Ring on täis!

1 09 2010

Blogi on jäänud unarusse. Usutavasti olete seda märganud! Tõenäoliselt ei juhtu te enam isegi seda postitust lugema sest harjumus sellel lehel käia ja lugemismaterjali otsida on ammu kadunud. Õigusega. Juba peaaegu kolm kuud ei ole sellele lehele enam mitte midagi lisandunud sest olen olnud kodumaa suvest viimast võtmas. Ja milline suvi see oli! Tänu sõpradele ja soojale ilmale.

Vahepeal on mulle endalegi mõnevõrra ootamatult saanud minust jälle täiesti tavaline tööinimene. Kaheksaks kontorisse ja viieks koju. Seda kõike Saku Õlletehases. Ka minu uus kodu on töökohale lähedal, Sakus. Olen selle üle väga õnnelik. Saku on elukohana väga mõnus. See sobib mulle. Erinevalt Tallinnast. Samas on see saadanalinn siiski piisavalt lähedal, et kõike postiivset seal nautida/tarbida. : )
Kuigi kõik on suundumas vanasse rööpasse saab ees ootama ka üks suur muudatus, mis on palju rohkem kui ainult üks muudatus. Tõenäoliselt ikka saab ees ootama. Minu hobide hulgast lahkub palju aastaid esikohal trooninud rahvatants. Eks ta jääb mulle kalliks ja käin tantsu kindlasti palju vaatamas ja sõbrad rahvatantsijad tuletavad mulle ka seda kõike meelde aga minu jaoks on see siiski juba minevik. Kui just väikses Koeru rühmas mõnda kergemat jalapööret ei teeks, et tantsupeole pääseda. Mine tea.
Juba on silmapiiril terendamas uued tegemised. Mõned on juba tehtudki. Paljud mis siiamaani on jäänud kõrvale just seetõttu, et PRIORITEEDID on paigas olnud. Aga, krt, kui ma kolmapäeval teisiti otsustan siis unustage see lõik palun kiiresti ära 🙂

Blogi oli minu jaoks väga hea näpuharjutus ja hoidis kirjutamisoskuse tervana. Selle populaarsus ehmatas mind blogimise alguses täitsa ära. Kui ma ise arvasin optimistlikult, et reisiseikluste vastu tuntakse huvi umbes 15-20 korda päevas siis see number ületati kohe alguses suure kuhajaga mitu-mitu korda ja lugejate arv ei vähenenud enne kui loobusin uusi sissekandeid tegemast. Seega juunis.
Arvasin, et kirjutan sõpradele ja lähedastele, kes üle paari päeva ennast minu tegemistega kursis hoiaksid aga tegelikkus oli teine. See omakorda tähendas, et pean kirjutatut rohkem läbi mõtlema sest kunagi ei tea kuidas liigne avameelsus tulevikus kätte võib maksta. Igatahes leidsin WordPressi Eesti edetabelist enda blogi mitu korda esikümnes.

Olen õnnelik, et selle seikluse ette võtsin ja nüüd on korralik kogemus elupagasisse lisada. See reis avardas minu silmaringi ja andis aega nii mõnedki mõtted sirgemaks mõelda. Eks vaatame kas suudan oma kaugel tehtud järelduste järgi ka elu seada. Elu läheb edasi ja mina koos sellega.

Suur aitäh tahaksin öelda oma kõigile lugejatele, kommenteerijatele ja sõpradele, kes tegid mu naastes Eestimaa lühikese suve sama põnevaks või põnevamakski kui oli olnud minu igikestev Austraalia suvi. Aitäh! Kusjuures oled jõudnud mõelda, et Austraaliast naasmise peo peaks ka miski hetk ära tegema. Ehk leian varsti sellekski oma aja.

Austraalia seiklus on nüüd läbi aga see oligi võib-olla ettevalmistus millekski veel suuremaks… Pidu läheb edasi! Uued ja eksootilisemad reisimõtted mõlguvad juba meeles ja ootavad ellu viimiseks õiget aega!

Advertisements




Tagasi, et jälle merele minna

27 04 2010

Järjekordne merereis on läbi ja olen tagasi kindlal pinnasel. Jällegi pean teatama plaanide muutusest. Kuigi olin arvanud, et see saab olema viimane vahetus, siis pakuti mulle veel vähemalt ühte ja võib-olla kahte vahetust. Esimesele vahetusele ütlesin juba oma JAH ära ja Bali pileteid tuleb veelkord edasi lükata. Samas ootan juba kannatamatult hetke kui istun lennuki peale mis võtab suuna Euroopa peale. See juhtub varsti. Millal täpselt ei taha veel välja öelda. Arvasin juba ise, et võiksin nädala pärast oma hõbedase kullakesega Eesti maanteid mõõta aga plaanid muutusid.

Teate miks plaanid muutusid? Sest elu on üks suur juhus. Ma oleksin praegu Balil päevitamas ja surfamas kui üks päev enne minu Bali lendu poleks üks mees nimega Liam endale sõrme lõiganud. Ainult sellest piisas, et tema merele saatmine lükati nädala võrra edasi. Sellest omakorda sai alguse doomino efekt ja mulle pakuti võimalust tööd teha. Hiljem  veel ühte vahetust. (võimaliku kolmanda vahetusegagi) See kõik lükkas minu kojusaabumist kuskil poolteist kuud edasi. Ainult see, et üks mees keda ma ei tunnegi lõikas endale näppu muutis minu elu, mõneks hetkeks 🙂 Elu on üks suur juhus…

Read the rest of this entry »





Teelahkmel

27 03 2010

Täna töö juured mõtted lausa tormasid läbi pea. Suusakeskusest tulnud telefonikõnest kutsega vestlusele tulla pani alusele tuhandele plaanile. Järgnev lugu on üleni minulik. Peas tormab ringi tuhat mõtet sealjuures pole ühegi nende täitumine üldse kindel. Ideid on tõsiseid ja vähemtõsiseid aga vähemalt on nad olemas.

Tagasileitud  seiklemise lust on andnud mulle palju ideid kuidas edasi liikuda. Kuna pole ühtegi kindlat alguse ega lõpupunkti siis annab see erinevatele mõtetele ainult hoogu juurde.

Esialgne plaan oli tegelikult väga lihtne. Korjan pärlifirmast nii palju raha kokku kui võimalik ja lendan Bali saarele Indoneesias sealt natuke ülespoole teistele Indoneesia saartele ning siis Tai ja… ja nii edasi kuni ükskord koju jõuan. Telefonikõne suusakeskusest lõi kõik jälle sassi. Alles nädal aega tagasi olin umbes 99% kindel, et olen tsiklihooaja alguseks kindlalt Eestis tagasi aga näed…

Read the rest of this entry »





Päiksetõusust eikusagimaal III

17 03 2010

Kümnes päev ei toonud vist midagi uut siin päikse all sest mul puuduvad selle päeva kohta igasugused märkmed. Mälu on mul hea aga lühike seega ei oska selle päeva kohta midagi öelda.

Üheteistkümnes päev tundus nagu kümnes igav ja rutiinne, kuid pakkus sellepoolest piisavalt põnevust. Kuigi ma ootasin, et homme hommikul lendan tagasi Darwinisse ja saan hakata tehtud töö vilju maitsma ei läinud see mitte nii.
Terve päev möödus tööd tehes ja oodates lõppu aga nüüd selgus, et ma ei sõidagi koju. Shay´le ja Haydenile tegi asi muidugi nalja sest päeva otsa olin mina teinud nalja teemal, et homme lasen siit nagunii jalga… nüüd siis selline pauk. Aga ma olen isegi rahul. Samas esialgne plaan on, et kolmapäeval lendan tagasi koju. Juhul kui keegi homme tulemata jätab siis veedan siin veel terve nädala.
Täna käisime Freshwaer Bays ujumas. Imeline koht. Inimesed oleksid valmis suuri summasid maksma, et seda kohta näha ja seal ujuda aga seda saab ainult siis kui tuled siia rasket orjatööd tegema:) Samas läbi mangroovi käikude kuskile kivikaldale sõita natuke kivide otsas turnida ja siis lõpuks looduslik bassein enda eest leida on seda väärt. Võluv koht.
Õhtul aga tuli pikset luuavarrest. Õigemini hakkas kartul paukuma. Olen eelmistel päevadel kiitnud söömise osa sellel laeval. Tänane vahejuhtum muutis söögiteemad koomiliseks. Nimelt võtsin kuus tükki (ca 2,5 kartulit) kartulit kolme(1,5) asemel ja kokk tegi mulle märkuse. Arvasin , et tegi niisama nalja. Ma ju nägin vaevumärgatavat naeratust?! Hiljem sain ka farmimanageri abi Shan´i käest kerge epistli. Vot ei teinudki nalja. Teavitas minu aplusest hoopis juhtkonda. See ajas närvi ainult sellepärast, et tundus nii ajuvaba. Aga mis sest enam.

Read the rest of this entry »





Päiksetõusust eikusagimaal II

15 03 2010

Viies päev toob toanaabrite vahetuse. Senise Tom´i Inglismaalt vahetas välja eestimaine Andres. Seesama kelle nimi mind siia töölegi aitas. Olen kindel, et vähemalt üks Darwinis elav neiu on kade.

Olen avastanud, et mulle meeldib laevas elada. Siin on nii kodune tunne sest õhtul saab pugeda jälle TEKI alla mitte ei pea piirduma ainult linaga nagu Austraalias tavaliselt. Väiksed asjad muutuvad siin oluliseks.

Tunnen, et tööaeg hakkab õnneks järjest lühem tunduma. Täna sai see minu üllatuseks õite vara otsa. Samas homme on oodata hoopis raskemat päeva. Ma ei karda enam midagi. Hoopis rõõmustan, et senise 10 sõrme asemele valutas röökimapanevalt teisel päeval ainult 8 sõrme ja täna ainult üks. See ei tähenda, et teised sõrmed ei valuta. Tõenäoliselt ma lihtsalt ei tunne neid nii hästi. Merevesi, päev otsa, tundub olema ka paras tuimesti. Pimedatekirja lugejat minust vist ikkagi ei saa. Vähemalt enam mitte.

Read the rest of this entry »





Päiksetõusust eikusagimaal I

11 03 2010

Kui te imestasite, et mis minuga juhtunud on siis kõik on hästi. Käisin lihtsalt kaks nädalat merel tööd tegemas. See oli koht kuhu inimene väga tihti ei satu ja mobiilimasti pole sinna kunagi isegi mõeldud püsti panna… seega täielikus isolatsioonis. Allpool võite lugeda, mis ma laeva peal kirjutasin ja mõtlesin. See (töö)reis on minu Austraalia reisi säravaim pärl! Merehaigeks ei jäänud kordagi. Kuigi maa peal loksub kuidagi kahtlselt…

Neljandaks päevaks on meesnaine Shay, kes on mu otsene ülemus muutunud järjest kurjemaks. Tema vastutab kõige eest mis paadis pärlikarpide puhastamise ajal toimub. Aga see on lõviosa kogu ajast. 6.30- 17.00 olen täielikult tema käsutuses. Tegevusi mis siin kogu aeg meeles peavad püsima on lihtsalt nii palju. Erinevad sõlmed asjade sidumiseks; kangid, hoovad ja muud nupud; rutiinsed liigutused jne. Isegi tööpaadi (kasutatakse ka lühendit AB) pesemisel on kindel rutiin mida ei tohi mitte segi ajada (minu jumaluse arvates). Tundub, et kogu aeg käib miski rippimine ja rappimine ja eriti meeldib iga nurga peal Shay´le mind rappida kui miski peaks võtma hetke aega, et meenutada mida nüüd siis… See naine ei ole mitte pehme ütlemisega. Ühesõnaga on kuradi raske. Lisaks on ta nii imeliku aksendiga, et ma ei saa muhvigi aru.

Read the rest of this entry »





Läksin ära merele…

24 02 2010

… olen mõne nädala pärast tagasi. Vahepeal olen tsivilisatsioonist ära lõigatud.
Kohtume uuesti märtsis