Mere mitu nägu

11 06 2010

Viimane päev Balil andis rohkelt mõtteainet ja võimaluse kirjutada teemast millest ma olen niisama mõelnud juba pikka aega. Meri. Sellest kui igav ja väsitav oli minu reis Candidasa nimelisest linnast tagasi Kutasse ma ei hakka kurtmagi.
Ühesõnaga oli mul viimaseks päevaks Balil masterplan proovida teist korda surfamist. Kuigi olin juba kell üks valmis, et lained püüdma minna oli merel tsipa teised plaanid. Lained olid täpselt sellised, et surfamise plaan oli rikutud. Siiski õhtul umbes nelja-viie aegu läksin ikkagi merele sest olukord oli natuke paranenud. Lühidalt kokku võttes: teine kord ei olnud sugugi lihtsam kui esimene. Samas olin seekord võtnud väiksema laua kui eelmine kord ja oli lihtsam lainetes manööverdada. Võib-olla just see tegigi selle raskeks sest laud käis mulle natuke üle jõu. Aga vapralt proovisin ma lainele saada ja oma kahe tunni jooksul vast paar korda peaaegu sain kah. Päeva õpetlik osa algab selle hetkega kui otsustasin, et tänaseks aitab.
Ootamatult oli meri mind alguskohast päris kaugele (paralleelselt rannikuga) ära kandnud. Kuna surfilaud on vajadusel nagu väike paat otsustasin, et liigun tagasi kohta kus alustasin ja annan laua ära. See, et meri sind paralleelselt rannikuga ühele või teisele poole vedib on täitsa tavaline ja sellega tuleb lihtsalt arvestada.
Vahepeal oli meri natuke hoogu läinud. Oli tegu, et lauaga mitte laine murdumiskohta sattuda ja tükk tegemist, et mitte „trumlisse” sattuda.Täpselt nii tundub kui laine sind lauaga vastavalt enda tahtele keerutama kukub.Minu kogemused surfamisest ei olnud sellistele lainetele vastavad. See oli juba veidi ohtlik. Täitsa saamatu tunne kohe. Vahel tuleb lihtsalt arvestada suure kopsumahuga ja loota, et sa tead millises suunas on päästev pinnas, et laine möödudes õhku ahmata. Lisaks paralleelhoovusele oli järsku tekkinud tugev tõmme kaldast eemale ja vetelpääste vilistas kõik ujujad kaldale. Enamasti turistid seda muidugi millekski ei pea.
Isegi surfilaua peal taipasin, et kaldale sõudmine saab olema mõnevõrra rohkem aega nõudev kui tavaliselt aga aga ei midagi hullu.
Minu ehmatuseks märkasin minu lähedal poissi kes tagasihoidlikult hüüdis „Help, please help!” Tegemist oli umbes 10 aastase poisiga, kes oli ootamatult saanud tundma mere tujukust ja teadmata vetelpäästjate vilet karta oli (ava)merele uhutud. See ehmatas mind päris ära sest läheduses polnud mitte kedagi peale minu ja päästva rannanani oli paras tükk maad. Umbes paar minutit kulus mul, et lauga hirmunud lapseni jõuda. Ta krabas lauast ja ei lasknud sellest enam kordagi lahti. Ta oli nii hirmunud, et ei teadnud kas nutta või naerda ja tantis ainult kaldale. Samas sattusime pidevalt suurte lainete meelevalda, mis mind, lauda ja poissi korralikult raputas ja keerutas. Vastu hoovust kahe inimesega ühel laual ei olnud ka kerge. Korra kadus poiss isegi laua küljest ära aga õnneks tuli peanupp uuesti veel peale ja korjasin ta lauale.
Põlvesügavusse vette jõudes jooksis poiss isa juurde kes hõikas mulle tänulikult „Thank you!” Näitasin pöidlaga, et kõik on OK. Samas hakkas selja taga karjuma, üks Indoneesia väike poiss kes samuti oli avastanud, et jalad ei ulata enam põhja ja hoovus viib ta rannast eemale. Tema päästmine oli mõnevõrra lihtsam sest olime juba peaaegu kaldas ja minu jalad olid kogu aeg põhjas. Isegi jalad tugevalt põhjas on hoovuse vastu päris raske kõndida, rääkimata selle vastu ujumisest. Erinevus nende kahe poisi vahel oli, et kuigi mõlemad olid merele kantud, siis turistist poiss oli kaugele merele kantud ja ikkagi karjus ainult tagasihoidlikult appi. „Karjus” on tegelikult liialdus. Talle polnud vist kunagi räägitud kui ohtlik on hoovusesse sattumine. Indoneesia poiss aga tabas kohe ära, et häda on majas ja tegi juba algul päris kõva kära sest ta teadis, et hiljem kärama hakata on juba hilja sest nii kaugel ei ole just liiga palju inimesi kes sind kuulevad..
Ikkagi ei saa ma aru miks need lapsed vetelpääste vilet ja randa löödud punast lippu vältisid. Miks isa ei märganud oma poja nii kaugele merele triivimist enne kui ma juba temaga tagasi rannas olin. Ma saan aru, et mulle rahuliku läänemere kodanikuna oleks sellised asjad uued aga… Aga võib-olla olid ka nemad kuskilt Euroopa järve äärest. Igatahes soovitaksin sellel poisil häält treenida.
***
Meri on tujukas ja meri on ohtlik. Kui merd mitte tunda võib ennast kergelt ohtu seada ja elu sinna jätta. Igasugu elukad, hoovused, lained ja mis kõik veel. Kuigi ma prakiliselt elasin vahepeal merel ei tea ma ikkagi veel natukestki nii palju kui võiksin merest teada. Ainuke mida ma praegu kindlalt tean on, et austan merd ja mulle meeldib merel ja mere ääres. Hommikul lainete mühamise peale rannas ärgata või hoopis varajast päiksetõusu ookeani kohal jälgida. Ma tean, et meri on tujukas ja ohtlik.

PS! Merel töötades oli vahel väga huvitav jälgida kui kiiresti meri muutus. Rahulikust möllavate laineteni kulus ainult minuteid. Meri vahetas ka värvi minutitega. Helerohelisest ühel pool paati violetseks ja hirmuäratavalt potisiniseks teisel pool paati. Tumesinisest hommikul punakaks või täitsa kollaseks päiksetõusu ajal. Mere värvide ja meeleolude mäng on midagi mida nähes oled lihtsalt võlutud. Niikaua kui need sulle ohtlikuks ei saa.

Advertisements

Toimingud

Information

2 kommentaari

14 06 2010
Eva

Tean küll, et meri hakkab suurte lainetega ‘neelama’. Võid olla päris kalda lähedal, aga tagasi ei saa. Ise seda kogenud pole, aga emal läks küll kunagi Musta mere ääres üsna napilt – peaaegu poleks tagasi saanud. Lõpuks siis meri olla ta randa visanud nii, et kündis peaga mööda kiviklibu.

Ilmselt turistid ei taju ohtu või on suurtest lainetest hoopis vaimustuses (eriti kui tõesti ise mõne väiksema järve äärest tuled).

Kas jaanipäevaks jõuad koju? 🙂

14 06 2010
Lauri

Väga hästi kirjutatud!!!!




%d bloggers like this: