Austraalia…

30 04 2010

…on üldiselt väga rahulik ja turvaline heaoluühiskond. Ainult vahel juhtub, et minu hosteli ees üle tee pargitud autole pannakse tuli otsa. Tehniliselt ei olnud see küll minu hosteli ukse ees. Kuna Darwin on turistide linn, siis siinse peatänava ainult hostelid ja hotellid moodustavadki. Auto süüdati põlema üle tee asuva Banyan View hosteli ees. Ehk siis teisel pool teed.

Minul, terava silmaga eestlasel, läks selle vraki märkamiseks muidugi oma päevake aega ja üks tugev vihje, et vaata oma hostelist välja astudes ringi.

Muide, et uudislugu oleks rohkem vastavuses ajakirjanduslike uudiskriteeriumitega, siis see uudis omas neist seitsmest „lähedus” kriteeriumit. (Tundub viimasel ajal ainuke ja Eesti ajakirjanike lemmik olevat!!!) Auto omanik oli keegi eestlane keda mul ei olnud au tunda aga kellest olen palju-palju kuulnud.

Muretsemiseks ei ole põhjust! Seda enam, et paari päeva pärast lähen tagasi merele.

Advertisements




Otsustav otsustamatus

8 04 2010

Minul on minuga viimasel ajal raske. Hirmsasti hakkab juba ära tüütama, et mu otsused langevad ja siis teen need uuesti ümber ja siis pärin Eestist veel igaks juhuks aru ja… ühesõnaga igavene jama. Ei ole sellise endaga praegu rahul.  Samal ajal on nii ühel kui teisel pool kaalukeelt vägagi võrdsed panused, mis peabki otsustamise raskemaks tegema. Minna, jääda või tulla on küsimused mis mu peas kummitavad.
Kehtib vist minugi kohta see mis Aavo Kokk tänases Päevalehes ütleb, et sageli segab meid selgelt mõtlemast ja ratsionaalselt otsustamast mõõtkava, mille ise oleme (endale) seadnud. Kui on palju võimalusi mingi asja tegemiseks, siis on ka projekti mõõtmed suuremad – kõik võimalused tuleb ju nüüd ja kohe realiseerida.

Täna langetasin mind ennast juba pikka aega vaevanud küsimuse. mitte küll midagi eluliselt tähtsat aga siiski. Nimelt olen kaalunud ühte ja teist fotokaamerat ning vägagi kimbatuses olnud. Täna poodi minnes lõin lihtsalt käega ja ostsin ära ühe neist mida juba mitu kuud piidelnud olen. Siin ta siis on minu kullakallis Panasonic Lumix TZ-7. Lingi peale vajutades peaksite nägema täpsemaid tehnilisi parameetreid ka Photopointi kodulehelt. Ühesõnaga saab see kaamera olema mulle heaks sõbraks ja teeb palju häid pilte.

Teine ja palju tähtsam otsus oli mul ka nagu kuum kartul umbes nädala jagu peos. Tänaseks olen otsuse langetanud ja suusakeskustele selja keeranud. Kuigi veel viimasel hetkel tuli veel teinegi kutse vestlustele otsustasin Eesti suve kasuks. Või vähemalt nii ma arvasin. Olles ostnud ära pileti homseks Bali saarele (Indoneesia) ja sealt edasi planeerinud reisi kuni Eestini juhtus see mis minuga alati juhtub. Helistati ikkagi pärlifarmist ja uuriti sellel niigi ebakindlal ajal kas ma esmaspäeval tahan uuesti välja tööle lennata. Kuna sedapuhku lubati jällekord saata tagasi sinna kus tehakse häid sööke ja kooke ning ja elu on ilusam kui Broome´is töötades otsustasin pakkumise vastu võtta. Seega lükkasin oma pileti edasi praegu aprilli viimasele päevale.

Mis täpsemalt saab pole veel ikkagi päris kindel aga kui ma koju jõuan siis olen kindel, et küllap te sellest kuulete 😉 Seniks peate leppima alates esmaspäevast jälle sellega et olen täiesti maailmast ära lõigatud ja ühtegi postitust või kirja kirjutada mul ei õnnestu.





Sünnipäev, üleeile

4 04 2010

Kuigi sünnnipäev on justkui tavaline teistsugune päev oli see sellel aastal väga põnev. Kuna distantsi tõttu harjumuspäraseid kõnesid teha või sms-e saata polnud võimalik leidsid minu sünnipäeva meelespidavad inimesed erinevaid võimalusi. Ei ole vist mõtet ülesse lugeda mitmes sotsiaalvõrgustikus, instant messengeris jne keskkonnas mulle õnne sooviti. Sellegipoolest üllatas mind sõprade-lähedaste loovus.

Aitäh kõigile, kes seda natuke teistsugust  päeva meeles pidasid! (PS! Isegi siis kui helistamine mulle võimatuks osutus või ma juba järgmiste kõnede ajal sügavalt magasin) Tean, et plaan oli hea aga tehnika vedas alt 😉

Tahaksin siinkohal välja anda ka kõige loovama sünnipäevaõnnitluse auhinna. See kuulub sõpradele Kuljusest 🙂 (Ma loodan, et ma nüüd Sirlile liiga ei tee ) Seda võite näha siin. Aitäh! Kättetoimetamisekohaks oli Facebook ja pilt tuli põhimõtteliselt ise ülesse leida. Kaval!

Muidugi ei saa mööda minna kõige tähtsamast. Millal pidu saab? Kui kellelgi on rohelisele mandrile asja siis võiks pidu kohe teha. Samas väga paljudel justkui ei ole… Luban, et tulen koju ja korraldan ikka ühe korralikku Eestimaise peo. Tea kas sülti lubada julgen aga sõrmekübaratäie viina võin küll lubada. Lihtsalt pean nüüd ise ka teada saama millal koju jõuan. Seega hoidkem ühendust ja varsti ( see tähendab 1-4 kuud) täpsustan peo toimumise aja ja kohe.

Sünnipäeva päev möödus rahulikult. Kuigi algul oli mulle raudkindlalt selgeks tehtud, et see päev saab olema tavaline tööpäev (hoolimata riigipühast) siis hommikul kell 4.45 tööpaika jõudes oli puudu paadi juht. Seesama kes eelmisel päeval mulle viimase asjana oli kinnitanud, et pean kindlasti tööle ilmuma. Aga mul ei olnud vaba päeva vastu midagi. Kui eile jälle tööle läksin tundus sellel onklil ikka veel pohmakas jätkuvat… Tema liikumise aeglus ja vaikne kõne ei jätnud palju võimalusi midagi muud arvata!
Veetsin ootmatult vabaks tehtud sünnipäevapäeva lõbusalt Broome´i linnaga tutvudes ja lõpuks läksime siinsesse Cable Beach nimelisse randa ujuma. Õhtul läksin sõber Tom´i poole õhtust sööma ja siinset looduimet Staircase to moon e. ehk trepi kuule vaatama. Oli rahulik ja ilus päev. Lisaks tuli vastata mõnele “juhuslikule” kõnele Eestist. Hoopis aktiivsemaks muutus ka Skype´i suhtlus jne.





Kuidas ühe (varga)rumalus võib olla teise (tsikliomaniku) õnn

31 01 2010

Tänane lugu sai alguse juba tegelikult suvel tantsupeo ajal. Nimelt otsustasin, et piirkonnas kus ma parasjagu peavarju sain on piisavalt ohutu, et võiksin tsikli paariks päevaks õue jätta. Pealegi oli tantsupeo afterpartidega nii palju sehkendamist. Hiljem pidin seda otsust kibedalt kahetsema. On ainult õnn, et ma siiani veel tsikliomanik olen. Usun, et eelkõige pean sealjuures tänama jumalat, kes minu tsikli otsa sellised käpardid juhatas.
Pärast mitut päeva maja taga seismist üritasin esmaspäeva hommikul tööle sõita aga miskipärast ei olnud tsikli käivitamine justkui väga lihtne. Esialgu arvasin, et aku on tühi aga siis märkasin, et keegi on juhtmed läbi lõiganud ja üritanud seda juhtmetest käivitada. Lollakas, tsiklit ei saa nii käivitada. Ja lenkuslukk ei ole ka mitte elektrooniline vaid mehhaaniline. Seega minu õnneks asjatundmatud ja liiga palju Holliwoodi filme näinud varganäod. Minu õnneks.
Lõpp hea kõik hea. Juhtmed sai kokku lappida ja tsikkel sõidaks veel tänase päevani kui ta poleks hetkel lumevangis 😦
Täna sain kätte teate, et tsikli varguse uurimine on lõpetatud sest asitõendid on ammendunud ja vargaid ei õnnestunud tabada. Siiski suured tänud politseile, et nad vähemalt minu DNA võtsid ja mind seega kuritegevusest veelgi enam eemale hoidma veensid 🙂 Kiiruseületamisi õnneks DNA abil tuvastada ei saa!





Kui sõltuv sina sotsiaalvõrgustikest oled?

27 01 2010

Eile tegin ühe julma nalja. Või õigemini tegin selle julma nalja juba mõni päev tagasi kui muutsin Orkutis oma sünnipäeva täiesti suvalisele kuupäevale. Minu uueks sünnipäevaks sai 26 jaanuar. Ma mõtlesin selle küll ära muuta ja eksperiment pooleli jätta aga kuna mu mälu on vahel lühike ununes see mul üsna pea. Seda sain ma märkama kohe 26 jaanuari hommikul.

Eksperiment sünnipäev:

Tees: Sotsiaalvõrgustike õnnesoovid on smalltalk´i objekt (tõestab vähemalt 50 libaõnnitlust) Mitte, et see mulle vähem rõõmu valmistaks.
Tees 2: Sotsiaalvõrgustikud on muutnud inimesed liiga laisaks ja pealiakaudseks, et seal leiduvat infot teistest allikates kontrollida. (nt sünnikuupäeva)

Eesmärk: Testida inimeste sõltuvust sotsiaalvõrgustikest
Eesmärk 2: koguda vähemalt 50 libaõnnitlust (õnne läheb alati vaja)
Eesmärk 3: Häbist pääsemiseks leida ka mõned sõbrad, kes sellele kohutavale eksimusele kriitiliselt tähelepanu juhivad
Eesmärk 4: Leida põnevat teemat blogisse kirjutamiseks 🙂

Tulemus: Kerged südametunnistuse piinad ja veidi nartsitslik tunne. Loen teesid sealjuures tõestatuks.

Ajend eksperimendi läbiviimiseks: Arvestades tänast geograafilist asukohta on füüsilise karistuse risk viidud miinimumini. 🙂 Samas verbaalseid noomitusi olen juba mitmeid saanud!

Hommik algas meeleolukalt. Hommikul läbi une kuulsin telefoni helisemas. Kuigi olin surmkindel, et on vaba päev milledeks ma endale äratust kindlasti pane oli siiski huvitav, et telefon helises. Suures rahus magasin julmalt edasi. Kui paari tunni pärast kõik kordus tabasin, et keegi on mulle helistamas. Haarasin telefoni ja sinna laulis mahedalt kaunis kursaõe K. hääl „Õnne soovime sul, palju õnne kallis Kaarel…” Whatta heck? Mis toimub? Ma olin paanikas. Esiteks, miks ta seda laulab? Ahjaa, unustasin ju selle kuupäeva ära muuta…. AGA TEISEKS kas ta tõesti ei tea mu õiget sünnipäeva? Eh teadis küll aga tõmbas mu üsna osavalt orki. Edaspidi tuleks igasugu tünga tegemistega ettevaatlikum ja tähelepanelikum olla muidu võib eesti vanasõna „Kes teisele auku kaevab see ise auku kukub” vägagi tõeseks saada. Mind oli korralikult vardasse tõmmatud.

Edasi tulid veel mõned kohalikud kõned, kes ei olekski pidanud mu sünnipäeva teadma. Jõudes päeva teisel poolel lõpuks orkuti oli hea tuju tagatud. Head meelt tegid sõprade kahtlustavad kommentaarid teemal „ Millega kuradiga ma siin tegelen ja kas päike on mulle liiga teinud?” kokkuvõtvatl kahtlustati a) Austraalia tagurpidi kalendrit b) ajakirjanduslikku eksperimenti c) tähelepanuvajadust d) tõeliste sõprade välja sõelumist e) õnne, tähistamaks uue elu algust f) kalki iseloomu

Mis mulle selle kõige juures kõige suurema küsimuse tekitas oli see, et mitmes postituses oli selgelt öeldud, et mul ei ole tegelikult sünnipäev. See aga ei takistanud õnne soovimast. Samas sünnipäeva mainiti kokku ainult kahes kirjes kokku 85-st. Seega ma ei saa kunagi täpselt teada, kes läks mänguga kaasa ja soovis õnne sest seda läheb ju igal eluhetkel vaja.

Tänud kõigile, kes õnne minu poole teele panid ja luban, et enam nii ei tee. Niipea.

Veel statistikat:
Kokku skräppe: 85
Sh sooviti õnne sünnipäevaks: 2
Sooviti lihtsalt õnne: 64
Uuriti millega ma õige tegelen: 21

Kuna õnne sooviti rohkem kui 50-l (66) korral siis loen oma teesi tõestatuks. Sotsiaalvõrgustikud on muutnud inimesed liiga laisaks ja pealiskaudseks, et seal leiduvat infot teistest allikates kontrollida. Mistõttu näiteks õnnesoovid on muutunud smalltalk´i objektiks.

Mis mulle aga kogu aeg mõtteainet on pakkunud on sotsiaalvõrgustike püsimine. Minu eksperiment tõestas minule, et inimesed on sotsiaalvõrgustikes suures osas olemise rõõmust ja leiavad justkui infot mis võiks tõele vastata kuid ei pruugi. Seega kui inimesed hakavad saama sotsiaalvõrgustikest üha rohkem valeinfot siis kas sotsiaalvõrgustikud jäetakse maha? Mina panustan sellele, et rate´i, orkuti ja feissbuuki hullustus läheb üle. Just valeinfo tõttu.
Vaadates mis praegu feissbuukis toimub, siis kõik firmad, organisatsioonid ja inimesed tormavad selle manu. Miks, ma ei mõista. Sellele peaks eelnema korralik analüüs, RACE mudel toimima jne aga… See peaks tähendama ka leitava info kvaliteedi langust sotsiaalvõrgustikest ja inimeste vastumeelsuse tekkimist sellele. Marketingi tekstid sisaldavad peaaegu alati teataval määral ebaloomulikult optimistlikke prognoose. (loe: valeinfot)

Muidugi ei kao orkutid ja feissbuukid maa pealt sootuks aga mina panustan nende marginaliseerumisele nii inimeste igapäevaelus kui ka PR ja turunduse valdkonnas. Kui mul oleks feissbuuki aktsiaid, siis tõttaks neid jooksujalu müüma.

PS! Sealjuures olen ma vägagi veendunud blogide ja videovahetuskeskkondade elujõulisuses. Lihtsalt Orkuti ja Feissbuuki tüüpi üritustesse ei usu.

Siin ka üks väike test kui suur Facebooki sõltlane sa tegelikult oled!