Soovite siis näha vaatust teist…*

12 01 2010

Kolmas ja neljas ja viies ja… päev 5-9 jaanuar 2010

Jõudmine Airlie Beachile tundus justkui unistuste täitumine. Ma tundsin, et nüüd on kõik korras. Kulutasin terve kolmanda päeva asjaajamistele. Natuke siit natuke sealt. Käisin ilma igasuguse ettevalmistuseta läbi ka mõned sadamakontorid, et selgeks teha kuidas olukorraga tööturul on. Aga ega väga ei näkanud. Ega ma sellest ka hoolinud sest teadsin, et juba paari päeva pärast olen juba Cairnsis ja sealt edasi hakkan tegema miskit banaanikorjamise või sarnast tööd.

Üldiselt oli tegemist täiesti igava päevaga. Kuna järgmiseks päevaks oli veel öömaja olemas võtsin rahulikult.Järgmise päeva hommikul läksin ostsin korraliku suure pizza ja otsustasin, et katsun veelkord kõik kuulutustetulbad üle käia, et näha mida seal pakutakse. Äkki tööd? Nii sattusingi oma hosteli töötulba ette millel oli kuulutus, et kaks tüdrukut peavad lahkuma ja seetõttu on neil maha müüa üks paadireis. 2 päeva ja 2 ööd 200$ eest. Laev väljub juba 2 tunni pärast. Mõtlesin mitte eriti väga pikalt ja helistasin. Pakkusin, et võiks selle ära osta umbes 150$ eest. Ja väga ootamatult läkski kaubaks. Olgu lisatud, et paadiretke algne hind oli 379$.

Kuna nüüd oli vähem kui vähe aega paadiretkeni pidin oma asjad toas kokku korjama ja leidma lahenduse, mis saab minu juba ühe ette makstud ööga siin hostelis. Nagu ma kartsingi seda ei saanud ei lükata ega tõmmata, nihutada ja pidin selle lihtsalt kuludesse kandma – 18$ Aga sellegipoolest ei olnud ma just väga pettunud.

Kell oli umbes 1 kui sadamasse jõudsin. Laevameeskonnaga tutvumiseni oli veel aega umbes pool tundi. Asusin teele. Kokku kolm päeva merel ja 2 ööd sinnajuurde oli midagi mis mind aega unustama pani. Esimesel päeval sellepärast, et väljas oli päike ja ilus ilm. Teistel päevadel otsisin lihtsalt kuiva kohta. Jah sadas. Aga sellegipoolest jäi selle reisi sisse 2 snorgeldamist, külastus Whithaveni saare rannale mis peaks olema üks maailma ilusamaid. Maitse asi. Ja soovitan snorgeldamist. See oli äge. Tean, et seda saab Egiptuses teha. (Äkki nüüd isa-ema oleks aeg see reis ka ette võtta 🙂 ) Igatahes on see lahe kogemus. Kõik need väikesed kalakesed, korallid, ja muud olevused. Snorgeldamist ei seganud isegi vihm. Ikka oli superilus.

Kuigi reisi kallal võis mõnes kohas viriseda jäin mina sellega rahule. Kasvõi sellepärast et selle nii odavalt kätte sain. Aga oli tore reis. Hoolimata sellest, et meeskonnale peaks andma klienditeeninduse tunde ja nad olid ikka lollid nagu lauajalad. No ausõna. Kui hästi läheb saan sellest seiklusest ka rohkem pilte. Pooltobedast meeskonnast ka! Endal ju veel kaamerat pole seega tuleb teistelt need välja nõuda.

Tagasi Airliele jõudes ootas mind ees 2 üllatust. Esiteks oli minu arvuti ennast kontktivõimetuks maganud. Ei kippu ega kõppu! See oli valus üllatus. Nagu ka hilisem imeline tervenemine. Kui juba siis juba. Ei teagi mis toimub. Ainuke mida tean, et ei usalda seda masinat enam väga ja saadan kõik dokusmendid millega siin valmis saan ( erinevad CV-d erinevatele töökohtadele) internetti, et kui… Teine üllatus oli hoopis meeldivam. Minu tuppa saabusid pohmakat välja magama kaks britti. Nagu ikka tegime kerge päkkpäkkerite smalltalk´i ja selgus, et saan nendega järgmisel hommikul otse Cairnsi. Äge. Ja saingi. Ja kui poleks saanud siis ma ei tea küll kuidas ma siia jõudnud oleks. Sest kogu aeg sadas vihma ja vihmaga ei korja sind ka mitte keegi peale.

Lõpp hea kõik hea. Või oodake. Jõudsin linna kella 8 ajal ja polnud aimugi kus ma peaks oma öö veetma. Kuna märjaks saada ei tahtnud ootasin vihma möödumist „Aga kuule Kaarel…” ütles järsku hääl mu peas ”hostelid ei ole ju ööpäev läbi avatud???!!!”. Miks ma selle peale alles nüüd siis tulin. Asusin siis maruliselt mööda linna kappama – vihmaga nagu ikka- et kohta leida. Ja üsna natuke enne südaööd selle ka leidsin. Ikkagi läbimärjalt. Üheks ööks, aga järgmisel päeval läks juba paremini. Peatun praegu Corona nimelises hostelis Cairnsi kesklinnas. Öö maksab 14 dollarit ja selle eest saab ka tasuta eine. Muidugi on võimalus seal baaris see eine ka kallima ja parema vastu vahetada. Ja kui ei vaheta võid tunda ennast kiirnuudleid söömas. Aga 5 dollarit juurde pannes on juba võimalik täitsa mõistlik praad ära süüa. Nii ma teengi. Ja seal saan maandada ka üksindust sest ikka leiab reisiselle kellega natuke söögi kõrvale juttu puhuda.

Seega minu kuulsusrikkas hääletamine maabus väga sujuvalt uue töö poole liikumiseks. Aga luban, et proovin seda kunagi jälle. Aga kuskil mujal. Lihtsalt esimesest retkest jäid nii head mälestused. Ja kuigi rahaline sääst ei olnudki märkimisvärne oli seiklus seda kõik väärt.

Kui kõik hästi läheb asun reedest-laupäevast uuesti tööle. Tõenäoliselt seekord banaani businessi 🙂 Eks paistab mis sellega saab. Üldiselt võiks see olla nüüd viimane farmitöö mida tegema hakkan. Edasi tahaks linnades baseeruma hakata. Silmapiiril on sellised linnad nagu Darwin, Alice Springs aga kohe kindlasti rohkem Sydney ja Melbourne! Viimastes saaks ka surfamise ära proovida!

* Jep õige, jälle „Armastus kolme apelsini vastu”

Advertisements




Ööd on siin pimedad! *

9 01 2010

Teine päev: Esmaspäev 4. jaanuar 2010

Kell on umbes 3 pärastlõunal kui seni viimane küüdipakkuja mind teisele poole Mackay linna maha paneb. Kuna tegemist on kalli kaevurite linnaga olen otsustanud sõita esimese backpäkkeri-sõbraliku asulani (Airlie Beach) mis on umbes 180 km kaugusel. Mackaysse tagasiminek tähendaks taksot ja suurt väljaminekut. Service stationisse pandi mind maha manitsusega, et tegemist on viimase suurema sellise asutusega siinkandis ja järgmiseni on väga pikk maa. Sinna autosse unustasin ka nii vajaliku laia servaga õlgkaabu. Samas liiguvad kõik autod siit edasi minule vajalikku suunda.
Valget (hääletamiskõlbulikku) aega on jäänud mitte rohkem kui 3,5 tundi. Selle ajaga pean tegema parimal juhul 2 küüti, et jõuda asulasse nimega Proserpine ja sealt edasi hääletama lääne poole Airlie Beachini. Puhtalt sõiduks kulub juba ca 2,5 tundi. Tänane kogemus ütleb, et auto peale saamine võtab aega 30-45 minutit. Kisub väga napiks, et kohale jõuda. Alternatiiv on pime Austraalia öö ei kusagil tee ääres. Esimesed 30 minutit möödub tühja hääletades – keegi ei võta peale. Päike pole enam nii intensiivne ja hakkab varsti otsi kokku tõmbama. Muutun tsipakene närviliseks. Kas tõesti sai täna natuke liiga pikk teekond ette võetud? Tõmban koti selga ja jalutan mööda maanteed kaamlina edasi paremat hääletamise kohta otsima… täna tuleb veel läbida 180 km või muidu…

Hommikul panin äratuse üsna varajaseks. Plaan oli ärgata 6.30 ja liikuma hakata hiljemalt 7.00-7.30. Hommikul löön telefoni kohe vaikseks ja lükkan ärkamise aega edasi umbes 45 minutit. Siis kiirelt kõik ilu- ja tarbeprotseduurid ja asun hostelist alles kell 8 teele. Krt tean ju, et täna ootab mind ees umbes poole pikem teekond kui eile ja iga minut on arvel. Distsipliin on nõrk. Kõige nõrgem osa hääletamise juures on just linnast välja saamine. Kuna ma pole päris Rockhamptoni kesklinnas otsustan natuke jalutada, et jõuda esimese vähegi sobiliku hääletamiskohani. Kokku tuleb jalutuskäiku 30+30 minutit. Kahe retke vahel käin konditsioneeriga varustatud poes, et higi voolamine kontrolli alla saada. Esimese hääletamiskõlbuliku kohani jõudes olen üleni märg sest päike on olnud kuri. Esimesed 7 minutit kulutan lihtsalt enda kuivatamisele : ) Järgmised pool tundi ei näkka ühegi autoga. Võtan koti selga ja punun üle mäe lootuses leida parem koht hääletamiseks. Kell on juba peaaegu 10 ja muutun rahutuks sest eesmärgiks on Airlie Beach (620 km) aga hädaabivaraindina võib maanduda Mackays (430 km) või siis enne seda linna. Õnneks näkkab seekord pärast viitteist minutit ja kuidas veel. Saan ühe küüdiga peaaegu otse Mackaysse. Tegelikult maandun umbes 20 kilomeetrit varem Serina nimelisse asulasse.

Aga teate mis? Kui mul poleks nii vedanud ei oleks mul kuskil ööbida olnud sest Rockhamptoni ja Mackay vahel haigutab tühjus. Uskumatu. Seal ei ole ühtegi suuremat asulat kus saaks ennast öö eest varjule seada. Olen südamest õnnelik, et sain jällekord kaevurihärra verivärske Toyata Land Cruiseri peale. Temaga jõuan umbes kaheks Serinasse kus ta mind maha jätab ja edasi liigub. Teen tunnikese pausi sest olen ülihästi edasi arenenud. Sissemagamine on uhkelt tasa tehtud.

Maastik, siin juba troopilises Queenslandis, meenutab kusjuures hoopis rohkem Euroopat kui kõik eelnev Austraalia kokku. Kuigi tutvusin ontliku kaevurihärraga unustasin kahjuks ta nime üsna kiirelt. Nagu ka kolme järgmise küüdipakkuja nimed. Mälu on liiga lühike. Samas mäletan palju millest päeva esimeses pooles juttu oli. Kuulsin Austraaliast jälle rohkem kui varem teadsin. Põhiteemad: majandus, karjääri tegemine Austraalias, reisimine, kalastamine, kaevandustööd, kultuurid, välismaal töötamine jne. Olen õnnelik, et temaga küüti sain.

Peale tunnikest pausi Serinas astun tee äärde. Juba teine auto peab kinni ja viskab mind teisele poole Mackayd!!! Juba Teine!!! Uskumatu õnn. Peaksin hakkama vist loteriid mängima : )

Kell on umbes 3 pärastlõunal kui seni viimane küüdipakkuja mind teisele poole Mackay linna maha paneb. Oleme jõudnud jutu alguse juurde. Põnev? Pigem närvesööv. Kell on saanud märkamatult umbes pool neli aga täna tuleb veel läbida 180 km või muidu… täielik teadmatus ja pime öö. Öösel pole lootustki auto peale saada. Mul pole vähematki kindlust, et Mackay ja Arlie Beachi vahel on rohkem asulaid kui Mackay ja Rockhamptoni vahel.

„Krt, nüüd hakkame seiklema,” mõtlen ja tõstan käe. Selle asemel, et auto peatuks kuulen valjuhääldist midagi umbes sellist „You shouldn´t be doing that, mate!” Ja selja tagant sõidab mööda politsei. Hääletamine Austraalias on muide ebaseaduslik. Kuna tegemist on neljarealise teega peab ta enne minuni jõudmist tegema suurema ringi. P….e! Aitäh noh! Äkki saan vähemalt öö odavalt riigi kulul mööda saata siin muidu kallis Mackays? Aga politsei ei tule tagasi. Hingan sügavalt sisse ja asun uuesti hääletama.Umbes 10 minutit hiljem peabki kinni auto mis lubab mind liigutada 15 kilti.Olen üliõnnelik sest nii äkki ei tule ka politsei mind enam kimbutama. Samas on tegemist riskantse liigutusega sest minnes edasi nii vähe olen varsti keset tühja maanteed ja pimedaks läheb juba üsna varsti. Võtan selle riski, rõõmuga.

15 kilomeetrit ja kümme minutit hiljem peab kinni jällegi värske Dodge´i dziip. Hiljem selgub, et esimene naisterahvas (minu suureks üllatuseks) selle turnee jooksul, kes mulle küüti pakub. Igatahes olen rõõmus sest selles autos on konditsioneer. Aga kaugele see auto mind viib? See küsimus vasardab peas kui avan ukse. „Where are you heading?” küsib naine. „Proserpine or that way would be really great,” vastan kiirelt. „Ok, hop on, put bags in the back seat because I´m going to Airlie beach.” Juhuu. Ja nii laekungi juba umbes 17.30 Arlie Beach´i nimelisse turistide linnakesse. Enne seda meeldiv vestlus väga toreda naisega kellega jutt väga hästi klappis. Kahjuks on teda tabanud just üsna kurb õnnetus kuna tema aastasel lapsel on diagoositud raske diabeet. Ta on silmnähtavalt mures aga tagasiteel Brisbane haiglast koju Airlie Beachi kanti saan aru, et ta saab olukorraga kindlasti ilusasti hakkama. Lihtsalt tegemist on esimese šokiga.

Tsekin ennast hostelisse sisse. Tänane öö läheb maksma 30$. Kuna Airlie tundub lahe linnake ja vaated siit on majesteetlikud jalutan linna peal ringi ja leian endale veel 2 ööks ööbimise üsna samas kandis asuvas hostelis 36$ eest. Seega jääb hääletamisseiklus nüüd mõneks ajaks katki. Kui leian siin tööd jään siia võib-olla isegi kauemaks! Tundub, et võimalusi töö leidmiseks on siin päris palju. Seega mul pole õrna aimugi kas ma olen nädala pärast juba Cairnsis või teen siin tööd… aga ega ma selle pärast liialt ei muretse ka!

Päeva jooksul kulunud raha: ca 45$ (sh hostel 30$+ 2 odavkooki +5$ väärt pähklisegu)
Läbitud vahemaa: ca 620 km (perfektne)
Päeva hinne: 9.99 (max 10.00)

* Viide geniaalsele teatritükile „Armastus kolme apelsini vastu”





Uus aasta uued sihid

31 12 2009

Hei,

Nüüd on kätte jõudnud hetk, kus ma võtan kätte ja hakkan edasi liikuma. Minu teekonda saab jälgida sellel kaardilt. Praegu asun veel Bundabergis aga homme või ülehomme varahommikul asun hääletama oma 1300 kilomeetri pikkust teekonda.

Selle reisi jooksul hakkab seiklusi juhtuma seda enam, et Austraalias on ametlikult hääletamine keelatud. Samas tean, et väga palju seljakotirändureid ei hooli sellest ja reisivad nii veel pikemaid vahemaid kui mul plaanis. Õnneks on raha piisavalt, et kui plaan A läbi ei peaks minema saan jätkata mõne rongiga ostes lihtsalt pileti. Rõõmustava uudisena peaksin varsti saama ka enda kaasaskantava interneti, et oleks lihtsam tööd leida ja teiega suhelda. Üldiselt on kätte jõudmas hetked, kus ma tahaksin seljakotiränduri tüüpilisest farmitöö ringist välja murda. Seda enam, et ma ei sea eesmärgiks teise aasta viisa farmitöö päevi täis teha.

Koht kuhu ma suundun on igatahes paljutõetav ja kurjakuulutav. Tegemist on juba troopilises kliimas asuva linnaga, kus praegu peaks olema vesine hooaeg mis tähendab igapäevaseid vihmasadusid. Lisaks saan seal teoks teha ka lubatud krokodilli paitamise. Seal on neid nii mage-kui soolavee isendeid. Võib-olla jätan pai vahele aga pildi katsun ikka teha. Isegi siis kui mul veel oma fotokat pole.





Anatoomia – backpacker

11 12 2009

Olen mitmes eelmises (ja tõenäoliselt ka tulevases) loos maininud sellist tegelast nagu bacpacker. Mis loom see on, mõtlete? Tegemist on seljakotiränduriga, kelle jaoks on oluline näha maailma samas liiga palju raha kulutamata. Käia ringi ja otsida odavaid võimalusi tegemaks seda mida teised teevad kalli raha eest. Üldiselt on see võimalik. Mugavad inimesed on valmis maksma palju raha, kel palju raha pole peavad olema leidlikud. See polegi kuigi raske. Tahan loota, et ka mina olen see leidlik! Kõhutunne ütleb seda.

Backpackereid on erinevaid ja neid liigub ringi igal pool üle maailma. Euroopas, Ameerikas, Aasias ja Sustraalias. Mina kirjeldan viimaseid sest neid olen viimase peaaegu kuu ajaga palju näinud. Ma võiks öelda, et nende seast võib välja tuua erinevaid backpackeri (päkk-päkkeri) tüüpe. Tooksin välja mõned keda siiani olen märganud. Nimekiri pole kindlasti lõplik aga ega ma seda täiendama ka ei hakka. Lähitulevikus kindlasti mitte.

Backpäcker Normalis

Tegemist on keskmise seljakotiränduriga. Ta teeb parajalt tööd aga otsib ka võimalusi edasi liikuda ja paremaid väljakutseid. Ta ei jää ühte kohta liiga kauaks passima kui just pole tegemist tõeliselt erilise-hea kohaga, kus töötegemine meenutab puhkust palmide all ja palka makstakse selle eest veel lisaks. Otsides parimaid võimalusi on ta teel kohanud palju inimesi, kellelt kuuldust on tähtsamad asjad alati meeles ja telefon täis kontakte, mis võivad järgmisest kitsikusest läbi aidata. Kuna need tüübid mõtlevad alati enne kui tegutsema asuvad on nad suutnud ennast varustada kõige vajalikuga, mille hulgas võib parimal juhul olla ka pikapist auto milles saab vajaduse korral magada ja sellega kõvasti raha säästa. Tegemist on igati normaalse tüübiga, kellega oleks mõnus koos reisida.

Backpäkker party-every-night

Need seljakotirändurid ei oma tavaliselt väga palju varandust. Kogu varandus kulub sama kiiresti või tegelikult kiireminigi kui see jõuti teenida. Neid ei morjanda fakt, et kuigi kuskil hostelis või karavanipargis ollakse juba viimased 4 kuud passitud puuduvad igasugused rahatagavarad ja need mis olemas kuluvad ka tänaõhtuse peo käigus. See omakorda tähendab, et kuidagi ei ole võimalik edasi reisida ja tuleb vähemalt nädalake tööd teha ja oodata järgmist palka. Tööle ilmuvad nad alati natuke väsinult ja jututeemasid nendega leida on keeruline. Tavalised packbäkkeri viisakusavaldused nagu kus sa pärit oled ja kaua juba Austraalias seigelnud oled ja kaua veel plaanis? Kui juhtub midagi, mis takistaks nende töötegemist on nad omadega üsnas s…s seisus sest tagavarad puuduvad naguniii ja uue raha teenimise võimalus on nüüd raskendatud. Samas nende tüüpidega võib päris lõbusalt veeta õhtu või kaks sest nalja saab garanteeritult palju aga kolmandat päeva ei peaks lihtsalt tervis enam vastu 🙂 Üldiselt igav hakkab ka.

Not-actually-backpacker

Need on nagu infiltreerujad. Sõjavägi õpetab ka selliseid välja, et saata nad vaenlase tagalasse luuret tegema. Nemad on valinud natuke kergema väljakutse ja väljaõppe omandanud internetis näiteks blogisid lugedes. Nad teavad, et mööda maailma rändamine võib olla tore ja lahe. Kõik teevad seda ja nemad tahavad ka lahedad olla, et kõiksuguste seiklustega uhkeldada. Tavaliselt nad ainult uhkeldavadki. Nii võib olla keegi nende tuttav sellise asja läbi teinud vms. Samas saabudes päris ellu avastavad nad, et seljakotiränduri elu on tegelikult liiga keeruline ja raske. Raha tuleb teenida raske tööga ja aega pidutsemiseks polegi nii palju. Et mitte ennast segada lasta loobuvad nad tavaliselt tööst ja tellivad vanematelt uusi ja uusi rahalaevu või siis lihtsalt ühe, et tagasi koju lennata. Vahel aga vanemad üldse ei pahandagi ja nii saab päris pikalt tööd tegemata hakkama. Samal ajal lõbusalt aega viita. Selle grupi liikmed kattuvad mingis osas kindlasti ka party-every-night tüüpi backpackeritega.

Vaiksed omaette olijad

Nende kohta ma ei oskagi mitte midagi kirjutada sest nagu nimigi ütleb hoiavad nad omaette ja nende kohta ei saa kunagi midagi teada. Võib-olla hoiavad ennast ainult minu eest kõrvale aga võib-olla ka mitte. Igatahes kui oleks aega neid tundma õppida võiks sealt avastada lahedaid inimesi kelle plaanid on kõvasti suuremad kui keskmisel vandersellil aga kahjuks on backpäkkeri aeg limiteeritud ja ühe koha peal veedetud aeg on keskmiselt 2-4 nädalat. Vahel vähem, vahel rohkem. Nägusid on hostlites ja teel palju ja kõigiga ei saagi tuttavaks, palju head tuttavad jäävad selja taha ja tekkivad uued. Vanad kaovad ja tekivad uued näod. Selline on backpäkkeri elu.

Backpäkker normist kõvasti vasakule, paremale (töörügajad ja bossid)

Mõned inimesed peavad lihtsalt närvidele käima. Tehke või tina aga alati on sellised olemas. Backpäkkerite hulgas on sellised inimesed need kes üritavad olla üle kõigi. Paremad või kiiremad või kõvema häälega. Neid võib kiirelt lahterdada bossideks ja hulludeks töörügajateks. Bossid. Kellele ei käiks närvidele kui sama tööd tegema palgatud inimeste hulgast, kes saavad täpselt sama palka, hakkavad mõned õpetama täiesti võhivõõrast inimest kuidas peaks mingit tööd kiiremini/paremini/korralikumalt tegema. Aga mis see sinu asi on? Katsu omadegi asajadega hakkama saada 🙂 Viimane selline oli üks korpulentne saksa leedi, kes teadis täpselt kuidas asjad käivad. Tahtsin tal juba küsida “Do I look like I would care? Just even a tiny bit?”
Töörügajad. sama jutt – töö sama, palk sama aga tema, krt, teeb tööd vähemalt kaks korda kiiremini kui ülejäänud 98% inimestest.:) Polekski paha, las rügab, saabki varem koju ja palju tööd tehtud. Aga siis hakkab boss vaatama, et nonii üks suudab teha nii palju, 98% ei suuda. Järelikult ei ole see kahe protsendi “poiss” ebanormaalselt kiirem ja ebanormaalne vaid viga on hoopis neis 98%-s inimestes, kes sellist kiirust arendada ei suuda. Need paneme ka kiiremini tööle ja hakkame statistikat koostama. Õhtuks oleme kõik surnud või ikkagi mitte piisavalt kiirelt liigutades töötud. No mille kuradi pärast sa rügad kui võiksid ka oma võimete juures lausa puhtata ja ikkagi sama raha teenida? Tropp!

Üldiselt on rändurite hulgas palju selliseid kellega ei tahakski tegemist teha. Nad ei otsigi uusi ja paremaid võimalusi paremini teenimiseks või rohkem nägemiseks.Nad on veendunud, et elu seal hostelis, kus nad parasjagu elavad ongi parim ja sellest parema otsimine oleks keeruline. Tihti ongi see nende jaoks võimatu sest ükskord ennast hostelisse sisse seadnud ja kõik vajalikud maksud maksnud, ei olegi neil juba rahaliselt võimalik uuesti edasi liikuda või teisele hostelile maksta kui pole piisavalt palka saanud. Mina tahaksin olla kavalam.

Nii vahetasingi esmaspäeva õhtul tööhostelit ja olen oma otsusega väga rahul. Juba neljandat päeva töötan uues hostelis nimega Footprints, kus tegelen siiamaani peamiselt väikeste Zuchinide(?) istutamisega. Pean suure meeleheaga teatama, et see töö on lihtne isegi kõige kõrvetavama päiksega ja võrreldamatu puhkus võrreldes minu eelmise töö – kõrvitsate korjamisega 🙂 Kui Kõik liigub edasi nii nagu viimased 4 päeva tundub ka tööd olevat piisavalt ja teenimise ning salvestamise võimalused päris head, et mõne aja pärast muretult edasi liikuda. Pikemate puhkusekohtadena on mõtetesse kerkinud mõnenädalased reisid Bali saarele Indoneesias ja Taisse. seal saab sama raha eest lihtsalt kauem puhata. Vietnamisse tahaks ka jõuda aga aeg on armutu – hetkel olen arvestanud siiski kuue kuuga.

Kojujõudmise võib hea õnne korral edasi lükata Sydney lähedale (New South Walesi ja Victoria osariigi piiril) mõnda suusakeskusesse tööle saamine. Kuna sinna otsitakse töölisi kogu talve- ja lumehooajaks ( mai-juuli) siis saaksin koju alles juuli lõpus või augusti alguses. Aga see on ainult plaan ja sinna tööle saamine on suuresti õnne küsimus sest tormi joostakse sinna hoolega. Et maiks tööd saada tuleb juba jaanuaris kandideerima asuda. Aga olen ennegi lotoga võitnud! Masterplan on ikkagi juuniks tagasi jõuda!





Sõbrad teiega on hea!

6 12 2009

…aga elu samme seab, hakkan minema nüüd oma kitsast rada! Aga mäletate kuidas jõime …?

Täna esimest korda, oi kui julm see võib välja öeldes tunduda aga ikkagi, proovisin meie hosteli basseini ära. Sinise sillerdava vee. (mõnda aega küll vist puhastamata juba) Täitsa mõnus suplus oli. Pikutasin seal vee peal mõne aja ja mõtlesin, et oleks aeg kirjutada midagi ka blogisse. Viimasest postitusest on juba mõned hetked möödas.Lebasin seal ja mõtlesin millest ma kirjutan. Aeg igasugusteks kokkuvõteteks on veel toores. Olen tagurpidimaa elu liiga vähe näinud.

Korraga kargas pähe, et paljudele jäi tegelikult vastamata küsimus miks ma siia üldse tulin.. Miks mul oli vaja lahkuda mugavast ja superilusast kontorist vanalinnas, et sorteerida puid ja kõrvetava päikse all kõrvitsaid korjata (tänane, järjekorras kolmas töökoht) Miks mul oli vaja välja vahetada ideaalilähedane kodu ja asuda siia prussakatest puretud tööhostelisse. Jätta kõik sõbrad, et rännata ringi suvaliste kujudega.(Tõe huvides olgu öeldud, et vähemalt kahele sõbrale sai pakutud varianti minuga ühineda. Kahjuks ei saanud head mõtted teoks.)

Enamus inimesi otsib omale mugavust ja rutiini. Seda nimetatakse mugavustsooniks milles ihaldame sillerdada. Me otsime stabiilsust ja tasakaalu. Mina ka. Aga mitte kogu aeg.

Kuna kõik ei tundunud mulle ikkagi ideaalne, siis oli see üks põhjus. Tahtsin mõneks ajast mugavustsoonist välja rabeleda, et mulle hiljem kuskil kontoris mugavas nahktoolis ikka meenuks olla tänulik hea ja mitteväsitava paberimäärimise ning mõtlemise töö eest. Kodus laupäeva hommikul piimaga meesaia süües tunda ennast koduselt ja hästi. Sõbraga ilusa ilmaga siledal asfaldiniidil tsiklist viimast välja keerates mõelda, et …mitte midagi mõelda, lihtsalt tulistada.

Ma olen nn. „musta“ (kuid tasuvat) tööd teinud päris palju. Soomes, Šotimaal, Eestis. Pärast Austraalia sessiooni on kindlasti päris hea jälle kontoris maanduda. Kõik hakkas liiga loomuliku ja igavana tunduma, aga rutiinist lahtiütlemine polnud ainuke põhjus. Häid asju märkab elus ikka distantsilt ja olen juba nii mõndagi märganud… vahel mõtlen, et kui ma nüüd oleks Eestis. Aga ei ole ja enne juunit tõenäoliselt ei tule ka.

Iga inimese silmaring on täpselt nii lai kui palju ta on maailma näinud. Inimese soovid piirduvad elukogemusega. Ei taha, et minu soovid oleksid väiksed või madalalennulised. Tahtsin värkset hingamist ja uusi kogemusi, mida on võimalik hankida ainult nüüd kui mind ei ole Eesti külge veel liiga tugevasti kinni vasardatud. Kuigi ka nüüd tuli teha väga keerulisi valikuid oli see siiski lihtsam kui tõenäoliselt paari aasta pärast oleks. Selle reisi jooksul näen tõenäoliselt rohkem maailma kui kogu oma eelneva elu jooksul. Võib-olla ka mitte. Aga katsetama peab.

Lisaks kõigele muule tuleb tasa teha ka see, millega minu Koeru Keskkooli inglise keele õpetaja proua Aedla hakkama ei saanud. Nüüd käin päevas läbi kümnete erinevate inimestega ja inglise keeles oskan juba praegu hoopis paremini näiteks …eee…. vanduda. Küll muu sõnavara ka riburada pidi järgi jõuab. Mida ma siinse keelekümbluse puhul kardan on, et mulle jääb külge miski Austraalia kolkaaksent, mis mu inglaste seltskonnas eriti naljakaks muudab. Samas on mul tekkinud mitu briti tuttavat. Suurimad kogukonnad bäkk-päkkerite hulgas ongi iirlased, sakslased ja britid. (väidetavalt on siin ka palju hiinlasi ja teisi asiaate aga mina pole nendega väga kokku puutunud) Teised on väga-väga selgelt palju väiksemad seltkonnad. Seega keelekümblusega saab siin aktiivselt tegeleda.

Et keelekümblust saaks teha ka inglismaal? Aga teate mis ilmad seal on? Ilm ka väike aga oluline faktor miks valituks osutus just Austraalia. Samas tagantjärele arvutades oleks pidanud rohkem vaeva nägema ka Uus-Meremaa viisa taotlemisega. Seal oleks võib-olla isegi lihtsam hakkama saada olnud. Aga sinna antakse aastas ainult 100 tööviisat terve Eestimaa kohta. Vahel muudavad siin ilusa ilmaga (iga päev) möödasõitvad tsiklid natukene tigedaks ja kibestunuks. Üsna kogu aeg on ilm liiga kuum, juba pigem häiriv aga küll ma ükskord ka päiksekreemi pidava määrimisega ja kõrbemisohuga ära harjun. Praegu istun üsna tihti keskpäeval toas sest õues on nii kuum ja UV kiirgus möllab. Siiski meeldib mulle pigem liiga kuum ilm, kui seitse kuud sitta suusailma. Ja oi kui nüüd korralik suusailmadega talv peaks tulema.

Kõige viimane lihtne ja väike argument on kinnisidee. Nimelt kui ma peaks tulevikus päris oma kodu soetama, siis võiks seal üks sein täis olla maailmakaarti. Selle kaardi peal omakorda märgitud riigid, mida olen külastanud. Näiteks väikse ristikesega või fotoga lahedast paigast või minust. Idee vajab veel täpsustamist. Vot ja kui nüüd selline sein peaks tekkima, siis hetkel oleks see väga-väga Euroopa keskne. Seega otsustasin, et laiendan seda Austraalia ja Aasia sihtkohtadega.

Kas olen otsusega rahul? Ma olen olnud Austraalias vähem kui kuu aega. Täpsemalt 17 päeva. Kuigi see aeg pole olnud ainult meelakkumine ja roosamanna, piimajõed ja pudrumäed olen ma siiski hoolimata kõigest hetkel rahul. Mulle ei meeldi koht, kus praegu peatun aga tean, et kui olukord on sitt on see ainult meie tuleviku väetiseks. (parafraseerides presidente) Edasi saab ainult paremaks minna ja tulevik paistab juba praegu heledamates toonides kui veel nädal tagasi. Seega olen rahul ja jätkan reisi panustades kui vähegi põhjust (nagu ermo võrdles pokkeri terminitega) all-in. Kaotada pole siin enam midagi võita aga oi-oi kui palju.

Lisaks hakkab juba formeeruma täpsem plaan kuidas ja mismoodi edasi liikuda. Milliseid paiku ma külastan ja millega reisi lõpuks hakkama olen saanud. Pean ütlema, et nii mõnigi kuskil varasemas postituses mainitud tegevus võib jääda tegamata aga see ei tähenda, et reis lahjemaks jääks. Usun, et nüüd vaatan asju juba realistlikumalt ja oskan paremini planeerida ka tulevikku.

Lisaks tahaksin tänada paljusid inimesi, kes mu reisile kaasa elavad ja blogi peaaegu, et umbe on lugenud aga praegu tooksin välja kaks inimest.

Esiteks oma isiklikku pankurist väikevenda, kes plekib kinni kõik vanema venna kodumaised väljaminekud  pakkudes intressivaba laenu. Pole paha!
Teiseks juba mõned ajad tagasi Austraaliast tagasi jõudnud rändurit Laglet, kes mulle ikka head ja veel paremat nõu annab. Tema abiga olen ma vist leidmas ka tööd järgmises linnakeses Cairnsi lähedal. Aga see selgub juba lähitulevikus.
Ahjaa üks tujutõstev kirjasõber on ka. Olgu temagi meeles peetud 😉 Aga kõigi kirjad on oodatud. Katsun kõigile kiirelt vastata aga tööga üritatakse siin hing seest võtta!