…saab kirikus ka petta

28 05 2010

Eile jõudsin 6nnelikult Ubudi nime kandvasse linnakesse. Asi läks päris lihtsalt sest palkasin omale autojuhi, kes mind teise linna kohale tõi. Hind ei tundunud liiga soolane aga… siiski varjas suurt rõõmu hoopis mõte, et üsna tõenäoliselt olen jälle pügada saanud 🙂 Isegi kui ma sellest eriti ei hooli teeb ikkagi meele mõrudaks, et kogu aeg üritab keegi sind rahast tühjaks lüpsta. Esialgu tooks teieni kaks eredamat kogemust. Midagi mida enamik inimesi vist kiivalt endale hoiaks aga mina tahaks ikka kõigest rääkida!
Juhtum nr 1.
Politsei. Kuigi mind oli politsei eest hoiatatud, et tegemist on ühe maailma kõige altkäemaksu altima politseijõuga sain seda oma nahal tundma üleeile. Nimelt seisis turistilinna Kuta piiril mitu politseipatrulli, kes kõik tsipa valgema nahavärviga (polnud veel piisavalt päevitada jõudnud) turistidest rollerijuhid tee äärde tõmbasid. Kohalike vastu ei tundunud neil üldse huvi olevat. Nii sattusin ka mina nende õnnetute hulka keda peedistama hakati. Minu viga oli, et mul puudus Indoneesia rahvusvaheline juhiluba. Aga ma polnud ainuke. Seda saab küll politseis teha aga oma laiskuses olin selle sihilikult tegemata jätnud.
Nüüd siis tuli politseiga peitust mängima hakata. Teadsin, et raha tuleb välja käia igal juhul aga oma oskusliku näitemänguga võin summat oluliselt väiksemaks kaubelda. Alguses teesklesin, et kõik on ju korras. Hiljem olin unustanud inglise keele aga ega teda see ei huvitanudki. Pärast pikka ümmargust juttu ja ähvardusi mind puuri pista suunati mind mugavalt nurga taha. Seal ootas samasugust saatust kaks turisti. Trahvi summaks öeldi mulle 200 000 ruupiat. Oi kuidas ma sellel hetkel kahetsesin, et olin just kümme korda suurema summa automaadist välja võtnud ja seda rahakotis kaasas kandsin. Sellest hoolimata ütlesin, et rohkem kui 100 000 pole kaasas. Politsei võttis summa rõõmuga vastu ja päev võis jätkuda. Ei mingit kviitungit ega midagi. Aga kes siis altkäemaksule kviitungi peaks andma? Samas justkui väideti, et tegemist on ametliku trahviga.
Nüüd mõtlete, et milles pettus seisneb? Mina ju ei kandnud kaasas õigeid lubasid ja oleksingi pidinud trahvi maksma.
Nimelt hiljem kohalikuga juttu ajades (autojuht, kes mind Ubudi tõi) ütles, et summa oli liiga suur. Tema oleks andnud miski 20-30 000 ruupiat millest oleks piisanud. Usun et turistina nii vähesest poleks piisanud aga 50-70 000 oleks vast asja ära ajanud küll. Algaja alles selle Indoneesia politseiga.
Õppetund esimesest altkäemaksust on lühidalt selline, et edaspidi kannan kaasas ühes taskus 50 000 kohalikku rahatähte ja teises 20 000 ja siis veel kolmandas 10 000. Neid järjest välja käies võib juhtuda, et piisab esimesest taskust kui mind minema lastakse. Kohalik ütles veel eriti huvitava lause „Police talks to much, just put something in their pocket and they shut up”
Minu meele tegi rõõmsaks aga hoopis see, et praeguse hotelli naabertoas elab prantslane Benjamin, kes pidi rahakotti kergendama ühe päeva jooksul lausa kaks korda. Kokku väljaminek 2×100 000 ruupiat. Vahel polegi palju vaja, et õnnelik olla 🙂
Juhtum 2.
Turg. Mõtlesin ja teadsin, et turg oleks koht kus saaks odavalt puuvilja ja muud huvitavat osta. Otsustasin minna Denpasari suurimale Badung Pasar nime kandvale turule. See oli kitsas ja kole. Lehkas igasugu asjade järgi aga samas kaupa oli seal palju ja põnevat. Kohe haakis mulle sappa tädi, kes üritas mulle erinevaid ürte müüa. Safran, vanilje, karri jne. Vaniljekaunade kilo eest küsiti alguses u 1200 krooni hiljem oleks veel odavamalt saanud. See peaks vist päris hea hind olema sest vanilje on ju kallis kraam? Aga mul lihtsalt polnud seda vaja.
Kõndisin edasi ja mida kõike mulle ei üritatud selle aja jooksul pähe määrida. Lõpuks ostsin endale paki miskeid magusaid krõbuskeid ja puuvilja nimega [jimbaran] ja [mangosten]. Kuna internetti enam vabalt käepärast pole siis ei oska täpsemalt öelda millega eesti keeles tegu võiks olla aga kohalikud ütlesid neile sellised nimed. Igatahes läks kogu see kraam mulle maksma umbes 60-70 krooni. Olin surmveendunud, et olin kauba eest kindlasti poole rohkem maksnud kui kohalik aga sellegipoolest olin sealt juba rohkem kui pool alla kaubelnud. Seega olin sellega isegi rahul, et olin natuke petta saanud sest kauplemise protsess oli ka midagi väärt.
Aga mis mind endast lõpuks päriselt välja viis oli see, et väärt puuviljadest kõlbas süüa umbes 25%. Ah et mis viga? Muidu väga maitsva ja magusa [jimbarani] peale olid teinud pesa pisikesed sipelgad. Ja kuigi ma olin juures kui need kotti pisteti ei pannud ma seda hämaras turuhoones isegi tähele. Kurat! Sõin mõned vähem sipelgatega kaetud puuviljad ära ja jätkasin mõruda meelega oma teekonda. Hiljem õhtu poole [mangosteni] sööma asudes olin jälle petta saanud. Viiest ostetud viljast kõlbas süüa ainult umbes 1,5. Vandusin tulist kurja ja samal ajal muigasin kohalike turunaiste kavaluse üle. Ei oskagi sellise asja peale vihastada või rõõmustada. Kuigi nende viimaste seesmise mädanemise kohta oli mul raske mingeid märke leida olen kindel, et kohalikud teadsid mida nad mulle müüsid. On ikka suslikud. Eks tulevikus olen ise ka natuke targem.

Kahe loo moraal kokkuvõttes on, et kui sa ise arvad, et oled Balil (või tõenäoliselt ükskõik millises Aasia riigis) suutnud pool alla kaubelda ja saad petta ainult poolega siis korruta enne ostu mõttes petta saamise koefitsent veel kahega läbi ja küsi vastavat hinda. Kui ei anta kõnni minema. Kui antakse siis mõtle hoolega järgi kas oled valmis, et võid ikkagi petta saada 🙂
Aga muidu on Balil päris tore ja mulle väga meeldib. Eriti just uus linn Ubud kus kohtasin ühte lahedat prantslast Benjamini ja kahte taani tüdrukut Sophie´t ja Julie´t. Nende kahe viimasega veedan paari järgneva päeva jooksul lõviosa oma ajast. Võib-olla kolime koos isegi järgmisse Amedi nimelisse linna sest nii saaks transpordikulusid madalamal hoida. Aga Taani tüdrukud on juba hoopis uus jutt.

Advertisements

Toimingud

Information

3 kommentaari

29 05 2010
Ermo

Ootan seda teist juttu Taani tüdrukutest!

30 05 2010
Lauri

MIna kaaaa!!!:D:D

10 06 2010
Tanel

Kui Sa neid vanade postituste komme peaks lugema, siis: osta ikka vaniljet. No mingi 50 gr võiksid küll võtta (mitu kauna see ongi 5? 10?). Sellest saab ise vaniljesuhkrut teha – kindlasti parem, kui poe oma. Ja selle luksuse hind ei tundu ka kuigi kõrge. Ja kui mingeid muid huvitavaid ürte leiad, võid ka võtta. Mingi paarisaja EEK eest telliksin erinevaid gulinaarseid üllatusi siis.




%d bloggers like this: