Teelahkmel

27 03 2010

Täna töö juured mõtted lausa tormasid läbi pea. Suusakeskusest tulnud telefonikõnest kutsega vestlusele tulla pani alusele tuhandele plaanile. Järgnev lugu on üleni minulik. Peas tormab ringi tuhat mõtet sealjuures pole ühegi nende täitumine üldse kindel. Ideid on tõsiseid ja vähemtõsiseid aga vähemalt on nad olemas.

Tagasileitud  seiklemise lust on andnud mulle palju ideid kuidas edasi liikuda. Kuna pole ühtegi kindlat alguse ega lõpupunkti siis annab see erinevatele mõtetele ainult hoogu juurde.

Esialgne plaan oli tegelikult väga lihtne. Korjan pärlifirmast nii palju raha kokku kui võimalik ja lendan Bali saarele Indoneesias sealt natuke ülespoole teistele Indoneesia saartele ning siis Tai ja… ja nii edasi kuni ükskord koju jõuan. Telefonikõne suusakeskusest lõi kõik jälle sassi. Alles nädal aega tagasi olin umbes 99% kindel, et olen tsiklihooaja alguseks kindlalt Eestis tagasi aga näed…

Read the rest of this entry »





Krokodillile pai tegemas

25 03 2010

Tegelt mitte. Asjaolud on selle lühikese Austraalia ajaga nii palju muutnud, et ei tahagi enam krokodille paitada vaid hoopis tervelt koju tagasi jõuda. Selle kojujõudmise asjaga on veel vist aega. Asjaolud läksid igatahes eile seoses ühe telefonikõnega hoopis põnevamaks. Suusakeskused.

Ühesõnaga juhtus nii, et ühel kolmapäevasel hommikul (tegelikult lõunal) tulid kursaõde Viky ja Andres minu käes laenul olnud fotokat tagasi haarama kui ma ennast nende plaanist kuuldes ilusasti autosse istutasin 🙂

Darwini kandis on suureks hitiks turistidele näidata „Hüppavate krokodillide” etendusi. Lihtsamalt öeldes näeb asi välja nii, et paadi peale laaditakse piisaval hulgal liha, mida siis toki otsast jao korras täpselt nii palju välja jagatakse, et kõik saaksid pildid tehtud ja õnnelikud oleksid. Krokodilli härrad ja prouad peavad oma suutäie auga välja teenima.Tegelikult olla selline tegevus (metsikute loomade toitmine) Austraalias keelatud. Aga keda see huvitab kui tunniajase tuuri eest saab inimeselt küsida 300 krooni ja korraga ronib paati 20-30 inimest? Päris hea investeering. Nagu ikka elavad austraallased looduse resursside ekspluateerimisest.

Read the rest of this entry »





Päiksetõusust eikusagimaal I

11 03 2010

Kui te imestasite, et mis minuga juhtunud on siis kõik on hästi. Käisin lihtsalt kaks nädalat merel tööd tegemas. See oli koht kuhu inimene väga tihti ei satu ja mobiilimasti pole sinna kunagi isegi mõeldud püsti panna… seega täielikus isolatsioonis. Allpool võite lugeda, mis ma laeva peal kirjutasin ja mõtlesin. See (töö)reis on minu Austraalia reisi säravaim pärl! Merehaigeks ei jäänud kordagi. Kuigi maa peal loksub kuidagi kahtlselt…

Neljandaks päevaks on meesnaine Shay, kes on mu otsene ülemus muutunud järjest kurjemaks. Tema vastutab kõige eest mis paadis pärlikarpide puhastamise ajal toimub. Aga see on lõviosa kogu ajast. 6.30- 17.00 olen täielikult tema käsutuses. Tegevusi mis siin kogu aeg meeles peavad püsima on lihtsalt nii palju. Erinevad sõlmed asjade sidumiseks; kangid, hoovad ja muud nupud; rutiinsed liigutused jne. Isegi tööpaadi (kasutatakse ka lühendit AB) pesemisel on kindel rutiin mida ei tohi mitte segi ajada (minu jumaluse arvates). Tundub, et kogu aeg käib miski rippimine ja rappimine ja eriti meeldib iga nurga peal Shay´le mind rappida kui miski peaks võtma hetke aega, et meenutada mida nüüd siis… See naine ei ole mitte pehme ütlemisega. Ühesõnaga on kuradi raske. Lisaks on ta nii imeliku aksendiga, et ma ei saa muhvigi aru.

Read the rest of this entry »





Jalgealune lõi kõikuma

17 02 2010

Nüüd on lugu siis sedapsi, et käin juba neljandat päeva Darwinis (Paspaley Pearling Company pty ltd) pärlifirma jaoks tööl. Kuna mu mangokärnalisi käsi merele saata ei usaldata pean oma päevad mööda saatma sadamas tööd tehes. Töö ei ole lihtne. Esiteks juba sellepärast, et väljas on 33-35 niisket soojakraadi. Teiseks sellepärast, et töö on üsna must ja räpane.

Sooja ilma kohta veel nii palju, et kujutage ette, et lähete välja jalutate kümme minutit ja pärast seda võiks särgist liitri vett välja väänata. Seda nii hilisemal hommikutunnil kui varasemal õhtuootel. Lõuna ajal võib pärast sellist „pingutust” niimoodi higist tilkuda, et kulmudelt tilgub higi. Du not rekomend.

Pärast sellist jalutuskäiku istusin eile hommikul konditsioneeriga kontorisse maha, et väheke jahtuda enne kui õige aeg tööle asuda oleks. Lugesin ehitussoojakust kontoriks kohendatud  köögilaua taga lehte kui järsku hakkas kõik värisema. Tõstsin silmad lehelt ja vaatasin kohalikku. Silmis küsimus, et mis toimub? Mõistsime üksteist ka sõnadeta. Mulle vaatasid vastu sama üllatunud nägu. Ta tõusis korra püsti jalutas ringi ja teatas natuke hiljem, et tegemist oli MAAVÄRINAGA.

Read the rest of this entry »





Uus aasta uued sihid

31 12 2009

Hei,

Nüüd on kätte jõudnud hetk, kus ma võtan kätte ja hakkan edasi liikuma. Minu teekonda saab jälgida sellel kaardilt. Praegu asun veel Bundabergis aga homme või ülehomme varahommikul asun hääletama oma 1300 kilomeetri pikkust teekonda.

Selle reisi jooksul hakkab seiklusi juhtuma seda enam, et Austraalias on ametlikult hääletamine keelatud. Samas tean, et väga palju seljakotirändureid ei hooli sellest ja reisivad nii veel pikemaid vahemaid kui mul plaanis. Õnneks on raha piisavalt, et kui plaan A läbi ei peaks minema saan jätkata mõne rongiga ostes lihtsalt pileti. Rõõmustava uudisena peaksin varsti saama ka enda kaasaskantava interneti, et oleks lihtsam tööd leida ja teiega suhelda. Üldiselt on kätte jõudmas hetked, kus ma tahaksin seljakotiränduri tüüpilisest farmitöö ringist välja murda. Seda enam, et ma ei sea eesmärgiks teise aasta viisa farmitöö päevi täis teha.

Koht kuhu ma suundun on igatahes paljutõetav ja kurjakuulutav. Tegemist on juba troopilises kliimas asuva linnaga, kus praegu peaks olema vesine hooaeg mis tähendab igapäevaseid vihmasadusid. Lisaks saan seal teoks teha ka lubatud krokodilli paitamise. Seal on neid nii mage-kui soolavee isendeid. Võib-olla jätan pai vahele aga pildi katsun ikka teha. Isegi siis kui mul veel oma fotokat pole.





Tomato business – vagabundist vangiks

3 12 2009

Pole midagi lihtsamat kui teha endale Austraalia viisa, korjad natuke puu-või juurvilju ja võid kogu Austraalia läbi sõita. Nii on see reklaamis.

Enda tõestamine ja piisava hulga reisiraha teenimiseks pead olema palju kavalam. Umbes täpselt nii kaval, et ostad endale auto. Otsid töö isesseisvalt ja väldid tööhosteli abi. Veel vähem tohiks mõelda seal pikaajaliselt elamise peale sest hostelis lükatakse sind väga kavalalt kahvlisse millest välja tulla on on keeruline.

Kutsun teid siis koos minuga arvutama. Keskmine Austraalia backpacker teenib tunnis tunnis (olenevalt muidugi kohast, mina räägin hetkel oma nahal kogetud Bundabergi oludest) umbes 17,5 dollarit. Nädalas on tööd tavaliselt justkui 30-45 tundi. Nädalas teenitakse seega 525 -790 dollarit. Eesti rahas oleks see kümme korda suurem summa. Vinge eks? Aga nüüd hakkame maha ka arvutama 🙂

Selle summa peal võtab riik maksud – alles jääb umbes 450-600 dollarit. Siis omakorda hostel nädala ööbimise raha 179 $, alles jääb 271-421 See summa on juba palju väiksem eks? Nüüd koorib hostel sellelt veel 6 dollarit iga päeva eest töölesõidutamise raha. Alles jääb 241-391 dollarit. Ahjaa, et tööl püsida peaks koha peal olema justkui kuu aega sest job manager võtab kohe algul 50 dollarit deposiiti ja kui varem lahkud siis jääd sellest summast ilma 🙂 Nyyd kööginõude saamiseks pead ka 20$ deposiiti maksma. Seega jääb sul nädalaga alles umbes nii palju raha, et saad vaevu bussiga järgmisse linna sõita. Umbes 100$ järgmise linna bussipileti hinnaks on siin väga keskmine hind. Ahjaa, kõht läheb ju ka vahepeal tühjaks eks? 🙂

Nüüd kui sul on alles jäänud sinu närused 200-300 dollarit, siis on hosteli taga avatud veel baar 🙂 see pole küll kallis aga seal istumiseks kulub kokku nädalas ikka päris palju raha. Mina olen baari välistanud sest mul pole absoluutselt tahtmist siia urkasse igaveseks jääda. Kavatsen siit lahkuda järgmise või äärmisel juhul ülejärgmise nädala jooksul. Aga tean inimesi, kes on siin elanud rohkem kui 11 nädalat ja nad pole midagi suutnud säästa. Seega on hostelid just selline koht kus küsitakse põhjendamatult palju raha.

Arvutame korra veel, seekord hosteli tasuvust. 20 ruuduse vb ka 25 ruutu toa peale jagatakse välja 7 voodit, neist igaüks maksab toa eest 179 dollarit. Kokku makstakse ühe toa eest 1253 dollarit nädalas ja 5012 $ kuus. See on metsik. Isegi lukshotellid ei teeni nii suurt kasumit ühe toa pealt. Elamistingimused ja toa hügieen sealjuures on alla igasugust arvestust. Röögatu ebaõigulus. Bussitäie inimeste tööle sõidutamine (30se bussiga) tähendab hostelile päevas 180$ tulu. Viiepäevase töönädala jooksul aga 900$. Sõidu pikkus
on maksimum 15 -30 minutit ja nädalaga teenitakse 9000 eeku lihtsalt väikeste otsade eest. Busse on mitu. Välimuse järgi ütleks et maksavad vähem kui 3000$ Kuigi bussid on erinevas suuruses pole tõenäoliselt tasuvus kehvem.

Et asi kindlam oleks on hostelil ka tingimused. See tähendab peamiselt seda, et sind võidakse ilma ettemaktud raha tagasi maksmata suvalisel hetkel tänavale visata. Näiteks tööle mitteilmumine tähendab kohest väljaviskamist (seega on kohustus tööl käia mitte, et kui soov siis käid. Üldiselt ei arvstatagi olukorraga,
et sa hostelisse lihtsalt elama tuled). Võõra alkoholi (mitte hosteli baarist ostetud) leidmine tähendab kohest välja viskamist. Öörahu rikkumine tähendab kohest välja visakmist. Ühesõnaga vajadusel leitakse ka põhjus sinu väljaviskamiseks. Põhimõtteliselt ei vastuta hostel sealjuure mittemillegi eest.

Muigele ajab iroonia asja juures on see, et hostel kus mina hetkel peatun kannab nime Cellblock – eesti keeles vangla või vangikong. Nimi tuleneb vist sellest, et kunagi asus siin politsei jaoskond ja arestimaja. Vangla, vabatahtlik, aga vangla on hostel siiani…

Seega tuleb olla kavalam. Kohe algul tuleks alustada rehepaplusega ja mõelda välja võimalikult palju viise kuidas Hostelile tünga teha 🙂 Mina olen näiteks erinevatel põhjustel viilinud Job manageri deposiidi maksmisest. Ma ei ole siin eal kuu aega, seega oleks ma selle raha maksmisel kohe sellest ilma. Tööl
püsimiseks seletasin neile,et jään siia vähemalt jaanuarini. Tegelt pakin pakid miskil ajal kokku ja kavatsen ennast välja regada ja tahaks ka transpordi kulud maksmata jätta. Üldiselt tundub vältimatu samm lähitulevikus endale transport leida. Kas auto või tsikkel. Autoga saaks ka üle riigi rännata aga tsikkel oleks lihtsalt jumalik. Rohkem tuleb liikuda sisemaale kuhu keegi vabatahtlikult ei läheks, et teenida suuremaid summasid ja maksta vähem ära elamiseks.

Üks idee on minna viinamarja-istandusse tööle. Need asuvad sisemaal. Sain tuttavaks tüüpidega kes liikusid st. Georgi suuna ja andisd ühe numbri. Helistan ja uurin tingimusi. Teine võimalus on Bowen kus peaks praegu saama mangosid korjata. Tomato business kui vangistamine ei ole kindlasti see milleks ma siia tulin

PS. Paar päeva tagasi nägin esimest metsikut ja suurt kängut. (järgmisel päeval juba mitmeid) Meie tööruumide taga mandariinipuude vahel kalpsas neid seal mitu aga siis kui mina vaatama läksin oli ainult üks alles jäänud. Väga kaugel oli ka ikkagi. Nad ei karda üldse aga mina liiga lähedale minna ei tahtnud. Mina tea mis mõtted tal peas on ja vb on ka bäckpäkkeritest kõrini juba 🙂

PPS! Cellblock arvas mind täna jälle töölistist välja seega passin jälle täiesti niisama ja ei teeni midagi! Ootan põnevusega homset!





Olen nagu sangar seiklusfilmis…

2 12 2009

…pigem Robinson Crusoe kui James Bond!

Nüüd siis eilse ülilühikese blogipostituse juurde 🙂 Tööhostelil on süsteem, et seinale pannakse igal õhtul nimekiri sellega kuhu keegi tööle läheb. Töötegijate nimede all on teine list -standby list. Need kes ootavad tööd ja kellele pole kohta leitud. Olles siinmaal nädala nõmedas aiandis iivil leidiga puid ja maid jaganud, peamiselt puid, sest neid oli alati liiga vähe (statistika) sorteeritud tabas pühapäeval meid tõsine šokk – olime sattunud standby listi – pole tööd. See oli õudusunenägu sest esmaspäeval tuli maksta uue nädala elamisraha ja rahavarud olid lõpukorral – on siiani.

Seega esmaspäeval käisin läbi ja helistasin nii palju kohti kui võimalik ja tulemused olid vähelubavad – ühes kohas oleks üliraske tomatikorjamise töö saanud aga… sain meie hosteli töölistist õhtul näha, et olen miskis pakkimiskojas tööle arvatud. Tuli välja, et pakin kirsstomateid. Mulle see töö meeldib.
Väga meeldib. Samas järgmise palgapäevani on veel aega ja eile käisin viimase raha välja uue nädala üüriks ja raha ongi täiesti otsas. Sest, ma rsk, kaotasin töö juures taskust kuidagi 50$. Kuidas saab nii olla? Kui keegi hakkab närvidele käima saab tast lihtsalt mitte välja teha või minema minna aga mida teha siis kui sa hakkad juba iseendale närvidele käima? Ühesõnaga olin enda peale väga kuri. Maksmata on veel transpordirahad ja töödeposiit.Viimast ei kavatsegi maksta kui vähegi õnnesub.

Minu töö on lühidalt selline: seisan konveieri kõrval, kus jooksevad mööda väiksed (250g) kirsstomatite karbid. Minu ülesanne on need karpidesse tõsta. Aga kujutate ette et sellist tööst võib täitsa higistama hakata. Eriti kui tuleb liinilt umbes 50-60 karpi minutis. 30-40 karpi on juba mõnus aeglane kulgemine. Ei usu, proovige siis järgi!

Eeldusel muidugi, et teil on kodus umbes 8 tonni kirsstomateid, mille päevaga pakkidesse tahate ajada. Ahjaa siis see konveier ja mustmiljon karpi ja mitusada euroaluse täit (siin maal on see siis Austraalia alus?) kasti. Vahepeal tuleb miskeid kleepse ka kleepida. Töö on lahe ja lihtne. Väga tähtis ka, et puhas,erinevalt aiandist, kus sind alatihti sprinkleritest läbimärjaks pritsiti, põlvini poris sumasid jne. Tomato business – eriti pakkimise osa- on nagu paradiisi sattumine võrreldes eelneva tööga aiandis. Kui kõik hästi läheb siis selle nädala tööga väljun ka pankrotilähedasest seisust ja võin isegi järgmise ja odavama linna peale mõtlema hakata. Seal kus elamiskulud oleks madalamad ja palk ka võib-olla tsipa suurem.

Järgmiste eesmärkidena keerleb peas Surfers paradise, sest Karin lahkus sinna ja praegu seiklen üksi. Cairns ja Tully, kus saab aasta läbi banaane korjata või hoopis läänekallas ja PERTH Viimane eeldab aga suuremat raha ja lennukipiletit. Samas pidi läänekaldal vähem backpäkkereid olema ja töö saamine on lihtsam. Eriti Farmitöö. Katsub teadjamatega tsipa nõu pidada enne kui otsustan 🙂 Esmaspäev oli väga ärev ja stressirohke päev. Kuigi ma olin vahepeal täiestimeeleheitel siis teistel hetkeldel see isegi meeldis mulle. Esmaspäev oli põnevalt närvesööv ja kaalul oli pmst kogu mu eluke! Ma tunnen, et elan mitte ei võta ainult ruumi. Olgu ausalt tunnistatud, et elu Eestis tundub siit kaugelt vaadates päris ilus. Arvestades, et teie saate loodetavasti valged jõulud ja verivorsti – mina parimal juhul võhivõõrastega tsipa viinerit süüa või randa ujuma asuda.

PS! Kuna meie teed Kariniga on hetkel lahku läinud ja tema otsib tööd siis andisn temale ka meie interetipulga. Seega pole mul enam internetti ja blogipostitused saavad olema edaspidi harvemad ja lühemad. Karm reaalsus. Aga aitäh elava huvi eest kõigile lugejatele.