Midagi sellist peakski olema puhkus

31 05 2010

Njah, kuidas seda nüüd öelda aga eelpool lubatud lugu püha vulkaani Gunung Agungi vallutamisest jääb ilmselt ära. Selle ca 3100 meetri kõrguse kaunitari asendas hoopis „kõigest” 1717 meetrit kõrge Gunung Batur. Sellise asjade käigu põhjuseks on peamiselt ilm. Kui sa tipus nagunii mitte midagi ei näe pole ju vahet kas sa ei näe seda pooleteise või kolme kilomeetri kõrguselt. Pealegi võin kinnitada, et ka selle „väikse” mäe vallutamine oli piisav füüsiline koormus.
Täna hommikul kell 2.45 oli äratus sest täpselt kell 3.00 ootas meid hotelli ees autojuht kes viis meid Gunung Baturi nimelise vulkaani jalamile. Kuigi „eelmisel päeval” ärgata oli keeruline olen ütlemata uhke, et suutsin nii vara hommikul oma kinnistesse silmadesse istutada läätsed. Aplodeerisin iseendale.
Pärast tunniajast sõitu, mis oli peamiselt segamini unes ja ärkvel olevate hetkede jada jõudsime vulkaani jalamile. Seljakotid selga ja asusime oma giidi Made juhtimisel teele. Tegelikult oleks sinna mäele ronimine olnud võimalik ka ilma giidita aga otsustasime ikkagi giidi kasuks kuna ühes reisijuhis oli öeldud, et ilma giidita mäkke tõusmine võib tähendada „hostile behaviour and threats to physical violence” Ühesõnaga on kerge võimalus, et võiks mäele tõustes giididelt tappa saada.
Mäkke ronisime taskulambivalgel sest eesmärgiks oli näha päiksetõusu. Muidugi oli kõigile selge, et sellise pilvise ilmaga on tõenäosus seda näha umbes sama suur kui õunapuu otsast banaane korjata. Sellegipoolest olin optimistlik sest mulle meeldis mõte korralikust füüsilisest koormusest. Koormus oli korralik. Vahepeal võttis tõus päris läbi aga kuna üks taani tüdrukutest ei olnud just päris atleet, siis tegime rohkem pause ja tempo oli mõnusalt rahulik.
Jõudsime „tippu” umbes 5.30 aga suur oli minu üllatus kui kõik turistid panid kotid maha ja hakkasid hommikust sööma läbi udu vaevumärgatava, kuid siiski hoopis kõrgema tipu taustal. Läksin kohe giidilt pärima, et äkki võin seal tipus üksi ära käia. See ei läinud läbi sest giid ei lubanud mul üksi minna ja teine taani tüdruk Julie tahtis ka kaasa tulla. Nii asusime kolmekesi teele ja jõudsime umbes järgmise poole tunniga päris tippu.
Kuna Bali mäed on pühad siis sattusime peale kohalike Hindu ja Krišhna sugemetega koguduse päiksetõusu palvusele/rituaalile. See oli ilus ja võimas. Tippu ronimine oli ennast ära tasunud. Isegi kui vaadet polnud ollagi. Nähtavus oli kõige rohkem 10 meetrit. See mägi oli vallutatud. Olen rahul.
Hiljem ütles giid, et tavaliselt turistid päris tippu ronida ei viitsi ja oli seetõttu veidi üllatunud, et meie seda tahtsime. Peale meie tegi seda veel ainult üks seltskond. Ülejäänud kümmekond gruppi jäid kõik aste madalamale kuna tõus võttis tavalise turisti päris läbi.
Hommiku edenedes läks ka vaade tsipa paremaks ja saime mõned turistikad teha. Pole vist seda eraldi rõnutanud, et tegmist oli päris elusa vulkaaniga, mis purskas viimati vist aastal 1963. Vulkaanilt alla vaadates oli näha tumemust laava, mis oli veel siiani täiesti haljas (purskas 1963). Seal kõrval rohetav laavmaastik, mis oli maa seest välja surutud kuskil 1800ndate aastate keskpaigas. Mida enam näha ei olnud oli küla, mis olla 1963 aasta purske eest evakueeritud ja hiljem kõrvalmäele ülesse ehitatud sest laava neelas selle kogu täiega. Ka meie retke jookul surus päris mitmest kohast maa seest välja sooja auru ja kraatrist tõusis pidevalt miskit aurutaolist. Parematel päevadel pidi aur päris korraliku survega välja purtsatama. Nii mõnedki hooletud turistid olla sinna oma elu jätnud.
Samas kujult ei olnud tegemist klassikalise vulkaaniga vaid see meenutas välimuselt tavalist mäge. Mida see tegelikkuses ei olnud mitte.
Allaronimine pani jalalihased tõsiselt proovile. Kümne aeg hommikul tagasi hotelli jõudes sõime hommikust ja pärast seda paaritunnine uinak ja väga rahulik liigutamine.
Kui päev oli juba õhtusse jõudnud läksin linna peale jalutama ja tundsin ennast kuidagi eriliselt hästi. Täiesti juhuslikult hüüdis üks naine veel tänavalt „Massage sir?” Kuigi olin nagu tavaliselt ükskõikselt juba kümme sammu edasi kõndinud tagurdasin seekord tagasi ja uurisin hindasid. Vaatasid taskusse kuhu olid alles jäänud viimased ca 60 krooni, mille eest oldi mulle nõus pakkuma 40 minutit selja, jalgade, kaela ja pea massaaži. Hiljem laualt püsti tõustes tundsin ennast erakordselt mõnusalt. Tõesti jalad ei teinud enam haiget ja käia oli mõnusalt kerge.
Praegu seda lugu kirjutades ümisen mõnusalt soojal terassil istudes arvutist kostuvaid laule kaasa ja rüüpan oma külma joogikest. Vahepeal laulab pimedas öös keegi linnuke või sirtsutab ritsikas. Pähe kipub mõte, et kas päev saaks veel paremaks minna? Praegu on tunne, et ega ei saa küll. Aga kui läheb saate sellest kindlasti kuulma.
Bali meeldib mulle iga päevaga aina rohkem.

Advertisements




…saab kirikus ka petta

28 05 2010

Eile jõudsin 6nnelikult Ubudi nime kandvasse linnakesse. Asi läks päris lihtsalt sest palkasin omale autojuhi, kes mind teise linna kohale tõi. Hind ei tundunud liiga soolane aga… siiski varjas suurt rõõmu hoopis mõte, et üsna tõenäoliselt olen jälle pügada saanud 🙂 Isegi kui ma sellest eriti ei hooli teeb ikkagi meele mõrudaks, et kogu aeg üritab keegi sind rahast tühjaks lüpsta. Esialgu tooks teieni kaks eredamat kogemust. Midagi mida enamik inimesi vist kiivalt endale hoiaks aga mina tahaks ikka kõigest rääkida!
Juhtum nr 1.
Politsei. Kuigi mind oli politsei eest hoiatatud, et tegemist on ühe maailma kõige altkäemaksu altima politseijõuga sain seda oma nahal tundma üleeile. Nimelt seisis turistilinna Kuta piiril mitu politseipatrulli, kes kõik tsipa valgema nahavärviga (polnud veel piisavalt päevitada jõudnud) turistidest rollerijuhid tee äärde tõmbasid. Kohalike vastu ei tundunud neil üldse huvi olevat. Nii sattusin ka mina nende õnnetute hulka keda peedistama hakati. Minu viga oli, et mul puudus Indoneesia rahvusvaheline juhiluba. Aga ma polnud ainuke. Seda saab küll politseis teha aga oma laiskuses olin selle sihilikult tegemata jätnud.
Nüüd siis tuli politseiga peitust mängima hakata. Teadsin, et raha tuleb välja käia igal juhul aga oma oskusliku näitemänguga võin summat oluliselt väiksemaks kaubelda. Alguses teesklesin, et kõik on ju korras. Hiljem olin unustanud inglise keele aga ega teda see ei huvitanudki. Pärast pikka ümmargust juttu ja ähvardusi mind puuri pista suunati mind mugavalt nurga taha. Seal ootas samasugust saatust kaks turisti. Trahvi summaks öeldi mulle 200 000 ruupiat. Oi kuidas ma sellel hetkel kahetsesin, et olin just kümme korda suurema summa automaadist välja võtnud ja seda rahakotis kaasas kandsin. Sellest hoolimata ütlesin, et rohkem kui 100 000 pole kaasas. Politsei võttis summa rõõmuga vastu ja päev võis jätkuda. Ei mingit kviitungit ega midagi. Aga kes siis altkäemaksule kviitungi peaks andma? Samas justkui väideti, et tegemist on ametliku trahviga.
Nüüd mõtlete, et milles pettus seisneb? Mina ju ei kandnud kaasas õigeid lubasid ja oleksingi pidinud trahvi maksma.
Nimelt hiljem kohalikuga juttu ajades (autojuht, kes mind Ubudi tõi) ütles, et summa oli liiga suur. Tema oleks andnud miski 20-30 000 ruupiat millest oleks piisanud. Usun et turistina nii vähesest poleks piisanud aga 50-70 000 oleks vast asja ära ajanud küll. Algaja alles selle Indoneesia politseiga.
Õppetund esimesest altkäemaksust on lühidalt selline, et edaspidi kannan kaasas ühes taskus 50 000 kohalikku rahatähte ja teises 20 000 ja siis veel kolmandas 10 000. Neid järjest välja käies võib juhtuda, et piisab esimesest taskust kui mind minema lastakse. Kohalik ütles veel eriti huvitava lause „Police talks to much, just put something in their pocket and they shut up”
Minu meele tegi rõõmsaks aga hoopis see, et praeguse hotelli naabertoas elab prantslane Benjamin, kes pidi rahakotti kergendama ühe päeva jooksul lausa kaks korda. Kokku väljaminek 2×100 000 ruupiat. Vahel polegi palju vaja, et õnnelik olla 🙂
Juhtum 2.
Turg. Mõtlesin ja teadsin, et turg oleks koht kus saaks odavalt puuvilja ja muud huvitavat osta. Otsustasin minna Denpasari suurimale Badung Pasar nime kandvale turule. See oli kitsas ja kole. Lehkas igasugu asjade järgi aga samas kaupa oli seal palju ja põnevat. Kohe haakis mulle sappa tädi, kes üritas mulle erinevaid ürte müüa. Safran, vanilje, karri jne. Vaniljekaunade kilo eest küsiti alguses u 1200 krooni hiljem oleks veel odavamalt saanud. See peaks vist päris hea hind olema sest vanilje on ju kallis kraam? Aga mul lihtsalt polnud seda vaja.
Kõndisin edasi ja mida kõike mulle ei üritatud selle aja jooksul pähe määrida. Lõpuks ostsin endale paki miskeid magusaid krõbuskeid ja puuvilja nimega [jimbaran] ja [mangosten]. Kuna internetti enam vabalt käepärast pole siis ei oska täpsemalt öelda millega eesti keeles tegu võiks olla aga kohalikud ütlesid neile sellised nimed. Igatahes läks kogu see kraam mulle maksma umbes 60-70 krooni. Olin surmveendunud, et olin kauba eest kindlasti poole rohkem maksnud kui kohalik aga sellegipoolest olin sealt juba rohkem kui pool alla kaubelnud. Seega olin sellega isegi rahul, et olin natuke petta saanud sest kauplemise protsess oli ka midagi väärt.
Aga mis mind endast lõpuks päriselt välja viis oli see, et väärt puuviljadest kõlbas süüa umbes 25%. Ah et mis viga? Muidu väga maitsva ja magusa [jimbarani] peale olid teinud pesa pisikesed sipelgad. Ja kuigi ma olin juures kui need kotti pisteti ei pannud ma seda hämaras turuhoones isegi tähele. Kurat! Sõin mõned vähem sipelgatega kaetud puuviljad ära ja jätkasin mõruda meelega oma teekonda. Hiljem õhtu poole [mangosteni] sööma asudes olin jälle petta saanud. Viiest ostetud viljast kõlbas süüa ainult umbes 1,5. Vandusin tulist kurja ja samal ajal muigasin kohalike turunaiste kavaluse üle. Ei oskagi sellise asja peale vihastada või rõõmustada. Kuigi nende viimaste seesmise mädanemise kohta oli mul raske mingeid märke leida olen kindel, et kohalikud teadsid mida nad mulle müüsid. On ikka suslikud. Eks tulevikus olen ise ka natuke targem.

Kahe loo moraal kokkuvõttes on, et kui sa ise arvad, et oled Balil (või tõenäoliselt ükskõik millises Aasia riigis) suutnud pool alla kaubelda ja saad petta ainult poolega siis korruta enne ostu mõttes petta saamise koefitsent veel kahega läbi ja küsi vastavat hinda. Kui ei anta kõnni minema. Kui antakse siis mõtle hoolega järgi kas oled valmis, et võid ikkagi petta saada 🙂
Aga muidu on Balil päris tore ja mulle väga meeldib. Eriti just uus linn Ubud kus kohtasin ühte lahedat prantslast Benjamini ja kahte taani tüdrukut Sophie´t ja Julie´t. Nende kahe viimasega veedan paari järgneva päeva jooksul lõviosa oma ajast. Võib-olla kolime koos isegi järgmisse Amedi nimelisse linna sest nii saaks transpordikulusid madalamal hoida. Aga Taani tüdrukud on juba hoopis uus jutt.





Surfamine, see on imelihtne!

26 05 2010

Niisiis, lähen mina randa, et see surfiasi ära teha ja mis mina avastan!? Seda, et selle loo pealkiri on ropp liialdus. 🙂 Teoorias on kõik asjad üsna lihtsad. Umbes nagu Top Gear´i kutid alati küsivad „How hard can it be?” Natuke hiljem avastavad, et kurat, raskem kui oleks osanud arvata. Seda mõtlesin ma juba enne kui laua peale sain. Teatavasti nõuab surfamine laineid. Selleks, et õige laineni jõuda peab läbima mitmeid, mitmeid teisi laineid. Nii oligi mul kõik suu, silma ja ninaaugud tihkelt soolavett täis juba enne kui jõudsin millelegi muule mõelda. Aga see oli algus.
Hoolimata sellest, et lained käisid üle pea ja laua lainele rebimine oli raske olin algusega rahul. Algaja laud on umbes-täpselt nii suur, et kolme lauaga võib vabalt ehitada silla Tallinna ja Helsingi vahele. Sellega suurte lainete sees manööverdamine tundub palju keerulisem kui mõne väiksemaga. Siiski pidavat väiksem laud mulle üle jõu käima. Seekord jäin treenerit uskuma.
Esimesed korrad sain päris ilusasti lainele. Hakkasingi arvama, et äkki olengi nii hea… siis aga proovis õpetaja mind iseseisvalt lainele juhatada ja siis avastasin, et siiski siiski …Ühesõnaga üksi oli palju keerulisem. Seega aidati mind veel umbes tunni aja jagu lainele aga kuna minu entusiasm ei olnud lahtunud andis õpetaja alla ja läks tagasi oma laualaenutuspunkti juurde. Mulle ütles, et võin ilma midagi juurde maksmata lauda kasutada nii kaua kui ma ära väsin. Ega ma ei hellitanud.
Kokku kestis minu esimene surfikogemus kuskil 3-4 tundi. Viimased lained olid juba päris OK aga ma olin ikka päris läbi pekstud lainete poolt. Kõige hullem oli see, et lained hakkasid lõuna poole väga vara ja agressiivselt murduma ning kasvasid hirmuäratavalt kõrgeks. Sellistes lainetes oma tagasihoidliku kogemustepagasiga endast parimat andes oli vahepeal tunne nagu oleks keegi mind suurde pesumasinasse pannud. Aga ma ei andnud alla.
Lõpp-kokkuvõttes sain kinni püütud paar päris head lainet, mis andsid tunde, et peaksin seda asja mõnda aega veel harjutama, et kunagi „päris” lauaga niimoodi surfata nagu me telekast näinud oleme.
Negatiivsemate tulemuste hulka liigitaksin kergema päiksepõletuse näo piirkonnas ja sõrmeotsadelt maha kulunud naha. See viimane nimelt seetõttu, et minu laud oli kaetud kummilaadse kattega ja lainetes seda kinni hoides liikus see vist natuke rohkem kui peaks ja niimoodi seda sõrmeotste nahka maha hõõruski. Aga see väike vigur mind ei takista. Kasvab uus ning parem nahk ja proovin jälle.
Kuigi järgmised paar päeva vist surfama ei jõua sest kultuur nõuab nägemist ja tundmaõppimist, mäed vallutamist siis varsti luban, et varsti juba teen teise katse. Kas just Kutal aga kuskil kindlasti. Võib-olla näiteks Gili saartel või Lombokil kuhu tee mind üsna varsti viima peaks. Homme peaksin plaanide järgi kolima Bali keskossa, mille nimi on Ubud. Seda linn kutsutakse ka Bali kultuurikeskuseks. Saame näha.
PS! Täna oli lihastes tunda eilset „surfamist” ja võrdlus pesumasinaga ei tundunud üldse mitte liialdus. Kõige olulisem sellise tunde puhul on lihtsalt õppida kiirelt keha niimoodi liigutama, et 50% lihastest ei saakski aru, et keha liigub :). Muidu on elu lill ja tunne väga pro.





Bali avastamine alaku!

25 05 2010

Eelmisest postitusest pole üldse palju möödas aga mul on oi-oi kui palju rääkida.* Nimelt minu esimese päeva ehmatus, et siin liikluses pole võimalik hakkama saada on ainult osaliselt vale/õige. Ei teagi kumb õigem variant on. Segane lugu selle liiklusega. Viimase kahe päevaga olen rolleril maha sõitnud umbes 160-180 km. Kuigi tegemist oli samuti Yamahaga siis minu „alaselg” räägib mulle, et Yamaha ja Yamaha sadul on väga erinevad asjad. Aga ma ei laskuks siin detailidesse.

Liiklus on hullumeelne aga erinevalt meie steriilsest liiklusest pole ma näinud siin ühtegi liiklusõnnetust. Samas vastassuunavööndis kihutavaid autosid, rollereid, jalgrattaid nii ühel kui teisel pool teed kohtab kogu aeg. Kogu aeg peab valvel olema. Liiklusreeglitega on siinpool maakera lihtne. Liigelda tuleb üldjuhul vasakul pool teed ja ülejäänud liiklusreeglid on nagu ma lugesin ühest reisijuhist turvavöö kohta non-existent. Isegi valgusfoori võib suhtuda loominguliselt rääkimata hulludest jänesehaakidest autode vahel. Aga ma ei nurise. Mulle täitsa meeldib. Siiamaani. Ma vahepeal lausa naudin seda. Kui ainult kohaviitasid rohkem üles riputataks.

Lisaks käisin täna Balilt ära. Mitte päriselt. Ei uskunud, et nii väikse ala peal nagu (äkki sama suur kui Saaremaa?) leiab nii palju erinevaid maailmaid. Ja see on alles kaks esimest päeva avastamist. Seega käisin ära kärarikkast ja kõige rohkem turistide poolt külastatud linnakesest nimega Kuta ülirikaste saarenurgakeses nimega Nusa Dua. Kõik on pestud, lakutud, kammitud ja niidetud. Mitte midagi üleliigset, mitte ühtegi hurtsikut nii kaugele kui silm ulatab, rohetavad muruväljad ja toretsevad skulpuurikesed igal pool. Umbes nagu oleks kuskil Euroopas või ükskõik millises maailma nurgakeses. Steriilne. Ometi mulle hetkeks justkui meeldis.
Kohalikke ei kohta seal palju. Kohalikud kes seal ringi liiguvad ei hüüa „Yes, boss!” Ja sinnajuurde midagi mida müüa üritatakse. Sellise suletud kogukonna maa-ala piiravad suured ja ilusad värvad, mille juures seisavad turvamehed, kes vajadusel sinu sissepääse keelavad. Valge nahavärv üldjuhul kindlustab sissesõidu õiguse aga kohalikke, võib juhtuda, saadetakse värvalt tagasi küll. Imelik. (üli)rikastele on vaja teistsuguseid tingimusi ja Kuta-Balisse ei tõstaks nad iialgi jalga. Olgu neil siis oma nurk.

Teiseks käisin piilumas ka Kuta ja Nusa Dua vahepealset linnakest millel nimeks Sanur. See olla koht kuhu kõik Euroopast siia imeilusale ja soojale saarele pagenud eurooplased kodu rajasid. Tavaliselt rikkamad kui Kuta turistid aga Nusa Dua mõõtu veel välja ei anna. Kuigi mul oli vähe aega tundus see mulle väga sümpaatne linnake. Palju vaiksem ja puhtam koht, kus oleks lõbus aega veeta. Samas piisavalt vilgas, et turistil igav ei hakkaks. See oleks linnake kus soovitaksin puhkuse Balil veeta.

Sanuris nägin ma ka oma kinnisideed. Saage tuttavaks, tema nimi on Gunung Batur. Bali saare kõige kõrgem vulkaan. See oli oli ilus pilt mis mulle Sanuri rannast avanes ja kinnitas mulle, et see kinnisidee peab teoks saama. Reisiraamtud kirjutavad, et selle „mäe” vallutamine võtab aega 5 tundi + allatulemisele umbes sama palju aega. Retke tuleks alustada umbes kell 4 hommikul, et jõuda ülesse enne kui pilved vulkaani endasse matavad. Vulkaani tipult pidi avanema jumalik vaade. Kui kõik hästi läheb võin mõne aja pärast sellest täpsemalt rääkida… Ülehomm kolin turistikeskusest Kutas edasi Bali saare kultuurikeskusesse, linna nimega Ubud. Sealt asun ka gunung Agungi ründama.

Imelik tundus mulle, et kuigi olen (pigem mitte väga ilusate) randade piirkonnas polnud ma veel tänaseni kordagi vette jõudnud. Aga seda esimest korda tasus oodata. Viienda päeva hommikul ehk täna kõndisin, täis otsustuskindlust , randa ja leidsin endale surfiõpetaja. Käisin välja küsitud hunniku paberit ja vähem kui kümne minutiga oli juba rannas teooria osa kätte saanud ja meres laineid püüdmas. Aga sellest pikemalt juba järgmises postituses. .

*Sain täna kirjaliku lubaduse, et ajapuudusel minu blogi lugemata jätmine heastatakse soojadel Eesti suveõhtutel. (Samas võiks lihtsalt mind külla kutsuda ja ma võiks ise juttu rääkida?! Aga hea küll…) Et asi piisavalt palju aega võtaks katsun kogu aeg ja hästi pikalt juurde kirjutada. Kvaliteedis kaotamata, loomulikult! Olgu see sulle õpetuseks 😉





Bali! Bali! Bali!

24 05 2010

Avan hommikul silmad ja olen toas täiesti üksi. Uskumatu. Viimased pool aastat on tulnud tuba jagada 4-12 inimesega. Privaatsus oli alati null. Vahel hakkas keegi kell 4 hommikul pakkima ja…
Hotell (Masa Inn) paistab ilus ja minu toas on telekas ja külmik ning iga hetk peaksin minema hommikusöögile. Nagu päris puhkus kohe.

Armas vargapoiss

Teisest küljest sooviksin endale natuke odavamat elamist leida. Minu esimene hommik möödus toas mis läks mulle maksma 225 000 ruupiat, (315EEK) teise öö veetsin hotellis 100 000 ruupia eest ja kolmanda hotelli leidsin ühe teise reisiselli blogist lugedes aga kuna seal polnud ühtegi vaba tuba siis haarasin hoopis selle hotelli kõrvalt mille hinnaks on 70 000 ruupiat. Hind langeb iga päevaga peaaegu poole võrra … aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
See on minu teine kord Aasiasse jõuda ja selle kaootilisusega on vaja natuke harjuda. Harjuda kõndima mööda tuhandest (ei ole liialdus) tänavahõiklejast päevas kes üritavad sulle ükskõik mida maha müüa (Transport sir,yes?, Massage boss? Yes, room sir, yes?) ja samal ajal katsuda leida see mida ma siia otsima olen tulnud. Esimene päev olin päris šokis sest mul puudus igasugune ettekujutus kuidas ma peaksin siin liikluses oma rendirolleriga hakkama saama, leidma oma surfikursuse, liikuma vulkaane vaatama või leidma sobiva hotelli. Samas tõmbuvad suunurgad ikkagi ülespoole sest ükskõik kui ettevaatlikuks kogu see tohuvapohu mind ei tee tean, et siin saab seigelda ja näha asju mida ma eales näinud pole. Mul on üsna hea meel, et Austraalia on selleks korraks selja taha jäänud aga veel parem meel on mul selle üle, et Eesti pole enam üldse kaugel.
Esimene päev piirdusin siiski rolleri asemel jalutamisega ja orientatsiooni loomisega hindade maailmas. Kirev! Jalutasin ja jalutasin kilomeetreid mööda pikka-pikka liivaranda ja kaubatänavaid ja poode ja… lõpuks olin nii väsinud, et mõtlesin, et rohkem jalutamist ei kannata enam välja. Olin jalutanud linnakesest nimega Kuta edasi järgmise asula Legiani ja veel edasi Seminyakini. (kui poleks kaarti arvaksin, et see kõik on ainult üks linn 🙂 )
Suutsin selgeks teha, et kui astun suvalise kohaliku juurde rannas, siis nemad pakuvad mulle surfikursust hinnaga 200 000 ruupiat per 2 tundi. Seda hinda peab saama kindlasti korrigeerida. Samas suuremad ja ametlikud surfikoolid küsivad 39US$ mis on ligi poole rohkem. Kindlasti saaks ka seal tingida. Ma pole päris kindel, et Kuta on just kõige ilusam (ja odavam) rand kus sellist kursust osta. Kuta on koht kuhu kõik tulevad ja rand ei ole midagi erilist aga see-eest on korralikult prahikihiga üle valatud ja… Üldiselt kavatsen siit esimese paari päeva jooksul üldse varvast lasta. Ees ootavad vaiksemad ja hoopis põnevamad linnad.

Täna võtsin julguse kokku ja rentisin endale ka rolleri. Väidetavalt on selle olevuse mootor lausa 125 cm3 aga pole viitsinud dokumentide pealt kontrollida. Igatahes võtab hoo ülesse küll ja mägedes ka probleeme pole. Esimese hooga istusin lihtsalt „tsikli” selga ja hakkasin suvalises suunas udjama kuni lõpuks ei saanud enam ise ka aru kuhu ma liigun.

Pura Luhur Ulu Watu


Hiljem kui väike soe sees pöörasin otsa Jimbarani peale kus sõin lõunat ja logelesin niisama mõnda aega rannas. Hiljem aga läksin kõikide turistide lemmiktemplisse Pura Luhur Ulu Watu ja nägin esimest korda siinseid kuulsaid ahvipoisse, kes varastavad kõike mis kätte jääb. Mina nägin ühte ahvi Nestea pudeliga ja teist kellegi prillipaariga 🙂 Tempel oli ka kena aga kuna seal tõesti oli tohutult turiste siis kavatsen mõned veel üle vaadata ja kirjutan neist siis pikemalt.
Kuna kõrv andis jälle põletikust teada siis lükkan surfikursust mõne päeva veel edasi aga mitte rohkem. Täna oli juba täitsa OK.
Stay tuned, infot peaks siia tekkima veel ja veel aga lihtsalt magus laiskus on mind mõneks ajaks vallutanud.

Ysna varsti sellised teemad:
Vulkaan Agungi vallutamine
Eestimaalane l2heb surfamist 6ppima
Kylastame teise l2heduses asuvaid saari





Laisaks olen jäänud

20 05 2010

Tegelikult juba mõned inimesed teavad, et olen juba esmaspäevast kindlal pinnasel tagasi ja mõtlen Austraaliast lahkumise mõtteid. Tegelt on asjad juba nii kaugel, et juba täna õhtul pühin Austraalia tolmu jalgadelt ja asun mõnenädalasele reisile Indoneesiasse ja sealt edasi Malaisiasse. Eesmärgiks on läbi ja lõhki selgeks teha “jumalate saare” Bali peensused ja ringi seigelda teistel lähedalasuvatel saartel nagu Lombok, Gili jne. Vaatan üle Indoneesia kõrguselt teise vulkaani, joon maailma kallimat kohvi (mille valmistusmeetoditel ma üldse peatuda ei tahaks) ja sukeldun/snorgeldun põneva eluga meres jne. Ühesõnaga tegevust peaks mõneks ajaks jätkuma. Kui aega üle jääb lendan ja Indoneesia pealinna Jakartasse.
Ahjaa kui teil tekkis nüüd küsimus, et kuidas ma saan endale lubada maailma kõige kallimat kohvi siis a) Indoneesia on odav maa ja seda saab siin palju odavamalt kui mujal maailmas b) minust on saanud miljonär 🙂 See lugu juhtus küll natukene endalegi ootamatult aga miljonär ma olen! Indoneesias. See miljon Indoneesia ruupiat läks mulle maksma 147 dollarit. Võtan sellest miljonäristaatusest viimast sest uudised Eestist väidavad, et Eestis miljonäriks saamine läheb umbes-täpselt 15.6466 korda raskemaks 🙂
Ahjaa ja siis kõige tähtsam. Varsti kohtume Eestis. Mitte piisavalt ruttu, mitte liiga hilja!
Puhkus alaku nüüd!





Nagu katkine plaat…

2 05 2010

Kindlasti m6tlete nyyd, et olete juba seda juttu nii m6nedki korrad juba kuulnud aga j2rgmised kaks n2dalat valitseb siin blogis j2lle t2ielik vaikus. Olen juba angaaris ja valmis v2lja lendama j2rgmisele p2rlipuhastamise missioonile. Seekordne retk kestab 17. maini.

Edu nii mulle kui teile 😉