Destination: Atherton

17 01 2010

Mõni aeg on mööda läinud ja jälle olen leidnud endale püsivama töökoha. Seekord siis vist veel väiksemas linnakeses kui Bundaberg. Linnal nimeks Atherton ja asub see Austraalia kirdenurgas. Esimene suurim linn siinkandis on Cairns, mis asub 90 km eemal. Atherton ise on umbes selline Türi suurune linnake.

Internetis iseloomustatakse Athertoni järgnevalt:

Atherton is the ‘capital’ of the lovely Tropical Tablelands, a land of beautiful lakes, waterfalls, rich red soil and tropical rainforest. Here the temperature is cooler, the pace is slower and there is a feeling of relaxation in the air. The rich Tableland area is famous for producing peanuts, maize and potatoes. The area also has a number of natural attractions such as the Curtain Fig Tree, Millaa Millaa Falls, crater lakes and amazing rock formations.

Kokkuvõtvalt on tegemist jälle ühe suurema farmikeskusega, mille ümber peaks olema piisavalt uurida ja puurida kui peaks leiduma vaba aega ja võimalust auto rentida.

Jõudsin siia neljapäeval ja tööle asusin juba järgmisel päeval. Tööd teen mangoistanduses. Minu tööks on võrast juba lõigatud okste kokku riisumine, mille traktor seal hiljem mingi imeriistaga kokku peaks korjama. Töö on raske. Esiteks paistab päike kogu päeva otse pähe ja teiseks – oled sa kunagi proovinud 10-11 tundi järjest riisuda? Pausid on ainult kell 9, 12 ja 3. vastavalt siis 15, 30 ja 15 minutit. Tööpäev algab argipäviti kell 6.30 nädalahetusel kell 7. Austraalia farmeritele kohaselt eeldavad nad tööliselt ikkagi kehvemal juhul 2 aga paremal juhul 4 või ideaalsel juhul 8 korda kiiremat tegutsemist kui on inimvõimete piirid. Mina olen nende jaoks liiga aeglane. Sellelt kohalt vallandamine ootab mind nagunii ees. Aga mis te arvate kas ma hoolin sellest? Üldiselt tuleb rahulikuks jääda ja öelda seda mida mõtled. Seda viimast küll iseendale, kinnitamaks et sinul on õigus : )

Mango iseenesest on täitsa mõnus suutäis aga panen kõigile eurooplastele südamele, et neid korjama minnes riskite tõsiste tervisehädadega. Nimelt mangode korjajad euroopast on enamuses vaevlemas päris karmi allergia käes. Tekib karm lööve ja paistetus. Pärast tuleb neelata steroidravimeid ja arstidele meeletuid summasid välja käia. Lisaks see mangovedelik on happeline ja kõrvetab kätele haavasid. Aga see viimane on neist kõige väiksem mure. Minu töö on vist üks väheseid mida sellises istanduses teha kannatab.

Teise päeva lõpus küll hakkas parema käe ranne hirmsasti haiget tegema ja läks paiste. Tõmbasin hetkel elastiksideme peale ja loodan et paraneb. Farmer ootab mind küll esmaspäeval tagasi aga kui valutab siis ei lähe seda viga ainult hullemaks tegema sinna. Ei saa ju parema randmega riskida. Millega ma siis suvel gaasituutut keerama peaksin? Vasaku käega või? : ) Ja üleüldse pole mingit mõtet siin tervise hinnaga rabeleda. Hostli omanik kellele ma pinda käisin, et ta mu farmi vahetaks mõtleb selle peale. Mõelgu kähku : )

Tulevikust ja olevikust

Mäletan, et siia tulles oli minu plaan rohkem lõbutseda ja vähem tööd teha. Olles mõnda aega siin koha peal, olen prioriteete natukene ümber hinnanud. Nimelt leian, et olulisem on ikkagi terve mõistusega asjadele otsa vaadata ja mitte hiiglama summasid kulutada lahedatele asjadele, mille ma saaks kätte ka kodus. Odavamalt. Nimelt käib mulle hirmsasti vastukarva see hirmus trügimine igasugustele turismiatraktsioonidele ja seda meeletute hindade eest. Ma ei ole eales valmis selliseid summasid välja käima. Mul on kohaliku turismitööstuse vastu väga sügav allergia tekkinud.

Loobun kindlasti benjihüppest. See maksab 125+125$. Esimene 125 on hüpe mis polegi kallis aga teine pool on ainult piltide eest!? Klge kohalikud, olete ennast segi joonud või midagi? 1250 EEK piltide eest maksta? Hoidke kogu see krempel parem endale. Lähen teinekord ja kuhugi hoopis lahedamasse kohta hüppama. (juttu siis Cairnsi lähedale ehitatud hüppamistornist, mis peaks Austraalias ka suhteliselt ainuke olema) Näiteks Uus-Meremaale.

Langevarjuhüpe, tandem. 250+100. Jah viimane osa on jälle pildid. Teen parem eestis terve kursuse läbi ja saan igal ajal ja igal pool iseseisvalt hüppamas käima hakata. Fotoka võtan ka kaasa ja saan pildid tasuta kätte! Ainuke asi mille osas natuene kahtlen on sukeldumiskursus. Great Barrier Reef on siiski olemas ainult Austraalias. Aga eks ma vaatan.

Ühesõnaga selle reisi edasine moto on rohkem teenida ja rohkem odavaid aga lahedaid lõbustusi leida. Vältida kommertsi ja seda mida kõik siin nagunii teevad. Tahan vastuvoolu ujuda : ) Sellele veendumusele olen selle reisi jooksul jõudnud.

PS! Sellel nädalal algasid ka esimesed kandideerimsied suusakeskustesse. Hoian selle silma peal sest sellest sõltub suures osas minu tulevik siin Austraalias.





Anatoomia – backpacker

11 12 2009

Olen mitmes eelmises (ja tõenäoliselt ka tulevases) loos maininud sellist tegelast nagu bacpacker. Mis loom see on, mõtlete? Tegemist on seljakotiränduriga, kelle jaoks on oluline näha maailma samas liiga palju raha kulutamata. Käia ringi ja otsida odavaid võimalusi tegemaks seda mida teised teevad kalli raha eest. Üldiselt on see võimalik. Mugavad inimesed on valmis maksma palju raha, kel palju raha pole peavad olema leidlikud. See polegi kuigi raske. Tahan loota, et ka mina olen see leidlik! Kõhutunne ütleb seda.

Backpackereid on erinevaid ja neid liigub ringi igal pool üle maailma. Euroopas, Ameerikas, Aasias ja Sustraalias. Mina kirjeldan viimaseid sest neid olen viimase peaaegu kuu ajaga palju näinud. Ma võiks öelda, et nende seast võib välja tuua erinevaid backpackeri (päkk-päkkeri) tüüpe. Tooksin välja mõned keda siiani olen märganud. Nimekiri pole kindlasti lõplik aga ega ma seda täiendama ka ei hakka. Lähitulevikus kindlasti mitte.

Backpäcker Normalis

Tegemist on keskmise seljakotiränduriga. Ta teeb parajalt tööd aga otsib ka võimalusi edasi liikuda ja paremaid väljakutseid. Ta ei jää ühte kohta liiga kauaks passima kui just pole tegemist tõeliselt erilise-hea kohaga, kus töötegemine meenutab puhkust palmide all ja palka makstakse selle eest veel lisaks. Otsides parimaid võimalusi on ta teel kohanud palju inimesi, kellelt kuuldust on tähtsamad asjad alati meeles ja telefon täis kontakte, mis võivad järgmisest kitsikusest läbi aidata. Kuna need tüübid mõtlevad alati enne kui tegutsema asuvad on nad suutnud ennast varustada kõige vajalikuga, mille hulgas võib parimal juhul olla ka pikapist auto milles saab vajaduse korral magada ja sellega kõvasti raha säästa. Tegemist on igati normaalse tüübiga, kellega oleks mõnus koos reisida.

Backpäkker party-every-night

Need seljakotirändurid ei oma tavaliselt väga palju varandust. Kogu varandus kulub sama kiiresti või tegelikult kiireminigi kui see jõuti teenida. Neid ei morjanda fakt, et kuigi kuskil hostelis või karavanipargis ollakse juba viimased 4 kuud passitud puuduvad igasugused rahatagavarad ja need mis olemas kuluvad ka tänaõhtuse peo käigus. See omakorda tähendab, et kuidagi ei ole võimalik edasi reisida ja tuleb vähemalt nädalake tööd teha ja oodata järgmist palka. Tööle ilmuvad nad alati natuke väsinult ja jututeemasid nendega leida on keeruline. Tavalised packbäkkeri viisakusavaldused nagu kus sa pärit oled ja kaua juba Austraalias seigelnud oled ja kaua veel plaanis? Kui juhtub midagi, mis takistaks nende töötegemist on nad omadega üsnas s…s seisus sest tagavarad puuduvad naguniii ja uue raha teenimise võimalus on nüüd raskendatud. Samas nende tüüpidega võib päris lõbusalt veeta õhtu või kaks sest nalja saab garanteeritult palju aga kolmandat päeva ei peaks lihtsalt tervis enam vastu 🙂 Üldiselt igav hakkab ka.

Not-actually-backpacker

Need on nagu infiltreerujad. Sõjavägi õpetab ka selliseid välja, et saata nad vaenlase tagalasse luuret tegema. Nemad on valinud natuke kergema väljakutse ja väljaõppe omandanud internetis näiteks blogisid lugedes. Nad teavad, et mööda maailma rändamine võib olla tore ja lahe. Kõik teevad seda ja nemad tahavad ka lahedad olla, et kõiksuguste seiklustega uhkeldada. Tavaliselt nad ainult uhkeldavadki. Nii võib olla keegi nende tuttav sellise asja läbi teinud vms. Samas saabudes päris ellu avastavad nad, et seljakotiränduri elu on tegelikult liiga keeruline ja raske. Raha tuleb teenida raske tööga ja aega pidutsemiseks polegi nii palju. Et mitte ennast segada lasta loobuvad nad tavaliselt tööst ja tellivad vanematelt uusi ja uusi rahalaevu või siis lihtsalt ühe, et tagasi koju lennata. Vahel aga vanemad üldse ei pahandagi ja nii saab päris pikalt tööd tegemata hakkama. Samal ajal lõbusalt aega viita. Selle grupi liikmed kattuvad mingis osas kindlasti ka party-every-night tüüpi backpackeritega.

Vaiksed omaette olijad

Nende kohta ma ei oskagi mitte midagi kirjutada sest nagu nimigi ütleb hoiavad nad omaette ja nende kohta ei saa kunagi midagi teada. Võib-olla hoiavad ennast ainult minu eest kõrvale aga võib-olla ka mitte. Igatahes kui oleks aega neid tundma õppida võiks sealt avastada lahedaid inimesi kelle plaanid on kõvasti suuremad kui keskmisel vandersellil aga kahjuks on backpäkkeri aeg limiteeritud ja ühe koha peal veedetud aeg on keskmiselt 2-4 nädalat. Vahel vähem, vahel rohkem. Nägusid on hostlites ja teel palju ja kõigiga ei saagi tuttavaks, palju head tuttavad jäävad selja taha ja tekkivad uued. Vanad kaovad ja tekivad uued näod. Selline on backpäkkeri elu.

Backpäkker normist kõvasti vasakule, paremale (töörügajad ja bossid)

Mõned inimesed peavad lihtsalt närvidele käima. Tehke või tina aga alati on sellised olemas. Backpäkkerite hulgas on sellised inimesed need kes üritavad olla üle kõigi. Paremad või kiiremad või kõvema häälega. Neid võib kiirelt lahterdada bossideks ja hulludeks töörügajateks. Bossid. Kellele ei käiks närvidele kui sama tööd tegema palgatud inimeste hulgast, kes saavad täpselt sama palka, hakkavad mõned õpetama täiesti võhivõõrast inimest kuidas peaks mingit tööd kiiremini/paremini/korralikumalt tegema. Aga mis see sinu asi on? Katsu omadegi asajadega hakkama saada 🙂 Viimane selline oli üks korpulentne saksa leedi, kes teadis täpselt kuidas asjad käivad. Tahtsin tal juba küsida “Do I look like I would care? Just even a tiny bit?”
Töörügajad. sama jutt – töö sama, palk sama aga tema, krt, teeb tööd vähemalt kaks korda kiiremini kui ülejäänud 98% inimestest.:) Polekski paha, las rügab, saabki varem koju ja palju tööd tehtud. Aga siis hakkab boss vaatama, et nonii üks suudab teha nii palju, 98% ei suuda. Järelikult ei ole see kahe protsendi “poiss” ebanormaalselt kiirem ja ebanormaalne vaid viga on hoopis neis 98%-s inimestes, kes sellist kiirust arendada ei suuda. Need paneme ka kiiremini tööle ja hakkame statistikat koostama. Õhtuks oleme kõik surnud või ikkagi mitte piisavalt kiirelt liigutades töötud. No mille kuradi pärast sa rügad kui võiksid ka oma võimete juures lausa puhtata ja ikkagi sama raha teenida? Tropp!

Üldiselt on rändurite hulgas palju selliseid kellega ei tahakski tegemist teha. Nad ei otsigi uusi ja paremaid võimalusi paremini teenimiseks või rohkem nägemiseks.Nad on veendunud, et elu seal hostelis, kus nad parasjagu elavad ongi parim ja sellest parema otsimine oleks keeruline. Tihti ongi see nende jaoks võimatu sest ükskord ennast hostelisse sisse seadnud ja kõik vajalikud maksud maksnud, ei olegi neil juba rahaliselt võimalik uuesti edasi liikuda või teisele hostelile maksta kui pole piisavalt palka saanud. Mina tahaksin olla kavalam.

Nii vahetasingi esmaspäeva õhtul tööhostelit ja olen oma otsusega väga rahul. Juba neljandat päeva töötan uues hostelis nimega Footprints, kus tegelen siiamaani peamiselt väikeste Zuchinide(?) istutamisega. Pean suure meeleheaga teatama, et see töö on lihtne isegi kõige kõrvetavama päiksega ja võrreldamatu puhkus võrreldes minu eelmise töö – kõrvitsate korjamisega 🙂 Kui Kõik liigub edasi nii nagu viimased 4 päeva tundub ka tööd olevat piisavalt ja teenimise ning salvestamise võimalused päris head, et mõne aja pärast muretult edasi liikuda. Pikemate puhkusekohtadena on mõtetesse kerkinud mõnenädalased reisid Bali saarele Indoneesias ja Taisse. seal saab sama raha eest lihtsalt kauem puhata. Vietnamisse tahaks ka jõuda aga aeg on armutu – hetkel olen arvestanud siiski kuue kuuga.

Kojujõudmise võib hea õnne korral edasi lükata Sydney lähedale (New South Walesi ja Victoria osariigi piiril) mõnda suusakeskusesse tööle saamine. Kuna sinna otsitakse töölisi kogu talve- ja lumehooajaks ( mai-juuli) siis saaksin koju alles juuli lõpus või augusti alguses. Aga see on ainult plaan ja sinna tööle saamine on suuresti õnne küsimus sest tormi joostakse sinna hoolega. Et maiks tööd saada tuleb juba jaanuaris kandideerima asuda. Aga olen ennegi lotoga võitnud! Masterplan on ikkagi juuniks tagasi jõuda!





Tomato business – vagabundist vangiks

3 12 2009

Pole midagi lihtsamat kui teha endale Austraalia viisa, korjad natuke puu-või juurvilju ja võid kogu Austraalia läbi sõita. Nii on see reklaamis.

Enda tõestamine ja piisava hulga reisiraha teenimiseks pead olema palju kavalam. Umbes täpselt nii kaval, et ostad endale auto. Otsid töö isesseisvalt ja väldid tööhosteli abi. Veel vähem tohiks mõelda seal pikaajaliselt elamise peale sest hostelis lükatakse sind väga kavalalt kahvlisse millest välja tulla on on keeruline.

Kutsun teid siis koos minuga arvutama. Keskmine Austraalia backpacker teenib tunnis tunnis (olenevalt muidugi kohast, mina räägin hetkel oma nahal kogetud Bundabergi oludest) umbes 17,5 dollarit. Nädalas on tööd tavaliselt justkui 30-45 tundi. Nädalas teenitakse seega 525 -790 dollarit. Eesti rahas oleks see kümme korda suurem summa. Vinge eks? Aga nüüd hakkame maha ka arvutama 🙂

Selle summa peal võtab riik maksud – alles jääb umbes 450-600 dollarit. Siis omakorda hostel nädala ööbimise raha 179 $, alles jääb 271-421 See summa on juba palju väiksem eks? Nüüd koorib hostel sellelt veel 6 dollarit iga päeva eest töölesõidutamise raha. Alles jääb 241-391 dollarit. Ahjaa, et tööl püsida peaks koha peal olema justkui kuu aega sest job manager võtab kohe algul 50 dollarit deposiiti ja kui varem lahkud siis jääd sellest summast ilma 🙂 Nyyd kööginõude saamiseks pead ka 20$ deposiiti maksma. Seega jääb sul nädalaga alles umbes nii palju raha, et saad vaevu bussiga järgmisse linna sõita. Umbes 100$ järgmise linna bussipileti hinnaks on siin väga keskmine hind. Ahjaa, kõht läheb ju ka vahepeal tühjaks eks? 🙂

Nüüd kui sul on alles jäänud sinu närused 200-300 dollarit, siis on hosteli taga avatud veel baar 🙂 see pole küll kallis aga seal istumiseks kulub kokku nädalas ikka päris palju raha. Mina olen baari välistanud sest mul pole absoluutselt tahtmist siia urkasse igaveseks jääda. Kavatsen siit lahkuda järgmise või äärmisel juhul ülejärgmise nädala jooksul. Aga tean inimesi, kes on siin elanud rohkem kui 11 nädalat ja nad pole midagi suutnud säästa. Seega on hostelid just selline koht kus küsitakse põhjendamatult palju raha.

Arvutame korra veel, seekord hosteli tasuvust. 20 ruuduse vb ka 25 ruutu toa peale jagatakse välja 7 voodit, neist igaüks maksab toa eest 179 dollarit. Kokku makstakse ühe toa eest 1253 dollarit nädalas ja 5012 $ kuus. See on metsik. Isegi lukshotellid ei teeni nii suurt kasumit ühe toa pealt. Elamistingimused ja toa hügieen sealjuures on alla igasugust arvestust. Röögatu ebaõigulus. Bussitäie inimeste tööle sõidutamine (30se bussiga) tähendab hostelile päevas 180$ tulu. Viiepäevase töönädala jooksul aga 900$. Sõidu pikkus
on maksimum 15 -30 minutit ja nädalaga teenitakse 9000 eeku lihtsalt väikeste otsade eest. Busse on mitu. Välimuse järgi ütleks et maksavad vähem kui 3000$ Kuigi bussid on erinevas suuruses pole tõenäoliselt tasuvus kehvem.

Et asi kindlam oleks on hostelil ka tingimused. See tähendab peamiselt seda, et sind võidakse ilma ettemaktud raha tagasi maksmata suvalisel hetkel tänavale visata. Näiteks tööle mitteilmumine tähendab kohest väljaviskamist (seega on kohustus tööl käia mitte, et kui soov siis käid. Üldiselt ei arvstatagi olukorraga,
et sa hostelisse lihtsalt elama tuled). Võõra alkoholi (mitte hosteli baarist ostetud) leidmine tähendab kohest välja viskamist. Öörahu rikkumine tähendab kohest välja visakmist. Ühesõnaga vajadusel leitakse ka põhjus sinu väljaviskamiseks. Põhimõtteliselt ei vastuta hostel sealjuure mittemillegi eest.

Muigele ajab iroonia asja juures on see, et hostel kus mina hetkel peatun kannab nime Cellblock – eesti keeles vangla või vangikong. Nimi tuleneb vist sellest, et kunagi asus siin politsei jaoskond ja arestimaja. Vangla, vabatahtlik, aga vangla on hostel siiani…

Seega tuleb olla kavalam. Kohe algul tuleks alustada rehepaplusega ja mõelda välja võimalikult palju viise kuidas Hostelile tünga teha 🙂 Mina olen näiteks erinevatel põhjustel viilinud Job manageri deposiidi maksmisest. Ma ei ole siin eal kuu aega, seega oleks ma selle raha maksmisel kohe sellest ilma. Tööl
püsimiseks seletasin neile,et jään siia vähemalt jaanuarini. Tegelt pakin pakid miskil ajal kokku ja kavatsen ennast välja regada ja tahaks ka transpordi kulud maksmata jätta. Üldiselt tundub vältimatu samm lähitulevikus endale transport leida. Kas auto või tsikkel. Autoga saaks ka üle riigi rännata aga tsikkel oleks lihtsalt jumalik. Rohkem tuleb liikuda sisemaale kuhu keegi vabatahtlikult ei läheks, et teenida suuremaid summasid ja maksta vähem ära elamiseks.

Üks idee on minna viinamarja-istandusse tööle. Need asuvad sisemaal. Sain tuttavaks tüüpidega kes liikusid st. Georgi suuna ja andisd ühe numbri. Helistan ja uurin tingimusi. Teine võimalus on Bowen kus peaks praegu saama mangosid korjata. Tomato business kui vangistamine ei ole kindlasti see milleks ma siia tulin

PS. Paar päeva tagasi nägin esimest metsikut ja suurt kängut. (järgmisel päeval juba mitmeid) Meie tööruumide taga mandariinipuude vahel kalpsas neid seal mitu aga siis kui mina vaatama läksin oli ainult üks alles jäänud. Väga kaugel oli ka ikkagi. Nad ei karda üldse aga mina liiga lähedale minna ei tahtnud. Mina tea mis mõtted tal peas on ja vb on ka bäckpäkkeritest kõrini juba 🙂

PPS! Cellblock arvas mind täna jälle töölistist välja seega passin jälle täiesti niisama ja ei teeni midagi! Ootan põnevusega homset!