Surfamine, see on imelihtne!

26 05 2010

Niisiis, lähen mina randa, et see surfiasi ära teha ja mis mina avastan!? Seda, et selle loo pealkiri on ropp liialdus. 🙂 Teoorias on kõik asjad üsna lihtsad. Umbes nagu Top Gear´i kutid alati küsivad „How hard can it be?” Natuke hiljem avastavad, et kurat, raskem kui oleks osanud arvata. Seda mõtlesin ma juba enne kui laua peale sain. Teatavasti nõuab surfamine laineid. Selleks, et õige laineni jõuda peab läbima mitmeid, mitmeid teisi laineid. Nii oligi mul kõik suu, silma ja ninaaugud tihkelt soolavett täis juba enne kui jõudsin millelegi muule mõelda. Aga see oli algus.
Hoolimata sellest, et lained käisid üle pea ja laua lainele rebimine oli raske olin algusega rahul. Algaja laud on umbes-täpselt nii suur, et kolme lauaga võib vabalt ehitada silla Tallinna ja Helsingi vahele. Sellega suurte lainete sees manööverdamine tundub palju keerulisem kui mõne väiksemaga. Siiski pidavat väiksem laud mulle üle jõu käima. Seekord jäin treenerit uskuma.
Esimesed korrad sain päris ilusasti lainele. Hakkasingi arvama, et äkki olengi nii hea… siis aga proovis õpetaja mind iseseisvalt lainele juhatada ja siis avastasin, et siiski siiski …Ühesõnaga üksi oli palju keerulisem. Seega aidati mind veel umbes tunni aja jagu lainele aga kuna minu entusiasm ei olnud lahtunud andis õpetaja alla ja läks tagasi oma laualaenutuspunkti juurde. Mulle ütles, et võin ilma midagi juurde maksmata lauda kasutada nii kaua kui ma ära väsin. Ega ma ei hellitanud.
Kokku kestis minu esimene surfikogemus kuskil 3-4 tundi. Viimased lained olid juba päris OK aga ma olin ikka päris läbi pekstud lainete poolt. Kõige hullem oli see, et lained hakkasid lõuna poole väga vara ja agressiivselt murduma ning kasvasid hirmuäratavalt kõrgeks. Sellistes lainetes oma tagasihoidliku kogemustepagasiga endast parimat andes oli vahepeal tunne nagu oleks keegi mind suurde pesumasinasse pannud. Aga ma ei andnud alla.
Lõpp-kokkuvõttes sain kinni püütud paar päris head lainet, mis andsid tunde, et peaksin seda asja mõnda aega veel harjutama, et kunagi „päris” lauaga niimoodi surfata nagu me telekast näinud oleme.
Negatiivsemate tulemuste hulka liigitaksin kergema päiksepõletuse näo piirkonnas ja sõrmeotsadelt maha kulunud naha. See viimane nimelt seetõttu, et minu laud oli kaetud kummilaadse kattega ja lainetes seda kinni hoides liikus see vist natuke rohkem kui peaks ja niimoodi seda sõrmeotste nahka maha hõõruski. Aga see väike vigur mind ei takista. Kasvab uus ning parem nahk ja proovin jälle.
Kuigi järgmised paar päeva vist surfama ei jõua sest kultuur nõuab nägemist ja tundmaõppimist, mäed vallutamist siis varsti luban, et varsti juba teen teise katse. Kas just Kutal aga kuskil kindlasti. Võib-olla näiteks Gili saartel või Lombokil kuhu tee mind üsna varsti viima peaks. Homme peaksin plaanide järgi kolima Bali keskossa, mille nimi on Ubud. Seda linn kutsutakse ka Bali kultuurikeskuseks. Saame näha.
PS! Täna oli lihastes tunda eilset „surfamist” ja võrdlus pesumasinaga ei tundunud üldse mitte liialdus. Kõige olulisem sellise tunde puhul on lihtsalt õppida kiirelt keha niimoodi liigutama, et 50% lihastest ei saakski aru, et keha liigub :). Muidu on elu lill ja tunne väga pro.

Advertisements

Toimingud

Information

4 kommentaari

27 05 2010
elkspelks

Aga vot sind Kaarel nägime meie ka Uluwatus. Ja kuigi sa mulle pikalt järele vaatama jäid, siis vist ei pannud siiski kuigi hästi pilti kokku.

Oleme ka Ubudis muide. Ja kui hästi läheb, siis homme teeme juba Gulung Agungi.

27 05 2010
elkspelks

gunung*

27 05 2010
Teele

Nii tore on sinust jälle nii sageli miskit kuulda:)

28 05 2010
Kaarel

Varsti kuuled veel tihedamini 😉




%d bloggers like this: