Welcome to Estonia!

17 06 2010

See väike asi ka, et teisipäevaõhtul jõudsin tagasi Eestisse. Nüüd katsun ravida nohu ja aklimatiseeruda. Kohanemine käib täie hooga. Homme proovin Kuljuse suvepäevade nimelist teraapiat. Ootused on kõrged!

PS! Üks tänu vajab tänamist. Aitäh armsale päkapikule, kes mind lennujaama jõudes lohakile ei jätnud vaid kohe õhtuse meelelahutuse programmi eest hoolitses. Kumardus ja kallistus!





Hurtsikud pilvelõhkujate taustal

17 06 2010

Või vastupidi. Selline on Indoneesia pealinn Jakarta. Saabusin Jakartasse keskpäevaks. Natuke aega võttis, et leida võimalus kesklinna jõudmiseks kuid üsna varsti olin kohal. Mis edasi.
Juba pikemat aega olen endale lubanud, et reisima minnes teen korralikumat eeltööd. Bali puhul ma suutsingi asjad endale varakult selgeks teha aga Jakarta oli nagu tavaliselt pea ees öösse sööstmine. Esimene jalutuskäik hirmutas mu päris ära. Hiiglaslik linn täis suuri betoonmaju ja tilluke mina nende kõrval. Mul pole isegi linna kaarti ja ma ei oska siin kuskile minna ega midagi teha. Üsna õõvastav ja hirmutav tunne. Pean siin vastu pidama tervelt kolm päeva. Jalutasin sihitult linnas ringi ja mõtlesin mis edasi saab. Vähemalt olin ma leidnud kino ja suure poe (kujutate ette 7 korrust ja kõik täis riideid 🙂 ) Kui muud välja ei mõtle saan vähemalt kinno minna.
Väsinult lonkisin tagasi koju ja tegin pika lõunauinaku. Õhtul uuesti silmi avades ei teadnud enam mida teha sest esimene kogemus oli… ehmatav. Siiski õhtul natuke teisele poole jalutades oli pilt rahustavam. Kohvikud, baarid, söögikohad ja suur hulk inimesi andis mõista, et ma pole päris eksinud. Olin rahulik aga mitte väga õnnelik, et ikkagi Jakartasse olin tulnud. Kõhutunne ütles juba varem, et tegemist on tavalise suurlinnaga kus mul hakkab igav.
Teine päev oli alanud. Kõht täis ja otsustasin linnaga lähemat tutvust teha. Abiks oli V. Antud Lonely Planet PDF mis soovitas seiklema minna Hollandlaste ehitatud Jakarta vanalinna Bataviasse. Tahtsin rongi peale minna. Tee peal kohtusin ühe tüübiga kes mind oli nõus lahkelt rongijaama juhatama. Küsisin küll ainult tänava nime. Krt jälle, mõtlesin, mingi tüüp üritab raha teenida. Sellest algas terve päeva kestev lõbus vägikaikavedu.
Kui keegi sulle Indoneesias tänavalt ligi astub ja tahab lihtsalt teed näidata peaksid kõik alarmid tööle hakkama ja tuleks viisakalt sellest keelduda. Mul hakkasid alarmid tööle aga ma ei saatnud teda ära. Kuna tüüp oli kinnitanud, et ta minultt raha ei taha ja talle lihtsalt meeldib ringi hängida ja keelt harjutada siis teadsin, et täpselt tema sõnade järgi käitungi. Tulgu mis tuleb raha ta minu käest ei saa. Kuigi ta seda hiljem raudselt nõudma hakkab.
Esiteks jalutasime Batavia väljakule ja käisime „Batavia kohvikus” mille interjöör oli täpselt selline nagu 50-60ndatel. Mitte midagi ei olnud muutunud. Seintel olid pildid kuulsustest kes seda kohta olid külastanud. Biitlid, Kenndey jne. Kõikjal olid fotod. Baarilett oli üle löödud veisenahkadega ja … täitsa ajaränduri tunne tuli peale. Lisaks leidsin seinalt põnevaid BMW mootorrataste reklaame, millest üks kuulutas, et tegemist on maailma kiireima mootorrattaga.
Edasi liikusime sadamasse, mille kaudu Hollandlased olid kunagi tohutuid varandusi kogunud ja ürte ühele ja teisele poole müünud. Ka peale teist maailmasõda ei tahtnud Holland oma kolooniat käest ära anda kuid ajad olid muutunud. Võeti väevõimuga neilt koloonia ära.
Kogu selle teekonna juhtis mind loomulikult sõber, kes oli jõudnud veelkord kinnitada, et ta minu käest ikkagi kindlasti raha ei taha.
Vanalinnast liikusime edasi Jakarta kalaturule, mis oli vaatamisväärsus. Sõber tegi ettepaneku osta kala ja ümber nurga söögikohas lasta need ära küpsetada. Olin plaaniga päri. Kalad olid ilusad ja maitsvad. Söögikohas toodi lauale küpsetatud kalad ja ootamatult ka õlled. Enne kui reageeridag jõudsin olin sõber need juba lahti korkinud. Hiljm arvet nähes teadsin, et seis on 1:0 sõbra kasuks. Arve maksin loomulikult mina. Oli mind osavalt orki tõmmanud.
Pidin olukorra kuidagi viigistama. Otsustasin, et selle eest saab ta mind veel palju ja erinevatesse kohtadesse juhatama. Vägikaikavedu oli täies tuurides.
Kalaturult tagasi linna poole liikudes pakkusin ma välja, et võiks uuesti Batavia väljakule minna sest ma tahaks rohkem ümbruskaudseid hooneid uurida jne. Oligi justkui nõud. Võtsime kaks transpordivahendit ja liikuime kuskile poole. Minul oli suunataju juba rongijaamast alates kadunud. Järsku hüüab tüüp, et nüüd oleme vist kohal. Et krt näed siin on nii palav aga nüüd saame konditsioneeri alla. Mismõttes? Ma ei saanud kuni selle hetkeni midagi aru kuni ta mingi kõrtsi nuksele viitas. „Oot-oot-oot… kle me pidime ju platsi peale uudistama minema mitte baari jooma?” sesi oli sealmaal, et teine värav minu kahjuks oli väga lähedal aga siis ta leebus ja ütles et ei saanud minust aru. Teadagi. Jalutasimegi nüüd enne tee peal olevasse hiinalinna. Tema konditsioneer ja loodetud külm õlu jäi ära. Seis oli minu jaoks viigis 1:1. Hiinalinnas vaatasime kohalikku templit ja lõpuks jõudsime platsile. Kuna olime pikalt käinud istusime maha puhakma. Aeg skoori muuta.
Tüüp alustab „…tead sa oled ikka nii paljudesse kohtadesse tahtnud jalutada, et ma olen sulle ikka nüüd rohkem giidi kui sõbra eest olnud ja noh ja sa ikka võiksid mulle tip´i visata!” Mina siiralt vastu, et: „Aga kas me siis ei olegi siis sõbrad, et sina juhatad mulle teed praegu ja mina siis kui sa Eestisse tuled?” Ta oli mitmed korrad lubanud Eestisse tulla ja siis ikka 500 dollarit päevas laiaks lüüa koos minuga. Oli näha et sõber vastu tahtmist kinnitas, et oleme ikka sõbrad ja ta niisama jutu jätkuks… 1:2 minu kasuks.
Samal ajal ikka oma teistest sõpradest rääkides kes talle kõik ikka 50 dollarit ja umbes nii meelehead jätnud. Lõpuks ta nägi, et minust väga asja ei ole ja kuna oli juba õhtupoolne aeg jalutasime rongijaama.
Sõber otsustas, et ostab ise piletid aga seekord võiks tagasi minna kallima rongiga. Seega tuleks mul välja käia 20 000 ruupiat. Läksime rongi peale aga siis tabasin ära, et sain jälle tünga. Ta oli ostnud odavamad rongi piletid mis maksid kokku 2000 ruupait. (olin ca 20 krooniga pügada saanud. Seis 2:2 viigis jälle. Kuna ta oli mind tõesti igale poole juhatnaud ei tahtnud ma sellest lärmi tegema hakata. Mõtlesin, et neelan alla.
Jüudnud kohta kus meie teed pidid lahku minema hakkas tüüp jälle uurima, et kuidas selle meeleheaga nüüd ikkagi on. Mina ütlesin, et ausalt mul on ruupaid tänu sinule veedetud päevaga otsas ja ise sa lubasid mult mitte raha küsida. Tüüp ei tahtnud sugugi alla anda. Pakkus et lähedal on ATM ja saaksin sealt raha. Siit sai minu annatud otsa ja uurisin miks ta meile odavamad rongipiletid ostis. See teema ei olnud talle meelepärane ja mina kõndisin lihtsalt minema. Oli tore päev.
Hoolimata kõigest mina tundsin ja tunnen, et käistusin temaga õiglaselt. Arvestades lõunasööki ja kerget meelehead mille ta ise võttis oli päev ka tema jaoks korda läinud.





Mere mitu nägu

11 06 2010

Viimane päev Balil andis rohkelt mõtteainet ja võimaluse kirjutada teemast millest ma olen niisama mõelnud juba pikka aega. Meri. Sellest kui igav ja väsitav oli minu reis Candidasa nimelisest linnast tagasi Kutasse ma ei hakka kurtmagi.
Ühesõnaga oli mul viimaseks päevaks Balil masterplan proovida teist korda surfamist. Kuigi olin juba kell üks valmis, et lained püüdma minna oli merel tsipa teised plaanid. Lained olid täpselt sellised, et surfamise plaan oli rikutud. Siiski õhtul umbes nelja-viie aegu läksin ikkagi merele sest olukord oli natuke paranenud. Lühidalt kokku võttes: teine kord ei olnud sugugi lihtsam kui esimene. Samas olin seekord võtnud väiksema laua kui eelmine kord ja oli lihtsam lainetes manööverdada. Võib-olla just see tegigi selle raskeks sest laud käis mulle natuke üle jõu. Aga vapralt proovisin ma lainele saada ja oma kahe tunni jooksul vast paar korda peaaegu sain kah. Päeva õpetlik osa algab selle hetkega kui otsustasin, et tänaseks aitab.
Ootamatult oli meri mind alguskohast päris kaugele (paralleelselt rannikuga) ära kandnud. Kuna surfilaud on vajadusel nagu väike paat otsustasin, et liigun tagasi kohta kus alustasin ja annan laua ära. See, et meri sind paralleelselt rannikuga ühele või teisele poole vedib on täitsa tavaline ja sellega tuleb lihtsalt arvestada.
Vahepeal oli meri natuke hoogu läinud. Oli tegu, et lauaga mitte laine murdumiskohta sattuda ja tükk tegemist, et mitte „trumlisse” sattuda.Täpselt nii tundub kui laine sind lauaga vastavalt enda tahtele keerutama kukub.Minu kogemused surfamisest ei olnud sellistele lainetele vastavad. See oli juba veidi ohtlik. Täitsa saamatu tunne kohe. Vahel tuleb lihtsalt arvestada suure kopsumahuga ja loota, et sa tead millises suunas on päästev pinnas, et laine möödudes õhku ahmata. Lisaks paralleelhoovusele oli järsku tekkinud tugev tõmme kaldast eemale ja vetelpääste vilistas kõik ujujad kaldale. Enamasti turistid seda muidugi millekski ei pea.
Isegi surfilaua peal taipasin, et kaldale sõudmine saab olema mõnevõrra rohkem aega nõudev kui tavaliselt aga aga ei midagi hullu.
Minu ehmatuseks märkasin minu lähedal poissi kes tagasihoidlikult hüüdis „Help, please help!” Tegemist oli umbes 10 aastase poisiga, kes oli ootamatult saanud tundma mere tujukust ja teadmata vetelpäästjate vilet karta oli (ava)merele uhutud. See ehmatas mind päris ära sest läheduses polnud mitte kedagi peale minu ja päästva rannanani oli paras tükk maad. Umbes paar minutit kulus mul, et lauga hirmunud lapseni jõuda. Ta krabas lauast ja ei lasknud sellest enam kordagi lahti. Ta oli nii hirmunud, et ei teadnud kas nutta või naerda ja tantis ainult kaldale. Samas sattusime pidevalt suurte lainete meelevalda, mis mind, lauda ja poissi korralikult raputas ja keerutas. Vastu hoovust kahe inimesega ühel laual ei olnud ka kerge. Korra kadus poiss isegi laua küljest ära aga õnneks tuli peanupp uuesti veel peale ja korjasin ta lauale.
Põlvesügavusse vette jõudes jooksis poiss isa juurde kes hõikas mulle tänulikult „Thank you!” Näitasin pöidlaga, et kõik on OK. Samas hakkas selja taga karjuma, üks Indoneesia väike poiss kes samuti oli avastanud, et jalad ei ulata enam põhja ja hoovus viib ta rannast eemale. Tema päästmine oli mõnevõrra lihtsam sest olime juba peaaegu kaldas ja minu jalad olid kogu aeg põhjas. Isegi jalad tugevalt põhjas on hoovuse vastu päris raske kõndida, rääkimata selle vastu ujumisest. Erinevus nende kahe poisi vahel oli, et kuigi mõlemad olid merele kantud, siis turistist poiss oli kaugele merele kantud ja ikkagi karjus ainult tagasihoidlikult appi. „Karjus” on tegelikult liialdus. Talle polnud vist kunagi räägitud kui ohtlik on hoovusesse sattumine. Indoneesia poiss aga tabas kohe ära, et häda on majas ja tegi juba algul päris kõva kära sest ta teadis, et hiljem kärama hakata on juba hilja sest nii kaugel ei ole just liiga palju inimesi kes sind kuulevad..
Ikkagi ei saa ma aru miks need lapsed vetelpääste vilet ja randa löödud punast lippu vältisid. Miks isa ei märganud oma poja nii kaugele merele triivimist enne kui ma juba temaga tagasi rannas olin. Ma saan aru, et mulle rahuliku läänemere kodanikuna oleks sellised asjad uued aga… Aga võib-olla olid ka nemad kuskilt Euroopa järve äärest. Igatahes soovitaksin sellel poisil häält treenida.
***
Meri on tujukas ja meri on ohtlik. Kui merd mitte tunda võib ennast kergelt ohtu seada ja elu sinna jätta. Igasugu elukad, hoovused, lained ja mis kõik veel. Kuigi ma prakiliselt elasin vahepeal merel ei tea ma ikkagi veel natukestki nii palju kui võiksin merest teada. Ainuke mida ma praegu kindlalt tean on, et austan merd ja mulle meeldib merel ja mere ääres. Hommikul lainete mühamise peale rannas ärgata või hoopis varajast päiksetõusu ookeani kohal jälgida. Ma tean, et meri on tujukas ja ohtlik.

PS! Merel töötades oli vahel väga huvitav jälgida kui kiiresti meri muutus. Rahulikust möllavate laineteni kulus ainult minuteid. Meri vahetas ka värvi minutitega. Helerohelisest ühel pool paati violetseks ja hirmuäratavalt potisiniseks teisel pool paati. Tumesinisest hommikul punakaks või täitsa kollaseks päiksetõusu ajal. Mere värvide ja meeleolude mäng on midagi mida nähes oled lihtsalt võlutud. Niikaua kui need sulle ohtlikuks ei saa.





Väiksed asjad

8 06 2010

Väiksed asjad on need mis loovad muljet ja lähevad korda. Loovad huvitava kogemuse ja põneva reisi. Igas uues kohas on selliseid väikseid asju mis panevad muigama ja kulmu kergitama. Vahel tekitavad mõnusat äratundmise rõõmu. Vahel teevad tuju pahaks ja vahel ei märkagi midagi mis oleks märkamist väärt. Asju peaks oskama märgata. Siin on minu nimekiri väikestest asjadest.
Väiksed asjad Bali saarel on väiksed lapsed kes üritavad sind igal juhul teretada ja paremal juhul plaksu lüüa. Kuskilt täiesti ootamatult kargab välja terve kari paljajalgseid, kisendavaid lapsi kes tahavad sind tervitada. Nagu oleksin keegi kuulsus või midagi. Vahel tuleb olla ettevaatlik sest need väiksed lapsed teevad nii korraliku plaksu, et järgmist enam ei tahagi.
Paljajalgsete lastega tuleb mul meelde üks väike seik enda üleeilsest päevast kus ma ootamatult paljajalgseks turistiks jäin. Lugu lühidalt selline, et läksin mina snorgeldama. Jätsin oma asjad lähedalasuvasse baari aga kuna tegemist ei olnud just liivarannaga siis jalutasin plätudega 20 meetrit rannale lähemale. Niikaua kui ma värvilisi kalu ja uppunud jaapani laeva vrakki otsisin otsustas keegi, et olen teinud väga hea plätuvaliku. Rannale tagasi jõudes oli plats puhus. Krt!?! Kes seda nüüd tegi? Natuke järele mõelnud muigasin asja üle. Aga see ei muutnud asjaolu, et pidin päeva jätkama paljajalgsena. Kuigi kohalikud baarist üritasid mu plätusid leida pidin leppima seletusega, et mu plätud võisid kaasa võtta jaapani turistid, kes grupiga seal lähedal aega viitsid. Ainuke mida selle kõige juures kahetsen, et just nädalake varem olin plätud korralikult puhtaks küürinud. Milline ajaraisk 🙂 Seiklesin järgmised pool päeva paljajalu ja päeva teises pooles omandasin ca 28 krooni eest parimat Indoneesia kvaliteeeti esindavad plätud. Muidu ei lastud templisse. Pealegi ei ole Eestis nagunii plätusid vist vaja, pigem villasokke?
Siin saarel müüakse Coke´i ja Sprite´i sellistes klaaspudelites nagu meil Eestis…. kui aasta oli umbes 1995. Kuidagi mõnusam on seda jooki klaaspudelist maitsta. Miks meie kodune koka plastis välja müüakse?
Kunagi ammu oli vist mu onul üks kass kellel oli lühem saba. Mitte sünni poolest 🙂 Minu mälu järgi olla ta vist oma saba kaotanud võitluses muruniidukiga või midagi sellist. Igatahes sai hiljem nalja teha, et hea kass talvel ei lase külma sisse kui kiirelt tuppa lipsab. See lugu tuli meelde kui ma Gili saartel nägin kõigil kassidel lühikest saba. Huvitav, neil ei ole ju külma ilma. Muruniidukeid ka ei märganud. Miks siis kõikidel Gili saarte kassidel sabad lühikeseks tehtud on? Seda ei saa ma vist niipea teada. Võib-olla, et mitte sooja tuppa lasta?
Kui reisida ringi otsides võimalikult odavaid hotelle juhtub Indoneesias kümnel juhul üheksast hotelli kus avastad, et WC-paber ei olnud hinna sees. Mille kuradi pärast just sellelt kokku hoitakse ma aru ei saa. Me vist kõik oleme kogenud millal see pisike detail, et WC-paber on otsas või üldse puudub meile tavaliselt teatavaks saab. 🙂 Teine asi on see, et need samad hotellid ei paku tavaliselt ka sooja vett. Ükskord aga sain sellise hotelli kus justkui lubati sooja vett. Esimene kord oligi soe vesi. Teine kord aga jääkülm. Kokku jäi soojade ja külmade pesukordade suhe külma vee kasuks püsima kuus kolmele. Teistes külma vee hotellides on külm vesi palju mõnusalt soojem. Pigem eelistaks ühtlaselt jahedat kui äärmusest äärmusesse kõikuvat temparatuuri.
Aga inimesed on lahked. Lapsed kellest ma juba kaks lauset kirjutasin on tavaliselt üsna kasutud kui midagi vaja on. Aga samas täiskasvanud, ükskõik kui umbkeelsed, üritavad sind igal juhul aidata. Mind on aidatud enamasti suuna näitamisega. Olukorras kus kohaviitasid on kaootliselt või tavaliselt puuduvad nad üldse on kohalike käest suuna küsimine palju efektiivsem ja saab kiiremini kohale. Olen avastanud, et kaart on siin üsna kasutu paber…
Siiamaani ei saa ka päris täpselt aru bensiinijaamade paiknemise loogikast. Seepärast juhtubki, et vahel tuleb tankida poolametlikest bensukatest. Mis on poolametlikud? Need, mu sõbrad, on kohalikud külamehed kes oma poodide juures Absolut Vodka või Coca-Cola pudelist liitri või kahe kaupa bensu müüvad. Alguses tegi see hirmsasti nalja aga nüüd olen sellega ära harjunud. Ühe korra hädas isegi seda teenust kasutanud.
Kui euroopas arvatakse, et roller on reeglina ühe inimese sõiduk. Väike auto kahe inimese sõiduk ja auto suurusest alates Toyata Land Cruiser on sobilik perekonna vedamiseks siis Indoneesias on see loogika pea peale pööratud. Olen oma silmaga rolleri peal näinud vähemalt viie kui mitte kuueliikmelist perekonda. Mis mind eriti hämmastas, et rolleri tagaistmel on kolmeliikmelise perekonna pesamunal võimalik teha kerge lõunauinak. Minu jaoks midagi müstilist. Lisaks võib rolleri peale paigutada umbes 3000 muna või pool keskmise maja ehitusmaterjalidest.
Millises riigis osutuks veel võimalikuks, et vähem kui 25 meetrise vahega paiknevad (näiliselt) sõbralikult ja rahulikult kõrvuti mošee ja ristiusu kirik? Hinduistlikest templitest iga nurga peal rääkimatagi.





Šveitsi sõltumatutest laboritest

7 06 2010

Usun, et mäletate (ja võib-olla veel praegugi kuulete) kuidas pesupulbri ja jumal-teab-mille reklaamist kileda häälega neiu teatab, et testi tulemused on kinnitatud Šveitsi sõltumatutes laborites. Mul pole küll õrna aimugi miks just Šveitsi aga ju siis poolakad (kellele need reklaamid mõeldud olid) usaldavad Šveitsi laboreid rohkem kui Rootsi või Saksamaa omasid.
Igatahes olen ma ise siin paradiisisaarel ka Šveitsi labori täpsusega teste teinud. Metoodika on teaduslik ja teema (meile kõigile?) hingelähedane. Tulemused paraku mitteverifitseeritavad. 🙂 Olen katsetanud igal õhtul ühte huvitavat kokteili. Ainult üks seetõttu, et mitte maitsemeeli segadusse ajada (teaduslik test ikkagi) ja parafraseerides teadagi keda siis ega see kes joob ära hunniku kokteile pole veel kokteilisõber vaid joooooodik. Kokteilid pole teab mis eksootilised aga põnev test sellegipoolest.
Seega. Esimesel õhtul katsetasin kohalikku Caprinhiat, mis oli täiesti keskmine. Sinna oli sisse virutatud liiga palju laimi ja üleüldse ei miskit erilist. Teist korda tellima ei kutsunud. Lisaks ei pääsenud ma seekord lesilasse vaid pidin leppima üsna kõva puupingiga.
Teine õhtu kuulus Sinisele Havailasele, mille maitsmine oli juba midagi naudingu sarnast. Imestama pani ainult, et sinise nimega jook nägi tegelikult välja täiesti roheline. Aga ega see maitset rikkunud. Sinise Havailase sisse segatakse kokku rumm ja apelsinimahl ja hmm… krt see mälu pole enam kiita… Aga tulemus oli igatahes kiiduväärt. Lisaks oli seekord minu päralt ka patjadega (keskmise pehmusega) lesila mis aitas maitseelamust parandada.
Kolmandal õhtul katsetasin väikse nimevihjega kokteili „Hüvastijätt paradiisiga” Nii võiks see Eesti keeles kõlada. Nimi oli üsna täpne. Kuigi komponendid olid üsna lubavad: rumm, galliano, creme de banana, grenadiini siirup jne. Aga tegelikult oli tulemus selline, et tuletas meelde üsna varsti ees seisvat naasmist argipäeva. Kuigi tegemist oli kõige kallimaga katsetatutest oli tulemuseks pettumus.
Neljas õhtu aga proovisin president Kennedy üht lemmikkokteili daquirit. Minu oma oli täpsemalt ananassi daquiri. Sinna sisse segatakse ka igasugu asju aga see ei omagi tähtsust sest ega mina seda kokku segama pea. Lihtsalt oli tegemist ühe väga mõnusa joogiga. Ilus kollane, pealt kaetud vahuga ja maitses väga mõnusalt. Kõrvale kerge merelainekohin ja tähine taevas. Läks vist natuke imalaks ära?!
Viiendale õhtule oli plaanitud midagi sellist mida olen isegi kodus teha proovinud. Mojito. Lihtsuse mõttes jätsin mina küll hiljem selle mündilehtede osa ära aga ainult koka ja suhkruga oli minu jook ju vähemalt 60 protsendi ulatuses Mojito ja maitses hästi. Seda võivad mõned asjaosalised kinnitada. Aga viies õhtu paradiisisaarel jäi tulemata sest enne pakkisin oma asjad kokku ja liikusin tagasi Balile, kus enne äralendu on veel mõned tiirus ringi vaadata.
Šveitsi sõltumatute laborite kinnitusel on saarekeste parim kokteil Daquiri või siiski Sinine Havailane? Noh igatahes ühte neist oleksin ma hea meelega valmis veel maitsma kui peaks võimalus tekkima.
Peale katsetatud kokteilide olen langenud täiesti kohalike elutemposse mis tähendab, et ma ei tee päeva jooksul suurt midagi. Vahel näiteks tegin rattaga saarele mõned tiirud peale ja käisin kaks kuni lugematu arv kordi snorgeldamas ja ujumas. Kuigi tegemist pole küll päris Austraalia Suure Korallrahuga on uudistamist küllaga. Värvilised kalad ja natuke vähemvärvilised korallid ning mina olen täitsa võlutud. Mitme minuti pikkusest suplusest koos kohaliku kilpkonnaga jääb ka kena mälestus.
Snorgeldamiseks pole vaja isegi paadiga jännata vaid võib lihtsalt rannast vette sulpsata ja omal käel parim koht välja otsida. Samas parimatesse kohtadesse pääseb ikka paadiga ja nii on ohutum ka. Gili saarte vahel on väga tugevad hoovused millesse sattudes oled päris suures jamas ja neist välja võitlemine ei ole üldse kerge. Kui üldse võimalik. Koos hoovusega (paadi suunas ) snorgeldamine on aga lõbus sest siis ootab paat juba seal kus sa parasjagu hoovusega kantud oled.
Kui päev jõuab õhtu poole katsun leida mõne hotelli eest vaba lamamistooli ja loota, et keegi mind ära ajama ei tule. Minu odavhotell kahjuks randa ja rannatoole ei oma. Siiamaani on mind lamamistoolidega rannas varustanud Dream Village nimeline hotell, kes vist ühena vähestest ei ole pannud kohalikke lamamistoole valvama. Au ja kiitus neile selle eest! Täpselt neil rohelistel rannatoolidel lõpetasingi ma juba ammu ette võetud raamatu 1984 ära. Ootamatult mõnus on lugeda rannas raamatut, selle vahe peale väike uinak ja siis uuesti poolelijäänud koha pealt jätkata. Kui vahepeal palav hakkab saab ennast merre kasta.
Oeh…baila-baila-baila





Päiksetõusust päikseloojanguni

3 06 2010

Täna hommikul kell 6 oli äratus, et hakata edasi liikuma kaua-kaua oodatud valgeliivarandadega Gili saartele. Kell on vahepeal tiksunud juba viieks õhtul aga mina ootan alles oma teist praami/paati, mis mind lõplikult sihtpunkti toimetab. Tegelikult oleks olnud ka lihtsam võimalus, mis oleks mind otse sihtpunkti toimetanud ainult ühe tunniga. Turistidele mõeldud shuttleboat otse Gilidele. Praegu arvutades oleks läbinud sama vahemaa 6-7 korda kiiremini. Samas oleks see ka täpselt sama palju kordi kallim olnud.
Teisalt ongi niimoodi reisides põnevam, seikluslikum. Näeb rohkem kohalikke ja kogeb veidraid situatsioone. Selle loo kirjutamist alustasin ma bambushütis, kus vaevalt uskusin elektrit leiduvat. Kõrval istub Indoneesia poisike, kes huviga vaatab kuidas ma kirjutan ja suure usinusega minu mütsi endale pähe proovib. Huvitav-huvitav! Teisalt olen ma üsna kindel, et selle elektri eest hakatakse hiljem raha nõudma.*
Mul ei ole midagi Indoneeslaste vastu aga tundub, et pidev turistide hord Balile on nad lihtsalt ära rikkunud. Juba maast madalast õpitakse turistidele midagi pähe määrima ja neilt raha nõudma. Igal sammul kuuled midagi müüdavat ja sinu poole hõiklevat kohalikku. (Kuigi siin saarel on olukord kordades parem) Mina olin juba teisel päeval suutnud välja arendada sellisel tasemel valikulise kuulmise, et mind sellised tüübid peaaegu ei seganud… Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida!
Umbes tunnine bussisõit selja taga jääb praamini veel tunnike. Praami nägemine tekitab esimese hooga mitmeid küsimusi. Vaadake pilti lähemalt ja võib-olla aimate mille peale ma praamile esimest pilku visates mõtlesin. Panin juba elu ilusaimad hetke ritta, et kui peaks vaja olema varsti neist parim valida…
Teine ebameeldib üllatus oli mõned kilomeetrid enne Lomboki saart kui laevatekilt merd vaadates märkasin vees ühtlasi prahikihi hunnikuid. Läikivad kommipaberid, väiksemad kiletükid ja muud pakendijäänused. Kõik, mille lagunemine võtaks vähemalt sadu aastaid ja mille sisse söömine kalale või linnule surma tähendaks. Olles töötanud mitu kuud merel kus isegi sigaretikonid tuli taskusse pista ja emalaevale tagasi tuua ning kilekoti päästmiseks pöörati paat ringi ka kiiretel aegadel oli see pilt mulle harjumatu. Häiriv. Ebameeldiv.
Kuigi Bali ja naabersaart Lombokit eraldavad ainult tühised 30 kilomeetrit siis väga põgusa vaatluse tulemusel erinevad saared päris tugevalt. Esiteks Bali on ainuke hinduistlik saar kogu suures Indoneesia saarestikus. Lombok on seega moslemiusku. Tee peal nägin vähemalt kahe uue Mošee ehitamist. Pähe kippus mõte, et millal meil Eestis ehitati viimane uus kirik? Siin riigis on religioon A ja O.
Bali on toretsev ja (perekonna)templeid täis pikitud ja kohati üsna kaootilise tänavapildiga. Lombokil on eestlase pilgu jaoks palju mošeesid aga võrreldes naabersaaare templite arvuga ainult käputäis usukummardamise kohtasid. Ka tänavapilt on Lombokil korrektsem ja puudusid steriilsust ihkava eurooplase silma kriipivad ebamäärased ehitised. (Loe: lagunevad hurtsikud) Boonusena nägin Lombokil ühte juba täitsa mõistlikku vonklevat mägiteed, mille läbimine tsikliga oleks täitsa mõeldav.
Kui esimene pikem merelõik ületati suurema praamiga, (5tundi) siis Gilidele jõudsime kohaliku traditsioonilise kaluripaadiga, mis nüüd on hoopis kasumlikuma tegevuse (turistide vedamise) jaoks kohandatud. Paat oli tore ja meretee oli huvitav. Kuna merevesi oli peegelsile siis jäi silma mitmeid koralle. Kalu mitte ühtegi. Paadist oli näha ca 10-15 meetri sügavusel kasvavad korallid. Kui hästi läheb käin järgnevate päevade jooksul mitmeid kordi snorgeldamas (ja rannas lebasklemas) sest ega siin väga palju rohkemat teha olegi.
Aga, et te saaksite paremini pihta, mis kuramuse saared need Gili saared on panen siia lõigu reisikorraldaja KonTiki tutvustusest sellel sügisel toimuvale Bali reisile:
Kahenädalase programmi keskel oleme 2 täispäeva hele-helesinise veega paradiisisaartel ehk Gili saartel. Gilil on vaikus ja rahu, sest saare ainsaks tarnspordivahendiks on eesli-kaarikud. Gili läbipaistva veega rannik on parim koht snorgeldamiseks, sukeldumiseks või lihtsalt rannal vedelemiseks ning puhkamiseks. Päikese loojudes valmistuvad Gili rannaäärsed restoranid õhtusöögiks, kus pakutakse ilmselt kogu Bali parimaid mereande…
Päike oli juba loojumas kui jalg randa puudutas. Kuigi enne kui ma oma vastleitud hotellitoast välja tormata jõudsin oli juba pime siis ei jätnud jonni ja läksin katsetasin kohalikku merevett. Oli mõnus. Ootan põnevusega homset, sest teel siia tekkisid mitmed uued tuttavad kellega homme saarekesel kokku võiksime juhtuda.

* minu ennustus läks täide. Kuna ma sain elektrit kasutada umbes kümme minutit ja raha küsiti sama palju kui tunni aja eest internetis, siis kõndisin lihtsalt minema. Mingi reaalsusetaju võiks ikkagi säilida ju!