Tagasi, et jälle merele minna

27 04 2010

Järjekordne merereis on läbi ja olen tagasi kindlal pinnasel. Jällegi pean teatama plaanide muutusest. Kuigi olin arvanud, et see saab olema viimane vahetus, siis pakuti mulle veel vähemalt ühte ja võib-olla kahte vahetust. Esimesele vahetusele ütlesin juba oma JAH ära ja Bali pileteid tuleb veelkord edasi lükata. Samas ootan juba kannatamatult hetke kui istun lennuki peale mis võtab suuna Euroopa peale. See juhtub varsti. Millal täpselt ei taha veel välja öelda. Arvasin juba ise, et võiksin nädala pärast oma hõbedase kullakesega Eesti maanteid mõõta aga plaanid muutusid.

Teate miks plaanid muutusid? Sest elu on üks suur juhus. Ma oleksin praegu Balil päevitamas ja surfamas kui üks päev enne minu Bali lendu poleks üks mees nimega Liam endale sõrme lõiganud. Ainult sellest piisas, et tema merele saatmine lükati nädala võrra edasi. Sellest omakorda sai alguse doomino efekt ja mulle pakuti võimalust tööd teha. Hiljem  veel ühte vahetust. (võimaliku kolmanda vahetusegagi) See kõik lükkas minu kojusaabumist kuskil poolteist kuud edasi. Ainult see, et üks mees keda ma ei tunnegi lõikas endale näppu muutis minu elu, mõneks hetkeks 🙂 Elu on üks suur juhus…

See, et ma pean veel Austraaliasse jääma ei tee mind just kurvaks aga ei rõõmusta ka mitte. Teen selle lihtsalt ära ja tulen koju. Tõmban lihtsalt vajalikud otsad kokku, et Eestis lõbusam oleks. [loe: teenin raha] Kuulsin, et bensiini hind Eestis on nii kõrgeks läinud, et ainuke mõeldav transpordivahend on veel jalgratas või muu sisepõlemismootorita alternatiiv.

Millega meri mind seekord üllatas?

*Nägin elus esimest korda delfiine. Neljal korral. Ükskord ühte üksikut tömbi ninaga delfiini, kes arvati mõned ajad tagasi väljasurnud olevat aga siis leiti neid just sealt piirkonnast kus mina töötan. Nad ei teinud trikke nagu filmides, ei hüpanud kõrgele õhku nagu turistidele treenitud isendid aga olen selle tõttu, et delfiine looduslikus keskkonnas nägin isegi rohkem õnnelik.

*Nägin kilpkonna. Olen neid ka varem kohanud aga seekord oli eriline. Tavaliselt näed neid kaugelt ja kadunud nad jälle ongi. Nimelt need loomad on eriti häbelikud ja kartlikud. Vähematki ohtu tunnetades sukelduvad sügavale vette ja ei näita ennast pikka aega. Sukelduvatele/snorgeldavatele turistidele räägitakse, et nad kilkonni ei ehmataks sest kilpkonnad võivad suurest hirmust/ehmatusest nii sügavale sukelduda, et neil saab õhk otsa ja nad lämbuvad. Nad ei julge pinnale tõusta, et hingata.

Ühesõnaga nägin kilpkonna sügavalt merepõhjast pinnale tõusmas. Otse minu tööpaadi kõrval. Algul ma ei saanudki aru millega tegu. Kui kilkonnake oli juba päris lähedal pea veest välja pistmisele, siis taipasin millega tegu. Pea käis korraks uudishimulikult vee peale, vaatas uurivalt ringi, ahmatas õhku ning mingit kummalist alumiiniumkamakat (meie paati) märgates pidas paremaks uuesti sukelduda. See oli ilus hetk.

*Kohtasin elu kõige tihedamat vihma. Täiesti ootamatul hiilis meile ligi selline vihm, et mitte midagi ei olnud näha. Meie emalevast, mis asus mõnesaja meetri kaugusel polnud jälgegi. Kõik oli lihtsalt valge. Meie naaberAB (tööpaat) mis asus paarkümmend meetrit eemal oli vaevuaimatav. Lained olid vinged. Aga vihm oli külm. See tähendab tundus jääkülm sest merevee temperatuur on ju kuskil 33-35 kraadi ja siis tundub 27 kraadine vihmavesi ikka kuradi külm. Ilm oli nii kehv, et foreman Arnold otsustas töötegemise katkestada. See on sellel kohal midagi erakordset. Tavaliselt torm meie tööd segada ei tohi.

* Sain teada, et kõik Foreman´i nime kandvad asjapulgad (paadi kõige tegijam liige) on kuskilt kuulnud sellist lauset nagu „You have to start using your other hand” Nimelt on pärlifarmis tööd tehes alati kiire. Tuleb elu eest rabeleda ja kiirelt asjadega ühele poole saada. Nii ongi foreman´i kohustus vaadata, et paadis töö sujub ja iga päev vajalik hulk tööd tehtud saaks. Ainult üks Foreman on mulle selle lause ütlemata jätnud.

Nimelt olen oma esimest vahetusest alates hasardiga seda lauset oodanud. Selle vahetuse jooksul oli üks foreman kes seda lauset mulle ei öelnud. Imestasin, et mis toimub. Viimasel tööpäeval ütles selle ikkagi ära. Kui te vaid oleksite näinud minu näol seda suurt muiet. Olin seda ju juba terve nädala oodanud.

* Sain teada, et olen Eesti tööjõuturul üsnagi konkurentsivõimeline. Kuna mul oli tõsine plaan juba kodus olla siis saatsin kahele väga põnevale tööpakkkumisele oma CV. Eile tagasi maale jõudes tsekkasin oma postkasti ja minu suureks üllatuseks olid mõlemad kohad mind vestlusele kutsunud. Paraku pidin kurvastama nii ennast kui neid, et olen jätkuvalt veel vähemalt kuu Austraalias. Aga mine tea…

Muidugi oli postkastis ka teistsuguseid kirju mis mind nõutuks ja morniks muutsid. See ongi vist elu…

PS! Palju õnne kõigile teile seal kaugel Eestimaal päikseliste ilmade saabumise puhul. Päikselisi ilmasid järeldasin lugejate statistikat vaadates 🙂

Advertisements

Toimingud

Information

5 kommentaari

28 04 2010
Marta

Sa ära seal selle rahateenimisega üle pinguta, sest kui koju jõudes kohe tööle kavatsed minna siis pole sul ju aega seda üldse kulutada ja see oleks küll juuuube kurb 🙂
Ja meil on tõesti päike!
Kallid!

28 04 2010
Kaarel

Minu enda kõige suurem mure on ka see, et ei suuda ära kulutada 🙂 Aga tegelt tundes oma kontidest seda laiskuseussi mis mind kogu elu on vist saatnud ei kavatse ma tegelt veel niipea tööle minna. Vähemalt mitte enne sügist. Muidu poleks mul ju aega tulle välja nõudma seda kooki mis sa mulle kuskil siin lubasid 😉

28 04 2010
Katre

Jeee! Postitust andis ikka oodata. Nägin seda vilksamisi juba Lauristini loengus ja nüüd sain siis ka oma silmaga veenduda, et merelt tagasi. Vahva seiklus sul 🙂 Ole muhe!

28 04 2010
Kaarel

Kusjuures see asi läheb täpselt samas vaimus kahjuks edasi 😦 Juba esmaspäeval olen tagasi merel ja … kuidas ma ka ei proovinud jõuan koju ikkagi siis kui sina juba teisel poole maailma asud. Aga mul on hea meel kuulda, et sa ikka ootad minu teateid 🙂

2 05 2010
Möraia

Kummaline. Me tahame alati sinna kus meid ei ole:). Kui oleme otsapidi kusagile pärale jõudnud – kiirustame läbematult aina edasi. Kui oleme edasi jõudnud – igatseme tagasi. Vähesed inimesed oskavad nautida hetki keset kohalolekut.
Sattusin Sinu blogi lugema hiljaaegu, juhuslikult….otse keset pärlipüügiseiklust. Just mere ja selle tunde pärast mille ma sain seda blogi lugedes, tulin ma jälle piiluma kas oled tagasi.

Ma oleksin nõus une pealt praegu Sinuga kohad vahetama!:) Kuna see aga kahjuks võimalik pole, siis hõikan siit eemalt, et:
“Mees! Ole ja ela ja naudi neid hetki seal merel!”
Otsi taas kilpkonna pilku ja lehvita delfiinidele!:) See on ju superluks võimalus mis Sulle osaks on saanud!
Ei kao see Eesti mitte kusagile. Küll jõuad ka siin raha teenida ja kulutada.




%d bloggers like this: