Ring on täis!

1 09 2010

Blogi on jäänud unarusse. Usutavasti olete seda märganud! Tõenäoliselt ei juhtu te enam isegi seda postitust lugema sest harjumus sellel lehel käia ja lugemismaterjali otsida on ammu kadunud. Õigusega. Juba peaaegu kolm kuud ei ole sellele lehele enam mitte midagi lisandunud sest olen olnud kodumaa suvest viimast võtmas. Ja milline suvi see oli! Tänu sõpradele ja soojale ilmale.

Vahepeal on mulle endalegi mõnevõrra ootamatult saanud minust jälle täiesti tavaline tööinimene. Kaheksaks kontorisse ja viieks koju. Seda kõike Saku Õlletehases. Ka minu uus kodu on töökohale lähedal, Sakus. Olen selle üle väga õnnelik. Saku on elukohana väga mõnus. See sobib mulle. Erinevalt Tallinnast. Samas on see saadanalinn siiski piisavalt lähedal, et kõike postiivset seal nautida/tarbida. : )
Kuigi kõik on suundumas vanasse rööpasse saab ees ootama ka üks suur muudatus, mis on palju rohkem kui ainult üks muudatus. Tõenäoliselt ikka saab ees ootama. Minu hobide hulgast lahkub palju aastaid esikohal trooninud rahvatants. Eks ta jääb mulle kalliks ja käin tantsu kindlasti palju vaatamas ja sõbrad rahvatantsijad tuletavad mulle ka seda kõike meelde aga minu jaoks on see siiski juba minevik. Kui just väikses Koeru rühmas mõnda kergemat jalapööret ei teeks, et tantsupeole pääseda. Mine tea.
Juba on silmapiiril terendamas uued tegemised. Mõned on juba tehtudki. Paljud mis siiamaani on jäänud kõrvale just seetõttu, et PRIORITEEDID on paigas olnud. Aga, krt, kui ma kolmapäeval teisiti otsustan siis unustage see lõik palun kiiresti ära 🙂

Blogi oli minu jaoks väga hea näpuharjutus ja hoidis kirjutamisoskuse tervana. Selle populaarsus ehmatas mind blogimise alguses täitsa ära. Kui ma ise arvasin optimistlikult, et reisiseikluste vastu tuntakse huvi umbes 15-20 korda päevas siis see number ületati kohe alguses suure kuhajaga mitu-mitu korda ja lugejate arv ei vähenenud enne kui loobusin uusi sissekandeid tegemast. Seega juunis.
Arvasin, et kirjutan sõpradele ja lähedastele, kes üle paari päeva ennast minu tegemistega kursis hoiaksid aga tegelikkus oli teine. See omakorda tähendas, et pean kirjutatut rohkem läbi mõtlema sest kunagi ei tea kuidas liigne avameelsus tulevikus kätte võib maksta. Igatahes leidsin WordPressi Eesti edetabelist enda blogi mitu korda esikümnes.

Olen õnnelik, et selle seikluse ette võtsin ja nüüd on korralik kogemus elupagasisse lisada. See reis avardas minu silmaringi ja andis aega nii mõnedki mõtted sirgemaks mõelda. Eks vaatame kas suudan oma kaugel tehtud järelduste järgi ka elu seada. Elu läheb edasi ja mina koos sellega.

Suur aitäh tahaksin öelda oma kõigile lugejatele, kommenteerijatele ja sõpradele, kes tegid mu naastes Eestimaa lühikese suve sama põnevaks või põnevamakski kui oli olnud minu igikestev Austraalia suvi. Aitäh! Kusjuures oled jõudnud mõelda, et Austraaliast naasmise peo peaks ka miski hetk ära tegema. Ehk leian varsti sellekski oma aja.

Austraalia seiklus on nüüd läbi aga see oligi võib-olla ettevalmistus millekski veel suuremaks… Pidu läheb edasi! Uued ja eksootilisemad reisimõtted mõlguvad juba meeles ja ootavad ellu viimiseks õiget aega!

Advertisements




Bali! Bali! Bali!

24 05 2010

Avan hommikul silmad ja olen toas täiesti üksi. Uskumatu. Viimased pool aastat on tulnud tuba jagada 4-12 inimesega. Privaatsus oli alati null. Vahel hakkas keegi kell 4 hommikul pakkima ja…
Hotell (Masa Inn) paistab ilus ja minu toas on telekas ja külmik ning iga hetk peaksin minema hommikusöögile. Nagu päris puhkus kohe.

Armas vargapoiss

Teisest küljest sooviksin endale natuke odavamat elamist leida. Minu esimene hommik möödus toas mis läks mulle maksma 225 000 ruupiat, (315EEK) teise öö veetsin hotellis 100 000 ruupia eest ja kolmanda hotelli leidsin ühe teise reisiselli blogist lugedes aga kuna seal polnud ühtegi vaba tuba siis haarasin hoopis selle hotelli kõrvalt mille hinnaks on 70 000 ruupiat. Hind langeb iga päevaga peaaegu poole võrra … aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
See on minu teine kord Aasiasse jõuda ja selle kaootilisusega on vaja natuke harjuda. Harjuda kõndima mööda tuhandest (ei ole liialdus) tänavahõiklejast päevas kes üritavad sulle ükskõik mida maha müüa (Transport sir,yes?, Massage boss? Yes, room sir, yes?) ja samal ajal katsuda leida see mida ma siia otsima olen tulnud. Esimene päev olin päris šokis sest mul puudus igasugune ettekujutus kuidas ma peaksin siin liikluses oma rendirolleriga hakkama saama, leidma oma surfikursuse, liikuma vulkaane vaatama või leidma sobiva hotelli. Samas tõmbuvad suunurgad ikkagi ülespoole sest ükskõik kui ettevaatlikuks kogu see tohuvapohu mind ei tee tean, et siin saab seigelda ja näha asju mida ma eales näinud pole. Mul on üsna hea meel, et Austraalia on selleks korraks selja taha jäänud aga veel parem meel on mul selle üle, et Eesti pole enam üldse kaugel.
Esimene päev piirdusin siiski rolleri asemel jalutamisega ja orientatsiooni loomisega hindade maailmas. Kirev! Jalutasin ja jalutasin kilomeetreid mööda pikka-pikka liivaranda ja kaubatänavaid ja poode ja… lõpuks olin nii väsinud, et mõtlesin, et rohkem jalutamist ei kannata enam välja. Olin jalutanud linnakesest nimega Kuta edasi järgmise asula Legiani ja veel edasi Seminyakini. (kui poleks kaarti arvaksin, et see kõik on ainult üks linn 🙂 )
Suutsin selgeks teha, et kui astun suvalise kohaliku juurde rannas, siis nemad pakuvad mulle surfikursust hinnaga 200 000 ruupiat per 2 tundi. Seda hinda peab saama kindlasti korrigeerida. Samas suuremad ja ametlikud surfikoolid küsivad 39US$ mis on ligi poole rohkem. Kindlasti saaks ka seal tingida. Ma pole päris kindel, et Kuta on just kõige ilusam (ja odavam) rand kus sellist kursust osta. Kuta on koht kuhu kõik tulevad ja rand ei ole midagi erilist aga see-eest on korralikult prahikihiga üle valatud ja… Üldiselt kavatsen siit esimese paari päeva jooksul üldse varvast lasta. Ees ootavad vaiksemad ja hoopis põnevamad linnad.

Täna võtsin julguse kokku ja rentisin endale ka rolleri. Väidetavalt on selle olevuse mootor lausa 125 cm3 aga pole viitsinud dokumentide pealt kontrollida. Igatahes võtab hoo ülesse küll ja mägedes ka probleeme pole. Esimese hooga istusin lihtsalt „tsikli” selga ja hakkasin suvalises suunas udjama kuni lõpuks ei saanud enam ise ka aru kuhu ma liigun.

Pura Luhur Ulu Watu


Hiljem kui väike soe sees pöörasin otsa Jimbarani peale kus sõin lõunat ja logelesin niisama mõnda aega rannas. Hiljem aga läksin kõikide turistide lemmiktemplisse Pura Luhur Ulu Watu ja nägin esimest korda siinseid kuulsaid ahvipoisse, kes varastavad kõike mis kätte jääb. Mina nägin ühte ahvi Nestea pudeliga ja teist kellegi prillipaariga 🙂 Tempel oli ka kena aga kuna seal tõesti oli tohutult turiste siis kavatsen mõned veel üle vaadata ja kirjutan neist siis pikemalt.
Kuna kõrv andis jälle põletikust teada siis lükkan surfikursust mõne päeva veel edasi aga mitte rohkem. Täna oli juba täitsa OK.
Stay tuned, infot peaks siia tekkima veel ja veel aga lihtsalt magus laiskus on mind mõneks ajaks vallutanud.

Ysna varsti sellised teemad:
Vulkaan Agungi vallutamine
Eestimaalane l2heb surfamist 6ppima
Kylastame teise l2heduses asuvaid saari





Teelahkmel

27 03 2010

Täna töö juured mõtted lausa tormasid läbi pea. Suusakeskusest tulnud telefonikõnest kutsega vestlusele tulla pani alusele tuhandele plaanile. Järgnev lugu on üleni minulik. Peas tormab ringi tuhat mõtet sealjuures pole ühegi nende täitumine üldse kindel. Ideid on tõsiseid ja vähemtõsiseid aga vähemalt on nad olemas.

Tagasileitud  seiklemise lust on andnud mulle palju ideid kuidas edasi liikuda. Kuna pole ühtegi kindlat alguse ega lõpupunkti siis annab see erinevatele mõtetele ainult hoogu juurde.

Esialgne plaan oli tegelikult väga lihtne. Korjan pärlifirmast nii palju raha kokku kui võimalik ja lendan Bali saarele Indoneesias sealt natuke ülespoole teistele Indoneesia saartele ning siis Tai ja… ja nii edasi kuni ükskord koju jõuan. Telefonikõne suusakeskusest lõi kõik jälle sassi. Alles nädal aega tagasi olin umbes 99% kindel, et olen tsiklihooaja alguseks kindlalt Eestis tagasi aga näed…

Read the rest of this entry »





Destination: Atherton

17 01 2010

Mõni aeg on mööda läinud ja jälle olen leidnud endale püsivama töökoha. Seekord siis vist veel väiksemas linnakeses kui Bundaberg. Linnal nimeks Atherton ja asub see Austraalia kirdenurgas. Esimene suurim linn siinkandis on Cairns, mis asub 90 km eemal. Atherton ise on umbes selline Türi suurune linnake.

Internetis iseloomustatakse Athertoni järgnevalt:

Atherton is the ‘capital’ of the lovely Tropical Tablelands, a land of beautiful lakes, waterfalls, rich red soil and tropical rainforest. Here the temperature is cooler, the pace is slower and there is a feeling of relaxation in the air. The rich Tableland area is famous for producing peanuts, maize and potatoes. The area also has a number of natural attractions such as the Curtain Fig Tree, Millaa Millaa Falls, crater lakes and amazing rock formations.

Kokkuvõtvalt on tegemist jälle ühe suurema farmikeskusega, mille ümber peaks olema piisavalt uurida ja puurida kui peaks leiduma vaba aega ja võimalust auto rentida.

Jõudsin siia neljapäeval ja tööle asusin juba järgmisel päeval. Tööd teen mangoistanduses. Minu tööks on võrast juba lõigatud okste kokku riisumine, mille traktor seal hiljem mingi imeriistaga kokku peaks korjama. Töö on raske. Esiteks paistab päike kogu päeva otse pähe ja teiseks – oled sa kunagi proovinud 10-11 tundi järjest riisuda? Pausid on ainult kell 9, 12 ja 3. vastavalt siis 15, 30 ja 15 minutit. Tööpäev algab argipäviti kell 6.30 nädalahetusel kell 7. Austraalia farmeritele kohaselt eeldavad nad tööliselt ikkagi kehvemal juhul 2 aga paremal juhul 4 või ideaalsel juhul 8 korda kiiremat tegutsemist kui on inimvõimete piirid. Mina olen nende jaoks liiga aeglane. Sellelt kohalt vallandamine ootab mind nagunii ees. Aga mis te arvate kas ma hoolin sellest? Üldiselt tuleb rahulikuks jääda ja öelda seda mida mõtled. Seda viimast küll iseendale, kinnitamaks et sinul on õigus : )

Mango iseenesest on täitsa mõnus suutäis aga panen kõigile eurooplastele südamele, et neid korjama minnes riskite tõsiste tervisehädadega. Nimelt mangode korjajad euroopast on enamuses vaevlemas päris karmi allergia käes. Tekib karm lööve ja paistetus. Pärast tuleb neelata steroidravimeid ja arstidele meeletuid summasid välja käia. Lisaks see mangovedelik on happeline ja kõrvetab kätele haavasid. Aga see viimane on neist kõige väiksem mure. Minu töö on vist üks väheseid mida sellises istanduses teha kannatab.

Teise päeva lõpus küll hakkas parema käe ranne hirmsasti haiget tegema ja läks paiste. Tõmbasin hetkel elastiksideme peale ja loodan et paraneb. Farmer ootab mind küll esmaspäeval tagasi aga kui valutab siis ei lähe seda viga ainult hullemaks tegema sinna. Ei saa ju parema randmega riskida. Millega ma siis suvel gaasituutut keerama peaksin? Vasaku käega või? : ) Ja üleüldse pole mingit mõtet siin tervise hinnaga rabeleda. Hostli omanik kellele ma pinda käisin, et ta mu farmi vahetaks mõtleb selle peale. Mõelgu kähku : )

Tulevikust ja olevikust

Mäletan, et siia tulles oli minu plaan rohkem lõbutseda ja vähem tööd teha. Olles mõnda aega siin koha peal, olen prioriteete natukene ümber hinnanud. Nimelt leian, et olulisem on ikkagi terve mõistusega asjadele otsa vaadata ja mitte hiiglama summasid kulutada lahedatele asjadele, mille ma saaks kätte ka kodus. Odavamalt. Nimelt käib mulle hirmsasti vastukarva see hirmus trügimine igasugustele turismiatraktsioonidele ja seda meeletute hindade eest. Ma ei ole eales valmis selliseid summasid välja käima. Mul on kohaliku turismitööstuse vastu väga sügav allergia tekkinud.

Loobun kindlasti benjihüppest. See maksab 125+125$. Esimene 125 on hüpe mis polegi kallis aga teine pool on ainult piltide eest!? Klge kohalikud, olete ennast segi joonud või midagi? 1250 EEK piltide eest maksta? Hoidke kogu see krempel parem endale. Lähen teinekord ja kuhugi hoopis lahedamasse kohta hüppama. (juttu siis Cairnsi lähedale ehitatud hüppamistornist, mis peaks Austraalias ka suhteliselt ainuke olema) Näiteks Uus-Meremaale.

Langevarjuhüpe, tandem. 250+100. Jah viimane osa on jälle pildid. Teen parem eestis terve kursuse läbi ja saan igal ajal ja igal pool iseseisvalt hüppamas käima hakata. Fotoka võtan ka kaasa ja saan pildid tasuta kätte! Ainuke asi mille osas natuene kahtlen on sukeldumiskursus. Great Barrier Reef on siiski olemas ainult Austraalias. Aga eks ma vaatan.

Ühesõnaga selle reisi edasine moto on rohkem teenida ja rohkem odavaid aga lahedaid lõbustusi leida. Vältida kommertsi ja seda mida kõik siin nagunii teevad. Tahan vastuvoolu ujuda : ) Sellele veendumusele olen selle reisi jooksul jõudnud.

PS! Sellel nädalal algasid ka esimesed kandideerimsied suusakeskustesse. Hoian selle silma peal sest sellest sõltub suures osas minu tulevik siin Austraalias.





Aeg hakata tibusid lugema!

15 12 2009

Lõin täna hommikul luugid lahti vaatasin lakke (jälle vaba päev) ja mõtlesin, et kahe päeva pärast jõuab kätte see hetk, mil ma olen Eestist ära olnud kuu aega. Viie päeva pärast olen olnud Austraalias kuu aega. Mis selle ajaga juhtunud on ja mis peaks juhtuma hakkama?

Üks sõber küsis minult, et millal ma siis neid „Australian Dream:Entertainment” lookeses ülesse loetletud asju tegema hakkan. Endalegi üllatuseks hakkasin rääkima kuidas asjad nii lihtsalt ei käi ja peab ikka raha koguma. Mismõttes ei käi? Krt, olen siin olnud juba varsti terve kuu ja ausalt öeldes tundub vahel (lubage naerda, ikka üsna tihti) mulle ka endale, et olen paigale passima jäänud. Asjad käivad täpselt nii lihtsalt. Kui raha koguda pole võimalik tuleb EDASI või tagasi, põhja või lõunasse liikuda. (variant on ka läänesuund ja outback aga ida pool seab piirid juba 15 km pärast algav Vaikne Ookean) Elu tuleb ise paremaks muuta, mitte jääda ka siin omale mugavustsooni ja paremaid aegu ootama! Tuleb tegutseda kogu raha eest. Seda enam et masterplan on tagasi koju jõuda juunis.

Plaanidest ei räägita sest need ei pruugi teostuda. Tühja, mina tahan ära rääkida plaanid, mille teostumise üle oleksin õnnelik kuid täitumisse suhtun ka ise väikse skepsisega. Nagu ütleb mulle minu Austraalia teemade konsultant Lagle on plaanid siin kiired muutuma ja väga palju ette mõelda ei tasu. Aga siiski…

Lähimas tulevikus tegelen kahe asja nimel: surfilaud ja ookean ning sukeldumiskursus. Need asjad peavad olema tehtud hiljemalt jaanuari keskpaigaks. Punkt!

Kuulsin meie hostelis elanud sukeldumisinstruktori käest, et siin Bundabergis on seni kõige odavamad sukeldumiskursused, mida tema Austraalias kohanud on. See pani mõtte tööle. Täna –homme lähen raamatukokku (või hea õnne korral lihtsalt maja ette) tasuta internetti ja hakkan asja uurima. Investeeringu suuruseks on 205$ kursus + 4 päeva töölt vaba aega + elukoha üür. Aga ma tahaks selle ära teha. Seda enam, et kuigi see linn ei asu päris Suure Korallrahu kõrval ulatub üks ots ikkagi ka siia ja algajale sukeldujale peaks seal küll näha olema.

Punkt kaks. Asun tegelema surfamisega. Seda saan teha tingimusel, et praeguseks hetkeks ekskaasvandersell Karin mu enda juurde öömajale võtab  Nimelt on juhtunud nii, et ta elab juba mitmendat nädalat Surfers Paradise nimelises linnakeses umbes 70 meetri kaugusel Tema Pühadusest Vaiksest ookeanist ise. Ahjaa korruseks 15 – vaate üle vast kurta ei saaks. Investeeringu suurus – surflesson: n/a $ surfilaua rent: n/a $ Surfisärk ja püksid ca 70$ + päris pikalt mitte tööl käimist. Surfiasjaga tuleb tegeleda nüüd ja kohe, sest kui mu plaan on liikuda ülesse põhja Cairnsi lähedale, siis seal enam inimesi vette ei lubata – alanud on Jellyfish season. Need millimallika laadsed olevused elavad umbes pooles Austraalia rannajoonest novembrist -aprillini ja nendega vees kohtudes on surma tõenäosus 99%. (Vaadake filmi Seven Pounds Will Smithiga peaosas)

Kaugem reisiplaan on (kasutage nyyd Google maps abi) liikuda Surfers Paradise sealt edasi ülesse Cairnsi lähedale Athertoni linna, kus teeksin mõne aja jälle tööd. Sealt tuleksin tagasi allapoole kuni Townsville´ni ja hakkan liikuma Austraalia südame poole Alice Springsi. Vahepeal võib-olla ka peatus mt. Isa linnas. Alice Springs asub kõrbemaastiku ja Outbacki keskel. Seal on ka see suur punane kivi Uluru, mida on võimaluse tekkimisel plaan kiikama minna. Mõned muud matkad ja töö ka linnakeses kui võimalik. Sealt edasi liigun allapoole näiteks kuskile näiteks tinglikult Adelaide´i kanti. Sealt edasi mööda lõunarannikut kuni Lääne-Austraalia pealinnani Perth ja mööda rannikut edasi kuni Darwini nime kandva linnani. Vahepeal teen teadmata hulk peatusi näiteks sellistes linnakestes nagu Kalbarri, Coral Bay, Exmouth, Broom, Kununurra. Loodan, et viitsin oma plaanitavast teekonnast miskisuguse kaardikese valmis meisterdada, et oleks lihtsam jälgida millised mu plaanid on.

Pärast Darwinisse jõudmist olen ma loodetavasti edukalt (juba jaanuari esimestel päevadel) kandideerinud tööle Sydney ja Canberra lähedal asuvatesse suusakeskustesse ja lendangi Darwinist tagasi alla suusakeskusesse tööle. Töö suusakeskuses oleks kirss tordi peal ja midagi, mida võiks selle reisi parimaks sündmuseks nimetada. Pärast tööaja lõppu suusakeskuses on plaan tagasi Eestisse tulla. Kasvõi sõuda kui muud võimalust ei teki.

Muide kui kellelgi on vähimatki aimu inimestest, kes on Austraalias suusaeskuses töötanud, siis palun andke kohe märku. Isegi kui te täpset kontakti ei tea aga oskate mingeidki vihjeid anda! Aitäh!

Üks plaan on veel. Tean, et ajakava on kitsas ja pingeline aga olen ükskõik millise Austraalia lõigu nõus ära andma (välja arvatud võimalik töö suusakeskuses), et lennata umbeks kuuks ajaks Bali saarele puhkama. Miks? a) seal saab surfata – erineva tasemaga inimesed b) Seal saab mägede otsa matkata (ca 1000-3000 m) c) Seal on madalal maal matkamise võimalused suurepärased d) Elu on seal odav ja saan puhata sama raha eest kordades kauem kui Austraalias e) Olen selle idee endale osavalt maha müünud.

Ilusat jõuluaja lähenemist! Kuulsin, et teil on ilus miinus 25 kraadi pakane kohale jõudnud? Meil on siin ka kehvad ilmad viimastel päevadel. Üsna paar pilve ujub taevas ja õues on ainult 25-30 kraadi sooja.





Tomato business – vagabundist vangiks

3 12 2009

Pole midagi lihtsamat kui teha endale Austraalia viisa, korjad natuke puu-või juurvilju ja võid kogu Austraalia läbi sõita. Nii on see reklaamis.

Enda tõestamine ja piisava hulga reisiraha teenimiseks pead olema palju kavalam. Umbes täpselt nii kaval, et ostad endale auto. Otsid töö isesseisvalt ja väldid tööhosteli abi. Veel vähem tohiks mõelda seal pikaajaliselt elamise peale sest hostelis lükatakse sind väga kavalalt kahvlisse millest välja tulla on on keeruline.

Kutsun teid siis koos minuga arvutama. Keskmine Austraalia backpacker teenib tunnis tunnis (olenevalt muidugi kohast, mina räägin hetkel oma nahal kogetud Bundabergi oludest) umbes 17,5 dollarit. Nädalas on tööd tavaliselt justkui 30-45 tundi. Nädalas teenitakse seega 525 -790 dollarit. Eesti rahas oleks see kümme korda suurem summa. Vinge eks? Aga nüüd hakkame maha ka arvutama 🙂

Selle summa peal võtab riik maksud – alles jääb umbes 450-600 dollarit. Siis omakorda hostel nädala ööbimise raha 179 $, alles jääb 271-421 See summa on juba palju väiksem eks? Nüüd koorib hostel sellelt veel 6 dollarit iga päeva eest töölesõidutamise raha. Alles jääb 241-391 dollarit. Ahjaa, et tööl püsida peaks koha peal olema justkui kuu aega sest job manager võtab kohe algul 50 dollarit deposiiti ja kui varem lahkud siis jääd sellest summast ilma 🙂 Nyyd kööginõude saamiseks pead ka 20$ deposiiti maksma. Seega jääb sul nädalaga alles umbes nii palju raha, et saad vaevu bussiga järgmisse linna sõita. Umbes 100$ järgmise linna bussipileti hinnaks on siin väga keskmine hind. Ahjaa, kõht läheb ju ka vahepeal tühjaks eks? 🙂

Nüüd kui sul on alles jäänud sinu närused 200-300 dollarit, siis on hosteli taga avatud veel baar 🙂 see pole küll kallis aga seal istumiseks kulub kokku nädalas ikka päris palju raha. Mina olen baari välistanud sest mul pole absoluutselt tahtmist siia urkasse igaveseks jääda. Kavatsen siit lahkuda järgmise või äärmisel juhul ülejärgmise nädala jooksul. Aga tean inimesi, kes on siin elanud rohkem kui 11 nädalat ja nad pole midagi suutnud säästa. Seega on hostelid just selline koht kus küsitakse põhjendamatult palju raha.

Arvutame korra veel, seekord hosteli tasuvust. 20 ruuduse vb ka 25 ruutu toa peale jagatakse välja 7 voodit, neist igaüks maksab toa eest 179 dollarit. Kokku makstakse ühe toa eest 1253 dollarit nädalas ja 5012 $ kuus. See on metsik. Isegi lukshotellid ei teeni nii suurt kasumit ühe toa pealt. Elamistingimused ja toa hügieen sealjuures on alla igasugust arvestust. Röögatu ebaõigulus. Bussitäie inimeste tööle sõidutamine (30se bussiga) tähendab hostelile päevas 180$ tulu. Viiepäevase töönädala jooksul aga 900$. Sõidu pikkus
on maksimum 15 -30 minutit ja nädalaga teenitakse 9000 eeku lihtsalt väikeste otsade eest. Busse on mitu. Välimuse järgi ütleks et maksavad vähem kui 3000$ Kuigi bussid on erinevas suuruses pole tõenäoliselt tasuvus kehvem.

Et asi kindlam oleks on hostelil ka tingimused. See tähendab peamiselt seda, et sind võidakse ilma ettemaktud raha tagasi maksmata suvalisel hetkel tänavale visata. Näiteks tööle mitteilmumine tähendab kohest väljaviskamist (seega on kohustus tööl käia mitte, et kui soov siis käid. Üldiselt ei arvstatagi olukorraga,
et sa hostelisse lihtsalt elama tuled). Võõra alkoholi (mitte hosteli baarist ostetud) leidmine tähendab kohest välja viskamist. Öörahu rikkumine tähendab kohest välja visakmist. Ühesõnaga vajadusel leitakse ka põhjus sinu väljaviskamiseks. Põhimõtteliselt ei vastuta hostel sealjuure mittemillegi eest.

Muigele ajab iroonia asja juures on see, et hostel kus mina hetkel peatun kannab nime Cellblock – eesti keeles vangla või vangikong. Nimi tuleneb vist sellest, et kunagi asus siin politsei jaoskond ja arestimaja. Vangla, vabatahtlik, aga vangla on hostel siiani…

Seega tuleb olla kavalam. Kohe algul tuleks alustada rehepaplusega ja mõelda välja võimalikult palju viise kuidas Hostelile tünga teha 🙂 Mina olen näiteks erinevatel põhjustel viilinud Job manageri deposiidi maksmisest. Ma ei ole siin eal kuu aega, seega oleks ma selle raha maksmisel kohe sellest ilma. Tööl
püsimiseks seletasin neile,et jään siia vähemalt jaanuarini. Tegelt pakin pakid miskil ajal kokku ja kavatsen ennast välja regada ja tahaks ka transpordi kulud maksmata jätta. Üldiselt tundub vältimatu samm lähitulevikus endale transport leida. Kas auto või tsikkel. Autoga saaks ka üle riigi rännata aga tsikkel oleks lihtsalt jumalik. Rohkem tuleb liikuda sisemaale kuhu keegi vabatahtlikult ei läheks, et teenida suuremaid summasid ja maksta vähem ära elamiseks.

Üks idee on minna viinamarja-istandusse tööle. Need asuvad sisemaal. Sain tuttavaks tüüpidega kes liikusid st. Georgi suuna ja andisd ühe numbri. Helistan ja uurin tingimusi. Teine võimalus on Bowen kus peaks praegu saama mangosid korjata. Tomato business kui vangistamine ei ole kindlasti see milleks ma siia tulin

PS. Paar päeva tagasi nägin esimest metsikut ja suurt kängut. (järgmisel päeval juba mitmeid) Meie tööruumide taga mandariinipuude vahel kalpsas neid seal mitu aga siis kui mina vaatama läksin oli ainult üks alles jäänud. Väga kaugel oli ka ikkagi. Nad ei karda üldse aga mina liiga lähedale minna ei tahtnud. Mina tea mis mõtted tal peas on ja vb on ka bäckpäkkeritest kõrini juba 🙂

PPS! Cellblock arvas mind täna jälle töölistist välja seega passin jälle täiesti niisama ja ei teeni midagi! Ootan põnevusega homset!





Olen nagu sangar seiklusfilmis…

2 12 2009

…pigem Robinson Crusoe kui James Bond!

Nüüd siis eilse ülilühikese blogipostituse juurde 🙂 Tööhostelil on süsteem, et seinale pannakse igal õhtul nimekiri sellega kuhu keegi tööle läheb. Töötegijate nimede all on teine list -standby list. Need kes ootavad tööd ja kellele pole kohta leitud. Olles siinmaal nädala nõmedas aiandis iivil leidiga puid ja maid jaganud, peamiselt puid, sest neid oli alati liiga vähe (statistika) sorteeritud tabas pühapäeval meid tõsine šokk – olime sattunud standby listi – pole tööd. See oli õudusunenägu sest esmaspäeval tuli maksta uue nädala elamisraha ja rahavarud olid lõpukorral – on siiani.

Seega esmaspäeval käisin läbi ja helistasin nii palju kohti kui võimalik ja tulemused olid vähelubavad – ühes kohas oleks üliraske tomatikorjamise töö saanud aga… sain meie hosteli töölistist õhtul näha, et olen miskis pakkimiskojas tööle arvatud. Tuli välja, et pakin kirsstomateid. Mulle see töö meeldib.
Väga meeldib. Samas järgmise palgapäevani on veel aega ja eile käisin viimase raha välja uue nädala üüriks ja raha ongi täiesti otsas. Sest, ma rsk, kaotasin töö juures taskust kuidagi 50$. Kuidas saab nii olla? Kui keegi hakkab närvidele käima saab tast lihtsalt mitte välja teha või minema minna aga mida teha siis kui sa hakkad juba iseendale närvidele käima? Ühesõnaga olin enda peale väga kuri. Maksmata on veel transpordirahad ja töödeposiit.Viimast ei kavatsegi maksta kui vähegi õnnesub.

Minu töö on lühidalt selline: seisan konveieri kõrval, kus jooksevad mööda väiksed (250g) kirsstomatite karbid. Minu ülesanne on need karpidesse tõsta. Aga kujutate ette et sellist tööst võib täitsa higistama hakata. Eriti kui tuleb liinilt umbes 50-60 karpi minutis. 30-40 karpi on juba mõnus aeglane kulgemine. Ei usu, proovige siis järgi!

Eeldusel muidugi, et teil on kodus umbes 8 tonni kirsstomateid, mille päevaga pakkidesse tahate ajada. Ahjaa siis see konveier ja mustmiljon karpi ja mitusada euroaluse täit (siin maal on see siis Austraalia alus?) kasti. Vahepeal tuleb miskeid kleepse ka kleepida. Töö on lahe ja lihtne. Väga tähtis ka, et puhas,erinevalt aiandist, kus sind alatihti sprinkleritest läbimärjaks pritsiti, põlvini poris sumasid jne. Tomato business – eriti pakkimise osa- on nagu paradiisi sattumine võrreldes eelneva tööga aiandis. Kui kõik hästi läheb siis selle nädala tööga väljun ka pankrotilähedasest seisust ja võin isegi järgmise ja odavama linna peale mõtlema hakata. Seal kus elamiskulud oleks madalamad ja palk ka võib-olla tsipa suurem.

Järgmiste eesmärkidena keerleb peas Surfers paradise, sest Karin lahkus sinna ja praegu seiklen üksi. Cairns ja Tully, kus saab aasta läbi banaane korjata või hoopis läänekallas ja PERTH Viimane eeldab aga suuremat raha ja lennukipiletit. Samas pidi läänekaldal vähem backpäkkereid olema ja töö saamine on lihtsam. Eriti Farmitöö. Katsub teadjamatega tsipa nõu pidada enne kui otsustan 🙂 Esmaspäev oli väga ärev ja stressirohke päev. Kuigi ma olin vahepeal täiestimeeleheitel siis teistel hetkeldel see isegi meeldis mulle. Esmaspäev oli põnevalt närvesööv ja kaalul oli pmst kogu mu eluke! Ma tunnen, et elan mitte ei võta ainult ruumi. Olgu ausalt tunnistatud, et elu Eestis tundub siit kaugelt vaadates päris ilus. Arvestades, et teie saate loodetavasti valged jõulud ja verivorsti – mina parimal juhul võhivõõrastega tsipa viinerit süüa või randa ujuma asuda.

PS! Kuna meie teed Kariniga on hetkel lahku läinud ja tema otsib tööd siis andisn temale ka meie interetipulga. Seega pole mul enam internetti ja blogipostitused saavad olema edaspidi harvemad ja lühemad. Karm reaalsus. Aga aitäh elava huvi eest kõigile lugejatele.