Hurtsikud pilvelõhkujate taustal

17 06 2010

Või vastupidi. Selline on Indoneesia pealinn Jakarta. Saabusin Jakartasse keskpäevaks. Natuke aega võttis, et leida võimalus kesklinna jõudmiseks kuid üsna varsti olin kohal. Mis edasi.
Juba pikemat aega olen endale lubanud, et reisima minnes teen korralikumat eeltööd. Bali puhul ma suutsingi asjad endale varakult selgeks teha aga Jakarta oli nagu tavaliselt pea ees öösse sööstmine. Esimene jalutuskäik hirmutas mu päris ära. Hiiglaslik linn täis suuri betoonmaju ja tilluke mina nende kõrval. Mul pole isegi linna kaarti ja ma ei oska siin kuskile minna ega midagi teha. Üsna õõvastav ja hirmutav tunne. Pean siin vastu pidama tervelt kolm päeva. Jalutasin sihitult linnas ringi ja mõtlesin mis edasi saab. Vähemalt olin ma leidnud kino ja suure poe (kujutate ette 7 korrust ja kõik täis riideid 🙂 ) Kui muud välja ei mõtle saan vähemalt kinno minna.
Väsinult lonkisin tagasi koju ja tegin pika lõunauinaku. Õhtul uuesti silmi avades ei teadnud enam mida teha sest esimene kogemus oli… ehmatav. Siiski õhtul natuke teisele poole jalutades oli pilt rahustavam. Kohvikud, baarid, söögikohad ja suur hulk inimesi andis mõista, et ma pole päris eksinud. Olin rahulik aga mitte väga õnnelik, et ikkagi Jakartasse olin tulnud. Kõhutunne ütles juba varem, et tegemist on tavalise suurlinnaga kus mul hakkab igav.
Teine päev oli alanud. Kõht täis ja otsustasin linnaga lähemat tutvust teha. Abiks oli V. Antud Lonely Planet PDF mis soovitas seiklema minna Hollandlaste ehitatud Jakarta vanalinna Bataviasse. Tahtsin rongi peale minna. Tee peal kohtusin ühe tüübiga kes mind oli nõus lahkelt rongijaama juhatama. Küsisin küll ainult tänava nime. Krt jälle, mõtlesin, mingi tüüp üritab raha teenida. Sellest algas terve päeva kestev lõbus vägikaikavedu.
Kui keegi sulle Indoneesias tänavalt ligi astub ja tahab lihtsalt teed näidata peaksid kõik alarmid tööle hakkama ja tuleks viisakalt sellest keelduda. Mul hakkasid alarmid tööle aga ma ei saatnud teda ära. Kuna tüüp oli kinnitanud, et ta minultt raha ei taha ja talle lihtsalt meeldib ringi hängida ja keelt harjutada siis teadsin, et täpselt tema sõnade järgi käitungi. Tulgu mis tuleb raha ta minu käest ei saa. Kuigi ta seda hiljem raudselt nõudma hakkab.
Esiteks jalutasime Batavia väljakule ja käisime „Batavia kohvikus” mille interjöör oli täpselt selline nagu 50-60ndatel. Mitte midagi ei olnud muutunud. Seintel olid pildid kuulsustest kes seda kohta olid külastanud. Biitlid, Kenndey jne. Kõikjal olid fotod. Baarilett oli üle löödud veisenahkadega ja … täitsa ajaränduri tunne tuli peale. Lisaks leidsin seinalt põnevaid BMW mootorrataste reklaame, millest üks kuulutas, et tegemist on maailma kiireima mootorrattaga.
Edasi liikusime sadamasse, mille kaudu Hollandlased olid kunagi tohutuid varandusi kogunud ja ürte ühele ja teisele poole müünud. Ka peale teist maailmasõda ei tahtnud Holland oma kolooniat käest ära anda kuid ajad olid muutunud. Võeti väevõimuga neilt koloonia ära.
Kogu selle teekonna juhtis mind loomulikult sõber, kes oli jõudnud veelkord kinnitada, et ta minu käest ikkagi kindlasti raha ei taha.
Vanalinnast liikusime edasi Jakarta kalaturule, mis oli vaatamisväärsus. Sõber tegi ettepaneku osta kala ja ümber nurga söögikohas lasta need ära küpsetada. Olin plaaniga päri. Kalad olid ilusad ja maitsvad. Söögikohas toodi lauale küpsetatud kalad ja ootamatult ka õlled. Enne kui reageeridag jõudsin olin sõber need juba lahti korkinud. Hiljm arvet nähes teadsin, et seis on 1:0 sõbra kasuks. Arve maksin loomulikult mina. Oli mind osavalt orki tõmmanud.
Pidin olukorra kuidagi viigistama. Otsustasin, et selle eest saab ta mind veel palju ja erinevatesse kohtadesse juhatama. Vägikaikavedu oli täies tuurides.
Kalaturult tagasi linna poole liikudes pakkusin ma välja, et võiks uuesti Batavia väljakule minna sest ma tahaks rohkem ümbruskaudseid hooneid uurida jne. Oligi justkui nõud. Võtsime kaks transpordivahendit ja liikuime kuskile poole. Minul oli suunataju juba rongijaamast alates kadunud. Järsku hüüab tüüp, et nüüd oleme vist kohal. Et krt näed siin on nii palav aga nüüd saame konditsioneeri alla. Mismõttes? Ma ei saanud kuni selle hetkeni midagi aru kuni ta mingi kõrtsi nuksele viitas. „Oot-oot-oot… kle me pidime ju platsi peale uudistama minema mitte baari jooma?” sesi oli sealmaal, et teine värav minu kahjuks oli väga lähedal aga siis ta leebus ja ütles et ei saanud minust aru. Teadagi. Jalutasimegi nüüd enne tee peal olevasse hiinalinna. Tema konditsioneer ja loodetud külm õlu jäi ära. Seis oli minu jaoks viigis 1:1. Hiinalinnas vaatasime kohalikku templit ja lõpuks jõudsime platsile. Kuna olime pikalt käinud istusime maha puhakma. Aeg skoori muuta.
Tüüp alustab „…tead sa oled ikka nii paljudesse kohtadesse tahtnud jalutada, et ma olen sulle ikka nüüd rohkem giidi kui sõbra eest olnud ja noh ja sa ikka võiksid mulle tip´i visata!” Mina siiralt vastu, et: „Aga kas me siis ei olegi siis sõbrad, et sina juhatad mulle teed praegu ja mina siis kui sa Eestisse tuled?” Ta oli mitmed korrad lubanud Eestisse tulla ja siis ikka 500 dollarit päevas laiaks lüüa koos minuga. Oli näha et sõber vastu tahtmist kinnitas, et oleme ikka sõbrad ja ta niisama jutu jätkuks… 1:2 minu kasuks.
Samal ajal ikka oma teistest sõpradest rääkides kes talle kõik ikka 50 dollarit ja umbes nii meelehead jätnud. Lõpuks ta nägi, et minust väga asja ei ole ja kuna oli juba õhtupoolne aeg jalutasime rongijaama.
Sõber otsustas, et ostab ise piletid aga seekord võiks tagasi minna kallima rongiga. Seega tuleks mul välja käia 20 000 ruupiat. Läksime rongi peale aga siis tabasin ära, et sain jälle tünga. Ta oli ostnud odavamad rongi piletid mis maksid kokku 2000 ruupait. (olin ca 20 krooniga pügada saanud. Seis 2:2 viigis jälle. Kuna ta oli mind tõesti igale poole juhatnaud ei tahtnud ma sellest lärmi tegema hakata. Mõtlesin, et neelan alla.
Jüudnud kohta kus meie teed pidid lahku minema hakkas tüüp jälle uurima, et kuidas selle meeleheaga nüüd ikkagi on. Mina ütlesin, et ausalt mul on ruupaid tänu sinule veedetud päevaga otsas ja ise sa lubasid mult mitte raha küsida. Tüüp ei tahtnud sugugi alla anda. Pakkus et lähedal on ATM ja saaksin sealt raha. Siit sai minu annatud otsa ja uurisin miks ta meile odavamad rongipiletid ostis. See teema ei olnud talle meelepärane ja mina kõndisin lihtsalt minema. Oli tore päev.
Hoolimata kõigest mina tundsin ja tunnen, et käistusin temaga õiglaselt. Arvestades lõunasööki ja kerget meelehead mille ta ise võttis oli päev ka tema jaoks korda läinud.

Advertisements

Toimingud

Information




%d bloggers like this: