Austraalia…

30 04 2010

…on üldiselt väga rahulik ja turvaline heaoluühiskond. Ainult vahel juhtub, et minu hosteli ees üle tee pargitud autole pannakse tuli otsa. Tehniliselt ei olnud see küll minu hosteli ukse ees. Kuna Darwin on turistide linn, siis siinse peatänava ainult hostelid ja hotellid moodustavadki. Auto süüdati põlema üle tee asuva Banyan View hosteli ees. Ehk siis teisel pool teed.

Minul, terava silmaga eestlasel, läks selle vraki märkamiseks muidugi oma päevake aega ja üks tugev vihje, et vaata oma hostelist välja astudes ringi.

Muide, et uudislugu oleks rohkem vastavuses ajakirjanduslike uudiskriteeriumitega, siis see uudis omas neist seitsmest „lähedus” kriteeriumit. (Tundub viimasel ajal ainuke ja Eesti ajakirjanike lemmik olevat!!!) Auto omanik oli keegi eestlane keda mul ei olnud au tunda aga kellest olen palju-palju kuulnud.

Muretsemiseks ei ole põhjust! Seda enam, et paari päeva pärast lähen tagasi merele.





Isemoodi innovatsioon

9 04 2010

Järgides oma igapäevast rutiini käisin õhtul kohalikus Vic! hotelli baaris oma õhtueinet tegemas. Hea lihtne – ostad endale joogi, mis tavaliselt on apelsinimahl ja maksad 2.25 – 3 AU$ vastavalt letitöötaja suvale ning ulatad neile vajaliku talongi mida saab igast kohalikust hostelist. 🙂 Nüüd võid asuda sööma. Mõnus ja juba sisseharjunud rutiin.

Tavaliselt jalutan ma peale seda tagasi hostelisse mõeldes päeva mõtteid ja plaanin tulevikku. Parematel päevadel astun tee peale jäävast McDonalds nimelisest restoranist kohast läbi ja ostan odavat topsijäätist. Seekord aga astudes mööda koduteed, Darwini keskväljakul kui nii võib öelda, märkasin, et käib mingi show. Astusin ligemale. Kahjuks polnud väga palju ruumi enam jäänud ja pidin võtma sisse koha prügikasti kõrval ja asusin tegevust jälgima. Keda see kerge lehk ikka segab.

Millega oli tegu? Mingi mees, kes algul ei paistnudki kõige suurem tegi seal erinevaid jõuharjutusi. Särgi peale oli kirja pandud The Strongman Show. Tõesti mees avaldas muljet sellega kuidas ta algul keeras spiraali 12mm ümara rauapulga, seejärel kalakujuliseks 16mm ümara raua ja nagu sellest veel vähe oleks võttis 18mm läbimõõduga pulga ja tegi sellest publiku marulise kaasaelamise saatel U-raua. Vahva.

Read the rest of this entry »





Krokodillile pai tegemas

25 03 2010

Tegelt mitte. Asjaolud on selle lühikese Austraalia ajaga nii palju muutnud, et ei tahagi enam krokodille paitada vaid hoopis tervelt koju tagasi jõuda. Selle kojujõudmise asjaga on veel vist aega. Asjaolud läksid igatahes eile seoses ühe telefonikõnega hoopis põnevamaks. Suusakeskused.

Ühesõnaga juhtus nii, et ühel kolmapäevasel hommikul (tegelikult lõunal) tulid kursaõde Viky ja Andres minu käes laenul olnud fotokat tagasi haarama kui ma ennast nende plaanist kuuldes ilusasti autosse istutasin 🙂

Darwini kandis on suureks hitiks turistidele näidata „Hüppavate krokodillide” etendusi. Lihtsamalt öeldes näeb asi välja nii, et paadi peale laaditakse piisaval hulgal liha, mida siis toki otsast jao korras täpselt nii palju välja jagatakse, et kõik saaksid pildid tehtud ja õnnelikud oleksid. Krokodilli härrad ja prouad peavad oma suutäie auga välja teenima.Tegelikult olla selline tegevus (metsikute loomade toitmine) Austraalias keelatud. Aga keda see huvitab kui tunniajase tuuri eest saab inimeselt küsida 300 krooni ja korraga ronib paati 20-30 inimest? Päris hea investeering. Nagu ikka elavad austraallased looduse resursside ekspluateerimisest.

Read the rest of this entry »





Jalgealune lõi kõikuma

17 02 2010

Nüüd on lugu siis sedapsi, et käin juba neljandat päeva Darwinis (Paspaley Pearling Company pty ltd) pärlifirma jaoks tööl. Kuna mu mangokärnalisi käsi merele saata ei usaldata pean oma päevad mööda saatma sadamas tööd tehes. Töö ei ole lihtne. Esiteks juba sellepärast, et väljas on 33-35 niisket soojakraadi. Teiseks sellepärast, et töö on üsna must ja räpane.

Sooja ilma kohta veel nii palju, et kujutage ette, et lähete välja jalutate kümme minutit ja pärast seda võiks särgist liitri vett välja väänata. Seda nii hilisemal hommikutunnil kui varasemal õhtuootel. Lõuna ajal võib pärast sellist „pingutust” niimoodi higist tilkuda, et kulmudelt tilgub higi. Du not rekomend.

Pärast sellist jalutuskäiku istusin eile hommikul konditsioneeriga kontorisse maha, et väheke jahtuda enne kui õige aeg tööle asuda oleks. Lugesin ehitussoojakust kontoriks kohendatud  köögilaua taga lehte kui järsku hakkas kõik värisema. Tõstsin silmad lehelt ja vaatasin kohalikku. Silmis küsimus, et mis toimub? Mõistsime üksteist ka sõnadeta. Mulle vaatasid vastu sama üllatunud nägu. Ta tõusis korra püsti jalutas ringi ja teatas natuke hiljem, et tegemist oli MAAVÄRINAGA.

Read the rest of this entry »





Itaallane hüppas, eestlane kartis…

25 01 2010

… ehk kuidas ma mangosid korjates madu nägin.
Peale Athertoni saabumist kirjutasin sellest kuidas ma mangopuude vahel riisusin ja madusid ja ämblikke kartsin. Õli valas tulle muidugi ka eestlane Joseph, kes rääkis kogu aja, et maod võivad puu otsa ronida ja sind seal oodata.

Austraalia pruun puumadu - arvatavasti isend keda puu otsas kohtasin. Minu kohatu oli küll märgatavalt väiksem

Ma küll pääsesin sealt farmist ilma madu nägemata aga kuna neid on siin palju siis eks ma valmisolekus olen ikka olnud. Aga tööd tehes läheb see vahel meelest ära…

Kuni selle hetkeni, mil üks itaallane kes oli osa meie suuremast mangokorjamise pundist tegi eile uskumatu hüppe. Kahjuks nii õnnetult, et hüppas oma peas vastu mangokorjamise masinat katki. Veri nirises mööda nina õrnalt alla ja… Mis toimub? Keegi ei saanud aru ja kui itaalia aksendiga öeldi, et seal blody snake on, siis võpatasin mina ka. Parem hilja kui mitte kunagi. Olgugi,et mul läks veel terve minut enne kui nägin kus ta täpselt asub. Seda ägedam oli kuulata õnnelikku itaallast kes seletas, et nägi madu tema käe kohal rippumas ja sinna lähemale vajumas. See seletab tema ülihüpet ja kiiret põgenemist. Kui kirp suudab hüpata mitu mitu oma keha pikkust, siis see itaallane tegi seda üsna ligilähedaselt. Lõpp hea kõik hea.

Muidugi iseloomustab seljakotirändurite keskmist intelligentsust see, et üks tobe britt läks seda madu kohe oksaga torkima. Mis te arvate mis siis juhtus? Ei, kahjuks ei saanud see britt hammustada aga madu ronis puu otsast maha rohu sisse. Elementaarne! Mis sa arvad mis tunne siis seal neid mangosid edasi korjata oli?

Tõe huvides olgu lisatud, et farmeri ütles (ilma madu minu arust nägematagi) et tegemist oli mittemürgise olendiga. Mitte, et ma teda usuks. Ja et te ei arvaks, et tegemist oli miski ülisuure maoga, siis ta oli siuke keskmise eesti rästiku suuruse maoga. Aga hirmu õigustasid ta hullunud pilk silmis, ausõna ise nägin 🙂





Ööd on siin pimedad! *

9 01 2010

Teine päev: Esmaspäev 4. jaanuar 2010

Kell on umbes 3 pärastlõunal kui seni viimane küüdipakkuja mind teisele poole Mackay linna maha paneb. Kuna tegemist on kalli kaevurite linnaga olen otsustanud sõita esimese backpäkkeri-sõbraliku asulani (Airlie Beach) mis on umbes 180 km kaugusel. Mackaysse tagasiminek tähendaks taksot ja suurt väljaminekut. Service stationisse pandi mind maha manitsusega, et tegemist on viimase suurema sellise asutusega siinkandis ja järgmiseni on väga pikk maa. Sinna autosse unustasin ka nii vajaliku laia servaga õlgkaabu. Samas liiguvad kõik autod siit edasi minule vajalikku suunda.
Valget (hääletamiskõlbulikku) aega on jäänud mitte rohkem kui 3,5 tundi. Selle ajaga pean tegema parimal juhul 2 küüti, et jõuda asulasse nimega Proserpine ja sealt edasi hääletama lääne poole Airlie Beachini. Puhtalt sõiduks kulub juba ca 2,5 tundi. Tänane kogemus ütleb, et auto peale saamine võtab aega 30-45 minutit. Kisub väga napiks, et kohale jõuda. Alternatiiv on pime Austraalia öö ei kusagil tee ääres. Esimesed 30 minutit möödub tühja hääletades – keegi ei võta peale. Päike pole enam nii intensiivne ja hakkab varsti otsi kokku tõmbama. Muutun tsipakene närviliseks. Kas tõesti sai täna natuke liiga pikk teekond ette võetud? Tõmban koti selga ja jalutan mööda maanteed kaamlina edasi paremat hääletamise kohta otsima… täna tuleb veel läbida 180 km või muidu…

Hommikul panin äratuse üsna varajaseks. Plaan oli ärgata 6.30 ja liikuma hakata hiljemalt 7.00-7.30. Hommikul löön telefoni kohe vaikseks ja lükkan ärkamise aega edasi umbes 45 minutit. Siis kiirelt kõik ilu- ja tarbeprotseduurid ja asun hostelist alles kell 8 teele. Krt tean ju, et täna ootab mind ees umbes poole pikem teekond kui eile ja iga minut on arvel. Distsipliin on nõrk. Kõige nõrgem osa hääletamise juures on just linnast välja saamine. Kuna ma pole päris Rockhamptoni kesklinnas otsustan natuke jalutada, et jõuda esimese vähegi sobiliku hääletamiskohani. Kokku tuleb jalutuskäiku 30+30 minutit. Kahe retke vahel käin konditsioneeriga varustatud poes, et higi voolamine kontrolli alla saada. Esimese hääletamiskõlbuliku kohani jõudes olen üleni märg sest päike on olnud kuri. Esimesed 7 minutit kulutan lihtsalt enda kuivatamisele : ) Järgmised pool tundi ei näkka ühegi autoga. Võtan koti selga ja punun üle mäe lootuses leida parem koht hääletamiseks. Kell on juba peaaegu 10 ja muutun rahutuks sest eesmärgiks on Airlie Beach (620 km) aga hädaabivaraindina võib maanduda Mackays (430 km) või siis enne seda linna. Õnneks näkkab seekord pärast viitteist minutit ja kuidas veel. Saan ühe küüdiga peaaegu otse Mackaysse. Tegelikult maandun umbes 20 kilomeetrit varem Serina nimelisse asulasse.

Aga teate mis? Kui mul poleks nii vedanud ei oleks mul kuskil ööbida olnud sest Rockhamptoni ja Mackay vahel haigutab tühjus. Uskumatu. Seal ei ole ühtegi suuremat asulat kus saaks ennast öö eest varjule seada. Olen südamest õnnelik, et sain jällekord kaevurihärra verivärske Toyata Land Cruiseri peale. Temaga jõuan umbes kaheks Serinasse kus ta mind maha jätab ja edasi liigub. Teen tunnikese pausi sest olen ülihästi edasi arenenud. Sissemagamine on uhkelt tasa tehtud.

Maastik, siin juba troopilises Queenslandis, meenutab kusjuures hoopis rohkem Euroopat kui kõik eelnev Austraalia kokku. Kuigi tutvusin ontliku kaevurihärraga unustasin kahjuks ta nime üsna kiirelt. Nagu ka kolme järgmise küüdipakkuja nimed. Mälu on liiga lühike. Samas mäletan palju millest päeva esimeses pooles juttu oli. Kuulsin Austraaliast jälle rohkem kui varem teadsin. Põhiteemad: majandus, karjääri tegemine Austraalias, reisimine, kalastamine, kaevandustööd, kultuurid, välismaal töötamine jne. Olen õnnelik, et temaga küüti sain.

Peale tunnikest pausi Serinas astun tee äärde. Juba teine auto peab kinni ja viskab mind teisele poole Mackayd!!! Juba Teine!!! Uskumatu õnn. Peaksin hakkama vist loteriid mängima : )

Kell on umbes 3 pärastlõunal kui seni viimane küüdipakkuja mind teisele poole Mackay linna maha paneb. Oleme jõudnud jutu alguse juurde. Põnev? Pigem närvesööv. Kell on saanud märkamatult umbes pool neli aga täna tuleb veel läbida 180 km või muidu… täielik teadmatus ja pime öö. Öösel pole lootustki auto peale saada. Mul pole vähematki kindlust, et Mackay ja Arlie Beachi vahel on rohkem asulaid kui Mackay ja Rockhamptoni vahel.

„Krt, nüüd hakkame seiklema,” mõtlen ja tõstan käe. Selle asemel, et auto peatuks kuulen valjuhääldist midagi umbes sellist „You shouldn´t be doing that, mate!” Ja selja tagant sõidab mööda politsei. Hääletamine Austraalias on muide ebaseaduslik. Kuna tegemist on neljarealise teega peab ta enne minuni jõudmist tegema suurema ringi. P….e! Aitäh noh! Äkki saan vähemalt öö odavalt riigi kulul mööda saata siin muidu kallis Mackays? Aga politsei ei tule tagasi. Hingan sügavalt sisse ja asun uuesti hääletama.Umbes 10 minutit hiljem peabki kinni auto mis lubab mind liigutada 15 kilti.Olen üliõnnelik sest nii äkki ei tule ka politsei mind enam kimbutama. Samas on tegemist riskantse liigutusega sest minnes edasi nii vähe olen varsti keset tühja maanteed ja pimedaks läheb juba üsna varsti. Võtan selle riski, rõõmuga.

15 kilomeetrit ja kümme minutit hiljem peab kinni jällegi värske Dodge´i dziip. Hiljem selgub, et esimene naisterahvas (minu suureks üllatuseks) selle turnee jooksul, kes mulle küüti pakub. Igatahes olen rõõmus sest selles autos on konditsioneer. Aga kaugele see auto mind viib? See küsimus vasardab peas kui avan ukse. „Where are you heading?” küsib naine. „Proserpine or that way would be really great,” vastan kiirelt. „Ok, hop on, put bags in the back seat because I´m going to Airlie beach.” Juhuu. Ja nii laekungi juba umbes 17.30 Arlie Beach´i nimelisse turistide linnakesse. Enne seda meeldiv vestlus väga toreda naisega kellega jutt väga hästi klappis. Kahjuks on teda tabanud just üsna kurb õnnetus kuna tema aastasel lapsel on diagoositud raske diabeet. Ta on silmnähtavalt mures aga tagasiteel Brisbane haiglast koju Airlie Beachi kanti saan aru, et ta saab olukorraga kindlasti ilusasti hakkama. Lihtsalt tegemist on esimese šokiga.

Tsekin ennast hostelisse sisse. Tänane öö läheb maksma 30$. Kuna Airlie tundub lahe linnake ja vaated siit on majesteetlikud jalutan linna peal ringi ja leian endale veel 2 ööks ööbimise üsna samas kandis asuvas hostelis 36$ eest. Seega jääb hääletamisseiklus nüüd mõneks ajaks katki. Kui leian siin tööd jään siia võib-olla isegi kauemaks! Tundub, et võimalusi töö leidmiseks on siin päris palju. Seega mul pole õrna aimugi kas ma olen nädala pärast juba Cairnsis või teen siin tööd… aga ega ma selle pärast liialt ei muretse ka!

Päeva jooksul kulunud raha: ca 45$ (sh hostel 30$+ 2 odavkooki +5$ väärt pähklisegu)
Läbitud vahemaa: ca 620 km (perfektne)
Päeva hinne: 9.99 (max 10.00)

* Viide geniaalsele teatritükile „Armastus kolme apelsini vastu”





Austraalia: Olen vist tõesti kohal!

26 11 2009

Austraalia pakub mulle teemasid kirjutamiseks lausa iga päev. Ole ainult mees ja pea meeles mida sa päeva jooksul tööd rügades mõtled. Aega mõtlemiseks just pole sest kogu aeg käib miski tädi (tegelikult ülemus) sul kellaga kõrval ja annab erinevat statistilist infot. Mitu istikute kasti sa minutis oled läbi jõudnud vaadata, mitu suurt 4×8 kasti ala sa oled läbi käinud ja alati annab ta märku, et peaksid kindlasti „kiirust lisama“ sest nüüd on juba „silm sisse harjunud“. Kõik on nagu F1- s ja käib täpselt süsteemi ja kella järgi. Välja arvatud palk… Täna oli ta minuga esimest korda rahul – i don´t give a shit : )

Kuigi mälu on mul hea aga lühike siis panen kirja need asjad mida praegu olen kuulnud ja tahan teiega jagada. Minul võtsid need peaaegu suu lahti.

1. Kas sa teadsid, et Austraalias saab päevitada ka pilves ilmaga? Ei teadnud, siis jätke see meelde sest muidu saate endalegi üllatuseks kuldpruuniks kui mitte päris punaseks nagu minuga eile juhtus. Nimelt pilved UV kiirgust ei blokeeri ja seega tuleb ka pilves ilmaga väga ettevaatlik olla ja päiksekreem peale panna. Täna targemana kulutasin miski pool liitrikest töökoha poolt jagatavat päiksekreemi. Eilsest oli veel väga valus. Kõrvad ajavad nahka!

2. Kas sa teadsid, Austraalia lambakasvatajatele valmistab väga suurt peavalu suur dingode arvukus. Et lambad saaksis rahulikult kasvada on läbi austraalia veetud 5500 km pikk aed. Nagu ma aru sain pidi see võrkaed piisavalt õhukindel olema, et dingod selle taha ei pääse. Lamburid saavad kergmalt hingata ja dingod koristavad ainult kõhtu ja lambad jäävad neile unistuseks. See aed algab kuskilt Brisbane´i lähedalt idakaldalt ja jõuab välja lõunakaldale Sidneyst ja Melbourne´st läänes. Selle aia parandamine ja korras hoidmine pidi väga palju raha neelama aga seda jätkatakse kangekaelselt.

3. Kui Austraalia oleks väiksem ja seal keskel poleks suurt kõrbe (outback) siis oleks elu siin palju odavam. Kuna sisemaa elanike elu subsideeritakse ja hoitakse hinnad kõigile ühed siis kohalik ütles, et näiteks kirja saatamine maksab praegu 50 austraalia senti aga võiks maksta ainult 20. Mingeid näiteid tõi veel. Aga kokkuvõttes kogu elu oleks odavam.

4. Kui euroopas on McDonaldsi autoga läbi sõitmise kohad Drive-In´d siis siin on kõik sellised koha märgistatud Drive Thru. Aga siin on veel imelike asju nagu autod sõidavad ju ka valel pool teed. McDonaldsi ees kummardus – ainuke koht üle kogu Austraalia kus on tasuta Wifi.

4. Kuigi Austraalia on merega ümbritesetud on ujutavat pinda tegelt suhteliselt vähe. Oktoober kuni aprill ei saa ujuda näiteks kirde-austraaliast kuni lääne-austraalia keskpaigani sest seal on miskite millimallikate sarnased elukad vees kelle hammustus on väga mürgine ja tõenäoliselt surmav. Surm saab olema väga väga valu- ja piinarikas. Du not rekomend. Suvalises rannas, kus pole neid elukaid võivad olla krokodillid. Kus pole krokodille on väga pahad hoovused, mis viivad su merele ja sealy tagasi saada… never. Ühesõnaga ujuda võib vaid tähistatud punakollaste lipukestega rannas. Aga neid on eesti mõistes siin väga palju. Lisaks on neil miskid kanad kellel on kannus ca 5 cm pikk ja selle chickeniga ei maksa jamada. Hetkega võib ta sul kõri läbi lõigata, näiteks. Du not rekomend!

5. Idarannikul pole vaja haisid karta aga läänerannikul pidi uimede nägemine üsna tavaline värk olema. Seega katsun oma surfamised praegu ära teha, et hiljem, juhul kui sinna üldse satun, ei tahaks enam proovidagi : )

6. Kas sa teadsid, et sisemaal rännates võib Austraalias olla odavam ringi reisida hoopis lennukiga kui bussi või rongiga. Transport on siin megakallis. Et paremat tööd saada läheks vaja kindlasti isiklikku transporti. Arvan, et ostan endale raha kogunedes rolleri või enduro tsikli. Töö juures istanduses sõitis üks täna ka sellisega ringi. Sellega oleks hea tööle vuristada. Samas on auto palju praktilisem.

7. Kas sa teadsid, et kõik eelpool esitatud faktid on kontrollimata ja minu subjektiivne arvamus või tänavalt kuuldud kohalike jutt. Palun ära siis aluseks võta kui austraallasega vaidlema lähed : )

PS! Eile nägin esimesi Austraalia vallabisid või olid need kängud. Mine võta kinni. Igatahes nad olid seal ja ma nägin neid.