Otsustav otsustamatus

8 04 2010

Minul on minuga viimasel ajal raske. Hirmsasti hakkab juba ära tüütama, et mu otsused langevad ja siis teen need uuesti ümber ja siis pärin Eestist veel igaks juhuks aru ja… ühesõnaga igavene jama. Ei ole sellise endaga praegu rahul.  Samal ajal on nii ühel kui teisel pool kaalukeelt vägagi võrdsed panused, mis peabki otsustamise raskemaks tegema. Minna, jääda või tulla on küsimused mis mu peas kummitavad.
Kehtib vist minugi kohta see mis Aavo Kokk tänases Päevalehes ütleb, et sageli segab meid selgelt mõtlemast ja ratsionaalselt otsustamast mõõtkava, mille ise oleme (endale) seadnud. Kui on palju võimalusi mingi asja tegemiseks, siis on ka projekti mõõtmed suuremad – kõik võimalused tuleb ju nüüd ja kohe realiseerida.

Täna langetasin mind ennast juba pikka aega vaevanud küsimuse. mitte küll midagi eluliselt tähtsat aga siiski. Nimelt olen kaalunud ühte ja teist fotokaamerat ning vägagi kimbatuses olnud. Täna poodi minnes lõin lihtsalt käega ja ostsin ära ühe neist mida juba mitu kuud piidelnud olen. Siin ta siis on minu kullakallis Panasonic Lumix TZ-7. Lingi peale vajutades peaksite nägema täpsemaid tehnilisi parameetreid ka Photopointi kodulehelt. Ühesõnaga saab see kaamera olema mulle heaks sõbraks ja teeb palju häid pilte.

Teine ja palju tähtsam otsus oli mul ka nagu kuum kartul umbes nädala jagu peos. Tänaseks olen otsuse langetanud ja suusakeskustele selja keeranud. Kuigi veel viimasel hetkel tuli veel teinegi kutse vestlustele otsustasin Eesti suve kasuks. Või vähemalt nii ma arvasin. Olles ostnud ära pileti homseks Bali saarele (Indoneesia) ja sealt edasi planeerinud reisi kuni Eestini juhtus see mis minuga alati juhtub. Helistati ikkagi pärlifarmist ja uuriti sellel niigi ebakindlal ajal kas ma esmaspäeval tahan uuesti välja tööle lennata. Kuna sedapuhku lubati jällekord saata tagasi sinna kus tehakse häid sööke ja kooke ning ja elu on ilusam kui Broome´is töötades otsustasin pakkumise vastu võtta. Seega lükkasin oma pileti edasi praegu aprilli viimasele päevale.

Mis täpsemalt saab pole veel ikkagi päris kindel aga kui ma koju jõuan siis olen kindel, et küllap te sellest kuulete 😉 Seniks peate leppima alates esmaspäevast jälle sellega et olen täiesti maailmast ära lõigatud ja ühtegi postitust või kirja kirjutada mul ei õnnestu.





Juhuslikud mõtted: Atherton

20 01 2010

Hakkasin tööle banaanikasvanduse vihmutussüsteemide paigaldajana. Töö on tore ja lihtne aga ebapüsiv. Suure panuse töö lahedusse annab Itaalia boss Dominic. Vanust on tal juba 60 ja tööga kiirustamine ei ole tema moodi. Esimene selline keda Asutraalias näen. Temaga teeks koos tööd küll. Lisaks on temaga muhe juttu ka ajada hoolimata vähesest inglise keelest ja korralikust Itaalia aksendist.
***
Paarimeheks sain ühe Korealase. Täielik naljatilk. Kõige pealt jättis ta oma lõunasöögi töö tegemise kohta kaasa võtmata. Töötas nii aeglaselt, et isegi Itaallasest boss Dominic tuli mulle kaebama ja ütles, et õhtul laseme tal töö lõpetada ja ise puhkame põõsas. Lisaks ta inglise keel on über-naljakas. Umbes nagu jaapanlased kummardumisega kasutab ta inglise viisakusväljendeid. Kui seda klouni poleks siis oleks elu igavam. Õhtul unustas oma lõuna autosse, mis põllule tagasi sõitis. Siis küsib, et miks mina seda ära ei võtnud? : ) Darwini preemia talle, väljasurev liik!
***
Banaanikasvatus kus ma töötan on kasvamas 220 000 banaanipalmi. Aastas toodetakse seal umbes 500 000 tonni banaane. Selles piisaks vist kogu Eestile terveks aastaks. Natuke jääks ülegi.
***
Kängurud. Üks kohalik mõtles ja ütles mulle hääletamise ajal, et neid on üle 20 liigi. Täna sain teada, et neist rohkem kui kahekümnest vähemalt üks liik elab puu otsas. Ja ma saan seda varsti vaatama minna sest see on siinsamas lähedal. Kängu puu otsas, kes oleks seda arvata osanud…
***
Siin maal pidi olema nii palju ämblikke ja usse, et mul on hirmus tahtmine siit kiiremas korras varvast lasta. Kuni selle nädalani tegi mulle Kerli-Sirli ämblike kartus nalja. Nüüd ma mõistan neid. Ärge naerge, see pole naljakas! : ) No tegelt Eestis on… (Antagu mulle andeks, et teid näitematerjalina kasutasin) Aga siin hirmutavad mind nii igasugu kärbsed kui ka rohukõrred. Vaikselt hakkan juba üle saama aga alguses… Öösel hosteli ees madu kohata pole kusjuures üldse haruldus.
***
Athertoni lähedal Kuranda vihmametsade vahel on vist ühed parimad tsikliteed mida ma oma silmaga näinud olen. Vasakule-paremale ja ülesse-alla. Sile teekate. Suurepärased vaated. Lihtsalt suurepärane vaatapilt. Eriti kui sa istud tsikli asemel bussis! Austraalia ratturitele on vist üheks väheseks tõsiseltvõetavaks rattaks ainult Harley. Kogu aeg Harley ees ja taga ja… aga mis siis kui mulle meeldib naked bike? Yamaha tehas on asendamas oma seeriavalikus minu FZ6 mudelit uue ja võimsama FZ8-ga. Ootan põnevusega.
***
Lumi tundub siit kaugelt vaadates nii ilus ja romantiline. Tahaks ikkagi natuke Eesti talve ka näha. Muuseas on alanud avalduste vastuvõtmine suusakeskustesse. CV ja motivatsioonikiri on valmis ja esimestesse keskustesse saadetud. Kui hästi läheb alustan tööd mais-juunis.
***
Täna kohtasin kohalikku, kes on 3 aastat Tartus elanud ja vahepeal ka Sillamäel. Rääkisime pikalt nii Eestist kui Austraaliast. Kuna tal on Eestist pärit abikaasa kutsus ta mind mõnikord õhtusöögile. Ta tahaks hea meelega Estonian speak. Vahetasime telefoninumbreid. Kui muud ei saa siis ühe korraliku tasuta õhtusöögi ikka : )
***
Austraalia väikelinnade tänavad näevad kõik ühesugused välja. Umbes nagu olete näinud Clint Eastwoodi western filmidest. Siis hakkasin mõtlema, et umbes samal ajal need siia ka ehitati ju. Üleüldse on imelik, et enamus Austraaliast on noorem kui 200 aastat ja igal pool on näha tikk-sirgeid tänavaid ja karmilt planeeritud linnasuumi. Igav! 50 aastane inimene on näinud kogu riigi ajaloost veerandit. Minu vanaema oleks juba peaaegu poolt. Siis nad räägivad siin Austraalia kultuurist. Fastfood culture, not more.
***
Uskumatult imelik on vaadata siinsetel tänavatel ringi vuravaid uusi Ford Falcon´eid. Need on ühed ilusamad autod mida näinud olen. [siinsetel tänavatel] Meenutavad välimuselt Audi disainijoont. Miks nad Euroopas siis selliseid kaste nagu Fiesta ja Focus toodavad?! Me pole rohkemat väärt?





Aeg hakata tibusid lugema!

15 12 2009

Lõin täna hommikul luugid lahti vaatasin lakke (jälle vaba päev) ja mõtlesin, et kahe päeva pärast jõuab kätte see hetk, mil ma olen Eestist ära olnud kuu aega. Viie päeva pärast olen olnud Austraalias kuu aega. Mis selle ajaga juhtunud on ja mis peaks juhtuma hakkama?

Üks sõber küsis minult, et millal ma siis neid „Australian Dream:Entertainment” lookeses ülesse loetletud asju tegema hakkan. Endalegi üllatuseks hakkasin rääkima kuidas asjad nii lihtsalt ei käi ja peab ikka raha koguma. Mismõttes ei käi? Krt, olen siin olnud juba varsti terve kuu ja ausalt öeldes tundub vahel (lubage naerda, ikka üsna tihti) mulle ka endale, et olen paigale passima jäänud. Asjad käivad täpselt nii lihtsalt. Kui raha koguda pole võimalik tuleb EDASI või tagasi, põhja või lõunasse liikuda. (variant on ka läänesuund ja outback aga ida pool seab piirid juba 15 km pärast algav Vaikne Ookean) Elu tuleb ise paremaks muuta, mitte jääda ka siin omale mugavustsooni ja paremaid aegu ootama! Tuleb tegutseda kogu raha eest. Seda enam et masterplan on tagasi koju jõuda juunis.

Plaanidest ei räägita sest need ei pruugi teostuda. Tühja, mina tahan ära rääkida plaanid, mille teostumise üle oleksin õnnelik kuid täitumisse suhtun ka ise väikse skepsisega. Nagu ütleb mulle minu Austraalia teemade konsultant Lagle on plaanid siin kiired muutuma ja väga palju ette mõelda ei tasu. Aga siiski…

Lähimas tulevikus tegelen kahe asja nimel: surfilaud ja ookean ning sukeldumiskursus. Need asjad peavad olema tehtud hiljemalt jaanuari keskpaigaks. Punkt!

Kuulsin meie hostelis elanud sukeldumisinstruktori käest, et siin Bundabergis on seni kõige odavamad sukeldumiskursused, mida tema Austraalias kohanud on. See pani mõtte tööle. Täna –homme lähen raamatukokku (või hea õnne korral lihtsalt maja ette) tasuta internetti ja hakkan asja uurima. Investeeringu suuruseks on 205$ kursus + 4 päeva töölt vaba aega + elukoha üür. Aga ma tahaks selle ära teha. Seda enam, et kuigi see linn ei asu päris Suure Korallrahu kõrval ulatub üks ots ikkagi ka siia ja algajale sukeldujale peaks seal küll näha olema.

Punkt kaks. Asun tegelema surfamisega. Seda saan teha tingimusel, et praeguseks hetkeks ekskaasvandersell Karin mu enda juurde öömajale võtab  Nimelt on juhtunud nii, et ta elab juba mitmendat nädalat Surfers Paradise nimelises linnakeses umbes 70 meetri kaugusel Tema Pühadusest Vaiksest ookeanist ise. Ahjaa korruseks 15 – vaate üle vast kurta ei saaks. Investeeringu suurus – surflesson: n/a $ surfilaua rent: n/a $ Surfisärk ja püksid ca 70$ + päris pikalt mitte tööl käimist. Surfiasjaga tuleb tegeleda nüüd ja kohe, sest kui mu plaan on liikuda ülesse põhja Cairnsi lähedale, siis seal enam inimesi vette ei lubata – alanud on Jellyfish season. Need millimallika laadsed olevused elavad umbes pooles Austraalia rannajoonest novembrist -aprillini ja nendega vees kohtudes on surma tõenäosus 99%. (Vaadake filmi Seven Pounds Will Smithiga peaosas)

Kaugem reisiplaan on (kasutage nyyd Google maps abi) liikuda Surfers Paradise sealt edasi ülesse Cairnsi lähedale Athertoni linna, kus teeksin mõne aja jälle tööd. Sealt tuleksin tagasi allapoole kuni Townsville´ni ja hakkan liikuma Austraalia südame poole Alice Springsi. Vahepeal võib-olla ka peatus mt. Isa linnas. Alice Springs asub kõrbemaastiku ja Outbacki keskel. Seal on ka see suur punane kivi Uluru, mida on võimaluse tekkimisel plaan kiikama minna. Mõned muud matkad ja töö ka linnakeses kui võimalik. Sealt edasi liigun allapoole näiteks kuskile näiteks tinglikult Adelaide´i kanti. Sealt edasi mööda lõunarannikut kuni Lääne-Austraalia pealinnani Perth ja mööda rannikut edasi kuni Darwini nime kandva linnani. Vahepeal teen teadmata hulk peatusi näiteks sellistes linnakestes nagu Kalbarri, Coral Bay, Exmouth, Broom, Kununurra. Loodan, et viitsin oma plaanitavast teekonnast miskisuguse kaardikese valmis meisterdada, et oleks lihtsam jälgida millised mu plaanid on.

Pärast Darwinisse jõudmist olen ma loodetavasti edukalt (juba jaanuari esimestel päevadel) kandideerinud tööle Sydney ja Canberra lähedal asuvatesse suusakeskustesse ja lendangi Darwinist tagasi alla suusakeskusesse tööle. Töö suusakeskuses oleks kirss tordi peal ja midagi, mida võiks selle reisi parimaks sündmuseks nimetada. Pärast tööaja lõppu suusakeskuses on plaan tagasi Eestisse tulla. Kasvõi sõuda kui muud võimalust ei teki.

Muide kui kellelgi on vähimatki aimu inimestest, kes on Austraalias suusaeskuses töötanud, siis palun andke kohe märku. Isegi kui te täpset kontakti ei tea aga oskate mingeidki vihjeid anda! Aitäh!

Üks plaan on veel. Tean, et ajakava on kitsas ja pingeline aga olen ükskõik millise Austraalia lõigu nõus ära andma (välja arvatud võimalik töö suusakeskuses), et lennata umbeks kuuks ajaks Bali saarele puhkama. Miks? a) seal saab surfata – erineva tasemaga inimesed b) Seal saab mägede otsa matkata (ca 1000-3000 m) c) Seal on madalal maal matkamise võimalused suurepärased d) Elu on seal odav ja saan puhata sama raha eest kordades kauem kui Austraalias e) Olen selle idee endale osavalt maha müünud.

Ilusat jõuluaja lähenemist! Kuulsin, et teil on ilus miinus 25 kraadi pakane kohale jõudnud? Meil on siin ka kehvad ilmad viimastel päevadel. Üsna paar pilve ujub taevas ja õues on ainult 25-30 kraadi sooja.





Anatoomia – backpacker

11 12 2009

Olen mitmes eelmises (ja tõenäoliselt ka tulevases) loos maininud sellist tegelast nagu bacpacker. Mis loom see on, mõtlete? Tegemist on seljakotiränduriga, kelle jaoks on oluline näha maailma samas liiga palju raha kulutamata. Käia ringi ja otsida odavaid võimalusi tegemaks seda mida teised teevad kalli raha eest. Üldiselt on see võimalik. Mugavad inimesed on valmis maksma palju raha, kel palju raha pole peavad olema leidlikud. See polegi kuigi raske. Tahan loota, et ka mina olen see leidlik! Kõhutunne ütleb seda.

Backpackereid on erinevaid ja neid liigub ringi igal pool üle maailma. Euroopas, Ameerikas, Aasias ja Sustraalias. Mina kirjeldan viimaseid sest neid olen viimase peaaegu kuu ajaga palju näinud. Ma võiks öelda, et nende seast võib välja tuua erinevaid backpackeri (päkk-päkkeri) tüüpe. Tooksin välja mõned keda siiani olen märganud. Nimekiri pole kindlasti lõplik aga ega ma seda täiendama ka ei hakka. Lähitulevikus kindlasti mitte.

Backpäcker Normalis

Tegemist on keskmise seljakotiränduriga. Ta teeb parajalt tööd aga otsib ka võimalusi edasi liikuda ja paremaid väljakutseid. Ta ei jää ühte kohta liiga kauaks passima kui just pole tegemist tõeliselt erilise-hea kohaga, kus töötegemine meenutab puhkust palmide all ja palka makstakse selle eest veel lisaks. Otsides parimaid võimalusi on ta teel kohanud palju inimesi, kellelt kuuldust on tähtsamad asjad alati meeles ja telefon täis kontakte, mis võivad järgmisest kitsikusest läbi aidata. Kuna need tüübid mõtlevad alati enne kui tegutsema asuvad on nad suutnud ennast varustada kõige vajalikuga, mille hulgas võib parimal juhul olla ka pikapist auto milles saab vajaduse korral magada ja sellega kõvasti raha säästa. Tegemist on igati normaalse tüübiga, kellega oleks mõnus koos reisida.

Backpäkker party-every-night

Need seljakotirändurid ei oma tavaliselt väga palju varandust. Kogu varandus kulub sama kiiresti või tegelikult kiireminigi kui see jõuti teenida. Neid ei morjanda fakt, et kuigi kuskil hostelis või karavanipargis ollakse juba viimased 4 kuud passitud puuduvad igasugused rahatagavarad ja need mis olemas kuluvad ka tänaõhtuse peo käigus. See omakorda tähendab, et kuidagi ei ole võimalik edasi reisida ja tuleb vähemalt nädalake tööd teha ja oodata järgmist palka. Tööle ilmuvad nad alati natuke väsinult ja jututeemasid nendega leida on keeruline. Tavalised packbäkkeri viisakusavaldused nagu kus sa pärit oled ja kaua juba Austraalias seigelnud oled ja kaua veel plaanis? Kui juhtub midagi, mis takistaks nende töötegemist on nad omadega üsnas s…s seisus sest tagavarad puuduvad naguniii ja uue raha teenimise võimalus on nüüd raskendatud. Samas nende tüüpidega võib päris lõbusalt veeta õhtu või kaks sest nalja saab garanteeritult palju aga kolmandat päeva ei peaks lihtsalt tervis enam vastu 🙂 Üldiselt igav hakkab ka.

Not-actually-backpacker

Need on nagu infiltreerujad. Sõjavägi õpetab ka selliseid välja, et saata nad vaenlase tagalasse luuret tegema. Nemad on valinud natuke kergema väljakutse ja väljaõppe omandanud internetis näiteks blogisid lugedes. Nad teavad, et mööda maailma rändamine võib olla tore ja lahe. Kõik teevad seda ja nemad tahavad ka lahedad olla, et kõiksuguste seiklustega uhkeldada. Tavaliselt nad ainult uhkeldavadki. Nii võib olla keegi nende tuttav sellise asja läbi teinud vms. Samas saabudes päris ellu avastavad nad, et seljakotiränduri elu on tegelikult liiga keeruline ja raske. Raha tuleb teenida raske tööga ja aega pidutsemiseks polegi nii palju. Et mitte ennast segada lasta loobuvad nad tavaliselt tööst ja tellivad vanematelt uusi ja uusi rahalaevu või siis lihtsalt ühe, et tagasi koju lennata. Vahel aga vanemad üldse ei pahandagi ja nii saab päris pikalt tööd tegemata hakkama. Samal ajal lõbusalt aega viita. Selle grupi liikmed kattuvad mingis osas kindlasti ka party-every-night tüüpi backpackeritega.

Vaiksed omaette olijad

Nende kohta ma ei oskagi mitte midagi kirjutada sest nagu nimigi ütleb hoiavad nad omaette ja nende kohta ei saa kunagi midagi teada. Võib-olla hoiavad ennast ainult minu eest kõrvale aga võib-olla ka mitte. Igatahes kui oleks aega neid tundma õppida võiks sealt avastada lahedaid inimesi kelle plaanid on kõvasti suuremad kui keskmisel vandersellil aga kahjuks on backpäkkeri aeg limiteeritud ja ühe koha peal veedetud aeg on keskmiselt 2-4 nädalat. Vahel vähem, vahel rohkem. Nägusid on hostlites ja teel palju ja kõigiga ei saagi tuttavaks, palju head tuttavad jäävad selja taha ja tekkivad uued. Vanad kaovad ja tekivad uued näod. Selline on backpäkkeri elu.

Backpäkker normist kõvasti vasakule, paremale (töörügajad ja bossid)

Mõned inimesed peavad lihtsalt närvidele käima. Tehke või tina aga alati on sellised olemas. Backpäkkerite hulgas on sellised inimesed need kes üritavad olla üle kõigi. Paremad või kiiremad või kõvema häälega. Neid võib kiirelt lahterdada bossideks ja hulludeks töörügajateks. Bossid. Kellele ei käiks närvidele kui sama tööd tegema palgatud inimeste hulgast, kes saavad täpselt sama palka, hakkavad mõned õpetama täiesti võhivõõrast inimest kuidas peaks mingit tööd kiiremini/paremini/korralikumalt tegema. Aga mis see sinu asi on? Katsu omadegi asajadega hakkama saada 🙂 Viimane selline oli üks korpulentne saksa leedi, kes teadis täpselt kuidas asjad käivad. Tahtsin tal juba küsida “Do I look like I would care? Just even a tiny bit?”
Töörügajad. sama jutt – töö sama, palk sama aga tema, krt, teeb tööd vähemalt kaks korda kiiremini kui ülejäänud 98% inimestest.:) Polekski paha, las rügab, saabki varem koju ja palju tööd tehtud. Aga siis hakkab boss vaatama, et nonii üks suudab teha nii palju, 98% ei suuda. Järelikult ei ole see kahe protsendi “poiss” ebanormaalselt kiirem ja ebanormaalne vaid viga on hoopis neis 98%-s inimestes, kes sellist kiirust arendada ei suuda. Need paneme ka kiiremini tööle ja hakkame statistikat koostama. Õhtuks oleme kõik surnud või ikkagi mitte piisavalt kiirelt liigutades töötud. No mille kuradi pärast sa rügad kui võiksid ka oma võimete juures lausa puhtata ja ikkagi sama raha teenida? Tropp!

Üldiselt on rändurite hulgas palju selliseid kellega ei tahakski tegemist teha. Nad ei otsigi uusi ja paremaid võimalusi paremini teenimiseks või rohkem nägemiseks.Nad on veendunud, et elu seal hostelis, kus nad parasjagu elavad ongi parim ja sellest parema otsimine oleks keeruline. Tihti ongi see nende jaoks võimatu sest ükskord ennast hostelisse sisse seadnud ja kõik vajalikud maksud maksnud, ei olegi neil juba rahaliselt võimalik uuesti edasi liikuda või teisele hostelile maksta kui pole piisavalt palka saanud. Mina tahaksin olla kavalam.

Nii vahetasingi esmaspäeva õhtul tööhostelit ja olen oma otsusega väga rahul. Juba neljandat päeva töötan uues hostelis nimega Footprints, kus tegelen siiamaani peamiselt väikeste Zuchinide(?) istutamisega. Pean suure meeleheaga teatama, et see töö on lihtne isegi kõige kõrvetavama päiksega ja võrreldamatu puhkus võrreldes minu eelmise töö – kõrvitsate korjamisega 🙂 Kui Kõik liigub edasi nii nagu viimased 4 päeva tundub ka tööd olevat piisavalt ja teenimise ning salvestamise võimalused päris head, et mõne aja pärast muretult edasi liikuda. Pikemate puhkusekohtadena on mõtetesse kerkinud mõnenädalased reisid Bali saarele Indoneesias ja Taisse. seal saab sama raha eest lihtsalt kauem puhata. Vietnamisse tahaks ka jõuda aga aeg on armutu – hetkel olen arvestanud siiski kuue kuuga.

Kojujõudmise võib hea õnne korral edasi lükata Sydney lähedale (New South Walesi ja Victoria osariigi piiril) mõnda suusakeskusesse tööle saamine. Kuna sinna otsitakse töölisi kogu talve- ja lumehooajaks ( mai-juuli) siis saaksin koju alles juuli lõpus või augusti alguses. Aga see on ainult plaan ja sinna tööle saamine on suuresti õnne küsimus sest tormi joostakse sinna hoolega. Et maiks tööd saada tuleb juba jaanuaris kandideerima asuda. Aga olen ennegi lotoga võitnud! Masterplan on ikkagi juuniks tagasi jõuda!





Austraalia: Olen vist tõesti kohal!

26 11 2009

Austraalia pakub mulle teemasid kirjutamiseks lausa iga päev. Ole ainult mees ja pea meeles mida sa päeva jooksul tööd rügades mõtled. Aega mõtlemiseks just pole sest kogu aeg käib miski tädi (tegelikult ülemus) sul kellaga kõrval ja annab erinevat statistilist infot. Mitu istikute kasti sa minutis oled läbi jõudnud vaadata, mitu suurt 4×8 kasti ala sa oled läbi käinud ja alati annab ta märku, et peaksid kindlasti „kiirust lisama“ sest nüüd on juba „silm sisse harjunud“. Kõik on nagu F1- s ja käib täpselt süsteemi ja kella järgi. Välja arvatud palk… Täna oli ta minuga esimest korda rahul – i don´t give a shit : )

Kuigi mälu on mul hea aga lühike siis panen kirja need asjad mida praegu olen kuulnud ja tahan teiega jagada. Minul võtsid need peaaegu suu lahti.

1. Kas sa teadsid, et Austraalias saab päevitada ka pilves ilmaga? Ei teadnud, siis jätke see meelde sest muidu saate endalegi üllatuseks kuldpruuniks kui mitte päris punaseks nagu minuga eile juhtus. Nimelt pilved UV kiirgust ei blokeeri ja seega tuleb ka pilves ilmaga väga ettevaatlik olla ja päiksekreem peale panna. Täna targemana kulutasin miski pool liitrikest töökoha poolt jagatavat päiksekreemi. Eilsest oli veel väga valus. Kõrvad ajavad nahka!

2. Kas sa teadsid, Austraalia lambakasvatajatele valmistab väga suurt peavalu suur dingode arvukus. Et lambad saaksis rahulikult kasvada on läbi austraalia veetud 5500 km pikk aed. Nagu ma aru sain pidi see võrkaed piisavalt õhukindel olema, et dingod selle taha ei pääse. Lamburid saavad kergmalt hingata ja dingod koristavad ainult kõhtu ja lambad jäävad neile unistuseks. See aed algab kuskilt Brisbane´i lähedalt idakaldalt ja jõuab välja lõunakaldale Sidneyst ja Melbourne´st läänes. Selle aia parandamine ja korras hoidmine pidi väga palju raha neelama aga seda jätkatakse kangekaelselt.

3. Kui Austraalia oleks väiksem ja seal keskel poleks suurt kõrbe (outback) siis oleks elu siin palju odavam. Kuna sisemaa elanike elu subsideeritakse ja hoitakse hinnad kõigile ühed siis kohalik ütles, et näiteks kirja saatamine maksab praegu 50 austraalia senti aga võiks maksta ainult 20. Mingeid näiteid tõi veel. Aga kokkuvõttes kogu elu oleks odavam.

4. Kui euroopas on McDonaldsi autoga läbi sõitmise kohad Drive-In´d siis siin on kõik sellised koha märgistatud Drive Thru. Aga siin on veel imelike asju nagu autod sõidavad ju ka valel pool teed. McDonaldsi ees kummardus – ainuke koht üle kogu Austraalia kus on tasuta Wifi.

4. Kuigi Austraalia on merega ümbritesetud on ujutavat pinda tegelt suhteliselt vähe. Oktoober kuni aprill ei saa ujuda näiteks kirde-austraaliast kuni lääne-austraalia keskpaigani sest seal on miskite millimallikate sarnased elukad vees kelle hammustus on väga mürgine ja tõenäoliselt surmav. Surm saab olema väga väga valu- ja piinarikas. Du not rekomend. Suvalises rannas, kus pole neid elukaid võivad olla krokodillid. Kus pole krokodille on väga pahad hoovused, mis viivad su merele ja sealy tagasi saada… never. Ühesõnaga ujuda võib vaid tähistatud punakollaste lipukestega rannas. Aga neid on eesti mõistes siin väga palju. Lisaks on neil miskid kanad kellel on kannus ca 5 cm pikk ja selle chickeniga ei maksa jamada. Hetkega võib ta sul kõri läbi lõigata, näiteks. Du not rekomend!

5. Idarannikul pole vaja haisid karta aga läänerannikul pidi uimede nägemine üsna tavaline värk olema. Seega katsun oma surfamised praegu ära teha, et hiljem, juhul kui sinna üldse satun, ei tahaks enam proovidagi : )

6. Kas sa teadsid, et sisemaal rännates võib Austraalias olla odavam ringi reisida hoopis lennukiga kui bussi või rongiga. Transport on siin megakallis. Et paremat tööd saada läheks vaja kindlasti isiklikku transporti. Arvan, et ostan endale raha kogunedes rolleri või enduro tsikli. Töö juures istanduses sõitis üks täna ka sellisega ringi. Sellega oleks hea tööle vuristada. Samas on auto palju praktilisem.

7. Kas sa teadsid, et kõik eelpool esitatud faktid on kontrollimata ja minu subjektiivne arvamus või tänavalt kuuldud kohalike jutt. Palun ära siis aluseks võta kui austraallasega vaidlema lähed : )

PS! Eile nägin esimesi Austraalia vallabisid või olid need kängud. Mine võta kinni. Igatahes nad olid seal ja ma nägin neid.





Australian dream: Work

24 11 2009

Austraalia on ilus maa aga selle suurus on mulle alles nüüd päriselt kohale jõudnud. See on tõesti suur. Suurem kui Euroopa. Seega on siin ringivaatamiseks vaja kõvasti tööd teha. Ikka selleks et teenida raha, mida nii väga tuhandete kilomeetrite läbimiseks vaja läheb. Ja transport on siin maailmaotsas väga kallis lõbu. Bussipiletid mõned sajad kilomeetrid suvalises suunas liikumiseks võivad maksta 100 ja rohkem kohalikku raha ( korruta ca kümnega.) Niuts. Siinamaal on tiivad odavamad kui rattad, seega linnade vahel tuleb reisida ka lennukiga.

Täiesti oot´matult sattusin juba täna tööle. Eile õhtul sõitsime Brisbane´ist ülesse põhja poole Bundabergi,
( ca 400 km) kus koguneb väga palju packbäkkereid sest siin on peaaegu aastaläbi mingi farmitöö hooaeg. Tegemist on vägagi rännulembeliste inimeste linnaga ja seda teadsime ka meie siiapoole teele asudes. Eile õhtul peale üheksat saime tööhostelisse nimega Cellblock kohale aga tööst ei teadnud midagi. Hommikul hakkas juba 8 ajal triangel käima (esimesed inimesed läksid tööle 4 ajal ja meid on siin toas kokku 9 : ) ) ja natukese aja pärast pakuti juba, et viiakse tööle ka meid. Misasja? Magavale kassile jookseb hiir suhu aga tööpäeva lõpuks tekkis küsimus kui värske see hiir oli. Töö iseenesest on justkui huvitav (ja selga väsitav ja higistama ajav) aga väga ei viitsiks seda ikkagi teha. Põhimõtteliselt töötan ma praegu aiandis ja tegelen erinevas vanuses puude sorteerimisega. (nii kasvuhoones kui ka välitingimustes) Kriteeriumid, mille alusel puid sorteeritakse on mulle ka mitmekordse seletamise järel segased. Need tüübid on seal friigid. Mina ei saa midagi aru, juhendajad ei saa aru, seega võiks iga puu õigesse auku pistmiseks küsida second opinion´it. Aga töö saamine iseenesest on tähistamist vääriv sündmus.

Järgnevalt tooks välja tööd mida ma reisiraha teenimiseks hea meelega teeksin. Vähemalt nii ma esialgu arvan. Minu puhul võib alati üllatada töö juures fakt, et nad tõesti eeldavad töö tegemist.

1. Ma tahaksin teha tööd farmis, kus tegeletakse loomakasvatusega selle väga laias mõttes. Taimekasvatus on aut, loomakasvatus seevastu tundub mulle põnev ja huvitav, millega võiks kätt proovida küll. Selliste farmide alla lähevad nii farmid, mis kasvatavad lambaid ja veiseid lihaks kui ka piimafarmid mida peaks siin ka piisavalt olema. Eriti lahe tunduks lambafarm.

Tegin juba väikest uurimustööd ka kus lambaid kasvatatakse. Tuleb välja, et läbi Austraalia on veetud 5500 kilomeetrit pikk aed, et austraalia kaguosas oleks lambakasvatajad dingode eest kaitstud. Selle aia eest kantakse pidevalt hoolt ja sellele kulub tohutuid summasid aga midagi paremat pole keegi suutnud välja mõelda.

Mis ma loomafarmis teeks? Ah, olen enda meelest kõige peale mihkel alates traktoritega ringi kimamisest kuni tarade ehitmamiseni. Mõne käru võin ka põlema panna. Kes teab, see teab.

2. Ma tahaksin tööd teha kaevanduses. Siin maal on väga palju erinevaid kaevandusi alates hõbedast ja kullast kuni tavalise raua ja vaseni välja. Enamus toodangust müüakse vist Hiinasse aga sellest ma väga palju ei tea. Seal võiks põnevaid inimesi kohata ja huvitavaid töid teha. Nende puhul on plussiks veel see, et need asuvad tavaliselt inimtühjal sisemaal kus toitmise ja ulualuse eest hoolitseb tööandja. Raha pole seal ka kuskile kulutada. Ümberringi on sajad või tuhanded kilomeetrid tühjust ja kõrbe. Ideaalne töötegemise koht!

3. Kõige huvitavam oleks töötada baaritöötajana või ettekandjana kuskil restoranis või baaris. Seal näeks inimesi ja tegemist on puhta tööga. (võrreldes keskmise farmitööga) Selleks, et alkoholiga võiks tegeleda tuleb teha läbi koolitus mille järel omistatakse sertifikaat nimega RSA – Responsible Service Alcohol vms. Hetkel ei viitsi seda teha aga kui peaks vaja olema saab päevaga hakkama ja siis hakkan suure huviga baaritöötajaks. Mõned sõbrad teavad mu firmajooki nimega Elephant Lips. Sellega prooviksin nii mõnegi austraallase teise ilma saata.

4. Mul pole veel õrna aimugi kus või kuidas seda tööd teha saab, aga olen kuulnud, et on olemas kasvandused orgaaniliste pärlite tootmiseks. Töö mida seal jätkub on nende pärlirestide puhastamine suvalistest vetikatest, kes tahavad kangekaelselt sinna kinnituda. Paha poleks proovida ka mõnda kala- või krabilaeva. Aga selle plaani kohta olen ma tänaseks hetkeks tõesti kõige vähem infot kogunud. Tean ainult niipalju, et sinna tahab tõenäoliselt palju minusuguseid inimesi sest palgad on täitsa korralikud. Samal põhjusel nagu kaevandustes. Kalalaevad on merel mitmeid päevi ja söögi eest hoolitseb tööandja, lainetava ulualuse eest samuti.

5. Kui pole eesmärki siis viivad kõik teed Rooma. Selle töösoovi lahendamiseks saan ma linnukese teha ükskõik millise töö taha, kus tuleks inimestega rääkida. Nimelt tahan ma teha ükskõik millist teenindustööd. Tahan inimestega suhelda ja rääkida. Väga praktilisel põhjusel – inglise keele arendamiseks. Kuigi vahel tundub, et see jaburus mida nad suust välja ajavad ei ole mitte meie kõigi armastatud ja kiidetud inglise keel. Igatahes ei rääkinud või ei pärandnud nende vangidest esivanemad lastele seda ilusat briti inglissit mida euroopas kuulda saab. Kuna järgmine nädal liigum siit linnast natuke edasi võib juhtuda, et hakkame otsima tööd turismisektoris. Vaatame veel mis sellest välja kukub.

Kuhu ma oma tööotsingutega välja jõuan näeb järgmise kuue kuu jooksul aga sinnamaani teen endast kõik oleneva, et need 5-10 erineva iseloomuga ametit, mis mul mõtetes mõlguvad läbi proovida. Annan endale praegu aru, et tulenevalt vanusest peaks varsti kätte jõudma hetk kus ma kasvan suureks poisiks ja pean vastutustundlikult Eestis tööl käima hakkama. Karjääri arendama PR vallas, et sellega toita iseennnast ja liisida vajadusel nii naine ja lapsed kui ka maja ja vinge keskklassi auto, pruun iiri setter jne. Siis ei saa enam proovida selliseid lahedaid ja easygoing ameteid. Tahan selle kõik siin teoks teha, et oleks millest lastelastele rääkida. Muidu pean ka neile ainult igavat Wertersi juttu vanaisa esimesest karamellikommist rääkima…





Austraalia – meeldiv nagu lubatud

22 11 2009

Kell on umbes 8 reede hommikul (meie aja järgi siin) teie aja järgi siis neljapäeva südaöö kui lennukirattad puutuvad maad. Selja taga on väsitav öö ja pole selle aja jooksul saanud magada rohkem kui tunni või kaks. Sellest hoolimata pole väsimust tunda. Olen lennukis ära vaadanud The Ugly Truth, Batman – The Dark Knight, CSI… Lõpuks oleme maandunud. Lennukilt maha astudes on tunne nagu astuks sauna. Mõnusalt, sauna kohta jahedasse leiliruumi. Edasi tollikontroll, meeldivad tollitöötajad ja olemegi teisel pool piiri.

Aga, mis edasi saab? Otsime bussi aga seda ei leia. Küsime bussijuhilt abi ja saame endalegi üllatuseks tasuta sõidu esimesse bussipeatusesse. Tasuta! Bussijuht on rõõmsameelne ja elurõõmus, frustratsiooni, mida näeb meie bussijuhi nägudelt pole seal kunagi olnudki.

Esimese bussipeatus kus meid maha pannakse tekitab meis küsimusi, et kuhu edasi. Järgmine bussijuht, kes seal peatub küsib abivalmilt kuidas ta meid aidata saaks? Nähes meie mittemidagi teadvaid nägusid pakub ta välja et viib meid lähimasse linna- Tweed Heads. See on hea. Seal saame omale kohaliku telefoninumbri. Minu kohalik number saab olema 045 1033 132. Sellele võite Skype´ga helistada. Eesti number on väljas. Sellele pole mõtet ka sõnumeid saata.

Apteegis käisin ka kohe esimesel päeval oma suurt varvast parandamas, mille ma vastu Petronas Towersi treppi korralikult katki lõin. Seal kohtasin ühte toredat poolatari. Nohu köha ja muud külmetushaigused on tsipa järele andmas. 35 kraadise soojuse käes oleks see ju päris imelik kui ei annaks.

Samal päeval sai ka kohe randa ja vajalikud turistikad tehtud. Ühte neist näete eelmise postituse juures. Õhtul ööbisime Couch Surfingu kaudu leitud Pauli juures, kes töötab igapäevaselt maksuadvokaadina. Siinmaal on tavaline, et maksudeklaratsiooni täitmiseks pöödutakse advokaadi poole, kes aitab maksudest tagasi arvestatava summa välja arvutada. See on terve äri ja selles majas elades tundub, et tegemist pole kehva äriga.

Pilte näete varsti ka ja võib-olla laen võimalusel ülesse ka Flickr´isse. Ajuvaba sealjuures on see, et Austraalia peaaegu monopoolne internetipakkuja Telstra maksustab internetti mahu pealt. See omakorda tähendab igasuguse üleliigse laadimise vältimist. Kaasaarvatud näiteks piltide ülesse laadimine. Kuidas saab kaasajal internetti maksutada mahu järgi, oinakari.

Tänaseks on selgemaks saanud ka suure mere saladused. Kuigi siin on mitusada kilomeetrit ilusat rannajoont, ei tohi ikkagi ujuda seal kus silm vett kohtab. Hoolega tuleb jälgida punakollaseid lippe sest nende mittejälgimine võib lõppeda lihtsalt uppumisega. Mere põhjas liikuvad hoovused ja lained on salakavalad. Oli väike plaan ka surfitundi minna aga asendasime sele internetipulga ostuga. Interneti igapäevane kättesaadavus läks meile maksma 229$. Aga seda on ka väga vaja seega loodame, et hirmkallis intenet teenib ennast kiirelt tasa. See oli minu seni kõige allim väljaminek siinmail. Peab teenima sest alates tänasest oleme väga tõsiselt võtmas ka tööotsinguid. Varsti hakkab see võib-olla juba kriitilise tähtsusega olema. Hetkel veel õnneks mitte. Täna liigume läbi Brisbane´i packbäkkerite linna Bundabergi poole mille juures palju farmitööd leida võib. Siit algab ka uuesti minu tööinimese elu.

Lisaks tahaksin veel rääkida huvitavatest faktidest, mis ma olen Pauli käest Austraalia kohta kuulnud. Aga kuna hetkel on kiire siis peate tsipa ootama.

Positiivse üllatuse on valmistanud ka huvi selle blogitüki vastu. Vaatajate arv on mind päris ära ehmatanud ja kirjutamata jätta ei julge enam küll : )