Mere mitu nägu

11 06 2010

Viimane päev Balil andis rohkelt mõtteainet ja võimaluse kirjutada teemast millest ma olen niisama mõelnud juba pikka aega. Meri. Sellest kui igav ja väsitav oli minu reis Candidasa nimelisest linnast tagasi Kutasse ma ei hakka kurtmagi.
Ühesõnaga oli mul viimaseks päevaks Balil masterplan proovida teist korda surfamist. Kuigi olin juba kell üks valmis, et lained püüdma minna oli merel tsipa teised plaanid. Lained olid täpselt sellised, et surfamise plaan oli rikutud. Siiski õhtul umbes nelja-viie aegu läksin ikkagi merele sest olukord oli natuke paranenud. Lühidalt kokku võttes: teine kord ei olnud sugugi lihtsam kui esimene. Samas olin seekord võtnud väiksema laua kui eelmine kord ja oli lihtsam lainetes manööverdada. Võib-olla just see tegigi selle raskeks sest laud käis mulle natuke üle jõu. Aga vapralt proovisin ma lainele saada ja oma kahe tunni jooksul vast paar korda peaaegu sain kah. Päeva õpetlik osa algab selle hetkega kui otsustasin, et tänaseks aitab.
Ootamatult oli meri mind alguskohast päris kaugele (paralleelselt rannikuga) ära kandnud. Kuna surfilaud on vajadusel nagu väike paat otsustasin, et liigun tagasi kohta kus alustasin ja annan laua ära. See, et meri sind paralleelselt rannikuga ühele või teisele poole vedib on täitsa tavaline ja sellega tuleb lihtsalt arvestada.
Vahepeal oli meri natuke hoogu läinud. Oli tegu, et lauaga mitte laine murdumiskohta sattuda ja tükk tegemist, et mitte „trumlisse” sattuda.Täpselt nii tundub kui laine sind lauaga vastavalt enda tahtele keerutama kukub.Minu kogemused surfamisest ei olnud sellistele lainetele vastavad. See oli juba veidi ohtlik. Täitsa saamatu tunne kohe. Vahel tuleb lihtsalt arvestada suure kopsumahuga ja loota, et sa tead millises suunas on päästev pinnas, et laine möödudes õhku ahmata. Lisaks paralleelhoovusele oli järsku tekkinud tugev tõmme kaldast eemale ja vetelpääste vilistas kõik ujujad kaldale. Enamasti turistid seda muidugi millekski ei pea.
Isegi surfilaua peal taipasin, et kaldale sõudmine saab olema mõnevõrra rohkem aega nõudev kui tavaliselt aga aga ei midagi hullu.
Minu ehmatuseks märkasin minu lähedal poissi kes tagasihoidlikult hüüdis „Help, please help!” Tegemist oli umbes 10 aastase poisiga, kes oli ootamatult saanud tundma mere tujukust ja teadmata vetelpäästjate vilet karta oli (ava)merele uhutud. See ehmatas mind päris ära sest läheduses polnud mitte kedagi peale minu ja päästva rannanani oli paras tükk maad. Umbes paar minutit kulus mul, et lauga hirmunud lapseni jõuda. Ta krabas lauast ja ei lasknud sellest enam kordagi lahti. Ta oli nii hirmunud, et ei teadnud kas nutta või naerda ja tantis ainult kaldale. Samas sattusime pidevalt suurte lainete meelevalda, mis mind, lauda ja poissi korralikult raputas ja keerutas. Vastu hoovust kahe inimesega ühel laual ei olnud ka kerge. Korra kadus poiss isegi laua küljest ära aga õnneks tuli peanupp uuesti veel peale ja korjasin ta lauale.
Põlvesügavusse vette jõudes jooksis poiss isa juurde kes hõikas mulle tänulikult „Thank you!” Näitasin pöidlaga, et kõik on OK. Samas hakkas selja taga karjuma, üks Indoneesia väike poiss kes samuti oli avastanud, et jalad ei ulata enam põhja ja hoovus viib ta rannast eemale. Tema päästmine oli mõnevõrra lihtsam sest olime juba peaaegu kaldas ja minu jalad olid kogu aeg põhjas. Isegi jalad tugevalt põhjas on hoovuse vastu päris raske kõndida, rääkimata selle vastu ujumisest. Erinevus nende kahe poisi vahel oli, et kuigi mõlemad olid merele kantud, siis turistist poiss oli kaugele merele kantud ja ikkagi karjus ainult tagasihoidlikult appi. „Karjus” on tegelikult liialdus. Talle polnud vist kunagi räägitud kui ohtlik on hoovusesse sattumine. Indoneesia poiss aga tabas kohe ära, et häda on majas ja tegi juba algul päris kõva kära sest ta teadis, et hiljem kärama hakata on juba hilja sest nii kaugel ei ole just liiga palju inimesi kes sind kuulevad..
Ikkagi ei saa ma aru miks need lapsed vetelpääste vilet ja randa löödud punast lippu vältisid. Miks isa ei märganud oma poja nii kaugele merele triivimist enne kui ma juba temaga tagasi rannas olin. Ma saan aru, et mulle rahuliku läänemere kodanikuna oleks sellised asjad uued aga… Aga võib-olla olid ka nemad kuskilt Euroopa järve äärest. Igatahes soovitaksin sellel poisil häält treenida.
***
Meri on tujukas ja meri on ohtlik. Kui merd mitte tunda võib ennast kergelt ohtu seada ja elu sinna jätta. Igasugu elukad, hoovused, lained ja mis kõik veel. Kuigi ma prakiliselt elasin vahepeal merel ei tea ma ikkagi veel natukestki nii palju kui võiksin merest teada. Ainuke mida ma praegu kindlalt tean on, et austan merd ja mulle meeldib merel ja mere ääres. Hommikul lainete mühamise peale rannas ärgata või hoopis varajast päiksetõusu ookeani kohal jälgida. Ma tean, et meri on tujukas ja ohtlik.

PS! Merel töötades oli vahel väga huvitav jälgida kui kiiresti meri muutus. Rahulikust möllavate laineteni kulus ainult minuteid. Meri vahetas ka värvi minutitega. Helerohelisest ühel pool paati violetseks ja hirmuäratavalt potisiniseks teisel pool paati. Tumesinisest hommikul punakaks või täitsa kollaseks päiksetõusu ajal. Mere värvide ja meeleolude mäng on midagi mida nähes oled lihtsalt võlutud. Niikaua kui need sulle ohtlikuks ei saa.





Väiksed asjad

8 06 2010

Väiksed asjad on need mis loovad muljet ja lähevad korda. Loovad huvitava kogemuse ja põneva reisi. Igas uues kohas on selliseid väikseid asju mis panevad muigama ja kulmu kergitama. Vahel tekitavad mõnusat äratundmise rõõmu. Vahel teevad tuju pahaks ja vahel ei märkagi midagi mis oleks märkamist väärt. Asju peaks oskama märgata. Siin on minu nimekiri väikestest asjadest.
Väiksed asjad Bali saarel on väiksed lapsed kes üritavad sind igal juhul teretada ja paremal juhul plaksu lüüa. Kuskilt täiesti ootamatult kargab välja terve kari paljajalgseid, kisendavaid lapsi kes tahavad sind tervitada. Nagu oleksin keegi kuulsus või midagi. Vahel tuleb olla ettevaatlik sest need väiksed lapsed teevad nii korraliku plaksu, et järgmist enam ei tahagi.
Paljajalgsete lastega tuleb mul meelde üks väike seik enda üleeilsest päevast kus ma ootamatult paljajalgseks turistiks jäin. Lugu lühidalt selline, et läksin mina snorgeldama. Jätsin oma asjad lähedalasuvasse baari aga kuna tegemist ei olnud just liivarannaga siis jalutasin plätudega 20 meetrit rannale lähemale. Niikaua kui ma värvilisi kalu ja uppunud jaapani laeva vrakki otsisin otsustas keegi, et olen teinud väga hea plätuvaliku. Rannale tagasi jõudes oli plats puhus. Krt!?! Kes seda nüüd tegi? Natuke järele mõelnud muigasin asja üle. Aga see ei muutnud asjaolu, et pidin päeva jätkama paljajalgsena. Kuigi kohalikud baarist üritasid mu plätusid leida pidin leppima seletusega, et mu plätud võisid kaasa võtta jaapani turistid, kes grupiga seal lähedal aega viitsid. Ainuke mida selle kõige juures kahetsen, et just nädalake varem olin plätud korralikult puhtaks küürinud. Milline ajaraisk 🙂 Seiklesin järgmised pool päeva paljajalu ja päeva teises pooles omandasin ca 28 krooni eest parimat Indoneesia kvaliteeeti esindavad plätud. Muidu ei lastud templisse. Pealegi ei ole Eestis nagunii plätusid vist vaja, pigem villasokke?
Siin saarel müüakse Coke´i ja Sprite´i sellistes klaaspudelites nagu meil Eestis…. kui aasta oli umbes 1995. Kuidagi mõnusam on seda jooki klaaspudelist maitsta. Miks meie kodune koka plastis välja müüakse?
Kunagi ammu oli vist mu onul üks kass kellel oli lühem saba. Mitte sünni poolest 🙂 Minu mälu järgi olla ta vist oma saba kaotanud võitluses muruniidukiga või midagi sellist. Igatahes sai hiljem nalja teha, et hea kass talvel ei lase külma sisse kui kiirelt tuppa lipsab. See lugu tuli meelde kui ma Gili saartel nägin kõigil kassidel lühikest saba. Huvitav, neil ei ole ju külma ilma. Muruniidukeid ka ei märganud. Miks siis kõikidel Gili saarte kassidel sabad lühikeseks tehtud on? Seda ei saa ma vist niipea teada. Võib-olla, et mitte sooja tuppa lasta?
Kui reisida ringi otsides võimalikult odavaid hotelle juhtub Indoneesias kümnel juhul üheksast hotelli kus avastad, et WC-paber ei olnud hinna sees. Mille kuradi pärast just sellelt kokku hoitakse ma aru ei saa. Me vist kõik oleme kogenud millal see pisike detail, et WC-paber on otsas või üldse puudub meile tavaliselt teatavaks saab. 🙂 Teine asi on see, et need samad hotellid ei paku tavaliselt ka sooja vett. Ükskord aga sain sellise hotelli kus justkui lubati sooja vett. Esimene kord oligi soe vesi. Teine kord aga jääkülm. Kokku jäi soojade ja külmade pesukordade suhe külma vee kasuks püsima kuus kolmele. Teistes külma vee hotellides on külm vesi palju mõnusalt soojem. Pigem eelistaks ühtlaselt jahedat kui äärmusest äärmusesse kõikuvat temparatuuri.
Aga inimesed on lahked. Lapsed kellest ma juba kaks lauset kirjutasin on tavaliselt üsna kasutud kui midagi vaja on. Aga samas täiskasvanud, ükskõik kui umbkeelsed, üritavad sind igal juhul aidata. Mind on aidatud enamasti suuna näitamisega. Olukorras kus kohaviitasid on kaootliselt või tavaliselt puuduvad nad üldse on kohalike käest suuna küsimine palju efektiivsem ja saab kiiremini kohale. Olen avastanud, et kaart on siin üsna kasutu paber…
Siiamaani ei saa ka päris täpselt aru bensiinijaamade paiknemise loogikast. Seepärast juhtubki, et vahel tuleb tankida poolametlikest bensukatest. Mis on poolametlikud? Need, mu sõbrad, on kohalikud külamehed kes oma poodide juures Absolut Vodka või Coca-Cola pudelist liitri või kahe kaupa bensu müüvad. Alguses tegi see hirmsasti nalja aga nüüd olen sellega ära harjunud. Ühe korra hädas isegi seda teenust kasutanud.
Kui euroopas arvatakse, et roller on reeglina ühe inimese sõiduk. Väike auto kahe inimese sõiduk ja auto suurusest alates Toyata Land Cruiser on sobilik perekonna vedamiseks siis Indoneesias on see loogika pea peale pööratud. Olen oma silmaga rolleri peal näinud vähemalt viie kui mitte kuueliikmelist perekonda. Mis mind eriti hämmastas, et rolleri tagaistmel on kolmeliikmelise perekonna pesamunal võimalik teha kerge lõunauinak. Minu jaoks midagi müstilist. Lisaks võib rolleri peale paigutada umbes 3000 muna või pool keskmise maja ehitusmaterjalidest.
Millises riigis osutuks veel võimalikuks, et vähem kui 25 meetrise vahega paiknevad (näiliselt) sõbralikult ja rahulikult kõrvuti mošee ja ristiusu kirik? Hinduistlikest templitest iga nurga peal rääkimatagi.





Šveitsi sõltumatutest laboritest

7 06 2010

Usun, et mäletate (ja võib-olla veel praegugi kuulete) kuidas pesupulbri ja jumal-teab-mille reklaamist kileda häälega neiu teatab, et testi tulemused on kinnitatud Šveitsi sõltumatutes laborites. Mul pole küll õrna aimugi miks just Šveitsi aga ju siis poolakad (kellele need reklaamid mõeldud olid) usaldavad Šveitsi laboreid rohkem kui Rootsi või Saksamaa omasid.
Igatahes olen ma ise siin paradiisisaarel ka Šveitsi labori täpsusega teste teinud. Metoodika on teaduslik ja teema (meile kõigile?) hingelähedane. Tulemused paraku mitteverifitseeritavad. 🙂 Olen katsetanud igal õhtul ühte huvitavat kokteili. Ainult üks seetõttu, et mitte maitsemeeli segadusse ajada (teaduslik test ikkagi) ja parafraseerides teadagi keda siis ega see kes joob ära hunniku kokteile pole veel kokteilisõber vaid joooooodik. Kokteilid pole teab mis eksootilised aga põnev test sellegipoolest.
Seega. Esimesel õhtul katsetasin kohalikku Caprinhiat, mis oli täiesti keskmine. Sinna oli sisse virutatud liiga palju laimi ja üleüldse ei miskit erilist. Teist korda tellima ei kutsunud. Lisaks ei pääsenud ma seekord lesilasse vaid pidin leppima üsna kõva puupingiga.
Teine õhtu kuulus Sinisele Havailasele, mille maitsmine oli juba midagi naudingu sarnast. Imestama pani ainult, et sinise nimega jook nägi tegelikult välja täiesti roheline. Aga ega see maitset rikkunud. Sinise Havailase sisse segatakse kokku rumm ja apelsinimahl ja hmm… krt see mälu pole enam kiita… Aga tulemus oli igatahes kiiduväärt. Lisaks oli seekord minu päralt ka patjadega (keskmise pehmusega) lesila mis aitas maitseelamust parandada.
Kolmandal õhtul katsetasin väikse nimevihjega kokteili „Hüvastijätt paradiisiga” Nii võiks see Eesti keeles kõlada. Nimi oli üsna täpne. Kuigi komponendid olid üsna lubavad: rumm, galliano, creme de banana, grenadiini siirup jne. Aga tegelikult oli tulemus selline, et tuletas meelde üsna varsti ees seisvat naasmist argipäeva. Kuigi tegemist oli kõige kallimaga katsetatutest oli tulemuseks pettumus.
Neljas õhtu aga proovisin president Kennedy üht lemmikkokteili daquirit. Minu oma oli täpsemalt ananassi daquiri. Sinna sisse segatakse ka igasugu asju aga see ei omagi tähtsust sest ega mina seda kokku segama pea. Lihtsalt oli tegemist ühe väga mõnusa joogiga. Ilus kollane, pealt kaetud vahuga ja maitses väga mõnusalt. Kõrvale kerge merelainekohin ja tähine taevas. Läks vist natuke imalaks ära?!
Viiendale õhtule oli plaanitud midagi sellist mida olen isegi kodus teha proovinud. Mojito. Lihtsuse mõttes jätsin mina küll hiljem selle mündilehtede osa ära aga ainult koka ja suhkruga oli minu jook ju vähemalt 60 protsendi ulatuses Mojito ja maitses hästi. Seda võivad mõned asjaosalised kinnitada. Aga viies õhtu paradiisisaarel jäi tulemata sest enne pakkisin oma asjad kokku ja liikusin tagasi Balile, kus enne äralendu on veel mõned tiirus ringi vaadata.
Šveitsi sõltumatute laborite kinnitusel on saarekeste parim kokteil Daquiri või siiski Sinine Havailane? Noh igatahes ühte neist oleksin ma hea meelega valmis veel maitsma kui peaks võimalus tekkima.
Peale katsetatud kokteilide olen langenud täiesti kohalike elutemposse mis tähendab, et ma ei tee päeva jooksul suurt midagi. Vahel näiteks tegin rattaga saarele mõned tiirud peale ja käisin kaks kuni lugematu arv kordi snorgeldamas ja ujumas. Kuigi tegemist pole küll päris Austraalia Suure Korallrahuga on uudistamist küllaga. Värvilised kalad ja natuke vähemvärvilised korallid ning mina olen täitsa võlutud. Mitme minuti pikkusest suplusest koos kohaliku kilpkonnaga jääb ka kena mälestus.
Snorgeldamiseks pole vaja isegi paadiga jännata vaid võib lihtsalt rannast vette sulpsata ja omal käel parim koht välja otsida. Samas parimatesse kohtadesse pääseb ikka paadiga ja nii on ohutum ka. Gili saarte vahel on väga tugevad hoovused millesse sattudes oled päris suures jamas ja neist välja võitlemine ei ole üldse kerge. Kui üldse võimalik. Koos hoovusega (paadi suunas ) snorgeldamine on aga lõbus sest siis ootab paat juba seal kus sa parasjagu hoovusega kantud oled.
Kui päev jõuab õhtu poole katsun leida mõne hotelli eest vaba lamamistooli ja loota, et keegi mind ära ajama ei tule. Minu odavhotell kahjuks randa ja rannatoole ei oma. Siiamaani on mind lamamistoolidega rannas varustanud Dream Village nimeline hotell, kes vist ühena vähestest ei ole pannud kohalikke lamamistoole valvama. Au ja kiitus neile selle eest! Täpselt neil rohelistel rannatoolidel lõpetasingi ma juba ammu ette võetud raamatu 1984 ära. Ootamatult mõnus on lugeda rannas raamatut, selle vahe peale väike uinak ja siis uuesti poolelijäänud koha pealt jätkata. Kui vahepeal palav hakkab saab ennast merre kasta.
Oeh…baila-baila-baila





Päiksetõusust päikseloojanguni

3 06 2010

Täna hommikul kell 6 oli äratus, et hakata edasi liikuma kaua-kaua oodatud valgeliivarandadega Gili saartele. Kell on vahepeal tiksunud juba viieks õhtul aga mina ootan alles oma teist praami/paati, mis mind lõplikult sihtpunkti toimetab. Tegelikult oleks olnud ka lihtsam võimalus, mis oleks mind otse sihtpunkti toimetanud ainult ühe tunniga. Turistidele mõeldud shuttleboat otse Gilidele. Praegu arvutades oleks läbinud sama vahemaa 6-7 korda kiiremini. Samas oleks see ka täpselt sama palju kordi kallim olnud.
Teisalt ongi niimoodi reisides põnevam, seikluslikum. Näeb rohkem kohalikke ja kogeb veidraid situatsioone. Selle loo kirjutamist alustasin ma bambushütis, kus vaevalt uskusin elektrit leiduvat. Kõrval istub Indoneesia poisike, kes huviga vaatab kuidas ma kirjutan ja suure usinusega minu mütsi endale pähe proovib. Huvitav-huvitav! Teisalt olen ma üsna kindel, et selle elektri eest hakatakse hiljem raha nõudma.*
Mul ei ole midagi Indoneeslaste vastu aga tundub, et pidev turistide hord Balile on nad lihtsalt ära rikkunud. Juba maast madalast õpitakse turistidele midagi pähe määrima ja neilt raha nõudma. Igal sammul kuuled midagi müüdavat ja sinu poole hõiklevat kohalikku. (Kuigi siin saarel on olukord kordades parem) Mina olin juba teisel päeval suutnud välja arendada sellisel tasemel valikulise kuulmise, et mind sellised tüübid peaaegu ei seganud… Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida!
Umbes tunnine bussisõit selja taga jääb praamini veel tunnike. Praami nägemine tekitab esimese hooga mitmeid küsimusi. Vaadake pilti lähemalt ja võib-olla aimate mille peale ma praamile esimest pilku visates mõtlesin. Panin juba elu ilusaimad hetke ritta, et kui peaks vaja olema varsti neist parim valida…
Teine ebameeldib üllatus oli mõned kilomeetrid enne Lomboki saart kui laevatekilt merd vaadates märkasin vees ühtlasi prahikihi hunnikuid. Läikivad kommipaberid, väiksemad kiletükid ja muud pakendijäänused. Kõik, mille lagunemine võtaks vähemalt sadu aastaid ja mille sisse söömine kalale või linnule surma tähendaks. Olles töötanud mitu kuud merel kus isegi sigaretikonid tuli taskusse pista ja emalaevale tagasi tuua ning kilekoti päästmiseks pöörati paat ringi ka kiiretel aegadel oli see pilt mulle harjumatu. Häiriv. Ebameeldiv.
Kuigi Bali ja naabersaart Lombokit eraldavad ainult tühised 30 kilomeetrit siis väga põgusa vaatluse tulemusel erinevad saared päris tugevalt. Esiteks Bali on ainuke hinduistlik saar kogu suures Indoneesia saarestikus. Lombok on seega moslemiusku. Tee peal nägin vähemalt kahe uue Mošee ehitamist. Pähe kippus mõte, et millal meil Eestis ehitati viimane uus kirik? Siin riigis on religioon A ja O.
Bali on toretsev ja (perekonna)templeid täis pikitud ja kohati üsna kaootilise tänavapildiga. Lombokil on eestlase pilgu jaoks palju mošeesid aga võrreldes naabersaaare templite arvuga ainult käputäis usukummardamise kohtasid. Ka tänavapilt on Lombokil korrektsem ja puudusid steriilsust ihkava eurooplase silma kriipivad ebamäärased ehitised. (Loe: lagunevad hurtsikud) Boonusena nägin Lombokil ühte juba täitsa mõistlikku vonklevat mägiteed, mille läbimine tsikliga oleks täitsa mõeldav.
Kui esimene pikem merelõik ületati suurema praamiga, (5tundi) siis Gilidele jõudsime kohaliku traditsioonilise kaluripaadiga, mis nüüd on hoopis kasumlikuma tegevuse (turistide vedamise) jaoks kohandatud. Paat oli tore ja meretee oli huvitav. Kuna merevesi oli peegelsile siis jäi silma mitmeid koralle. Kalu mitte ühtegi. Paadist oli näha ca 10-15 meetri sügavusel kasvavad korallid. Kui hästi läheb käin järgnevate päevade jooksul mitmeid kordi snorgeldamas (ja rannas lebasklemas) sest ega siin väga palju rohkemat teha olegi.
Aga, et te saaksite paremini pihta, mis kuramuse saared need Gili saared on panen siia lõigu reisikorraldaja KonTiki tutvustusest sellel sügisel toimuvale Bali reisile:
Kahenädalase programmi keskel oleme 2 täispäeva hele-helesinise veega paradiisisaartel ehk Gili saartel. Gilil on vaikus ja rahu, sest saare ainsaks tarnspordivahendiks on eesli-kaarikud. Gili läbipaistva veega rannik on parim koht snorgeldamiseks, sukeldumiseks või lihtsalt rannal vedelemiseks ning puhkamiseks. Päikese loojudes valmistuvad Gili rannaäärsed restoranid õhtusöögiks, kus pakutakse ilmselt kogu Bali parimaid mereande…
Päike oli juba loojumas kui jalg randa puudutas. Kuigi enne kui ma oma vastleitud hotellitoast välja tormata jõudsin oli juba pime siis ei jätnud jonni ja läksin katsetasin kohalikku merevett. Oli mõnus. Ootan põnevusega homset, sest teel siia tekkisid mitmed uued tuttavad kellega homme saarekesel kokku võiksime juhtuda.

* minu ennustus läks täide. Kuna ma sain elektrit kasutada umbes kümme minutit ja raha küsiti sama palju kui tunni aja eest internetis, siis kõndisin lihtsalt minema. Mingi reaalsusetaju võiks ikkagi säilida ju!





Midagi sellist peakski olema puhkus

31 05 2010

Njah, kuidas seda nüüd öelda aga eelpool lubatud lugu püha vulkaani Gunung Agungi vallutamisest jääb ilmselt ära. Selle ca 3100 meetri kõrguse kaunitari asendas hoopis „kõigest” 1717 meetrit kõrge Gunung Batur. Sellise asjade käigu põhjuseks on peamiselt ilm. Kui sa tipus nagunii mitte midagi ei näe pole ju vahet kas sa ei näe seda pooleteise või kolme kilomeetri kõrguselt. Pealegi võin kinnitada, et ka selle „väikse” mäe vallutamine oli piisav füüsiline koormus.
Täna hommikul kell 2.45 oli äratus sest täpselt kell 3.00 ootas meid hotelli ees autojuht kes viis meid Gunung Baturi nimelise vulkaani jalamile. Kuigi „eelmisel päeval” ärgata oli keeruline olen ütlemata uhke, et suutsin nii vara hommikul oma kinnistesse silmadesse istutada läätsed. Aplodeerisin iseendale.
Pärast tunniajast sõitu, mis oli peamiselt segamini unes ja ärkvel olevate hetkede jada jõudsime vulkaani jalamile. Seljakotid selga ja asusime oma giidi Made juhtimisel teele. Tegelikult oleks sinna mäele ronimine olnud võimalik ka ilma giidita aga otsustasime ikkagi giidi kasuks kuna ühes reisijuhis oli öeldud, et ilma giidita mäkke tõusmine võib tähendada „hostile behaviour and threats to physical violence” Ühesõnaga on kerge võimalus, et võiks mäele tõustes giididelt tappa saada.
Mäkke ronisime taskulambivalgel sest eesmärgiks oli näha päiksetõusu. Muidugi oli kõigile selge, et sellise pilvise ilmaga on tõenäosus seda näha umbes sama suur kui õunapuu otsast banaane korjata. Sellegipoolest olin optimistlik sest mulle meeldis mõte korralikust füüsilisest koormusest. Koormus oli korralik. Vahepeal võttis tõus päris läbi aga kuna üks taani tüdrukutest ei olnud just päris atleet, siis tegime rohkem pause ja tempo oli mõnusalt rahulik.
Jõudsime „tippu” umbes 5.30 aga suur oli minu üllatus kui kõik turistid panid kotid maha ja hakkasid hommikust sööma läbi udu vaevumärgatava, kuid siiski hoopis kõrgema tipu taustal. Läksin kohe giidilt pärima, et äkki võin seal tipus üksi ära käia. See ei läinud läbi sest giid ei lubanud mul üksi minna ja teine taani tüdruk Julie tahtis ka kaasa tulla. Nii asusime kolmekesi teele ja jõudsime umbes järgmise poole tunniga päris tippu.
Kuna Bali mäed on pühad siis sattusime peale kohalike Hindu ja Krišhna sugemetega koguduse päiksetõusu palvusele/rituaalile. See oli ilus ja võimas. Tippu ronimine oli ennast ära tasunud. Isegi kui vaadet polnud ollagi. Nähtavus oli kõige rohkem 10 meetrit. See mägi oli vallutatud. Olen rahul.
Hiljem ütles giid, et tavaliselt turistid päris tippu ronida ei viitsi ja oli seetõttu veidi üllatunud, et meie seda tahtsime. Peale meie tegi seda veel ainult üks seltskond. Ülejäänud kümmekond gruppi jäid kõik aste madalamale kuna tõus võttis tavalise turisti päris läbi.
Hommiku edenedes läks ka vaade tsipa paremaks ja saime mõned turistikad teha. Pole vist seda eraldi rõnutanud, et tegmist oli päris elusa vulkaaniga, mis purskas viimati vist aastal 1963. Vulkaanilt alla vaadates oli näha tumemust laava, mis oli veel siiani täiesti haljas (purskas 1963). Seal kõrval rohetav laavmaastik, mis oli maa seest välja surutud kuskil 1800ndate aastate keskpaigas. Mida enam näha ei olnud oli küla, mis olla 1963 aasta purske eest evakueeritud ja hiljem kõrvalmäele ülesse ehitatud sest laava neelas selle kogu täiega. Ka meie retke jookul surus päris mitmest kohast maa seest välja sooja auru ja kraatrist tõusis pidevalt miskit aurutaolist. Parematel päevadel pidi aur päris korraliku survega välja purtsatama. Nii mõnedki hooletud turistid olla sinna oma elu jätnud.
Samas kujult ei olnud tegemist klassikalise vulkaaniga vaid see meenutas välimuselt tavalist mäge. Mida see tegelikkuses ei olnud mitte.
Allaronimine pani jalalihased tõsiselt proovile. Kümne aeg hommikul tagasi hotelli jõudes sõime hommikust ja pärast seda paaritunnine uinak ja väga rahulik liigutamine.
Kui päev oli juba õhtusse jõudnud läksin linna peale jalutama ja tundsin ennast kuidagi eriliselt hästi. Täiesti juhuslikult hüüdis üks naine veel tänavalt „Massage sir?” Kuigi olin nagu tavaliselt ükskõikselt juba kümme sammu edasi kõndinud tagurdasin seekord tagasi ja uurisin hindasid. Vaatasid taskusse kuhu olid alles jäänud viimased ca 60 krooni, mille eest oldi mulle nõus pakkuma 40 minutit selja, jalgade, kaela ja pea massaaži. Hiljem laualt püsti tõustes tundsin ennast erakordselt mõnusalt. Tõesti jalad ei teinud enam haiget ja käia oli mõnusalt kerge.
Praegu seda lugu kirjutades ümisen mõnusalt soojal terassil istudes arvutist kostuvaid laule kaasa ja rüüpan oma külma joogikest. Vahepeal laulab pimedas öös keegi linnuke või sirtsutab ritsikas. Pähe kipub mõte, et kas päev saaks veel paremaks minna? Praegu on tunne, et ega ei saa küll. Aga kui läheb saate sellest kindlasti kuulma.
Bali meeldib mulle iga päevaga aina rohkem.





…saab kirikus ka petta

28 05 2010

Eile jõudsin 6nnelikult Ubudi nime kandvasse linnakesse. Asi läks päris lihtsalt sest palkasin omale autojuhi, kes mind teise linna kohale tõi. Hind ei tundunud liiga soolane aga… siiski varjas suurt rõõmu hoopis mõte, et üsna tõenäoliselt olen jälle pügada saanud 🙂 Isegi kui ma sellest eriti ei hooli teeb ikkagi meele mõrudaks, et kogu aeg üritab keegi sind rahast tühjaks lüpsta. Esialgu tooks teieni kaks eredamat kogemust. Midagi mida enamik inimesi vist kiivalt endale hoiaks aga mina tahaks ikka kõigest rääkida!
Juhtum nr 1.
Politsei. Kuigi mind oli politsei eest hoiatatud, et tegemist on ühe maailma kõige altkäemaksu altima politseijõuga sain seda oma nahal tundma üleeile. Nimelt seisis turistilinna Kuta piiril mitu politseipatrulli, kes kõik tsipa valgema nahavärviga (polnud veel piisavalt päevitada jõudnud) turistidest rollerijuhid tee äärde tõmbasid. Kohalike vastu ei tundunud neil üldse huvi olevat. Nii sattusin ka mina nende õnnetute hulka keda peedistama hakati. Minu viga oli, et mul puudus Indoneesia rahvusvaheline juhiluba. Aga ma polnud ainuke. Seda saab küll politseis teha aga oma laiskuses olin selle sihilikult tegemata jätnud.
Nüüd siis tuli politseiga peitust mängima hakata. Teadsin, et raha tuleb välja käia igal juhul aga oma oskusliku näitemänguga võin summat oluliselt väiksemaks kaubelda. Alguses teesklesin, et kõik on ju korras. Hiljem olin unustanud inglise keele aga ega teda see ei huvitanudki. Pärast pikka ümmargust juttu ja ähvardusi mind puuri pista suunati mind mugavalt nurga taha. Seal ootas samasugust saatust kaks turisti. Trahvi summaks öeldi mulle 200 000 ruupiat. Oi kuidas ma sellel hetkel kahetsesin, et olin just kümme korda suurema summa automaadist välja võtnud ja seda rahakotis kaasas kandsin. Sellest hoolimata ütlesin, et rohkem kui 100 000 pole kaasas. Politsei võttis summa rõõmuga vastu ja päev võis jätkuda. Ei mingit kviitungit ega midagi. Aga kes siis altkäemaksule kviitungi peaks andma? Samas justkui väideti, et tegemist on ametliku trahviga.
Nüüd mõtlete, et milles pettus seisneb? Mina ju ei kandnud kaasas õigeid lubasid ja oleksingi pidinud trahvi maksma.
Nimelt hiljem kohalikuga juttu ajades (autojuht, kes mind Ubudi tõi) ütles, et summa oli liiga suur. Tema oleks andnud miski 20-30 000 ruupiat millest oleks piisanud. Usun et turistina nii vähesest poleks piisanud aga 50-70 000 oleks vast asja ära ajanud küll. Algaja alles selle Indoneesia politseiga.
Õppetund esimesest altkäemaksust on lühidalt selline, et edaspidi kannan kaasas ühes taskus 50 000 kohalikku rahatähte ja teises 20 000 ja siis veel kolmandas 10 000. Neid järjest välja käies võib juhtuda, et piisab esimesest taskust kui mind minema lastakse. Kohalik ütles veel eriti huvitava lause „Police talks to much, just put something in their pocket and they shut up”
Minu meele tegi rõõmsaks aga hoopis see, et praeguse hotelli naabertoas elab prantslane Benjamin, kes pidi rahakotti kergendama ühe päeva jooksul lausa kaks korda. Kokku väljaminek 2×100 000 ruupiat. Vahel polegi palju vaja, et õnnelik olla 🙂
Juhtum 2.
Turg. Mõtlesin ja teadsin, et turg oleks koht kus saaks odavalt puuvilja ja muud huvitavat osta. Otsustasin minna Denpasari suurimale Badung Pasar nime kandvale turule. See oli kitsas ja kole. Lehkas igasugu asjade järgi aga samas kaupa oli seal palju ja põnevat. Kohe haakis mulle sappa tädi, kes üritas mulle erinevaid ürte müüa. Safran, vanilje, karri jne. Vaniljekaunade kilo eest küsiti alguses u 1200 krooni hiljem oleks veel odavamalt saanud. See peaks vist päris hea hind olema sest vanilje on ju kallis kraam? Aga mul lihtsalt polnud seda vaja.
Kõndisin edasi ja mida kõike mulle ei üritatud selle aja jooksul pähe määrida. Lõpuks ostsin endale paki miskeid magusaid krõbuskeid ja puuvilja nimega [jimbaran] ja [mangosten]. Kuna internetti enam vabalt käepärast pole siis ei oska täpsemalt öelda millega eesti keeles tegu võiks olla aga kohalikud ütlesid neile sellised nimed. Igatahes läks kogu see kraam mulle maksma umbes 60-70 krooni. Olin surmveendunud, et olin kauba eest kindlasti poole rohkem maksnud kui kohalik aga sellegipoolest olin sealt juba rohkem kui pool alla kaubelnud. Seega olin sellega isegi rahul, et olin natuke petta saanud sest kauplemise protsess oli ka midagi väärt.
Aga mis mind endast lõpuks päriselt välja viis oli see, et väärt puuviljadest kõlbas süüa umbes 25%. Ah et mis viga? Muidu väga maitsva ja magusa [jimbarani] peale olid teinud pesa pisikesed sipelgad. Ja kuigi ma olin juures kui need kotti pisteti ei pannud ma seda hämaras turuhoones isegi tähele. Kurat! Sõin mõned vähem sipelgatega kaetud puuviljad ära ja jätkasin mõruda meelega oma teekonda. Hiljem õhtu poole [mangosteni] sööma asudes olin jälle petta saanud. Viiest ostetud viljast kõlbas süüa ainult umbes 1,5. Vandusin tulist kurja ja samal ajal muigasin kohalike turunaiste kavaluse üle. Ei oskagi sellise asja peale vihastada või rõõmustada. Kuigi nende viimaste seesmise mädanemise kohta oli mul raske mingeid märke leida olen kindel, et kohalikud teadsid mida nad mulle müüsid. On ikka suslikud. Eks tulevikus olen ise ka natuke targem.

Kahe loo moraal kokkuvõttes on, et kui sa ise arvad, et oled Balil (või tõenäoliselt ükskõik millises Aasia riigis) suutnud pool alla kaubelda ja saad petta ainult poolega siis korruta enne ostu mõttes petta saamise koefitsent veel kahega läbi ja küsi vastavat hinda. Kui ei anta kõnni minema. Kui antakse siis mõtle hoolega järgi kas oled valmis, et võid ikkagi petta saada 🙂
Aga muidu on Balil päris tore ja mulle väga meeldib. Eriti just uus linn Ubud kus kohtasin ühte lahedat prantslast Benjamini ja kahte taani tüdrukut Sophie´t ja Julie´t. Nende kahe viimasega veedan paari järgneva päeva jooksul lõviosa oma ajast. Võib-olla kolime koos isegi järgmisse Amedi nimelisse linna sest nii saaks transpordikulusid madalamal hoida. Aga Taani tüdrukud on juba hoopis uus jutt.





Surfamine, see on imelihtne!

26 05 2010

Niisiis, lähen mina randa, et see surfiasi ära teha ja mis mina avastan!? Seda, et selle loo pealkiri on ropp liialdus. 🙂 Teoorias on kõik asjad üsna lihtsad. Umbes nagu Top Gear´i kutid alati küsivad „How hard can it be?” Natuke hiljem avastavad, et kurat, raskem kui oleks osanud arvata. Seda mõtlesin ma juba enne kui laua peale sain. Teatavasti nõuab surfamine laineid. Selleks, et õige laineni jõuda peab läbima mitmeid, mitmeid teisi laineid. Nii oligi mul kõik suu, silma ja ninaaugud tihkelt soolavett täis juba enne kui jõudsin millelegi muule mõelda. Aga see oli algus.
Hoolimata sellest, et lained käisid üle pea ja laua lainele rebimine oli raske olin algusega rahul. Algaja laud on umbes-täpselt nii suur, et kolme lauaga võib vabalt ehitada silla Tallinna ja Helsingi vahele. Sellega suurte lainete sees manööverdamine tundub palju keerulisem kui mõne väiksemaga. Siiski pidavat väiksem laud mulle üle jõu käima. Seekord jäin treenerit uskuma.
Esimesed korrad sain päris ilusasti lainele. Hakkasingi arvama, et äkki olengi nii hea… siis aga proovis õpetaja mind iseseisvalt lainele juhatada ja siis avastasin, et siiski siiski …Ühesõnaga üksi oli palju keerulisem. Seega aidati mind veel umbes tunni aja jagu lainele aga kuna minu entusiasm ei olnud lahtunud andis õpetaja alla ja läks tagasi oma laualaenutuspunkti juurde. Mulle ütles, et võin ilma midagi juurde maksmata lauda kasutada nii kaua kui ma ära väsin. Ega ma ei hellitanud.
Kokku kestis minu esimene surfikogemus kuskil 3-4 tundi. Viimased lained olid juba päris OK aga ma olin ikka päris läbi pekstud lainete poolt. Kõige hullem oli see, et lained hakkasid lõuna poole väga vara ja agressiivselt murduma ning kasvasid hirmuäratavalt kõrgeks. Sellistes lainetes oma tagasihoidliku kogemustepagasiga endast parimat andes oli vahepeal tunne nagu oleks keegi mind suurde pesumasinasse pannud. Aga ma ei andnud alla.
Lõpp-kokkuvõttes sain kinni püütud paar päris head lainet, mis andsid tunde, et peaksin seda asja mõnda aega veel harjutama, et kunagi „päris” lauaga niimoodi surfata nagu me telekast näinud oleme.
Negatiivsemate tulemuste hulka liigitaksin kergema päiksepõletuse näo piirkonnas ja sõrmeotsadelt maha kulunud naha. See viimane nimelt seetõttu, et minu laud oli kaetud kummilaadse kattega ja lainetes seda kinni hoides liikus see vist natuke rohkem kui peaks ja niimoodi seda sõrmeotste nahka maha hõõruski. Aga see väike vigur mind ei takista. Kasvab uus ning parem nahk ja proovin jälle.
Kuigi järgmised paar päeva vist surfama ei jõua sest kultuur nõuab nägemist ja tundmaõppimist, mäed vallutamist siis varsti luban, et varsti juba teen teise katse. Kas just Kutal aga kuskil kindlasti. Võib-olla näiteks Gili saartel või Lombokil kuhu tee mind üsna varsti viima peaks. Homme peaksin plaanide järgi kolima Bali keskossa, mille nimi on Ubud. Seda linn kutsutakse ka Bali kultuurikeskuseks. Saame näha.
PS! Täna oli lihastes tunda eilset „surfamist” ja võrdlus pesumasinaga ei tundunud üldse mitte liialdus. Kõige olulisem sellise tunde puhul on lihtsalt õppida kiirelt keha niimoodi liigutama, et 50% lihastest ei saakski aru, et keha liigub :). Muidu on elu lill ja tunne väga pro.