Isemoodi innovatsioon

9 04 2010

Järgides oma igapäevast rutiini käisin õhtul kohalikus Vic! hotelli baaris oma õhtueinet tegemas. Hea lihtne – ostad endale joogi, mis tavaliselt on apelsinimahl ja maksad 2.25 – 3 AU$ vastavalt letitöötaja suvale ning ulatad neile vajaliku talongi mida saab igast kohalikust hostelist. 🙂 Nüüd võid asuda sööma. Mõnus ja juba sisseharjunud rutiin.

Tavaliselt jalutan ma peale seda tagasi hostelisse mõeldes päeva mõtteid ja plaanin tulevikku. Parematel päevadel astun tee peale jäävast McDonalds nimelisest restoranist kohast läbi ja ostan odavat topsijäätist. Seekord aga astudes mööda koduteed, Darwini keskväljakul kui nii võib öelda, märkasin, et käib mingi show. Astusin ligemale. Kahjuks polnud väga palju ruumi enam jäänud ja pidin võtma sisse koha prügikasti kõrval ja asusin tegevust jälgima. Keda see kerge lehk ikka segab.

Millega oli tegu? Mingi mees, kes algul ei paistnudki kõige suurem tegi seal erinevaid jõuharjutusi. Särgi peale oli kirja pandud The Strongman Show. Tõesti mees avaldas muljet sellega kuidas ta algul keeras spiraali 12mm ümara rauapulga, seejärel kalakujuliseks 16mm ümara raua ja nagu sellest veel vähe oleks võttis 18mm läbimõõduga pulga ja tegi sellest publiku marulise kaasaelamise saatel U-raua. Vahva.

Siis võttis keeras päris karmi muusika saatel hobuserauast välja S-tähe ja väänas kolm praepanni üksteise sisse kooldu nagu meie vahvlitega teeme. Päris tugev tüüp. Hirmuäratav oli nipp kuidas ta 15kg kaaluvat kirvest oma otsaesise poole lasi kalduda hoides ühe käega kinni ainult varre otsast. Arvestades jõuõlga võis see olla päris raske. Ja lõi käega naela lauda. Muljetavaldav.

Mis mind aga mõtlema pani oli milleks ta seda teeb. Olin veendunud, et see on promo edasiste etenduste jaoks. Teatavasti on siin iga hetkega lähenemas suvi (nende keeles kuiv hooaeg) kus soojakraadid natuke (ja õhuniiskus palju) langevad ja inimestel on mõnusalt mitte enam piinavalt soe olla. Arvasin, et harjutab äkki turistide jaoks kes kohe-kohe siia jõudma hakkavad.
Siis tabas mind välk selgest TAEVAST. Just, mees hakkas rääkima taevast. Ilma ühegi eelneva vihjeta selle kogu show jooksul. Jutt algas sellega (muusika vaikis) kuidas tema 13-aastane poeg koolis käärid elektripistikusse lükkas, et saada grupi poolt aktsepteeritud. Kuidas tema sees on pulbitsenud raev ja viha. Et ta on tulnud lagunenud perekonnast ja tema peresuhted on olnud väga keerulised. Kuidas ta on teinud inimestele haiget ja füüsilist jõudu rakendanud sõjaväe heaks. Kuidas meie kõigi sees on olemas tühi koht mille saab täita ainult selline mighty and powerful man, kelle nimi on Christ Jesus. Ning siis tõstetagu käed kes on nõus laskma oma ellu, et seda paremaks muuta. Tõusis 2 kätt. (Ta tegi seda küll ütlemata viisakalt, kiitus temale)
Andes mehele tema eelneva vinge show eest usalduskrediiti kuulasin tema loo siiski lõpuni. Ütleksin, et see mis ta rääkis gruppi kuulumisest ja tänasest ühiskonnast on õige. Õige on ka see, et paljudel meist on tõesti justkui kõik olemas ja miski (suur eesmärk, meelerahu) jääb siiski puudu. Tõenäoliselt on õige ka see, et Christ Jesus on vägev ja võimas mees kes on meie eest ennast ohverdanud. AGA mina ei leia nende kolme teguri vahel korrelatsiooni. Kohe kindlasti, ei olnud ma nõus tema lahendusega, et kõik selle raskuse ja eesmärgi otsimise eksirännakud võtab ära see kõikvõimas mees.
Pigem tundus mulle hoopis palju kodusem ja omasem, millele see mees suure murega viitas. Jeesus jääb meie teele ainult Jõulude (ja Lihavõttepühade) aegu. Mulle meeldib jõulude aeg kirikusse minna sest see on traditsioon. Minu jaoks täiesti ilmalik traditsioon. Nagu Andrus Kivirähk selle kunagi kuskil teleesinemises sõnastas, et jõulud ja kirik on nagu teater, mille kõiki osasid inimesed oskavad ette aimata ja teevad selle rõõmuga kaasa. Aga mitte rohkemat.

Nii ta minust selja taha jäigi oma kahe uue jüngriga rääkima. Ma ei pannud sellist petmist, maskeerumist tegeviisi pahaks ega midagi. Show oli tõesti muljetavaldav. Vorm kuidas ta oma lugu rääkis oli eestlase jaoks innovatiivne. Muidu üsna laisad ja igavad austraallased siiski teavad innovatsioonist üht-teist. Jalutasin edasi McDonaldsisse ja ostsin oma jäätise, et mõnusalt soojal õhtul edasi hostelisse jalutada.

Advertisements

Toimingud

Information

2 kommentaari

10 04 2010
mirkas

ilus lugu. lihtne, huvitav. algus, lõpp ja sinna vahele jääv kulminatsioon. kommenteerin kirjutist seepärast, et see nõudis kiitmist.

muide, siin on ka ilmad soojaks läinud. juba tunnen, et 1 vanilli (eriti rasvane 15%) koorejäätis kulub edasikõndimiseks kindlasti ära.

rääkides innovatsioonist, L da Vinci on ajanud inimkehad solarisest välja ning oma leiutised asemel pannud. ootan su ära? 😀

11 04 2010
Kaarel

🙂 aitäh! kiitus kulub alati marjaks ära.

Kaua need da Vinci leiutised seal Solarises seisavad veel? Kui nad kuskil juuni alguseni vastu peavad siis oleksin igati käpp 😉




%d bloggers like this: