Ring on täis!

1 09 2010

Blogi on jäänud unarusse. Usutavasti olete seda märganud! Tõenäoliselt ei juhtu te enam isegi seda postitust lugema sest harjumus sellel lehel käia ja lugemismaterjali otsida on ammu kadunud. Õigusega. Juba peaaegu kolm kuud ei ole sellele lehele enam mitte midagi lisandunud sest olen olnud kodumaa suvest viimast võtmas. Ja milline suvi see oli! Tänu sõpradele ja soojale ilmale.

Vahepeal on mulle endalegi mõnevõrra ootamatult saanud minust jälle täiesti tavaline tööinimene. Kaheksaks kontorisse ja viieks koju. Seda kõike Saku Õlletehases. Ka minu uus kodu on töökohale lähedal, Sakus. Olen selle üle väga õnnelik. Saku on elukohana väga mõnus. See sobib mulle. Erinevalt Tallinnast. Samas on see saadanalinn siiski piisavalt lähedal, et kõike postiivset seal nautida/tarbida. : )
Kuigi kõik on suundumas vanasse rööpasse saab ees ootama ka üks suur muudatus, mis on palju rohkem kui ainult üks muudatus. Tõenäoliselt ikka saab ees ootama. Minu hobide hulgast lahkub palju aastaid esikohal trooninud rahvatants. Eks ta jääb mulle kalliks ja käin tantsu kindlasti palju vaatamas ja sõbrad rahvatantsijad tuletavad mulle ka seda kõike meelde aga minu jaoks on see siiski juba minevik. Kui just väikses Koeru rühmas mõnda kergemat jalapööret ei teeks, et tantsupeole pääseda. Mine tea.
Juba on silmapiiril terendamas uued tegemised. Mõned on juba tehtudki. Paljud mis siiamaani on jäänud kõrvale just seetõttu, et PRIORITEEDID on paigas olnud. Aga, krt, kui ma kolmapäeval teisiti otsustan siis unustage see lõik palun kiiresti ära 🙂

Blogi oli minu jaoks väga hea näpuharjutus ja hoidis kirjutamisoskuse tervana. Selle populaarsus ehmatas mind blogimise alguses täitsa ära. Kui ma ise arvasin optimistlikult, et reisiseikluste vastu tuntakse huvi umbes 15-20 korda päevas siis see number ületati kohe alguses suure kuhajaga mitu-mitu korda ja lugejate arv ei vähenenud enne kui loobusin uusi sissekandeid tegemast. Seega juunis.
Arvasin, et kirjutan sõpradele ja lähedastele, kes üle paari päeva ennast minu tegemistega kursis hoiaksid aga tegelikkus oli teine. See omakorda tähendas, et pean kirjutatut rohkem läbi mõtlema sest kunagi ei tea kuidas liigne avameelsus tulevikus kätte võib maksta. Igatahes leidsin WordPressi Eesti edetabelist enda blogi mitu korda esikümnes.

Olen õnnelik, et selle seikluse ette võtsin ja nüüd on korralik kogemus elupagasisse lisada. See reis avardas minu silmaringi ja andis aega nii mõnedki mõtted sirgemaks mõelda. Eks vaatame kas suudan oma kaugel tehtud järelduste järgi ka elu seada. Elu läheb edasi ja mina koos sellega.

Suur aitäh tahaksin öelda oma kõigile lugejatele, kommenteerijatele ja sõpradele, kes tegid mu naastes Eestimaa lühikese suve sama põnevaks või põnevamakski kui oli olnud minu igikestev Austraalia suvi. Aitäh! Kusjuures oled jõudnud mõelda, et Austraaliast naasmise peo peaks ka miski hetk ära tegema. Ehk leian varsti sellekski oma aja.

Austraalia seiklus on nüüd läbi aga see oligi võib-olla ettevalmistus millekski veel suuremaks… Pidu läheb edasi! Uued ja eksootilisemad reisimõtted mõlguvad juba meeles ja ootavad ellu viimiseks õiget aega!





Hurtsikud pilvelõhkujate taustal

17 06 2010

Või vastupidi. Selline on Indoneesia pealinn Jakarta. Saabusin Jakartasse keskpäevaks. Natuke aega võttis, et leida võimalus kesklinna jõudmiseks kuid üsna varsti olin kohal. Mis edasi.
Juba pikemat aega olen endale lubanud, et reisima minnes teen korralikumat eeltööd. Bali puhul ma suutsingi asjad endale varakult selgeks teha aga Jakarta oli nagu tavaliselt pea ees öösse sööstmine. Esimene jalutuskäik hirmutas mu päris ära. Hiiglaslik linn täis suuri betoonmaju ja tilluke mina nende kõrval. Mul pole isegi linna kaarti ja ma ei oska siin kuskile minna ega midagi teha. Üsna õõvastav ja hirmutav tunne. Pean siin vastu pidama tervelt kolm päeva. Jalutasin sihitult linnas ringi ja mõtlesin mis edasi saab. Vähemalt olin ma leidnud kino ja suure poe (kujutate ette 7 korrust ja kõik täis riideid 🙂 ) Kui muud välja ei mõtle saan vähemalt kinno minna.
Väsinult lonkisin tagasi koju ja tegin pika lõunauinaku. Õhtul uuesti silmi avades ei teadnud enam mida teha sest esimene kogemus oli… ehmatav. Siiski õhtul natuke teisele poole jalutades oli pilt rahustavam. Kohvikud, baarid, söögikohad ja suur hulk inimesi andis mõista, et ma pole päris eksinud. Olin rahulik aga mitte väga õnnelik, et ikkagi Jakartasse olin tulnud. Kõhutunne ütles juba varem, et tegemist on tavalise suurlinnaga kus mul hakkab igav.
Teine päev oli alanud. Kõht täis ja otsustasin linnaga lähemat tutvust teha. Abiks oli V. Antud Lonely Planet PDF mis soovitas seiklema minna Hollandlaste ehitatud Jakarta vanalinna Bataviasse. Tahtsin rongi peale minna. Tee peal kohtusin ühe tüübiga kes mind oli nõus lahkelt rongijaama juhatama. Küsisin küll ainult tänava nime. Krt jälle, mõtlesin, mingi tüüp üritab raha teenida. Sellest algas terve päeva kestev lõbus vägikaikavedu.
Kui keegi sulle Indoneesias tänavalt ligi astub ja tahab lihtsalt teed näidata peaksid kõik alarmid tööle hakkama ja tuleks viisakalt sellest keelduda. Mul hakkasid alarmid tööle aga ma ei saatnud teda ära. Kuna tüüp oli kinnitanud, et ta minultt raha ei taha ja talle lihtsalt meeldib ringi hängida ja keelt harjutada siis teadsin, et täpselt tema sõnade järgi käitungi. Tulgu mis tuleb raha ta minu käest ei saa. Kuigi ta seda hiljem raudselt nõudma hakkab.
Esiteks jalutasime Batavia väljakule ja käisime „Batavia kohvikus” mille interjöör oli täpselt selline nagu 50-60ndatel. Mitte midagi ei olnud muutunud. Seintel olid pildid kuulsustest kes seda kohta olid külastanud. Biitlid, Kenndey jne. Kõikjal olid fotod. Baarilett oli üle löödud veisenahkadega ja … täitsa ajaränduri tunne tuli peale. Lisaks leidsin seinalt põnevaid BMW mootorrataste reklaame, millest üks kuulutas, et tegemist on maailma kiireima mootorrattaga.
Edasi liikusime sadamasse, mille kaudu Hollandlased olid kunagi tohutuid varandusi kogunud ja ürte ühele ja teisele poole müünud. Ka peale teist maailmasõda ei tahtnud Holland oma kolooniat käest ära anda kuid ajad olid muutunud. Võeti väevõimuga neilt koloonia ära.
Kogu selle teekonna juhtis mind loomulikult sõber, kes oli jõudnud veelkord kinnitada, et ta minu käest ikkagi kindlasti raha ei taha.
Vanalinnast liikusime edasi Jakarta kalaturule, mis oli vaatamisväärsus. Sõber tegi ettepaneku osta kala ja ümber nurga söögikohas lasta need ära küpsetada. Olin plaaniga päri. Kalad olid ilusad ja maitsvad. Söögikohas toodi lauale küpsetatud kalad ja ootamatult ka õlled. Enne kui reageeridag jõudsin olin sõber need juba lahti korkinud. Hiljm arvet nähes teadsin, et seis on 1:0 sõbra kasuks. Arve maksin loomulikult mina. Oli mind osavalt orki tõmmanud.
Pidin olukorra kuidagi viigistama. Otsustasin, et selle eest saab ta mind veel palju ja erinevatesse kohtadesse juhatama. Vägikaikavedu oli täies tuurides.
Kalaturult tagasi linna poole liikudes pakkusin ma välja, et võiks uuesti Batavia väljakule minna sest ma tahaks rohkem ümbruskaudseid hooneid uurida jne. Oligi justkui nõud. Võtsime kaks transpordivahendit ja liikuime kuskile poole. Minul oli suunataju juba rongijaamast alates kadunud. Järsku hüüab tüüp, et nüüd oleme vist kohal. Et krt näed siin on nii palav aga nüüd saame konditsioneeri alla. Mismõttes? Ma ei saanud kuni selle hetkeni midagi aru kuni ta mingi kõrtsi nuksele viitas. „Oot-oot-oot… kle me pidime ju platsi peale uudistama minema mitte baari jooma?” sesi oli sealmaal, et teine värav minu kahjuks oli väga lähedal aga siis ta leebus ja ütles et ei saanud minust aru. Teadagi. Jalutasimegi nüüd enne tee peal olevasse hiinalinna. Tema konditsioneer ja loodetud külm õlu jäi ära. Seis oli minu jaoks viigis 1:1. Hiinalinnas vaatasime kohalikku templit ja lõpuks jõudsime platsile. Kuna olime pikalt käinud istusime maha puhakma. Aeg skoori muuta.
Tüüp alustab „…tead sa oled ikka nii paljudesse kohtadesse tahtnud jalutada, et ma olen sulle ikka nüüd rohkem giidi kui sõbra eest olnud ja noh ja sa ikka võiksid mulle tip´i visata!” Mina siiralt vastu, et: „Aga kas me siis ei olegi siis sõbrad, et sina juhatad mulle teed praegu ja mina siis kui sa Eestisse tuled?” Ta oli mitmed korrad lubanud Eestisse tulla ja siis ikka 500 dollarit päevas laiaks lüüa koos minuga. Oli näha et sõber vastu tahtmist kinnitas, et oleme ikka sõbrad ja ta niisama jutu jätkuks… 1:2 minu kasuks.
Samal ajal ikka oma teistest sõpradest rääkides kes talle kõik ikka 50 dollarit ja umbes nii meelehead jätnud. Lõpuks ta nägi, et minust väga asja ei ole ja kuna oli juba õhtupoolne aeg jalutasime rongijaama.
Sõber otsustas, et ostab ise piletid aga seekord võiks tagasi minna kallima rongiga. Seega tuleks mul välja käia 20 000 ruupiat. Läksime rongi peale aga siis tabasin ära, et sain jälle tünga. Ta oli ostnud odavamad rongi piletid mis maksid kokku 2000 ruupait. (olin ca 20 krooniga pügada saanud. Seis 2:2 viigis jälle. Kuna ta oli mind tõesti igale poole juhatnaud ei tahtnud ma sellest lärmi tegema hakata. Mõtlesin, et neelan alla.
Jüudnud kohta kus meie teed pidid lahku minema hakkas tüüp jälle uurima, et kuidas selle meeleheaga nüüd ikkagi on. Mina ütlesin, et ausalt mul on ruupaid tänu sinule veedetud päevaga otsas ja ise sa lubasid mult mitte raha küsida. Tüüp ei tahtnud sugugi alla anda. Pakkus et lähedal on ATM ja saaksin sealt raha. Siit sai minu annatud otsa ja uurisin miks ta meile odavamad rongipiletid ostis. See teema ei olnud talle meelepärane ja mina kõndisin lihtsalt minema. Oli tore päev.
Hoolimata kõigest mina tundsin ja tunnen, et käistusin temaga õiglaselt. Arvestades lõunasööki ja kerget meelehead mille ta ise võttis oli päev ka tema jaoks korda läinud.





Surfamine, see on imelihtne!

26 05 2010

Niisiis, lähen mina randa, et see surfiasi ära teha ja mis mina avastan!? Seda, et selle loo pealkiri on ropp liialdus. 🙂 Teoorias on kõik asjad üsna lihtsad. Umbes nagu Top Gear´i kutid alati küsivad „How hard can it be?” Natuke hiljem avastavad, et kurat, raskem kui oleks osanud arvata. Seda mõtlesin ma juba enne kui laua peale sain. Teatavasti nõuab surfamine laineid. Selleks, et õige laineni jõuda peab läbima mitmeid, mitmeid teisi laineid. Nii oligi mul kõik suu, silma ja ninaaugud tihkelt soolavett täis juba enne kui jõudsin millelegi muule mõelda. Aga see oli algus.
Hoolimata sellest, et lained käisid üle pea ja laua lainele rebimine oli raske olin algusega rahul. Algaja laud on umbes-täpselt nii suur, et kolme lauaga võib vabalt ehitada silla Tallinna ja Helsingi vahele. Sellega suurte lainete sees manööverdamine tundub palju keerulisem kui mõne väiksemaga. Siiski pidavat väiksem laud mulle üle jõu käima. Seekord jäin treenerit uskuma.
Esimesed korrad sain päris ilusasti lainele. Hakkasingi arvama, et äkki olengi nii hea… siis aga proovis õpetaja mind iseseisvalt lainele juhatada ja siis avastasin, et siiski siiski …Ühesõnaga üksi oli palju keerulisem. Seega aidati mind veel umbes tunni aja jagu lainele aga kuna minu entusiasm ei olnud lahtunud andis õpetaja alla ja läks tagasi oma laualaenutuspunkti juurde. Mulle ütles, et võin ilma midagi juurde maksmata lauda kasutada nii kaua kui ma ära väsin. Ega ma ei hellitanud.
Kokku kestis minu esimene surfikogemus kuskil 3-4 tundi. Viimased lained olid juba päris OK aga ma olin ikka päris läbi pekstud lainete poolt. Kõige hullem oli see, et lained hakkasid lõuna poole väga vara ja agressiivselt murduma ning kasvasid hirmuäratavalt kõrgeks. Sellistes lainetes oma tagasihoidliku kogemustepagasiga endast parimat andes oli vahepeal tunne nagu oleks keegi mind suurde pesumasinasse pannud. Aga ma ei andnud alla.
Lõpp-kokkuvõttes sain kinni püütud paar päris head lainet, mis andsid tunde, et peaksin seda asja mõnda aega veel harjutama, et kunagi „päris” lauaga niimoodi surfata nagu me telekast näinud oleme.
Negatiivsemate tulemuste hulka liigitaksin kergema päiksepõletuse näo piirkonnas ja sõrmeotsadelt maha kulunud naha. See viimane nimelt seetõttu, et minu laud oli kaetud kummilaadse kattega ja lainetes seda kinni hoides liikus see vist natuke rohkem kui peaks ja niimoodi seda sõrmeotste nahka maha hõõruski. Aga see väike vigur mind ei takista. Kasvab uus ning parem nahk ja proovin jälle.
Kuigi järgmised paar päeva vist surfama ei jõua sest kultuur nõuab nägemist ja tundmaõppimist, mäed vallutamist siis varsti luban, et varsti juba teen teise katse. Kas just Kutal aga kuskil kindlasti. Võib-olla näiteks Gili saartel või Lombokil kuhu tee mind üsna varsti viima peaks. Homme peaksin plaanide järgi kolima Bali keskossa, mille nimi on Ubud. Seda linn kutsutakse ka Bali kultuurikeskuseks. Saame näha.
PS! Täna oli lihastes tunda eilset „surfamist” ja võrdlus pesumasinaga ei tundunud üldse mitte liialdus. Kõige olulisem sellise tunde puhul on lihtsalt õppida kiirelt keha niimoodi liigutama, et 50% lihastest ei saakski aru, et keha liigub :). Muidu on elu lill ja tunne väga pro.





Bali avastamine alaku!

25 05 2010

Eelmisest postitusest pole üldse palju möödas aga mul on oi-oi kui palju rääkida.* Nimelt minu esimese päeva ehmatus, et siin liikluses pole võimalik hakkama saada on ainult osaliselt vale/õige. Ei teagi kumb õigem variant on. Segane lugu selle liiklusega. Viimase kahe päevaga olen rolleril maha sõitnud umbes 160-180 km. Kuigi tegemist oli samuti Yamahaga siis minu „alaselg” räägib mulle, et Yamaha ja Yamaha sadul on väga erinevad asjad. Aga ma ei laskuks siin detailidesse.

Liiklus on hullumeelne aga erinevalt meie steriilsest liiklusest pole ma näinud siin ühtegi liiklusõnnetust. Samas vastassuunavööndis kihutavaid autosid, rollereid, jalgrattaid nii ühel kui teisel pool teed kohtab kogu aeg. Kogu aeg peab valvel olema. Liiklusreeglitega on siinpool maakera lihtne. Liigelda tuleb üldjuhul vasakul pool teed ja ülejäänud liiklusreeglid on nagu ma lugesin ühest reisijuhist turvavöö kohta non-existent. Isegi valgusfoori võib suhtuda loominguliselt rääkimata hulludest jänesehaakidest autode vahel. Aga ma ei nurise. Mulle täitsa meeldib. Siiamaani. Ma vahepeal lausa naudin seda. Kui ainult kohaviitasid rohkem üles riputataks.

Lisaks käisin täna Balilt ära. Mitte päriselt. Ei uskunud, et nii väikse ala peal nagu (äkki sama suur kui Saaremaa?) leiab nii palju erinevaid maailmaid. Ja see on alles kaks esimest päeva avastamist. Seega käisin ära kärarikkast ja kõige rohkem turistide poolt külastatud linnakesest nimega Kuta ülirikaste saarenurgakeses nimega Nusa Dua. Kõik on pestud, lakutud, kammitud ja niidetud. Mitte midagi üleliigset, mitte ühtegi hurtsikut nii kaugele kui silm ulatab, rohetavad muruväljad ja toretsevad skulpuurikesed igal pool. Umbes nagu oleks kuskil Euroopas või ükskõik millises maailma nurgakeses. Steriilne. Ometi mulle hetkeks justkui meeldis.
Kohalikke ei kohta seal palju. Kohalikud kes seal ringi liiguvad ei hüüa „Yes, boss!” Ja sinnajuurde midagi mida müüa üritatakse. Sellise suletud kogukonna maa-ala piiravad suured ja ilusad värvad, mille juures seisavad turvamehed, kes vajadusel sinu sissepääse keelavad. Valge nahavärv üldjuhul kindlustab sissesõidu õiguse aga kohalikke, võib juhtuda, saadetakse värvalt tagasi küll. Imelik. (üli)rikastele on vaja teistsuguseid tingimusi ja Kuta-Balisse ei tõstaks nad iialgi jalga. Olgu neil siis oma nurk.

Teiseks käisin piilumas ka Kuta ja Nusa Dua vahepealset linnakest millel nimeks Sanur. See olla koht kuhu kõik Euroopast siia imeilusale ja soojale saarele pagenud eurooplased kodu rajasid. Tavaliselt rikkamad kui Kuta turistid aga Nusa Dua mõõtu veel välja ei anna. Kuigi mul oli vähe aega tundus see mulle väga sümpaatne linnake. Palju vaiksem ja puhtam koht, kus oleks lõbus aega veeta. Samas piisavalt vilgas, et turistil igav ei hakkaks. See oleks linnake kus soovitaksin puhkuse Balil veeta.

Sanuris nägin ma ka oma kinnisideed. Saage tuttavaks, tema nimi on Gunung Batur. Bali saare kõige kõrgem vulkaan. See oli oli ilus pilt mis mulle Sanuri rannast avanes ja kinnitas mulle, et see kinnisidee peab teoks saama. Reisiraamtud kirjutavad, et selle „mäe” vallutamine võtab aega 5 tundi + allatulemisele umbes sama palju aega. Retke tuleks alustada umbes kell 4 hommikul, et jõuda ülesse enne kui pilved vulkaani endasse matavad. Vulkaani tipult pidi avanema jumalik vaade. Kui kõik hästi läheb võin mõne aja pärast sellest täpsemalt rääkida… Ülehomm kolin turistikeskusest Kutas edasi Bali saare kultuurikeskusesse, linna nimega Ubud. Sealt asun ka gunung Agungi ründama.

Imelik tundus mulle, et kuigi olen (pigem mitte väga ilusate) randade piirkonnas polnud ma veel tänaseni kordagi vette jõudnud. Aga seda esimest korda tasus oodata. Viienda päeva hommikul ehk täna kõndisin, täis otsustuskindlust , randa ja leidsin endale surfiõpetaja. Käisin välja küsitud hunniku paberit ja vähem kui kümne minutiga oli juba rannas teooria osa kätte saanud ja meres laineid püüdmas. Aga sellest pikemalt juba järgmises postituses. .

*Sain täna kirjaliku lubaduse, et ajapuudusel minu blogi lugemata jätmine heastatakse soojadel Eesti suveõhtutel. (Samas võiks lihtsalt mind külla kutsuda ja ma võiks ise juttu rääkida?! Aga hea küll…) Et asi piisavalt palju aega võtaks katsun kogu aeg ja hästi pikalt juurde kirjutada. Kvaliteedis kaotamata, loomulikult! Olgu see sulle õpetuseks 😉





Bali! Bali! Bali!

24 05 2010

Avan hommikul silmad ja olen toas täiesti üksi. Uskumatu. Viimased pool aastat on tulnud tuba jagada 4-12 inimesega. Privaatsus oli alati null. Vahel hakkas keegi kell 4 hommikul pakkima ja…
Hotell (Masa Inn) paistab ilus ja minu toas on telekas ja külmik ning iga hetk peaksin minema hommikusöögile. Nagu päris puhkus kohe.

Armas vargapoiss

Teisest küljest sooviksin endale natuke odavamat elamist leida. Minu esimene hommik möödus toas mis läks mulle maksma 225 000 ruupiat, (315EEK) teise öö veetsin hotellis 100 000 ruupia eest ja kolmanda hotelli leidsin ühe teise reisiselli blogist lugedes aga kuna seal polnud ühtegi vaba tuba siis haarasin hoopis selle hotelli kõrvalt mille hinnaks on 70 000 ruupiat. Hind langeb iga päevaga peaaegu poole võrra … aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
See on minu teine kord Aasiasse jõuda ja selle kaootilisusega on vaja natuke harjuda. Harjuda kõndima mööda tuhandest (ei ole liialdus) tänavahõiklejast päevas kes üritavad sulle ükskõik mida maha müüa (Transport sir,yes?, Massage boss? Yes, room sir, yes?) ja samal ajal katsuda leida see mida ma siia otsima olen tulnud. Esimene päev olin päris šokis sest mul puudus igasugune ettekujutus kuidas ma peaksin siin liikluses oma rendirolleriga hakkama saama, leidma oma surfikursuse, liikuma vulkaane vaatama või leidma sobiva hotelli. Samas tõmbuvad suunurgad ikkagi ülespoole sest ükskõik kui ettevaatlikuks kogu see tohuvapohu mind ei tee tean, et siin saab seigelda ja näha asju mida ma eales näinud pole. Mul on üsna hea meel, et Austraalia on selleks korraks selja taha jäänud aga veel parem meel on mul selle üle, et Eesti pole enam üldse kaugel.
Esimene päev piirdusin siiski rolleri asemel jalutamisega ja orientatsiooni loomisega hindade maailmas. Kirev! Jalutasin ja jalutasin kilomeetreid mööda pikka-pikka liivaranda ja kaubatänavaid ja poode ja… lõpuks olin nii väsinud, et mõtlesin, et rohkem jalutamist ei kannata enam välja. Olin jalutanud linnakesest nimega Kuta edasi järgmise asula Legiani ja veel edasi Seminyakini. (kui poleks kaarti arvaksin, et see kõik on ainult üks linn 🙂 )
Suutsin selgeks teha, et kui astun suvalise kohaliku juurde rannas, siis nemad pakuvad mulle surfikursust hinnaga 200 000 ruupiat per 2 tundi. Seda hinda peab saama kindlasti korrigeerida. Samas suuremad ja ametlikud surfikoolid küsivad 39US$ mis on ligi poole rohkem. Kindlasti saaks ka seal tingida. Ma pole päris kindel, et Kuta on just kõige ilusam (ja odavam) rand kus sellist kursust osta. Kuta on koht kuhu kõik tulevad ja rand ei ole midagi erilist aga see-eest on korralikult prahikihiga üle valatud ja… Üldiselt kavatsen siit esimese paari päeva jooksul üldse varvast lasta. Ees ootavad vaiksemad ja hoopis põnevamad linnad.

Täna võtsin julguse kokku ja rentisin endale ka rolleri. Väidetavalt on selle olevuse mootor lausa 125 cm3 aga pole viitsinud dokumentide pealt kontrollida. Igatahes võtab hoo ülesse küll ja mägedes ka probleeme pole. Esimese hooga istusin lihtsalt „tsikli” selga ja hakkasin suvalises suunas udjama kuni lõpuks ei saanud enam ise ka aru kuhu ma liigun.

Pura Luhur Ulu Watu


Hiljem kui väike soe sees pöörasin otsa Jimbarani peale kus sõin lõunat ja logelesin niisama mõnda aega rannas. Hiljem aga läksin kõikide turistide lemmiktemplisse Pura Luhur Ulu Watu ja nägin esimest korda siinseid kuulsaid ahvipoisse, kes varastavad kõike mis kätte jääb. Mina nägin ühte ahvi Nestea pudeliga ja teist kellegi prillipaariga 🙂 Tempel oli ka kena aga kuna seal tõesti oli tohutult turiste siis kavatsen mõned veel üle vaadata ja kirjutan neist siis pikemalt.
Kuna kõrv andis jälle põletikust teada siis lükkan surfikursust mõne päeva veel edasi aga mitte rohkem. Täna oli juba täitsa OK.
Stay tuned, infot peaks siia tekkima veel ja veel aga lihtsalt magus laiskus on mind mõneks ajaks vallutanud.

Ysna varsti sellised teemad:
Vulkaan Agungi vallutamine
Eestimaalane l2heb surfamist 6ppima
Kylastame teise l2heduses asuvaid saari





Suvine päraslõuna

30 04 2010

Tiger Woods mängib golfi ja siis viimasel ajal räägitakse, et vabal ajal tegeleb muude lõbudega. Einoh olgem ausad kellele see nüüd siis nii suur üllatus oli?
Aga eile käisin mina ka seda ülirikaste Tiger Woodsi lemmikut jumalikku lõbu nautimas. See tähendab golfi mängimas. Golfi mängimine siin ei ole sugugi väga kallis ettevõtmine. Täitsa lihtsurelikule kättesaadav ja lõbus ning lõõgastav. Juba see oli lõbus, et onu kes meile piletid müüs ja varustuse rentis tegi küsimatagi märkimisväärse soodustuse ja andis lisaks tasuta palle. Ju me siis tõesti paistsime nii lootusetud.
Lootusetu ma esimeste löökidega olingi. Esimese raja esimese palli lõin ma kohe tiiki. Siis võtsin järgmisepalli pistisin selle …khm… taskusse ja kõndisin teisele poole tiiki. Seal kukkus pall nagu imekombel taskust välja ja mäng võis uuesti alata.
Peab tõdema, et muru lendas kahte lehte, tegin niisama tuult, lõin palli võssa ja kaks korda kraavi. Sellegipoolest oli tegemist lõbusa ja asjaliku päraslõunaga. Üheksa rajaga mäng kestis umbes kolm tundi.
Parim tulemus pall viie löögiga auku (kolme löögiga augu kõrvale rohelisse tsooni) ja kõige kehvem tulemus 14 lööki. Kolme inimese konkurentsis napilt kolmas koht. 🙂 Ise olen rahul. Mõned löögid tulid juba päris ilusad ka. Kui võimalust lähen kindlasti veel proovima.





Teelahkmel

27 03 2010

Täna töö juured mõtted lausa tormasid läbi pea. Suusakeskusest tulnud telefonikõnest kutsega vestlusele tulla pani alusele tuhandele plaanile. Järgnev lugu on üleni minulik. Peas tormab ringi tuhat mõtet sealjuures pole ühegi nende täitumine üldse kindel. Ideid on tõsiseid ja vähemtõsiseid aga vähemalt on nad olemas.

Tagasileitud  seiklemise lust on andnud mulle palju ideid kuidas edasi liikuda. Kuna pole ühtegi kindlat alguse ega lõpupunkti siis annab see erinevatele mõtetele ainult hoogu juurde.

Esialgne plaan oli tegelikult väga lihtne. Korjan pärlifirmast nii palju raha kokku kui võimalik ja lendan Bali saarele Indoneesias sealt natuke ülespoole teistele Indoneesia saartele ning siis Tai ja… ja nii edasi kuni ükskord koju jõuan. Telefonikõne suusakeskusest lõi kõik jälle sassi. Alles nädal aega tagasi olin umbes 99% kindel, et olen tsiklihooaja alguseks kindlalt Eestis tagasi aga näed…

Read the rest of this entry »