksekreemi pidava määrimisega ja kõrbemisohuga ära harjun. Praegu istun üsna tihti keskpäeval toas sest õues on nii kuum ja UV kiirgus möllab. Siiski meeldib mulle pigem liiga kuum ilm, kui seitse kuud sitta suusailma. Ja oi kui nüüd korralik suusailmadega talv peaks tulema.

Kõige viimane lihtne ja väike argument on kinnisidee. Nimelt kui ma peaks tulevikus päris oma kodu soetama, siis võiks seal üks sein täis olla maailmakaarti. Selle kaardi peal omakorda märgitud riigid, mida olen külastanud. Näiteks väikse ristikesega või fotoga lahedast paigast või minust. Idee vajab veel täpsustamist. Vot ja kui nüüd selline sein peaks tekkima, siis hetkel oleks see väga-väga Euroopa keskne. Seega otsustasin, et laiendan seda Austraalia ja Aasia sihtkohtadega.

Kas olen otsusega rahul? Ma olen olnud Austraalias vähem kui kuu aega. Täpsemalt 17 päeva. Kuigi see aeg pole olnud ainult meelakkumine ja roosamanna, piimajõed ja pudrumäed olen ma siiski hoolimata kõigest hetkel rahul. Mulle ei meeldi koht, kus praegu peatun aga tean, et kui olukord on sitt on see ainult meie tuleviku väetiseks. (parafraseerides presidente) Edasi saab ainult paremaks minna ja tulevik paistab juba praegu heledamates toonides kui veel nädal tagasi. Seega olen rahul ja jätkan reisi panustades kui vähegi põhjust (nagu ermo võrdles pokkeri terminitega) all-in. Kaotada pole siin enam midagi võita aga oi-oi kui palju.

Lisaks hakkab juba formeeruma täpsem plaan kuidas ja mismoodi edasi liikuda. Milliseid paiku ma külastan ja millega reisi lõpuks hakkama olen saanud. Pean ütlema, et nii mõnigi kuskil varasemas postituses mainitud tegevus võib jääda tegamata aga see ei tähenda, et reis lahjemaks jääks. Usun, et nüüd vaatan asju juba realistlikumalt ja oskan paremini planeerida ka tulevikku.

Lisaks tahaksin tänada paljusid inimesi, kes mu reisile kaasa elavad ja blogi peaaegu, et umbe on lugenud aga praegu tooksin välja kaks inimest.

Esiteks oma isiklikku pankurist väikevenda, kes plekib kinni kõik vanema venna kodumaised väljaminekud  pakkudes intressivaba laenu. Pole paha!
Teiseks juba mõned ajad tagasi Austraaliast tagasi jõudnud rändurit Laglet, kes mulle ikka head ja veel paremat nõu annab. Tema abiga olen ma vist leidmas ka tööd järgmises linnakeses Cairnsi lähedal. Aga see selgub juba lähitulevikus.
Ahjaa üks tujutõstev kirjasõber on ka. Olgu temagi meeles peetud 😉 Aga kõigi kirjad on oodatud. Katsun kõigile kiirelt vastata aga tööga üritatakse siin hing seest võtta!





Austraalia – meeldiv nagu lubatud

22 11 2009

Kell on umbes 8 reede hommikul (meie aja järgi siin) teie aja järgi siis neljapäeva südaöö kui lennukirattad puutuvad maad. Selja taga on väsitav öö ja pole selle aja jooksul saanud magada rohkem kui tunni või kaks. Sellest hoolimata pole väsimust tunda. Olen lennukis ära vaadanud The Ugly Truth, Batman – The Dark Knight, CSI… Lõpuks oleme maandunud. Lennukilt maha astudes on tunne nagu astuks sauna. Mõnusalt, sauna kohta jahedasse leiliruumi. Edasi tollikontroll, meeldivad tollitöötajad ja olemegi teisel pool piiri.

Aga, mis edasi saab? Otsime bussi aga seda ei leia. Küsime bussijuhilt abi ja saame endalegi üllatuseks tasuta sõidu esimesse bussipeatusesse. Tasuta! Bussijuht on rõõmsameelne ja elurõõmus, frustratsiooni, mida näeb meie bussijuhi nägudelt pole seal kunagi olnudki.

Esimese bussipeatus kus meid maha pannakse tekitab meis küsimusi, et kuhu edasi. Järgmine bussijuht, kes seal peatub küsib abivalmilt kuidas ta meid aidata saaks? Nähes meie mittemidagi teadvaid nägusid pakub ta välja et viib meid lähimasse linna- Tweed Heads. See on hea. Seal saame omale kohaliku telefoninumbri. Minu kohalik number saab olema 045 1033 132. Sellele võite Skype´ga helistada. Eesti number on väljas. Sellele pole mõtet ka sõnumeid saata.

Apteegis käisin ka kohe esimesel päeval oma suurt varvast parandamas, mille ma vastu Petronas Towersi treppi korralikult katki lõin. Seal kohtasin ühte toredat poolatari. Nohu köha ja muud külmetushaigused on tsipa järele andmas. 35 kraadise soojuse käes oleks see ju päris imelik kui ei annaks.

Samal päeval sai ka kohe randa ja vajalikud turistikad tehtud. Ühte neist näete eelmise postituse juures. Õhtul ööbisime Couch Surfingu kaudu leitud Pauli juures, kes töötab igapäevaselt maksuadvokaadina. Siinmaal on tavaline, et maksudeklaratsiooni täitmiseks pöödutakse advokaadi poole, kes aitab maksudest tagasi arvestatava summa välja arvutada. See on terve äri ja selles majas elades tundub, et tegemist pole kehva äriga.

Pilte näete varsti ka ja võib-olla laen võimalusel ülesse ka Flickr´isse. Ajuvaba sealjuures on see, et Austraalia peaaegu monopoolne internetipakkuja Telstra maksustab internetti mahu pealt. See omakorda tähendab igasuguse üleliigse laadimise vältimist. Kaasaarvatud näiteks piltide ülesse laadimine. Kuidas saab kaasajal internetti maksutada mahu järgi, oinakari.

Tänaseks on selgemaks saanud ka suure mere saladused. Kuigi siin on mitusada kilomeetrit ilusat rannajoont, ei tohi ikkagi ujuda seal kus silm vett kohtab. Hoolega tuleb jälgida punakollaseid lippe sest nende mittejälgimine võib lõppeda lihtsalt uppumisega. Mere põhjas liikuvad hoovused ja lained on salakavalad. Oli väike plaan ka surfitundi minna aga asendasime sele internetipulga ostuga. Interneti igapäevane kättesaadavus läks meile maksma 229$. Aga seda on ka väga vaja seega loodame, et hirmkallis intenet teenib ennast kiirelt tasa. See oli minu seni kõige allim väljaminek siinmail. Peab teenima sest alates tänasest oleme väga tõsiselt võtmas ka tööotsinguid. Varsti hakkab see võib-olla juba kriitilise tähtsusega olema. Hetkel veel õnneks mitte. Täna liigume läbi Brisbane´i packbäkkerite linna Bundabergi poole mille juures palju farmitööd leida võib. Siit algab ka uuesti minu tööinimese elu.

Lisaks tahaksin veel rääkida huvitavatest faktidest, mis ma olen Pauli käest Austraalia kohta kuulnud. Aga kuna hetkel on kiire siis peate tsipa ootama.

Positiivse üllatuse on valmistanud ka huvi selle blogitüki vastu. Vaatajate arv on mind päris ära ehmatanud ja kirjutamata jätta ei julge enam küll : )





Sarjast parimad äramineku vihjed Osa I

1 11 2009

Lahe on kuulata ja märgata kuidas inimesed vihjavad minu äraminekule. On väga erinevaid variante ja ütelusi. Üks parimaid siiamaani on kindlasti K&S pulma lauasilt, kus oli kirjutatud järgmine salm:

See pole veel õnn, kui
saad soojal Lõunamere Kängu&Ruu - kingitus Hillikatelt
saarel palmipuude all
puhata. Õnn on see kui
sa kookospähkliga vastu
pead ei saa.

Aplaus ja aitäh, et selline pisidetail nagu minu kauge reis kiirel pulmade korraldamisel meelde tuli!

Teine lahedam vihje oli kui töö juures ülemus kella uuris kui ma enda olemasolust teada andsin. Nentis, et jah tõesti olen VEEL olemas. Muidugi tegid ka ka teised mind appi paludes nalja, et varsti ei saa seda abi ju kasutada. Ja ausalt öeldes pole mul halli aimugi kes need kastid, mis kõrgele kapi otsa tõstsin, alla aitab tõsta.

Muidugi on ka tavalisemaid (aga mitte vähemtähtsaid) küsimusi nagu, et „Pidu ka saab?“ „Mis su blogi aadress olema saab?“ jne. Tore on, et peetakse meeles ja uuritakse. Seeõttu katsun ka siin blogis vägagi distsiplineeritult käituda ja üsna tihti teile teada anda kuidas läheb. Kindlasti tuleb ette olukordi, kus päris pikalt ei kuule minust kippu ega kõppu aga see ei tähenda, et blogi on mul meelest läinud. Vahepeal tasub jägida ka Twitterit mis siia samasse blogi ülemisse nurka on möllitud.

Ja et ma teid oma igava jutuga ära ei tüütaks katsun blogile ka miski nurga välja mõelda, et see oleks kompaktsem ja arusaadavam. Umbes nii, et saaksin ikkagi kõigest kirjutada. Aga blogi fookusest-nurgast võib-olla juba mõnes järgmises postituses. Mõtlen selle peale veel.





Samal lainepikkusel – Austraalia lainel

27 10 2009

Austraalia läheneb tohutu kiirusega. Kuni täna õhtuni oleks ma lausa öelnud, et hirmutava kiirusega. Enam mitte.
Täna tegin esimese Austraalia kogemuse ammutamise kohtumise. Sain kokku ühe värskelt Austraaliast tulnud ränduriga. Secret_Meeting_by_pesare Võib-olla olin ma tavaline Eesti mühkam ja ei osanud välja näidata kui palju ma kasulikku infot sain ja kuidas ma lausa jumaldasin seda positiivset suhtumist ja soovi mind „no worries mate“ suhtumiseks ette valmistada.
Lisaks sellele, et ma sain osaks ühele väga lahedale Austraalia kogemusele olin ma võib-olla rohkem rahul sellega, et veidike pimedas Scotland Yardis nägin Austraalia päikest ja üdini positiivset ellusuhtumist. No worries oli Eestisse kaasa toodud. Nägin inimest kellega oli väga mõnus rääkida ja kellega oleks kindlasti väga lahe koos mööda tundmatuid maid ringi kolistada. Aitäh sulle selle jutuajamise eest ja kui reisikaaslast peaks vaja minema siis …

Mis ma teada sain oli näiteks:
Kui mürgine ämblikloom mind hammustama juhtub, peaksin olema pigem õnnelik sest see on umbes sama harv juhus kui lotovõit ja peaksin tundma ennast justkui väljavalitu. Samas neid on kogu ümbrus täis.
Kindlasti tuleb kohalikega rääkida. Ükskõik mis teed või kus sa seda teed : ) Nad teavad sind hoiatada igasuguste krokode ja muude koledate loomade ja hoovuste ja kõrgete hindade ja teiste omasuguste eest. Lisaks veel hulganisti muid kavalaid trikke, mida üks backpacker ei pruugi teada.
Teiste omasugustega tasub ka suhelda. Vahel võid leida reisi- või mõttekaaslase ja üleüldse tasuks suhelda sest vaikida ja tõsiselt põrnitseda võib ka koduses Eestis. Seda teevad siin ju nagunii peaaegu kõik.
Väljapääsmatuid olukordi pole olemas kui on tõeline tahtmine neist välja pääseda. Telgi võib püsti panna ka suvalisse aeda kui omanikuga kokkuleppele saada. McDonalds, mis Eestis pole sugugi armas muutub backpackeritele väga armsaks sest seal on tasuta wifi. Üldiselt ei tasu rattaga väga pikki retki ette võtta. Eriti kui teepervel lõõmab üsna kustutamatu metsatulekahju.

Lisaks hulganisti muid konkreetseid soovitusi ja näpunäiteid. Aga mida ma ise kõige rohkem hindasin oli see sära silmis ja seikluslikkus, mis soovitas mul ette võtta vähemalt sama suur seiklus ja mitte otsida suurt ja tasuvat tööd, mugavust ja muid neid asju mis mul tegelikult kodus olemas on. Otsida tuleb seiklusi ja käia rada mida kõik ei käiks. Käia ringi lahtiste silmadega, kavalate ideedega ja otsida võimalusi, kus neid ei paista mitte olevat.

Ja siis ütles ta, et on minu peale väheke kade, et lähen. Olen hoopis ise kade tema reisikaaslaste peale eelmisel aastal ; ) Kõige lõpuks andis ta mulle veel hunniku Austraalia raha. : ) Nüüd ka seeme Austraalia raha olemas : ) Tuju on õhtuks kohe mitu-mitu kraadi parem ja vaikselt tekkima hakanud kahtlustest on kui sooja noaga sulavõist läbi lõigatud. Eestis leidub lahedaid inimesi…