Ring on täis!

1 09 2010

Blogi on jäänud unarusse. Usutavasti olete seda märganud! Tõenäoliselt ei juhtu te enam isegi seda postitust lugema sest harjumus sellel lehel käia ja lugemismaterjali otsida on ammu kadunud. Õigusega. Juba peaaegu kolm kuud ei ole sellele lehele enam mitte midagi lisandunud sest olen olnud kodumaa suvest viimast võtmas. Ja milline suvi see oli! Tänu sõpradele ja soojale ilmale.

Vahepeal on mulle endalegi mõnevõrra ootamatult saanud minust jälle täiesti tavaline tööinimene. Kaheksaks kontorisse ja viieks koju. Seda kõike Saku Õlletehases. Ka minu uus kodu on töökohale lähedal, Sakus. Olen selle üle väga õnnelik. Saku on elukohana väga mõnus. See sobib mulle. Erinevalt Tallinnast. Samas on see saadanalinn siiski piisavalt lähedal, et kõike postiivset seal nautida/tarbida. : )
Kuigi kõik on suundumas vanasse rööpasse saab ees ootama ka üks suur muudatus, mis on palju rohkem kui ainult üks muudatus. Tõenäoliselt ikka saab ees ootama. Minu hobide hulgast lahkub palju aastaid esikohal trooninud rahvatants. Eks ta jääb mulle kalliks ja käin tantsu kindlasti palju vaatamas ja sõbrad rahvatantsijad tuletavad mulle ka seda kõike meelde aga minu jaoks on see siiski juba minevik. Kui just väikses Koeru rühmas mõnda kergemat jalapööret ei teeks, et tantsupeole pääseda. Mine tea.
Juba on silmapiiril terendamas uued tegemised. Mõned on juba tehtudki. Paljud mis siiamaani on jäänud kõrvale just seetõttu, et PRIORITEEDID on paigas olnud. Aga, krt, kui ma kolmapäeval teisiti otsustan siis unustage see lõik palun kiiresti ära 🙂

Blogi oli minu jaoks väga hea näpuharjutus ja hoidis kirjutamisoskuse tervana. Selle populaarsus ehmatas mind blogimise alguses täitsa ära. Kui ma ise arvasin optimistlikult, et reisiseikluste vastu tuntakse huvi umbes 15-20 korda päevas siis see number ületati kohe alguses suure kuhajaga mitu-mitu korda ja lugejate arv ei vähenenud enne kui loobusin uusi sissekandeid tegemast. Seega juunis.
Arvasin, et kirjutan sõpradele ja lähedastele, kes üle paari päeva ennast minu tegemistega kursis hoiaksid aga tegelikkus oli teine. See omakorda tähendas, et pean kirjutatut rohkem läbi mõtlema sest kunagi ei tea kuidas liigne avameelsus tulevikus kätte võib maksta. Igatahes leidsin WordPressi Eesti edetabelist enda blogi mitu korda esikümnes.

Olen õnnelik, et selle seikluse ette võtsin ja nüüd on korralik kogemus elupagasisse lisada. See reis avardas minu silmaringi ja andis aega nii mõnedki mõtted sirgemaks mõelda. Eks vaatame kas suudan oma kaugel tehtud järelduste järgi ka elu seada. Elu läheb edasi ja mina koos sellega.

Suur aitäh tahaksin öelda oma kõigile lugejatele, kommenteerijatele ja sõpradele, kes tegid mu naastes Eestimaa lühikese suve sama põnevaks või põnevamakski kui oli olnud minu igikestev Austraalia suvi. Aitäh! Kusjuures oled jõudnud mõelda, et Austraaliast naasmise peo peaks ka miski hetk ära tegema. Ehk leian varsti sellekski oma aja.

Austraalia seiklus on nüüd läbi aga see oligi võib-olla ettevalmistus millekski veel suuremaks… Pidu läheb edasi! Uued ja eksootilisemad reisimõtted mõlguvad juba meeles ja ootavad ellu viimiseks õiget aega!





Aeg hakata tibusid lugema!

15 12 2009

Lõin täna hommikul luugid lahti vaatasin lakke (jälle vaba päev) ja mõtlesin, et kahe päeva pärast jõuab kätte see hetk, mil ma olen Eestist ära olnud kuu aega. Viie päeva pärast olen olnud Austraalias kuu aega. Mis selle ajaga juhtunud on ja mis peaks juhtuma hakkama?

Üks sõber küsis minult, et millal ma siis neid „Australian Dream:Entertainment” lookeses ülesse loetletud asju tegema hakkan. Endalegi üllatuseks hakkasin rääkima kuidas asjad nii lihtsalt ei käi ja peab ikka raha koguma. Mismõttes ei käi? Krt, olen siin olnud juba varsti terve kuu ja ausalt öeldes tundub vahel (lubage naerda, ikka üsna tihti) mulle ka endale, et olen paigale passima jäänud. Asjad käivad täpselt nii lihtsalt. Kui raha koguda pole võimalik tuleb EDASI või tagasi, põhja või lõunasse liikuda. (variant on ka läänesuund ja outback aga ida pool seab piirid juba 15 km pärast algav Vaikne Ookean) Elu tuleb ise paremaks muuta, mitte jääda ka siin omale mugavustsooni ja paremaid aegu ootama! Tuleb tegutseda kogu raha eest. Seda enam et masterplan on tagasi koju jõuda juunis.

Plaanidest ei räägita sest need ei pruugi teostuda. Tühja, mina tahan ära rääkida plaanid, mille teostumise üle oleksin õnnelik kuid täitumisse suhtun ka ise väikse skepsisega. Nagu ütleb mulle minu Austraalia teemade konsultant Lagle on plaanid siin kiired muutuma ja väga palju ette mõelda ei tasu. Aga siiski…

Lähimas tulevikus tegelen kahe asja nimel: surfilaud ja ookean ning sukeldumiskursus. Need asjad peavad olema tehtud hiljemalt jaanuari keskpaigaks. Punkt!

Kuulsin meie hostelis elanud sukeldumisinstruktori käest, et siin Bundabergis on seni kõige odavamad sukeldumiskursused, mida tema Austraalias kohanud on. See pani mõtte tööle. Täna –homme lähen raamatukokku (või hea õnne korral lihtsalt maja ette) tasuta internetti ja hakkan asja uurima. Investeeringu suuruseks on 205$ kursus + 4 päeva töölt vaba aega + elukoha üür. Aga ma tahaks selle ära teha. Seda enam, et kuigi see linn ei asu päris Suure Korallrahu kõrval ulatub üks ots ikkagi ka siia ja algajale sukeldujale peaks seal küll näha olema.

Punkt kaks. Asun tegelema surfamisega. Seda saan teha tingimusel, et praeguseks hetkeks ekskaasvandersell Karin mu enda juurde öömajale võtab  Nimelt on juhtunud nii, et ta elab juba mitmendat nädalat Surfers Paradise nimelises linnakeses umbes 70 meetri kaugusel Tema Pühadusest Vaiksest ookeanist ise. Ahjaa korruseks 15 – vaate üle vast kurta ei saaks. Investeeringu suurus – surflesson: n/a $ surfilaua rent: n/a $ Surfisärk ja püksid ca 70$ + päris pikalt mitte tööl käimist. Surfiasjaga tuleb tegeleda nüüd ja kohe, sest kui mu plaan on liikuda ülesse põhja Cairnsi lähedale, siis seal enam inimesi vette ei lubata – alanud on Jellyfish season. Need millimallika laadsed olevused elavad umbes pooles Austraalia rannajoonest novembrist -aprillini ja nendega vees kohtudes on surma tõenäosus 99%. (Vaadake filmi Seven Pounds Will Smithiga peaosas)

Kaugem reisiplaan on (kasutage nyyd Google maps abi) liikuda Surfers Paradise sealt edasi ülesse Cairnsi lähedale Athertoni linna, kus teeksin mõne aja jälle tööd. Sealt tuleksin tagasi allapoole kuni Townsville´ni ja hakkan liikuma Austraalia südame poole Alice Springsi. Vahepeal võib-olla ka peatus mt. Isa linnas. Alice Springs asub kõrbemaastiku ja Outbacki keskel. Seal on ka see suur punane kivi Uluru, mida on võimaluse tekkimisel plaan kiikama minna. Mõned muud matkad ja töö ka linnakeses kui võimalik. Sealt edasi liigun allapoole näiteks kuskile näiteks tinglikult Adelaide´i kanti. Sealt edasi mööda lõunarannikut kuni Lääne-Austraalia pealinnani Perth ja mööda rannikut edasi kuni Darwini nime kandva linnani. Vahepeal teen teadmata hulk peatusi näiteks sellistes linnakestes nagu Kalbarri, Coral Bay, Exmouth, Broom, Kununurra. Loodan, et viitsin oma plaanitavast teekonnast miskisuguse kaardikese valmis meisterdada, et oleks lihtsam jälgida millised mu plaanid on.

Pärast Darwinisse jõudmist olen ma loodetavasti edukalt (juba jaanuari esimestel päevadel) kandideerinud tööle Sydney ja Canberra lähedal asuvatesse suusakeskustesse ja lendangi Darwinist tagasi alla suusakeskusesse tööle. Töö suusakeskuses oleks kirss tordi peal ja midagi, mida võiks selle reisi parimaks sündmuseks nimetada. Pärast tööaja lõppu suusakeskuses on plaan tagasi Eestisse tulla. Kasvõi sõuda kui muud võimalust ei teki.

Muide kui kellelgi on vähimatki aimu inimestest, kes on Austraalias suusaeskuses töötanud, siis palun andke kohe märku. Isegi kui te täpset kontakti ei tea aga oskate mingeidki vihjeid anda! Aitäh!

Üks plaan on veel. Tean, et ajakava on kitsas ja pingeline aga olen ükskõik millise Austraalia lõigu nõus ära andma (välja arvatud võimalik töö suusakeskuses), et lennata umbeks kuuks ajaks Bali saarele puhkama. Miks? a) seal saab surfata – erineva tasemaga inimesed b) Seal saab mägede otsa matkata (ca 1000-3000 m) c) Seal on madalal maal matkamise võimalused suurepärased d) Elu on seal odav ja saan puhata sama raha eest kordades kauem kui Austraalias e) Olen selle idee endale osavalt maha müünud.

Ilusat jõuluaja lähenemist! Kuulsin, et teil on ilus miinus 25 kraadi pakane kohale jõudnud? Meil on siin ka kehvad ilmad viimastel päevadel. Üsna paar pilve ujub taevas ja õues on ainult 25-30 kraadi sooja.





Sõbrad teiega on hea!

6 12 2009

…aga elu samme seab, hakkan minema nüüd oma kitsast rada! Aga mäletate kuidas jõime …?

Täna esimest korda, oi kui julm see võib välja öeldes tunduda aga ikkagi, proovisin meie hosteli basseini ära. Sinise sillerdava vee. (mõnda aega küll vist puhastamata juba) Täitsa mõnus suplus oli. Pikutasin seal vee peal mõne aja ja mõtlesin, et oleks aeg kirjutada midagi ka blogisse. Viimasest postitusest on juba mõned hetked möödas.Lebasin seal ja mõtlesin millest ma kirjutan. Aeg igasugusteks kokkuvõteteks on veel toores. Olen tagurpidimaa elu liiga vähe näinud.

Korraga kargas pähe, et paljudele jäi tegelikult vastamata küsimus miks ma siia üldse tulin.. Miks mul oli vaja lahkuda mugavast ja superilusast kontorist vanalinnas, et sorteerida puid ja kõrvetava päikse all kõrvitsaid korjata (tänane, järjekorras kolmas töökoht) Miks mul oli vaja välja vahetada ideaalilähedane kodu ja asuda siia prussakatest puretud tööhostelisse. Jätta kõik sõbrad, et rännata ringi suvaliste kujudega.(Tõe huvides olgu öeldud, et vähemalt kahele sõbrale sai pakutud varianti minuga ühineda. Kahjuks ei saanud head mõtted teoks.)

Enamus inimesi otsib omale mugavust ja rutiini. Seda nimetatakse mugavustsooniks milles ihaldame sillerdada. Me otsime stabiilsust ja tasakaalu. Mina ka. Aga mitte kogu aeg.

Kuna kõik ei tundunud mulle ikkagi ideaalne, siis oli see üks põhjus. Tahtsin mõneks ajast mugavustsoonist välja rabeleda, et mulle hiljem kuskil kontoris mugavas nahktoolis ikka meenuks olla tänulik hea ja mitteväsitava paberimäärimise ning mõtlemise töö eest. Kodus laupäeva hommikul piimaga meesaia süües tunda ennast koduselt ja hästi. Sõbraga ilusa ilmaga siledal asfaldiniidil tsiklist viimast välja keerates mõelda, et …mitte midagi mõelda, lihtsalt tulistada.

Ma olen nn. „musta“ (kuid tasuvat) tööd teinud päris palju. Soomes, Šotimaal, Eestis. Pärast Austraalia sessiooni on kindlasti päris hea jälle kontoris maanduda. Kõik hakkas liiga loomuliku ja igavana tunduma, aga rutiinist lahtiütlemine polnud ainuke põhjus. Häid asju märkab elus ikka distantsilt ja olen juba nii mõndagi märganud… vahel mõtlen, et kui ma nüüd oleks Eestis. Aga ei ole ja enne juunit tõenäoliselt ei tule ka.

Iga inimese silmaring on täpselt nii lai kui palju ta on maailma näinud. Inimese soovid piirduvad elukogemusega. Ei taha, et minu soovid oleksid väiksed või madalalennulised. Tahtsin värkset hingamist ja uusi kogemusi, mida on võimalik hankida ainult nüüd kui mind ei ole Eesti külge veel liiga tugevasti kinni vasardatud. Kuigi ka nüüd tuli teha väga keerulisi valikuid oli see siiski lihtsam kui tõenäoliselt paari aasta pärast oleks. Selle reisi jooksul näen tõenäoliselt rohkem maailma kui kogu oma eelneva elu jooksul. Võib-olla ka mitte. Aga katsetama peab.

Lisaks kõigele muule tuleb tasa teha ka see, millega minu Koeru Keskkooli inglise keele õpetaja proua Aedla hakkama ei saanud. Nüüd käin päevas läbi kümnete erinevate inimestega ja inglise keeles oskan juba praegu hoopis paremini näiteks …eee…. vanduda. Küll muu sõnavara ka riburada pidi järgi jõuab. Mida ma siinse keelekümbluse puhul kardan on, et mulle jääb külge miski Austraalia kolkaaksent, mis mu inglaste seltskonnas eriti naljakaks muudab. Samas on mul tekkinud mitu briti tuttavat. Suurimad kogukonnad bäkk-päkkerite hulgas ongi iirlased, sakslased ja britid. (väidetavalt on siin ka palju hiinlasi ja teisi asiaate aga mina pole nendega väga kokku puutunud) Teised on väga-väga selgelt palju väiksemad seltkonnad. Seega keelekümblusega saab siin aktiivselt tegeleda.

Et keelekümblust saaks teha ka inglismaal? Aga teate mis ilmad seal on? Ilm ka väike aga oluline faktor miks valituks osutus just Austraalia. Samas tagantjärele arvutades oleks pidanud rohkem vaeva nägema ka Uus-Meremaa viisa taotlemisega. Seal oleks võib-olla isegi lihtsam hakkama saada olnud. Aga sinna antakse aastas ainult 100 tööviisat terve Eestimaa kohta. Vahel muudavad siin ilusa ilmaga (iga päev) möödasõitvad tsiklid natukene tigedaks ja kibestunuks. Üsna kogu aeg on ilm liiga kuum, juba pigem häiriv aga küll ma ükskord ka päiksekreemi pidava määrimisega ja kõrbemisohuga ära harjun. Praegu istun üsna tihti keskpäeval toas sest õues on nii kuum ja UV kiirgus möllab. Siiski meeldib mulle pigem liiga kuum ilm, kui seitse kuud sitta suusailma. Ja oi kui nüüd korralik suusailmadega talv peaks tulema.

Kõige viimane lihtne ja väike argument on kinnisidee. Nimelt kui ma peaks tulevikus päris oma kodu soetama, siis võiks seal üks sein täis olla maailmakaarti. Selle kaardi peal omakorda märgitud riigid, mida olen külastanud. Näiteks väikse ristikesega või fotoga lahedast paigast või minust. Idee vajab veel täpsustamist. Vot ja kui nüüd selline sein peaks tekkima, siis hetkel oleks see väga-väga Euroopa keskne. Seega otsustasin, et laiendan seda Austraalia ja Aasia sihtkohtadega.

Kas olen otsusega rahul? Ma olen olnud Austraalias vähem kui kuu aega. Täpsemalt 17 päeva. Kuigi see aeg pole olnud ainult meelakkumine ja roosamanna, piimajõed ja pudrumäed olen ma siiski hoolimata kõigest hetkel rahul. Mulle ei meeldi koht, kus praegu peatun aga tean, et kui olukord on sitt on see ainult meie tuleviku väetiseks. (parafraseerides presidente) Edasi saab ainult paremaks minna ja tulevik paistab juba praegu heledamates toonides kui veel nädal tagasi. Seega olen rahul ja jätkan reisi panustades kui vähegi põhjust (nagu ermo võrdles pokkeri terminitega) all-in. Kaotada pole siin enam midagi võita aga oi-oi kui palju.

Lisaks hakkab juba formeeruma täpsem plaan kuidas ja mismoodi edasi liikuda. Milliseid paiku ma külastan ja millega reisi lõpuks hakkama olen saanud. Pean ütlema, et nii mõnigi kuskil varasemas postituses mainitud tegevus võib jääda tegamata aga see ei tähenda, et reis lahjemaks jääks. Usun, et nüüd vaatan asju juba realistlikumalt ja oskan paremini planeerida ka tulevikku.

Lisaks tahaksin tänada paljusid inimesi, kes mu reisile kaasa elavad ja blogi peaaegu, et umbe on lugenud aga praegu tooksin välja kaks inimest.

Esiteks oma isiklikku pankurist väikevenda, kes plekib kinni kõik vanema venna kodumaised väljaminekud  pakkudes intressivaba laenu. Pole paha!
Teiseks juba mõned ajad tagasi Austraaliast tagasi jõudnud rändurit Laglet, kes mulle ikka head ja veel paremat nõu annab. Tema abiga olen ma vist leidmas ka tööd järgmises linnakeses Cairnsi lähedal. Aga see selgub juba lähitulevikus.
Ahjaa üks tujutõstev kirjasõber on ka. Olgu temagi meeles peetud 😉 Aga kõigi kirjad on oodatud. Katsun kõigile kiirelt vastata aga tööga üritatakse siin hing seest võtta!





Austraalia – meeldiv nagu lubatud

22 11 2009

Kell on umbes 8 reede hommikul (meie aja järgi siin) teie aja järgi siis neljapäeva südaöö kui lennukirattad puutuvad maad. Selja taga on väsitav öö ja pole selle aja jooksul saanud magada rohkem kui tunni või kaks. Sellest hoolimata pole väsimust tunda. Olen lennukis ära vaadanud The Ugly Truth, Batman – The Dark Knight, CSI… Lõpuks oleme maandunud. Lennukilt maha astudes on tunne nagu astuks sauna. Mõnusalt, sauna kohta jahedasse leiliruumi. Edasi tollikontroll, meeldivad tollitöötajad ja olemegi teisel pool piiri.

Aga, mis edasi saab? Otsime bussi aga seda ei leia. Küsime bussijuhilt abi ja saame endalegi üllatuseks tasuta sõidu esimesse bussipeatusesse. Tasuta! Bussijuht on rõõmsameelne ja elurõõmus, frustratsiooni, mida näeb meie bussijuhi nägudelt pole seal kunagi olnudki.

Esimese bussipeatus kus meid maha pannakse tekitab meis küsimusi, et kuhu edasi. Järgmine bussijuht, kes seal peatub küsib abivalmilt kuidas ta meid aidata saaks? Nähes meie mittemidagi teadvaid nägusid pakub ta välja et viib meid lähimasse linna- Tweed Heads. See on hea. Seal saame omale kohaliku telefoninumbri. Minu kohalik number saab olema 045 1033 132. Sellele võite Skype´ga helistada. Eesti number on väljas. Sellele pole mõtet ka sõnumeid saata.

Apteegis käisin ka kohe esimesel päeval oma suurt varvast parandamas, mille ma vastu Petronas Towersi treppi korralikult katki lõin. Seal kohtasin ühte toredat poolatari. Nohu köha ja muud külmetushaigused on tsipa järele andmas. 35 kraadise soojuse käes oleks see ju päris imelik kui ei annaks.

Samal päeval sai ka kohe randa ja vajalikud turistikad tehtud. Ühte neist näete eelmise postituse juures. Õhtul ööbisime Couch Surfingu kaudu leitud Pauli juures, kes töötab igapäevaselt maksuadvokaadina. Siinmaal on tavaline, et maksudeklaratsiooni täitmiseks pöödutakse advokaadi poole, kes aitab maksudest tagasi arvestatava summa välja arvutada. See on terve äri ja selles majas elades tundub, et tegemist pole kehva äriga.

Pilte näete varsti ka ja võib-olla laen võimalusel ülesse ka Flickr´isse. Ajuvaba sealjuures on see, et Austraalia peaaegu monopoolne internetipakkuja Telstra maksustab internetti mahu pealt. See omakorda tähendab igasuguse üleliigse laadimise vältimist. Kaasaarvatud näiteks piltide ülesse laadimine. Kuidas saab kaasajal internetti maksutada mahu järgi, oinakari.

Tänaseks on selgemaks saanud ka suure mere saladused. Kuigi siin on mitusada kilomeetrit ilusat rannajoont, ei tohi ikkagi ujuda seal kus silm vett kohtab. Hoolega tuleb jälgida punakollaseid lippe sest nende mittejälgimine võib lõppeda lihtsalt uppumisega. Mere põhjas liikuvad hoovused ja lained on salakavalad. Oli väike plaan ka surfitundi minna aga asendasime sele internetipulga ostuga. Interneti igapäevane kättesaadavus läks meile maksma 229$. Aga seda on ka väga vaja seega loodame, et hirmkallis intenet teenib ennast kiirelt tasa. See oli minu seni kõige allim väljaminek siinmail. Peab teenima sest alates tänasest oleme väga tõsiselt võtmas ka tööotsinguid. Varsti hakkab see võib-olla juba kriitilise tähtsusega olema. Hetkel veel õnneks mitte. Täna liigume läbi Brisbane´i packbäkkerite linna Bundabergi poole mille juures palju farmitööd leida võib. Siit algab ka uuesti minu tööinimese elu.

Lisaks tahaksin veel rääkida huvitavatest faktidest, mis ma olen Pauli käest Austraalia kohta kuulnud. Aga kuna hetkel on kiire siis peate tsipa ootama.

Positiivse üllatuse on valmistanud ka huvi selle blogitüki vastu. Vaatajate arv on mind päris ära ehmatanud ja kirjutamata jätta ei julge enam küll : )





Sellest ma kirjutaks…

6 11 2009

Selles blogis on juba olemas kolm postitust. Nagu igas algavas blogis tuleks ka siin lahendada mõningaid olemuslikke probleeme. Nimelt on inimese mälu lühike ja muutlik. Nii oleks ka mul vahel hea järgnev postitus üle lugeda ja meelde tuletada mida lugejatele lubanud olen.
question-mark3a
Pikalt otsisin ma postitustele nurka, mis muudaks selle huvitavaks ka inimestele kes mind ei tunne. Pole kunagi näinudki. Kaalusin erinevaid lähenemisi aga see tundus piirav ja aja edenedes oleks ehk ära lõiganud liiga palju teemasid. Vähemaks oleks jäämas seda mida mina tahan edasi anda. Seetõttu tuleb teil leppida sellega, et selle blogi peamine nurk ongi väga lihtne – võiks isegi öelda, et see pole nurk – Mina. See on blogi, mida ka mina ise aasta või kahe pärast lugeda tahan, et meelde tuletada mida ma mõtlesin ja nägin.

Siiski, vähemalt kaks erinevat postituste kategooriat julgen välja tuua küll:

Üks osa sisust saavad olema kindlasti reisikirjad. Tahumata ja toimetamata. Olgem ausad – tõenäoliselt naudin rohkem seiklemist ( ja võitlen oma elu eest, kogun raha jne) kui oma postituste mitmekordset toimetamist. Pressiteate või uudisartikli sarnaselt sujuvaks lihvitud postitused. See pole selle blogi eesmärk.

Teinesuurem kategooria võiks olla midagi „meil ja mujal“ sarnast. Võrdleksin seda mida näen seal kaugel maal meil kodus toimuvaga. Ma ei tea kas leian võrdlusteks just parimad teemad ja kas ma oskan nähtusi, kombeid, traditsioone, kultuurilisi erinevusi süviti võrrelda aga annan endast parima.

Kolmandana tahaks selle blogi üle ujutada ka pildimaterjaliga. See juhtub küll kunagi hiljem sest reisieelarvet koostades olen avastanud, et rahakogumisvõimet olen peaaegu tavapäraselt üle hinnanud. Fotoaparaat mida ma endale ihkan on aga kallis. Maksab rohkem kui praegu tahaksin välja käia. Kehvemat ei taha. ( Panasonic bla bla bla LX3)

Aitab! Säästan teid oma kirjutavast mõtlemisest. Ülejäänud mõtlemise blogi osas katsun ära teha vaikselt ja omaette.

Kirjutamise ootel on järgmised teemad:
– Tööd mis mulle meeldiks Austraalias teha
– Suur eeltöö – kõigega tuleb hakkama saada
– Nimekiri teemal „Pean ära tegema“ „Oleks lahe ära teha“ tegevustest





Samal lainepikkusel – Austraalia lainel

27 10 2009

Austraalia läheneb tohutu kiirusega. Kuni täna õhtuni oleks ma lausa öelnud, et hirmutava kiirusega. Enam mitte.
Täna tegin esimese Austraalia kogemuse ammutamise kohtumise. Sain kokku ühe värskelt Austraaliast tulnud ränduriga. Secret_Meeting_by_pesare Võib-olla olin ma tavaline Eesti mühkam ja ei osanud välja näidata kui palju ma kasulikku infot sain ja kuidas ma lausa jumaldasin seda positiivset suhtumist ja soovi mind „no worries mate“ suhtumiseks ette valmistada.
Lisaks sellele, et ma sain osaks ühele väga lahedale Austraalia kogemusele olin ma võib-olla rohkem rahul sellega, et veidike pimedas Scotland Yardis nägin Austraalia päikest ja üdini positiivset ellusuhtumist. No worries oli Eestisse kaasa toodud. Nägin inimest kellega oli väga mõnus rääkida ja kellega oleks kindlasti väga lahe koos mööda tundmatuid maid ringi kolistada. Aitäh sulle selle jutuajamise eest ja kui reisikaaslast peaks vaja minema siis …

Mis ma teada sain oli näiteks:
Kui mürgine ämblikloom mind hammustama juhtub, peaksin olema pigem õnnelik sest see on umbes sama harv juhus kui lotovõit ja peaksin tundma ennast justkui väljavalitu. Samas neid on kogu ümbrus täis.
Kindlasti tuleb kohalikega rääkida. Ükskõik mis teed või kus sa seda teed : ) Nad teavad sind hoiatada igasuguste krokode ja muude koledate loomade ja hoovuste ja kõrgete hindade ja teiste omasuguste eest. Lisaks veel hulganisti muid kavalaid trikke, mida üks backpacker ei pruugi teada.
Teiste omasugustega tasub ka suhelda. Vahel võid leida reisi- või mõttekaaslase ja üleüldse tasuks suhelda sest vaikida ja tõsiselt põrnitseda võib ka koduses Eestis. Seda teevad siin ju nagunii peaaegu kõik.
Väljapääsmatuid olukordi pole olemas kui on tõeline tahtmine neist välja pääseda. Telgi võib püsti panna ka suvalisse aeda kui omanikuga kokkuleppele saada. McDonalds, mis Eestis pole sugugi armas muutub backpackeritele väga armsaks sest seal on tasuta wifi. Üldiselt ei tasu rattaga väga pikki retki ette võtta. Eriti kui teepervel lõõmab üsna kustutamatu metsatulekahju.

Lisaks hulganisti muid konkreetseid soovitusi ja näpunäiteid. Aga mida ma ise kõige rohkem hindasin oli see sära silmis ja seikluslikkus, mis soovitas mul ette võtta vähemalt sama suur seiklus ja mitte otsida suurt ja tasuvat tööd, mugavust ja muid neid asju mis mul tegelikult kodus olemas on. Otsida tuleb seiklusi ja käia rada mida kõik ei käiks. Käia ringi lahtiste silmadega, kavalate ideedega ja otsida võimalusi, kus neid ei paista mitte olevat.

Ja siis ütles ta, et on minu peale väheke kade, et lähen. Olen hoopis ise kade tema reisikaaslaste peale eelmisel aastal ; ) Kõige lõpuks andis ta mulle veel hunniku Austraalia raha. : ) Nüüd ka seeme Austraalia raha olemas : ) Tuju on õhtuks kohe mitu-mitu kraadi parem ja vaikselt tekkima hakanud kahtlustest on kui sooja noaga sulavõist läbi lõigatud. Eestis leidub lahedaid inimesi…