Welcome to Estonia!

17 06 2010

See väike asi ka, et teisipäevaõhtul jõudsin tagasi Eestisse. Nüüd katsun ravida nohu ja aklimatiseeruda. Kohanemine käib täie hooga. Homme proovin Kuljuse suvepäevade nimelist teraapiat. Ootused on kõrged!

PS! Üks tänu vajab tänamist. Aitäh armsale päkapikule, kes mind lennujaama jõudes lohakile ei jätnud vaid kohe õhtuse meelelahutuse programmi eest hoolitses. Kumardus ja kallistus!

Advertisements




Bali! Bali! Bali!

24 05 2010

Avan hommikul silmad ja olen toas täiesti üksi. Uskumatu. Viimased pool aastat on tulnud tuba jagada 4-12 inimesega. Privaatsus oli alati null. Vahel hakkas keegi kell 4 hommikul pakkima ja…
Hotell (Masa Inn) paistab ilus ja minu toas on telekas ja külmik ning iga hetk peaksin minema hommikusöögile. Nagu päris puhkus kohe.

Armas vargapoiss

Teisest küljest sooviksin endale natuke odavamat elamist leida. Minu esimene hommik möödus toas mis läks mulle maksma 225 000 ruupiat, (315EEK) teise öö veetsin hotellis 100 000 ruupia eest ja kolmanda hotelli leidsin ühe teise reisiselli blogist lugedes aga kuna seal polnud ühtegi vaba tuba siis haarasin hoopis selle hotelli kõrvalt mille hinnaks on 70 000 ruupiat. Hind langeb iga päevaga peaaegu poole võrra … aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
See on minu teine kord Aasiasse jõuda ja selle kaootilisusega on vaja natuke harjuda. Harjuda kõndima mööda tuhandest (ei ole liialdus) tänavahõiklejast päevas kes üritavad sulle ükskõik mida maha müüa (Transport sir,yes?, Massage boss? Yes, room sir, yes?) ja samal ajal katsuda leida see mida ma siia otsima olen tulnud. Esimene päev olin päris šokis sest mul puudus igasugune ettekujutus kuidas ma peaksin siin liikluses oma rendirolleriga hakkama saama, leidma oma surfikursuse, liikuma vulkaane vaatama või leidma sobiva hotelli. Samas tõmbuvad suunurgad ikkagi ülespoole sest ükskõik kui ettevaatlikuks kogu see tohuvapohu mind ei tee tean, et siin saab seigelda ja näha asju mida ma eales näinud pole. Mul on üsna hea meel, et Austraalia on selleks korraks selja taha jäänud aga veel parem meel on mul selle üle, et Eesti pole enam üldse kaugel.
Esimene päev piirdusin siiski rolleri asemel jalutamisega ja orientatsiooni loomisega hindade maailmas. Kirev! Jalutasin ja jalutasin kilomeetreid mööda pikka-pikka liivaranda ja kaubatänavaid ja poode ja… lõpuks olin nii väsinud, et mõtlesin, et rohkem jalutamist ei kannata enam välja. Olin jalutanud linnakesest nimega Kuta edasi järgmise asula Legiani ja veel edasi Seminyakini. (kui poleks kaarti arvaksin, et see kõik on ainult üks linn 🙂 )
Suutsin selgeks teha, et kui astun suvalise kohaliku juurde rannas, siis nemad pakuvad mulle surfikursust hinnaga 200 000 ruupiat per 2 tundi. Seda hinda peab saama kindlasti korrigeerida. Samas suuremad ja ametlikud surfikoolid küsivad 39US$ mis on ligi poole rohkem. Kindlasti saaks ka seal tingida. Ma pole päris kindel, et Kuta on just kõige ilusam (ja odavam) rand kus sellist kursust osta. Kuta on koht kuhu kõik tulevad ja rand ei ole midagi erilist aga see-eest on korralikult prahikihiga üle valatud ja… Üldiselt kavatsen siit esimese paari päeva jooksul üldse varvast lasta. Ees ootavad vaiksemad ja hoopis põnevamad linnad.

Täna võtsin julguse kokku ja rentisin endale ka rolleri. Väidetavalt on selle olevuse mootor lausa 125 cm3 aga pole viitsinud dokumentide pealt kontrollida. Igatahes võtab hoo ülesse küll ja mägedes ka probleeme pole. Esimese hooga istusin lihtsalt „tsikli” selga ja hakkasin suvalises suunas udjama kuni lõpuks ei saanud enam ise ka aru kuhu ma liigun.

Pura Luhur Ulu Watu


Hiljem kui väike soe sees pöörasin otsa Jimbarani peale kus sõin lõunat ja logelesin niisama mõnda aega rannas. Hiljem aga läksin kõikide turistide lemmiktemplisse Pura Luhur Ulu Watu ja nägin esimest korda siinseid kuulsaid ahvipoisse, kes varastavad kõike mis kätte jääb. Mina nägin ühte ahvi Nestea pudeliga ja teist kellegi prillipaariga 🙂 Tempel oli ka kena aga kuna seal tõesti oli tohutult turiste siis kavatsen mõned veel üle vaadata ja kirjutan neist siis pikemalt.
Kuna kõrv andis jälle põletikust teada siis lükkan surfikursust mõne päeva veel edasi aga mitte rohkem. Täna oli juba täitsa OK.
Stay tuned, infot peaks siia tekkima veel ja veel aga lihtsalt magus laiskus on mind mõneks ajaks vallutanud.

Ysna varsti sellised teemad:
Vulkaan Agungi vallutamine
Eestimaalane l2heb surfamist 6ppima
Kylastame teise l2heduses asuvaid saari





Austraalia…

30 04 2010

…on üldiselt väga rahulik ja turvaline heaoluühiskond. Ainult vahel juhtub, et minu hosteli ees üle tee pargitud autole pannakse tuli otsa. Tehniliselt ei olnud see küll minu hosteli ukse ees. Kuna Darwin on turistide linn, siis siinse peatänava ainult hostelid ja hotellid moodustavadki. Auto süüdati põlema üle tee asuva Banyan View hosteli ees. Ehk siis teisel pool teed.

Minul, terava silmaga eestlasel, läks selle vraki märkamiseks muidugi oma päevake aega ja üks tugev vihje, et vaata oma hostelist välja astudes ringi.

Muide, et uudislugu oleks rohkem vastavuses ajakirjanduslike uudiskriteeriumitega, siis see uudis omas neist seitsmest „lähedus” kriteeriumit. (Tundub viimasel ajal ainuke ja Eesti ajakirjanike lemmik olevat!!!) Auto omanik oli keegi eestlane keda mul ei olnud au tunda aga kellest olen palju-palju kuulnud.

Muretsemiseks ei ole põhjust! Seda enam, et paari päeva pärast lähen tagasi merele.





Isemoodi innovatsioon

9 04 2010

Järgides oma igapäevast rutiini käisin õhtul kohalikus Vic! hotelli baaris oma õhtueinet tegemas. Hea lihtne – ostad endale joogi, mis tavaliselt on apelsinimahl ja maksad 2.25 – 3 AU$ vastavalt letitöötaja suvale ning ulatad neile vajaliku talongi mida saab igast kohalikust hostelist. 🙂 Nüüd võid asuda sööma. Mõnus ja juba sisseharjunud rutiin.

Tavaliselt jalutan ma peale seda tagasi hostelisse mõeldes päeva mõtteid ja plaanin tulevikku. Parematel päevadel astun tee peale jäävast McDonalds nimelisest restoranist kohast läbi ja ostan odavat topsijäätist. Seekord aga astudes mööda koduteed, Darwini keskväljakul kui nii võib öelda, märkasin, et käib mingi show. Astusin ligemale. Kahjuks polnud väga palju ruumi enam jäänud ja pidin võtma sisse koha prügikasti kõrval ja asusin tegevust jälgima. Keda see kerge lehk ikka segab.

Millega oli tegu? Mingi mees, kes algul ei paistnudki kõige suurem tegi seal erinevaid jõuharjutusi. Särgi peale oli kirja pandud The Strongman Show. Tõesti mees avaldas muljet sellega kuidas ta algul keeras spiraali 12mm ümara rauapulga, seejärel kalakujuliseks 16mm ümara raua ja nagu sellest veel vähe oleks võttis 18mm läbimõõduga pulga ja tegi sellest publiku marulise kaasaelamise saatel U-raua. Vahva.

Read the rest of this entry »





Austraalia jahutamisest ja Euroopa kütmisest

7 04 2010

Juba esimestel päevadel Austraalias sain aru, et siinmaal pole ükskõik millise maja varustuses ühte korralikku ahju. Nagu nad meil ikka raudkindlalt nurgas seisavad. Mõtlesin, et küll siin oleks lust ja lillepidu elada. Ei mingeid soojaarveid.
Samal ajal kuskile poekesse sisse astudes oli tunne nagu astuksid sitemast saunast otse külmkambrisse. Ausõna, kui keegi oleks poehoonesse tükikese lund leidnud ei sulaks see veel niipea. Täpselt siuke tunne oli. Algul pani see mind imestama, et kuidas nad seda temperatuuirvahet nii hästi taluvad? Mina kes ma olen Austraalias kolmel kuni rohkemal korral kas päris haige või külmetusnähtudega olnud ei saa sellest tänaseni aru. Aga nii on neil kombeks. Igal pool.
Jõudes tagasi esimese lõigu juurde võiks ju arvata, et elu on siin justkui „odavam” sest kütte peale raha ei kulu. Aga natuke oludega tutvunud sain aru olen „kergelt” mööda pannud.

Read the rest of this entry »





Sünnipäev, üleeile

4 04 2010

Kuigi sünnnipäev on justkui tavaline teistsugune päev oli see sellel aastal väga põnev. Kuna distantsi tõttu harjumuspäraseid kõnesid teha või sms-e saata polnud võimalik leidsid minu sünnipäeva meelespidavad inimesed erinevaid võimalusi. Ei ole vist mõtet ülesse lugeda mitmes sotsiaalvõrgustikus, instant messengeris jne keskkonnas mulle õnne sooviti. Sellegipoolest üllatas mind sõprade-lähedaste loovus.

Aitäh kõigile, kes seda natuke teistsugust  päeva meeles pidasid! (PS! Isegi siis kui helistamine mulle võimatuks osutus või ma juba järgmiste kõnede ajal sügavalt magasin) Tean, et plaan oli hea aga tehnika vedas alt 😉

Tahaksin siinkohal välja anda ka kõige loovama sünnipäevaõnnitluse auhinna. See kuulub sõpradele Kuljusest 🙂 (Ma loodan, et ma nüüd Sirlile liiga ei tee ) Seda võite näha siin. Aitäh! Kättetoimetamisekohaks oli Facebook ja pilt tuli põhimõtteliselt ise ülesse leida. Kaval!

Muidugi ei saa mööda minna kõige tähtsamast. Millal pidu saab? Kui kellelgi on rohelisele mandrile asja siis võiks pidu kohe teha. Samas väga paljudel justkui ei ole… Luban, et tulen koju ja korraldan ikka ühe korralikku Eestimaise peo. Tea kas sülti lubada julgen aga sõrmekübaratäie viina võin küll lubada. Lihtsalt pean nüüd ise ka teada saama millal koju jõuan. Seega hoidkem ühendust ja varsti ( see tähendab 1-4 kuud) täpsustan peo toimumise aja ja kohe.

Sünnipäeva päev möödus rahulikult. Kuigi algul oli mulle raudkindlalt selgeks tehtud, et see päev saab olema tavaline tööpäev (hoolimata riigipühast) siis hommikul kell 4.45 tööpaika jõudes oli puudu paadi juht. Seesama kes eelmisel päeval mulle viimase asjana oli kinnitanud, et pean kindlasti tööle ilmuma. Aga mul ei olnud vaba päeva vastu midagi. Kui eile jälle tööle läksin tundus sellel onklil ikka veel pohmakas jätkuvat… Tema liikumise aeglus ja vaikne kõne ei jätnud palju võimalusi midagi muud arvata!
Veetsin ootmatult vabaks tehtud sünnipäevapäeva lõbusalt Broome´i linnaga tutvudes ja lõpuks läksime siinsesse Cable Beach nimelisse randa ujuma. Õhtul läksin sõber Tom´i poole õhtust sööma ja siinset looduimet Staircase to moon e. ehk trepi kuule vaatama. Oli rahulik ja ilus päev. Lisaks tuli vastata mõnele “juhuslikule” kõnele Eestist. Hoopis aktiivsemaks muutus ka Skype´i suhtlus jne.





Darwinis on jõulud!

12 03 2010

Oli vist detsembrikuu kui mul õnnestus kogu oma kavalust appi võttes ühelt kodumaiselt usinalt päkapikult välja meelitada lubadus, et kui ma peaks kuskile pikemalt paikseks jääma siis saabub mulle sinna palju jõulutunnet, mis on võtnud väheke konkreetsema kuju – Piparkoogikuju.

Täna tahan teiega jagada seda suuurt rõõmu, millega ma eile postkontori poolt koju tulin. Sain oma käes hoida pipakoogikesi, mis olid alustanud oma keerulist teekonda Austraalia poole juba jaanuari lõpus ja pärast pisikest vahepeatust Cairnsi lähedal on jõudnud lõpuks ometi minu kätte.

Kuigi valmistamise hetkest on möödas märkimisväärne hulk aega on piparkoogipõrsakesed (ja tähekesed) suurepärase tervise juures ja pole seagripist midagi kuulnud. Ainuke mille ees nad hoolega värisevad on minu isu. Aga isu on mul hea sest piparkoogid on suurepärased.

Mitte vähemoluline pole, et piparkookidega oli ka kaasas Tubli Kobras keda pildi pealt näete. Teisele poole oli kirja pandud täpsem kasutusjuhend. Kunagi ei või teada…. 🙂

Kes veel praegu jõulutundega uhkeldada saab?

Olleks selliseid rõõmsaid hommikuid ainult rohkem!
Aitähh sulle kallis päkapikk 😉