Kui mind enam ei ole…

19 02 2010

…internetis, siis olen hoopis merel. Ja nii oma 2-3 nädalat järjest. Ei blogipostitusi, kirju, kõnesid  – mitte midagi. Olen maailmast täiesti ära lõigatud. Asun keset tühjust ja tegelen raske tööga. Pärlikarpide puhastamisega.

Pikalt olen hoidnud seda suurelt välja kuulutamast aga ükskord peab oma tulevikuplaanidest rääkima hakkama. Nimelt lendasin Darwinisse teadmisega, et siin on palju rohkem tööd ja loota võib finantsilise seisu  olulisele paranemisele. Sealhulgas oli mõtetes mõlkumas ka võimalus teha juba ammu välja hõigatud pärlifarmi tööd. Reis oli jõudnud omadega sellisesse punkti kus oli vaja sooritada restart ja tegutsemisplaanid vajasid ümber mõtlemist. Pärast mõningaid ponnistusi võin öelda, et olen Paspaley Pearling Company töötaja. Aga asjad ei ole liikunud mitte nii nagu mina olin neid ette kujutanud.

Üldiselt ei liigu Austraalias midagi plaani järgi aga sellist õnnetusehunnikut nagu mina on raske ette kujutada. Kõigepealt ei tahetud minust midagi kuulda. Kui mind lõpuks jutule võeti olin ma kannatamas mangopuu okstest tilkuva piimja massi tekitatud allergia käes. Kuna 32 kraadine merevesi on täis kõiksugu ohtlikke ja vähemaohtlikke (aga siiski ohtlikke) baktereid ja molluskeid ei lubatud mind merele. Probleem oleks võinud üle pea kasvada ja sealt ei saa lihtsalt arsti juurde jalutada. Lähima asustatud paigani on olenevalt minu töökohaks olevast farmist 2000 kilomeetrit. Tööle sõidutatakse eralennukiga.

Read the rest of this entry »

Advertisements