Kuidas ma endale korraliku une kindlustasin

2 02 2010

Athertonist lahkusin armsaks saanud hääletamise meetodil. Seekord oli raha säästmine ainult pool põhjust. Nimelt läks buss Athertonist Cairnsi kuratlikult vara – 6.15 ja rohkem busse ei liikunud. Nii vara ajan ma ennast ülesse ainult siis kui tööle peab minema.

Cairnsis seadsin ennast sisse oma harjumuspärasesse hostelisse ja läksin ümbruskonnaga tutvumiseks autot rentima.
Eesmärgiks oli saada odavaim auto ja midagi head sealt loota ei olnud. Üks mees ütles mulle, et „no insult but you are really pennypinching” (Ära nüüd solvu aga sa kaupled ikka iga sendi pärast) Aitäh komplimendi eest! (Indialase aksendiga) Igatahes sain endale lõpuks 55 dollari eest Hyundai Getzi. Tervelt 1,1 liitrit mootorivõimu! Turbo! Vähemalt oli ta manuaalkäigukastiga. Eesmärk oli näha võimalikult palju mägesid ja erinevaid jugasid, koski mida seal kandis ohtralt oli. Ehk siis jugade ja mägedevaatleja Kaarel.
Hoolimata sellest, et ma Getzi ja temasuguseid üsna kingakarbiks pean oli mägedes sellega sõita lausa lust. Esiteks ta oli väike ja mootori väiksus ei tekitanud mingeid probleeme sest üle teise või kolmanda käigu nagunii kasutada ei saanud 🙂 Niimoodi säilitas Getz oma tõmbe. Ka kütusekulu oli rekordilähedane 9,2 liitrit sajale!!! Tegemist oli ka uhiuue autoga – läbisõit oli väiksem kui mu tsiklil, 21 000km.
Kõigepealt sõitsin vaatama ümbruskonna kõige suuremat koske Barron Falls.Vaade oli seda väärt! Retk mägiteel oli eraldi mõnus kogemus. Ma nautisin mägedes igat kurvi. Sõitmine oli puhas mõnu. Hetk hiljem uuesti mägiteest alla ja käisin sama Barroni jõe peale ehitatud hüdroelektrijaama külastuskeskuses. Oli ka huvitav. Eriti meeldis mulle see, et olin seal parasjagu ainuke turist. Mõnus. Üleüldse oli see päev palju vaadata sest tänu suurtele vihmadele olid jõed ääreni ja isegi üle ääre vett täis. Joad olid võimsamad kui tavaliselt.
Päeva teises pooles otsustasin vaatama minna kaardi peale märgitud Crystal Cascade´i. (astmeliselt langev juga). Aga enne seda näitas silt vihmametsa (džunglisse) järve peale nimega Morris. Imelikul kombel oli seekord sildil puudu kaugus. Selle looga jõuame tagasi pealkirja juurde. Kurja kahtlustamata asusin teele. Tavaliselt näitavad sellised sildid viie minuti pikkuseid rajakesi. Pärast 15 minutilist rassimist mäeveerel kasvavas vihmametsas sain aru, et seekord on teine lugu.
Kangekaelsus ei lubanud alla vanduda. Leemendasin higist ja särk oli läbimärg. Järv ei saanud ju enam kaugel olla? Pärast veel 10 minutit rassimist tulid mulle vastu inimesed ja soovitasid mul täna retk pooleli jätta sest kell on juba palju ja varsti läheb pimedaks. Kindlasti ei taha ma pimedas džunglis aega veeta sest siis hakkavad seal igasugu loomad ja sitikad elama. Veel enam – järve äärde pidi ka otse autoga sõita saama kuuslin vanapaarilt. Kuid ikkagi ei jätnud jonni ja „kõigest” 45-50 minutiga oli järve ääres. Ei aidanud minu uuesti leitud oskused vihmametsa paksuse järgi järve lähedust hinnata mind seekord üldse. 🙂
Kuna ähvardas pimedaks minna, siis ei jõudnud seal puhata rohkem kui 2 minutit. Lahe! Poole rohkem kui 1 minut. Väänasin särgi kuivaks ja asusin allapoole teele. Tänan oma rahvatantsija treenitud jalgu. Kui mäest ülesse tulla oli raske, siis sealt läbi džungli tagasi alla liduda polnud sugugi lihtsam. Tundsin kuidas põlved värisesid nõrkusest ja muda lendas igasse ilmakaarde. Lisaks oli vanapaaril õigus olnud ja hakkas hämarduma. See tähendab troopikas, et täieliku pimeduseni on väga vähe aega. Nägin oma silmaga ja kuulsin kõrvaga kuidas elu metsas aktiivsemaks muutus. Päris kõhe hakkas. Kui ma lõpuks alla auto juurde jõudsin olin üleni mudane ja higine. Selja taga oli 10 minuti asemel korralik 1,5 tundi aktiivset trenni. Väsinud (ja porine) aga õnnelik.

Peale pisikest autoõitu tegin Cairnsi avalikus ujulas tugeva vihmaga tunnise sulla-mulla ja sõitsin tagasi mägesesse, kus pimeduses oli näha kogu Cairns oma tulede ilus. Nii ma seal autos uinusingi ja hommikul ennast lennuki peale virutasin.
Tõe huvides olgu märgitud, et uinumine polnud sugugi nii lihtne sest minu täispikkus 190cm ei ole Getzi gabariitidega üldse kooskõlas. Kahtlen kas ta diagonaalmõõtmedki sellise pikkuse välja annavad! 🙂 Seetõttu tundsin ennast seal nagu kerra tõmmatud koerakirp. Aga ikkagi – õnnelik. Vaade oli ju seda väärt, miljon dollarit!

Advertisements




Soovite siis näha vaatust teist…*

12 01 2010

Kolmas ja neljas ja viies ja… päev 5-9 jaanuar 2010

Jõudmine Airlie Beachile tundus justkui unistuste täitumine. Ma tundsin, et nüüd on kõik korras. Kulutasin terve kolmanda päeva asjaajamistele. Natuke siit natuke sealt. Käisin ilma igasuguse ettevalmistuseta läbi ka mõned sadamakontorid, et selgeks teha kuidas olukorraga tööturul on. Aga ega väga ei näkanud. Ega ma sellest ka hoolinud sest teadsin, et juba paari päeva pärast olen juba Cairnsis ja sealt edasi hakkan tegema miskit banaanikorjamise või sarnast tööd.

Üldiselt oli tegemist täiesti igava päevaga. Kuna järgmiseks päevaks oli veel öömaja olemas võtsin rahulikult.Järgmise päeva hommikul läksin ostsin korraliku suure pizza ja otsustasin, et katsun veelkord kõik kuulutustetulbad üle käia, et näha mida seal pakutakse. Äkki tööd? Nii sattusingi oma hosteli töötulba ette millel oli kuulutus, et kaks tüdrukut peavad lahkuma ja seetõttu on neil maha müüa üks paadireis. 2 päeva ja 2 ööd 200$ eest. Laev väljub juba 2 tunni pärast. Mõtlesin mitte eriti väga pikalt ja helistasin. Pakkusin, et võiks selle ära osta umbes 150$ eest. Ja väga ootamatult läkski kaubaks. Olgu lisatud, et paadiretke algne hind oli 379$.

Kuna nüüd oli vähem kui vähe aega paadiretkeni pidin oma asjad toas kokku korjama ja leidma lahenduse, mis saab minu juba ühe ette makstud ööga siin hostelis. Nagu ma kartsingi seda ei saanud ei lükata ega tõmmata, nihutada ja pidin selle lihtsalt kuludesse kandma – 18$ Aga sellegipoolest ei olnud ma just väga pettunud.

Kell oli umbes 1 kui sadamasse jõudsin. Laevameeskonnaga tutvumiseni oli veel aega umbes pool tundi. Asusin teele. Kokku kolm päeva merel ja 2 ööd sinnajuurde oli midagi mis mind aega unustama pani. Esimesel päeval sellepärast, et väljas oli päike ja ilus ilm. Teistel päevadel otsisin lihtsalt kuiva kohta. Jah sadas. Aga sellegipoolest jäi selle reisi sisse 2 snorgeldamist, külastus Whithaveni saare rannale mis peaks olema üks maailma ilusamaid. Maitse asi. Ja soovitan snorgeldamist. See oli äge. Tean, et seda saab Egiptuses teha. (Äkki nüüd isa-ema oleks aeg see reis ka ette võtta 🙂 ) Igatahes on see lahe kogemus. Kõik need väikesed kalakesed, korallid, ja muud olevused. Snorgeldamist ei seganud isegi vihm. Ikka oli superilus.

Kuigi reisi kallal võis mõnes kohas viriseda jäin mina sellega rahule. Kasvõi sellepärast et selle nii odavalt kätte sain. Aga oli tore reis. Hoolimata sellest, et meeskonnale peaks andma klienditeeninduse tunde ja nad olid ikka lollid nagu lauajalad. No ausõna. Kui hästi läheb saan sellest seiklusest ka rohkem pilte. Pooltobedast meeskonnast ka! Endal ju veel kaamerat pole seega tuleb teistelt need välja nõuda.

Tagasi Airliele jõudes ootas mind ees 2 üllatust. Esiteks oli minu arvuti ennast kontktivõimetuks maganud. Ei kippu ega kõppu! See oli valus üllatus. Nagu ka hilisem imeline tervenemine. Kui juba siis juba. Ei teagi mis toimub. Ainuke mida tean, et ei usalda seda masinat enam väga ja saadan kõik dokusmendid millega siin valmis saan ( erinevad CV-d erinevatele töökohtadele) internetti, et kui… Teine üllatus oli hoopis meeldivam. Minu tuppa saabusid pohmakat välja magama kaks britti. Nagu ikka tegime kerge päkkpäkkerite smalltalk´i ja selgus, et saan nendega järgmisel hommikul otse Cairnsi. Äge. Ja saingi. Ja kui poleks saanud siis ma ei tea küll kuidas ma siia jõudnud oleks. Sest kogu aeg sadas vihma ja vihmaga ei korja sind ka mitte keegi peale.

Lõpp hea kõik hea. Või oodake. Jõudsin linna kella 8 ajal ja polnud aimugi kus ma peaks oma öö veetma. Kuna märjaks saada ei tahtnud ootasin vihma möödumist „Aga kuule Kaarel…” ütles järsku hääl mu peas ”hostelid ei ole ju ööpäev läbi avatud???!!!”. Miks ma selle peale alles nüüd siis tulin. Asusin siis maruliselt mööda linna kappama – vihmaga nagu ikka- et kohta leida. Ja üsna natuke enne südaööd selle ka leidsin. Ikkagi läbimärjalt. Üheks ööks, aga järgmisel päeval läks juba paremini. Peatun praegu Corona nimelises hostelis Cairnsi kesklinnas. Öö maksab 14 dollarit ja selle eest saab ka tasuta eine. Muidugi on võimalus seal baaris see eine ka kallima ja parema vastu vahetada. Ja kui ei vaheta võid tunda ennast kiirnuudleid söömas. Aga 5 dollarit juurde pannes on juba võimalik täitsa mõistlik praad ära süüa. Nii ma teengi. Ja seal saan maandada ka üksindust sest ikka leiab reisiselle kellega natuke söögi kõrvale juttu puhuda.

Seega minu kuulsusrikkas hääletamine maabus väga sujuvalt uue töö poole liikumiseks. Aga luban, et proovin seda kunagi jälle. Aga kuskil mujal. Lihtsalt esimesest retkest jäid nii head mälestused. Ja kuigi rahaline sääst ei olnudki märkimisvärne oli seiklus seda kõik väärt.

Kui kõik hästi läheb asun reedest-laupäevast uuesti tööle. Tõenäoliselt seekord banaani businessi 🙂 Eks paistab mis sellega saab. Üldiselt võiks see olla nüüd viimane farmitöö mida tegema hakkan. Edasi tahaks linnades baseeruma hakata. Silmapiiril on sellised linnad nagu Darwin, Alice Springs aga kohe kindlasti rohkem Sydney ja Melbourne! Viimastes saaks ka surfamise ära proovida!

* Jep õige, jälle „Armastus kolme apelsini vastu”





Ööd on siin pimedad! *

9 01 2010

Teine päev: Esmaspäev 4. jaanuar 2010

Kell on umbes 3 pärastlõunal kui seni viimane küüdipakkuja mind teisele poole Mackay linna maha paneb. Kuna tegemist on kalli kaevurite linnaga olen otsustanud sõita esimese backpäkkeri-sõbraliku asulani (Airlie Beach) mis on umbes 180 km kaugusel. Mackaysse tagasiminek tähendaks taksot ja suurt väljaminekut. Service stationisse pandi mind maha manitsusega, et tegemist on viimase suurema sellise asutusega siinkandis ja järgmiseni on väga pikk maa. Sinna autosse unustasin ka nii vajaliku laia servaga õlgkaabu. Samas liiguvad kõik autod siit edasi minule vajalikku suunda.
Valget (hääletamiskõlbulikku) aega on jäänud mitte rohkem kui 3,5 tundi. Selle ajaga pean tegema parimal juhul 2 küüti, et jõuda asulasse nimega Proserpine ja sealt edasi hääletama lääne poole Airlie Beachini. Puhtalt sõiduks kulub juba ca 2,5 tundi. Tänane kogemus ütleb, et auto peale saamine võtab aega 30-45 minutit. Kisub väga napiks, et kohale jõuda. Alternatiiv on pime Austraalia öö ei kusagil tee ääres. Esimesed 30 minutit möödub tühja hääletades – keegi ei võta peale. Päike pole enam nii intensiivne ja hakkab varsti otsi kokku tõmbama. Muutun tsipakene närviliseks. Kas tõesti sai täna natuke liiga pikk teekond ette võetud? Tõmban koti selga ja jalutan mööda maanteed kaamlina edasi paremat hääletamise kohta otsima… täna tuleb veel läbida 180 km või muidu…

Hommikul panin äratuse üsna varajaseks. Plaan oli ärgata 6.30 ja liikuma hakata hiljemalt 7.00-7.30. Hommikul löön telefoni kohe vaikseks ja lükkan ärkamise aega edasi umbes 45 minutit. Siis kiirelt kõik ilu- ja tarbeprotseduurid ja asun hostelist alles kell 8 teele. Krt tean ju, et täna ootab mind ees umbes poole pikem teekond kui eile ja iga minut on arvel. Distsipliin on nõrk. Kõige nõrgem osa hääletamise juures on just linnast välja saamine. Kuna ma pole päris Rockhamptoni kesklinnas otsustan natuke jalutada, et jõuda esimese vähegi sobiliku hääletamiskohani. Kokku tuleb jalutuskäiku 30+30 minutit. Kahe retke vahel käin konditsioneeriga varustatud poes, et higi voolamine kontrolli alla saada. Esimese hääletamiskõlbuliku kohani jõudes olen üleni märg sest päike on olnud kuri. Esimesed 7 minutit kulutan lihtsalt enda kuivatamisele : ) Järgmised pool tundi ei näkka ühegi autoga. Võtan koti selga ja punun üle mäe lootuses leida parem koht hääletamiseks. Kell on juba peaaegu 10 ja muutun rahutuks sest eesmärgiks on Airlie Beach (620 km) aga hädaabivaraindina võib maanduda Mackays (430 km) või siis enne seda linna. Õnneks näkkab seekord pärast viitteist minutit ja kuidas veel. Saan ühe küüdiga peaaegu otse Mackaysse. Tegelikult maandun umbes 20 kilomeetrit varem Serina nimelisse asulasse.

Aga teate mis? Kui mul poleks nii vedanud ei oleks mul kuskil ööbida olnud sest Rockhamptoni ja Mackay vahel haigutab tühjus. Uskumatu. Seal ei ole ühtegi suuremat asulat kus saaks ennast öö eest varjule seada. Olen südamest õnnelik, et sain jällekord kaevurihärra verivärske Toyata Land Cruiseri peale. Temaga jõuan umbes kaheks Serinasse kus ta mind maha jätab ja edasi liigub. Teen tunnikese pausi sest olen ülihästi edasi arenenud. Sissemagamine on uhkelt tasa tehtud.

Maastik, siin juba troopilises Queenslandis, meenutab kusjuures hoopis rohkem Euroopat kui kõik eelnev Austraalia kokku. Kuigi tutvusin ontliku kaevurihärraga unustasin kahjuks ta nime üsna kiirelt. Nagu ka kolme järgmise küüdipakkuja nimed. Mälu on liiga lühike. Samas mäletan palju millest päeva esimeses pooles juttu oli. Kuulsin Austraaliast jälle rohkem kui varem teadsin. Põhiteemad: majandus, karjääri tegemine Austraalias, reisimine, kalastamine, kaevandustööd, kultuurid, välismaal töötamine jne. Olen õnnelik, et temaga küüti sain.

Peale tunnikest pausi Serinas astun tee äärde. Juba teine auto peab kinni ja viskab mind teisele poole Mackayd!!! Juba Teine!!! Uskumatu õnn. Peaksin hakkama vist loteriid mängima : )

Kell on umbes 3 pärastlõunal kui seni viimane küüdipakkuja mind teisele poole Mackay linna maha paneb. Oleme jõudnud jutu alguse juurde. Põnev? Pigem närvesööv. Kell on saanud märkamatult umbes pool neli aga täna tuleb veel läbida 180 km või muidu… täielik teadmatus ja pime öö. Öösel pole lootustki auto peale saada. Mul pole vähematki kindlust, et Mackay ja Arlie Beachi vahel on rohkem asulaid kui Mackay ja Rockhamptoni vahel.

„Krt, nüüd hakkame seiklema,” mõtlen ja tõstan käe. Selle asemel, et auto peatuks kuulen valjuhääldist midagi umbes sellist „You shouldn´t be doing that, mate!” Ja selja tagant sõidab mööda politsei. Hääletamine Austraalias on muide ebaseaduslik. Kuna tegemist on neljarealise teega peab ta enne minuni jõudmist tegema suurema ringi. P….e! Aitäh noh! Äkki saan vähemalt öö odavalt riigi kulul mööda saata siin muidu kallis Mackays? Aga politsei ei tule tagasi. Hingan sügavalt sisse ja asun uuesti hääletama.Umbes 10 minutit hiljem peabki kinni auto mis lubab mind liigutada 15 kilti.Olen üliõnnelik sest nii äkki ei tule ka politsei mind enam kimbutama. Samas on tegemist riskantse liigutusega sest minnes edasi nii vähe olen varsti keset tühja maanteed ja pimedaks läheb juba üsna varsti. Võtan selle riski, rõõmuga.

15 kilomeetrit ja kümme minutit hiljem peab kinni jällegi värske Dodge´i dziip. Hiljem selgub, et esimene naisterahvas (minu suureks üllatuseks) selle turnee jooksul, kes mulle küüti pakub. Igatahes olen rõõmus sest selles autos on konditsioneer. Aga kaugele see auto mind viib? See küsimus vasardab peas kui avan ukse. „Where are you heading?” küsib naine. „Proserpine or that way would be really great,” vastan kiirelt. „Ok, hop on, put bags in the back seat because I´m going to Airlie beach.” Juhuu. Ja nii laekungi juba umbes 17.30 Arlie Beach´i nimelisse turistide linnakesse. Enne seda meeldiv vestlus väga toreda naisega kellega jutt väga hästi klappis. Kahjuks on teda tabanud just üsna kurb õnnetus kuna tema aastasel lapsel on diagoositud raske diabeet. Ta on silmnähtavalt mures aga tagasiteel Brisbane haiglast koju Airlie Beachi kanti saan aru, et ta saab olukorraga kindlasti ilusasti hakkama. Lihtsalt tegemist on esimese šokiga.

Tsekin ennast hostelisse sisse. Tänane öö läheb maksma 30$. Kuna Airlie tundub lahe linnake ja vaated siit on majesteetlikud jalutan linna peal ringi ja leian endale veel 2 ööks ööbimise üsna samas kandis asuvas hostelis 36$ eest. Seega jääb hääletamisseiklus nüüd mõneks ajaks katki. Kui leian siin tööd jään siia võib-olla isegi kauemaks! Tundub, et võimalusi töö leidmiseks on siin päris palju. Seega mul pole õrna aimugi kas ma olen nädala pärast juba Cairnsis või teen siin tööd… aga ega ma selle pärast liialt ei muretse ka!

Päeva jooksul kulunud raha: ca 45$ (sh hostel 30$+ 2 odavkooki +5$ väärt pähklisegu)
Läbitud vahemaa: ca 620 km (perfektne)
Päeva hinne: 9.99 (max 10.00)

* Viide geniaalsele teatritükile „Armastus kolme apelsini vastu”





Tuleb üks noormees, ühelt poolt ja kannab kiva kaasas(reiskott) *

4 01 2010

See noormees olen siis mina. Kallid lugejad -Kaarel proudly presents: Seiklus on alanud. Täna alustasin Bundabergist hääletamist kell 9, et mõne aja pärast Cairnsi jõuda. Aeg on siin suhteline mõiste. Pole endale seadnud eesmärki või kindlat päeva millal kohale pean jõudma. Kui mõni koht peaks rohkem meeldima jään sinna mõneks päevaks paigale kui mitte lahkun sealt juba varavalges. Kui leian töökoha ei liigu üldse kuskile edasi.
Et kogu seiklus saaks objektiivsemalt kirja pandud kulub selle loo kirjutamiseks päris mitu päeva. Nimelt ükskõik kuidas mul ka ei läheks panen iga päeva lõpuks päeva emotsioonid kirja. Esiteks, et ma midagi ära ei unustaks ja teiseks, et eelmise päeva emotsioon järgmise päeva ees ei tuhmuks. Isegi koolitatud kirjutajatel (nagu ma väidetavalt olen) on kalduvus asju emotsiooni najalt paika panna. Aga nüüd retke esimese päeva juurde.

Esimene päev – Esmaspäev 3.jaanuar 2010

Kell on 6.13 kui esimest korda silmad avan. Jah, väike ärevus on sees aga mitte sellepärast, et kardaksin hääletamist … Miks mind ärevus vaevab teavad neli Footprintsi hosteli eestlast ja tulevikus võib-olla mõned veel. Igatahes on ärgata veel vara ja seega sunnin ennast edasi magama. Kell 7.50 on uni läinud ja hakkan tegutsema. Leian kapi pealt vägagi rõõmu valmistava kirja. Tundub, et see on kirjutatud väga vara hommikul enne tööle sõitmist. Igatahes usun, et vähemalt midagi siin Austraalias olen õigesti teinud. Aitäh sulle!
Asjad pakitud ja ise ka puhtaks küüritud toob Kristo veel arvuti mille kotti surun. Sellega on viimastel päevadel PokerStars pokkerilauas suuri panuseid taskusse tõstetud ja vastupidi.

Kott selga ja punun tee äärde. Vaatan autosid ja tutvun ümbrusega. Leian ühe tee ääres kasvava puu, mis on tegelikult üsna linnas sees ja asun seal maad kuulama. Puu tekitab palava ilmaga tee äärde suured varjud, jumalik. Seisan seal viis minutit ja otsustan, et jätan selle ürituse hetkeks katki ja liigun edasi silmapiiril paistva bensukani puudlikke veevarusid täiendama. See on ilma arvestades olnud minu esimene valearvestus. Teine oli liiga hilja, kui päike juba kõrgel taevas, hääletama asumine. Astun edasi ja asun hääletama. 10-15 minuti jooksul peabki esimene auto kinni ja … viib mind 3-4 kilomeetrit edasi. Arvate, et see on narritamine? Mina olin selle lühikese otsa üle üliõnnelik. Juht on keegi vana härra ülivanas ja lahedas kärus. Räägime maast ja ilmast. Aksent reedab, et tegu pole kohalikuga aga siiski siin elava inimesega.
Järgmise 10 minuti jooksul saan uuesti auto peale, mis viib mind Gin Gin-i nimelisse linna. Kõik tundub minevat liigagi libedalt. Tüüp pistab parasjagu fish&chips´e ja räägib, et käis eile sõbraga Bundabergis õllet joomas. Nii jõuangi kogu Queenslandi osariigi maanteeliikluse tuiksoonele, maanteele nimega A1 mis viib otse Cairnsi. Roolis on jälle väga lahe vana. Hakkan kahtlema kas õnn hakkab äkki varsti otsa saama?
Uuesti 10 minutit ja saan juba kuskil 150-200 kilomeetrit pika küüdi. Seekord sõidab autoga Shane, kellega ajame juttu maast ja ilmast. Tema on ka ainuke kellega vaevusin tutvuma. Rääkisime veesuusatamisest ja naistest ja kalastamisest ja matkmaisest ja… millest iganes veel. Ta paneb mind umbes 60 kilomeetrit enne Rockhamptonit ühes Service station´is (bensukas koos esmase söögi ja joogiga) maha. Kell on alles kuskil 1 või pool kaks. Olen üllatunud, et kõik nii libedalt on näinud.
Teen suure lõunasöögi ja asun edasi liikuma. Samas märkan, et mu valge särk on märgatavalt värvi vahetanud. Huvitav kuidas? Kohe kaob see eksistentsiaalne küsimus, sest nüüd korjavad mind auto peale karjafarmeritest abielupaar, kelle kastikaga saan edasi umbes 20 kilomeetrit. Olen üle kere tsipa teist värvi kui valge. Seda särki enam homme ei kanna. Kohe kuidagi mitte. Klopin koti ja muud kohad puhtaks ja jätkan retke. Hoolimata sellest, et auto oli neil … eee… farmine oli tegemist üldiselt väga toredate inimestega ja mul pole neile ühtegi pretentsiooni. Nendega oli tore liigelda. Tädi oli optimismus ise : )
Nüüd korjab mu umbes 20 minutiga peale keegi kaevurihärra, kes töötab Rockhamptonist läände jäävas söekaevanduses elektrikuna. Tema toob mind ka Rockhamptoni linna sisse ja sõidab ise ära. Enne annab soovituse, et väldi Mackay nimelist linna, kuna seal elab palju rikkaid kaevurihärrasid, kes on öömajade hinnad väga ülesse ajanud. Seega pean homme väga vara teele asuma, et jõuda järgmise suure linnani või siis Arlie Beachini. See on palju pikem vahemaa kui ma täna läbida suutsin. Peaaegu poole pikem. Seega alustan loodetavasti hoopis varem.
Vahepeal käib peast läbi mõte, et kuna Arlie Beach´il on nagunii palju minusuguseid rändureid ja seal puhata oleks päris tore, siis teeksin seal 1-4 päeva kestva pausi, et nautida rannamõnusid ja võib-olla jõuda Whitsunday saarele, mille randasid peetakse ühtedeks maailma ilusamateks. Kahjuks ei ole mul jätkuvalt veel fotokat, et seda ilu teiega jagada. Eeldusel, et randa lähen. Loodetavasti leian sobiva hinnaga kaamera Cairnsist. LX3 trummeldab peas aga standards are getting low very fast. Samas siin enam ookeanis ujuda ei tohi –surmav Jellyfish season
Rockhamptoni turismiinfost saan ainult ühe backpäkkerite hosteli kontaki mis ei tõota head. Nii ongi – onu soovitab jalutama hakata kolme kilomeetri kaugusel oleva hosteli juurde. Aga mul on seljas umbes 20 kg reisivarustust ja õues on kuripalav. Kuna kell on alles vähe ja aega justkui oleks asun siiski jalgsi Rockhampton backpäckersi poole teele. Olles juba surmtüdinenud ja seda suurt kotti maa põhja kirunud tuleb minu päeva suurim üllatus. Tänaval jääb mu kõrval seisma keskmisest vähem umbkeelse korealase auto ja küsib kus ma lähen. Räägin loo ära ja ta palub pakid autosse visata ja rahulikult võtta. Ta toob mu hostelisse. Uskumatu vedamine. Olen tänase pärvaga rohkem kui rahul.

Lisaks on ka hostel ütlemata ilus ja puhas. Normaalse hinnaga – 22$ öö. Viskan asjad tuppa ja lippan hosteli basseini sulistama. Pärast seda võtan tasuta rattarendist ratta ja vuran linna peal ringi. Pärast politsei meeldetuletust siirdun jalgsi tagasi hostelisse, et ka ununenud kiiver kaasa haarata. Telekaruum on mugavate nahkdiivanitega. Kõik on ülipuhas. Soovitan kui peaks siinkandis öömaja otsima. Päev on igati korda läinud.

Raha kulus päeva jooksul: ca 45$ (koos öömajaga, ülikallis vesi sh)
Läbitud vahemaa: ca 320 km
Päeva hinne: 9.5 (skaalal 1-10)

* Vihjates armasnaljakale etendusele „Armastus kolme apelsini vastu”





I´m dreaming of a sunny christmas!

25 12 2009

Täna olid jõulud. Kuna meile anti selle tarbeks lausa 2 vaba päeva, siis liikusime meie baasiks saanud Bundabergist eemale. Neli eestlast ja üks kanadalane. Eile õhtul kell 8 hakkasime sõitma ja lootsime hommikul Fraser Islandi praamile saada. Pidi ilus olema, ei saanudki teada, sest kõik ei läinud nagu plaan ette nägi. Praami ootasime lähedalasuvas rannas, hommikuni. Julgemad/väsinumad magasid rannas ülejäänud läksid bussi. Olime just kinnitanud turvamehele, et bussi me kindlasti magama ei jää ja oleme rannas ainult natukene veel. Keegi kontrollima ei tulnud või siis ei avatud neile ust ja nii veetsimegi öö bussis/rannas täiesti segamatult. Austraalias on keelatud autos ööbimine.

Hommikul avastasime, et Fraser Islandi poole liikumine nõuab siiski pisikest eeltööd ja sinna me ei pääse. Läksime mõned kümned kilomeetrid lõuna poole Rainbow Beachile aega veetma. Eestlasliku kangekaelsuse/rumaluse tõttu suutsin ennast jälle ära kõrvetada. Lollakas! Aga õnneks ei olnud ma ainuke. : ) Samas kui tööl käisin oskasin ennast küll päikse eest katta. Vabal ajal kadus see tarkus kuskile ära. Selle ranna lained olid parimad mida siiani olen näinud. Ka surfareid nägin esimest korda oma silmaga nii lähedalt. Hirmus kihk on aga… siiani lepin Liisiga kahe peale ostetud Panama Jacki nimelise bodyboardiga. Tulevikus vast mitte sest suutsime ka selle eile rannas pooleks murda. Lained olid ju võimsad : )

Lained olid tõesti head. Võib-olla sellepärast, et ei läinud ametlikku randa koos vetelpäästjate ja paljude ilusa ilma nautijatega vaid pöörasime sisse üsna suvaliselt teelt sest sinna oli kirjutatud, et nii pääseb mere äärde. Sellises rannas võiks palju aega veeta. Kahjuks ei leidnud me teed hiiglaslike liivaluidete peale, mis võisid kaugelt hinnates tunduda umbes 50-60 meetrit kõrged. Mitte küll liiga värsked sest olid kaetud juba korraliku taimestikuga aga vaade ookeanile oleks sealt olnud majesteetlik. Kahjuks ei leidnud me seda teed ja läksime edasi.

Edasi kavatsen ka mina minna. Uue aastani pole enam palju jäänud ja sellepärast kavatsen oma sammud seada nii, et Bundaberg jääks peale uut aastat (kui juba mitte varem) lõplikult selja taha. Eesmärgiks olen võtnud Cairnsi poole liikumise. Samas on seal vihmane hooaeg, mis ei tõota just kuigi palju head ja kvaliteetset vaba aega. Ka surfamine jääb sellisel juhul kaugemasse tulevikku (kuni lõunarannikule jõuan) sest seal enam ookeani ujuma minna ei tohi. Box jellyfish võib muidu elunatukese lõpetada. Igatahes mõtlesin, et proovin troopilise kliima ära. Võib-olla liituvad minuga ka eelmises loos mainitud Kristo ja Taavi aga kuna ilma kohta pole selgust, töö kohta justkui oleks, siis nad hakkasid täna tsipa kahtlema.

Täna bussi aknast välja vaadates nägin, et Austraalia maastik on nii teistsugune, kuigi ilus. Metsad tunduvad joonlauaga paika pandud (istutatud) puutüved on madalamalt (ja kõrgemalt) väga tihti tumedad. Ma arvan, et see peaks olema märk mitte väga kauges minevikus toimunud metsapõlengutest. Samas puud kasvavad edasi sest on tulega nii harjunud, et korralik kõrvetamine paneb nad mõneks hetkeks põdema aga natukese aja pärast kasvavad edasi. Põõsastik küll kaob. Kui ma õigesti aru saan peaks olema just hooaeg, et varsti metsatulekahjud uuesti pihta hakkaksid. Tahaksin seda näha kuskilt kaugelt ja ohutust kohast. Lennukist näiteks.

Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis homme laen ülesse ka oma uued lubatud pildid. Neid on juba mõned kogunenud. Antagu andeks aga praegu pole selleks aega olnud. Lisaks lähen veel homme hommikul oma uut fotokat vaatama. Kui jõulude puhul pole ikkagi lubatud korralikku allahindlust tehtud jätan ostmata. Kui on, siis võite loota hoopis rohkemaid pilte juba lähitulevikus näha.

Tehes täiesti robotiks muutvat tomatikastide tõstmise tööd on mul tekkinud erinevaid mõtteid. Piisavalt osavalt viilides jääb selleks aega. Üldiselt on viilimine välistatud aga kui jääb aega mõtetele, siis need on head. Tekkisid kaks mõtet millega Eestisse tagasi tulles tegelema tahan hakata. Kuna tegemist on äriideedega, siis kahjuks ei saa neid avaldada : )

Lisaks kuulsin eile ühelt sõbralt, vist, häid uudiseid. Hea on kuulda häid uudiseid, mis rõõmustavad nii mind kui sind. Seega ärge hoidke end tagasi ja jagage neid minuga ka : )

Over and out!