Päiksetõusust eikusagimaal I

11 03 2010

Kui te imestasite, et mis minuga juhtunud on siis kõik on hästi. Käisin lihtsalt kaks nädalat merel tööd tegemas. See oli koht kuhu inimene väga tihti ei satu ja mobiilimasti pole sinna kunagi isegi mõeldud püsti panna… seega täielikus isolatsioonis. Allpool võite lugeda, mis ma laeva peal kirjutasin ja mõtlesin. See (töö)reis on minu Austraalia reisi säravaim pärl! Merehaigeks ei jäänud kordagi. Kuigi maa peal loksub kuidagi kahtlselt…

Neljandaks päevaks on meesnaine Shay, kes on mu otsene ülemus muutunud järjest kurjemaks. Tema vastutab kõige eest mis paadis pärlikarpide puhastamise ajal toimub. Aga see on lõviosa kogu ajast. 6.30- 17.00 olen täielikult tema käsutuses. Tegevusi mis siin kogu aeg meeles peavad püsima on lihtsalt nii palju. Erinevad sõlmed asjade sidumiseks; kangid, hoovad ja muud nupud; rutiinsed liigutused jne. Isegi tööpaadi (kasutatakse ka lühendit AB) pesemisel on kindel rutiin mida ei tohi mitte segi ajada (minu jumaluse arvates). Tundub, et kogu aeg käib miski rippimine ja rappimine ja eriti meeldib iga nurga peal Shay´le mind rappida kui miski peaks võtma hetke aega, et meenutada mida nüüd siis… See naine ei ole mitte pehme ütlemisega. Ühesõnaga on kuradi raske. Lisaks on ta nii imeliku aksendiga, et ma ei saa muhvigi aru.

Ta käib tõsiselt närvidele ja kumm pingutatakse juba neljandaks päevaks korraliku pinge alla. Ainult 10 päeva veel tundub…
Miks peab kõik käima täpselt nii nagu tema teeb. Kindlasti olen ma palju ise välja teeninud aga see läheb juba üle piiri kui mulle õpetatakse kuidas kindaid rippuma panna. Tahaks talle öelda mõned kaunid sõnad…

Esimene päev saab olema raske. Hommikune äralend Darwinist oli planeeritud varjane sestap äratus 3.20 ja kiirelt lennujaama. Kuna mul pole kasutada autot, siis pean leppima bussiaegadega ja kuigi pidingi lennujaama jõudma kella viieks pidin bussi peale minema juba 3.45. Lend lükkus muidugi edasi ja lennuk väljub umbes kell 7. Mis seal ikka. Vähemalt ei pea selle eest maksma.
Esimene lend sellise lennukiga. Väiksega. Samas vaated aknast on kenakesed. Jõuan farmi ja mind võetakse vastu. Kiirelt viiakse kapteni juurde ja seal selgitatakse laeva reegleid ja neid on terve raamatutäis. Kiire ring laevale peale ja viiakse juba alumiiniumparve (AB – tööpaat) peale kus hakkab töö peale.
Kõik mida ma siin näed tundub nii harjumatult uus. Õnneks saabusin tööle nii hilja, et teen ainult pool päeva tööd. Kuigi olen ikka vingelt hädas kui hakkan pärlikarpide paneele välja tõmbama. Umbes 8 kätt oleks seal vajalikud. Võib-olla isegi 10. Aga ma saan selle enam vähem jooksma. Karpide puhtaks löömine peitlitaolise esemega on nüri ja raske töö. Mitte, et peitel raske oleks aga kui see peab sul käes liikuma nagu õmblusmasina nõel siis… Ja oligi juba tööpäev lõppenud.
Asjade uudsusest annab võib-olla parima ettkujutuse see, et kuigi mulle tehti laevas ringkäik ei suutnud ma mõned minutid hiljem isegi duširuumi ülesse leida 🙂 see peaks teile andma pildi kui keeruline kõik tundub. Sellegipoolest tunnen ennast hästi. Kuidagi lihtsam ja vabam tunne on.
Õhtul õpin ära esimesed kolm meremehesõlme ja siis veel kaks. Sõlmede maailm on põnev. Neid mulle meeldib õppida. Aga paraku pole neid siin vaja mitte meelelahutuseks….

Söögid laeval on asi mille tahaks eraldi välja tuua. Võin julgelt väita, et see on Austraalia reisi parim toitumine. Alati saab vajadusel magustoitu, puuviljad vedelevad laual. Söögid on korralikud ja nuudlid hakkavad ununema 🙂 Mitte, et ma nuudleid oleks kunagi söönud aga palju need makaronidest erinevad. Igaks lõunasöögiks tuuakse tööpaadile koos lõunaga ka tükike väga head KOOKI. Kõik kes mind teavad võivad ette kujutada kui palju see mulle tähendab…

Teine päev algab 5.45 kui üle laeva mängiv vali muusika annab teada, et oleks aeg ärgata. Särk püksi ja punuma. Muidugi veel väike hommikusöök ja võileivad kaasa. Tänane tööpäev tuleb teistsugune sest meeskond on teine. Eile aitas mul asjadest aru saad eesti tüüp Antti, täna aga üle laeva tuntud nainemees Shay. Üsna kurja ütlemise poolest tuntud tegelane. Tööpäev on karm. Selle peitlitaolise asja käeshoidmisest ja pärlikarpide pealt igasuguseid molluskeid maha raiudes hakkavad käed valutama üsna kähku. Merevesi, soolane, ei mõju hästi sest oled kogu aeg läbimärg. Jalad ujuvad vees ja kätega pole lugu parem. Käed hakkavad „tsipa” haiget tegema. Öeldakse, et see olla alles algus. Meri on mingil hetkel eriti tormine ja see ei tee töötegemist lihtsamaks. Väga ettevaatlik tuleb olla, sest üle parda saab siin vetes kukkuda vaid loetud korrad. Vesi on täis igasugu loomakesi kes maiustoidu hea meelega vastu võtavad. Raskemaks teeb olukorra ka see, et tänases paadis pole kella. Ilma kellata tööd teha on päris imelik. Jõuan viimasel hetkel koju sest käed tegid juba põrgulikku valu. Shay ei tee elu mitte lihtsamaks. Juba esimese päeva lõpuks uutis närvidele käima hakata.

Siiski keha pidi olukorraga nädala jooksul harjuma aga vaimu joaks pidi sellest hetkest töö hoopis raskkemaks muutmuma. Ikkagi olen veel optimistlik ja loodan, et saan hakkama ja mind võetakse veel paaril korral laevale tagasi. Tänane päev ei olnud kergemate killast aga olen ikkagi õnnelik, et siia olen pääsenud. Sõrmeotsad mis soolavees ligunemisest kibedasti valutavad kui seda teksti trükin ei taha miskipärast nõustuda. Tahan endale jällekord tõestada, et suudan ennast ületada. Mulle meeldib see meri, loodus ja uued kogemused. See töö muudab Austraalia reisi teistsuguseks. Umbes selliste asjade pärast ma siia tulingi. Üle pika aja tunnen, et olen endaga rahul ja Austraaliat ei saa päris maha kanda.

Kolmanda päeva võib kokku võtta tõdemusega, et elu pärlilaeval läheb valusamaks ja raskemaks. Elu väljaspool pärlilaeva aga lõbusamaks. Elu tundub tore kui töö tegemise suudaks välja kannatada. Sõrmeotsad on tuimad ja tundub, et käed võivad suvalisel hetkel ära „surra”. Kaks nädalat tundub üsna maksimum mis ma siin vastu pean. Samas tahaks vastu pidada umbes 3 kuud. Elu siin ei ole lihtne aga põnev. Uued oskused, kogemused ja taasleitud reisimise rõõm. Esimene nädal pidi kõige raskem olema. Katsun vastu pidada ja jään kergemaid hetki ootama. Juba kolmandal päeval tunduvadki pauside vahelised tööajad lühemad. Loodan parimat ent kardan kõige hullemat.

Hoolimata kõigest tundub, et mul on vednud. Hetkel on kaks päeva kolmest olnud mittetäielikud ja lühemad kui tavaliselt mis annab mulle võimaluse oludega harjuda. Tänane päev anti lühemaks kuna kogu farm on kaugelt töögraafikust ees. Kuna saime koju mõned tunnid varem vabaks otsustasid mõned mehed minna silmapiiril olevat Jar Isalandi avastama. Jar Isalnd´il pidi olema koobastes aborigeensed joonistused, mille vaatama sõitmine kujunes aga hoopis tõsiseks matkaks ja kivironimiseks.Joonistusetni me ei jõudnudki. Jällekord kindlustasin endale korraliku une.

Lugu lühidalt selline. Plaan oli tegelt liikuda jalgsi ühelt poolt saart teisele poole, vaadata üle koopajoonistusi ja siis uuesti paadiga laevale tagasi sõita. Kokku aega 2,5 tundi. Aga olime teinud väikse valearvestuse sest see koht kus meid maha pandi oli väga mägine ja eesmärgini jõudmiseks pidime kindlasti kiirelt liikuma aga meil oli kaasas meie suur kokatädi ja… Kuna paadi olime tellinud teisele poole saart, siis pidime sinna jõudma. Meie kokatädi polnud mitte mingil juhul võimeline nii kiirelt liikuma või üldse kivide otsas ronima. Tema ootas tavalisi Austraalia laudteid ja lifte igasugu vaatamisväärsuste juurde. See oli aga puutumatu aborigeenide saar kus sellised asjad puudusid. Tegime otsuse, et kokatädi ja ülejäänud meeskond lähevad tagasi kohta kus me alustasime ja meie Tony´ga rändame kiirelt kividel turnides randa kuhu olime paadi tellinud. Kuigi me kokkulepitud randa ei jõudnudki sest mägironimine oli raskem kui raske jõudsime siiski üle noatera üldse rannikule, et paadile meie läbikukkumisest märku anda. (Rannas hüpeldes ja karates lootusega, et meid märgatakse. Õnneks märgati.) Kuigi retk justkui ebaõnnestus sest ei jõudnud joonistusteni oli see retk minu jaoks rohkem väärt kui ükskõik milline eelmine tuur. Puutumatu saare loodus ( koos madude hirmuga igal sammul, rohu sisse ei tohtinud kordagi astuda) oli kõike seda vaeva ja kriimustusi, auke väärt. On mida meenutada.Loodan sinna veel tagasi pääseda, et lõpuks need aborigeenide joonistused k ära näha :).

Neljanda päeva emotsinoonid leiate esimesest lõigust. Õnneks aitab pingeid maandada meeskonna teine liige Uus-Meremaalt pärist Hayden, kes usaldab mind piisavalt, et Shay´d taga kiruda 🙂 tundub, et nii võib asjast isegi asja saada.

Selle päeva tegi eriliseks ka köögiabiline kes juba kaks lõunat järjest on lõunasöögiga kaasa saatnud midagi koogilaadset. Esimesed miskid kakao maitselised kuulid maitsesid ülihästi ja täna miski keeks. Ma olen võlutud.

Homme lendavad järgmise vahetuse mehed tagasi linna. Minul jääb siis VIST veel täpselt nädal aega lõpuni kannatada. Ei saa salata, et ootan tsivilisatsiooni naasmist, et kuulda uudiseid ja näha mis vahepeal elus on toimunud. Samas meeldiks mulle ka siin olla kui kõigi nende hädadega suudaks ükskord ära harjuda. Loodan, et mind kutsutakse veel teisteks vahetusteks tagasi.

Täna tegin ühe tähelepaneku veel: Apelsinid mida olen juba siia saabumise neljapäevast nillinud paistavad täna juba nii palju värvi kogunud olevat, et homme võiks nad täitsa ära süüa 🙂

Kuu kuma merel oli täna õhtul ilus. Lummav.

Järgmiste päevade mõtetest saab lugeda juba lähipäevadel kui olen nad lugemiskõlbulikuks kohendanud. Olen ma ju veel 9 päeva merel

Advertisements

Toimingud

Information

7 kommentaari

12 03 2010
Toomas

Usun, et kõik see töö ja vaev on seda väärt…sest kunagi Eestisse jõudes saad tõdeda: ähhh…see ei ole veel midagi….aga mul Austraalias oli vot nii………:)
Edu !

12 03 2010
Ermo

Oehh…
Minul on siin vähemalt motikas…

15 03 2010
Kaarel

Millele sa vihjad? 🙂

12 03 2010
Jaan

Ermo, ära unusta et meie kliimas on suured hanged veel mai kuuni.

13 03 2010
Andy

Tervist,

Olen Andy
Tunnen sind läbi Katriin Visamaa. Ehk mäletad mõningaid seiku Tartu Ülikooli aegadest (JCI konverents näiteks)

Tahtsin uurida, kas sul on võimalik anda infot, kas on võimalik ennast ka pärlite maale sebida?
Mu kontakt siin on +61 468552696 või läbi Eesti nr 372 53047675 või mail alinnas@me.com

Kui oled merelt tagasi, ole hea, anna endast märku (maili teel on vist kõige kindlam)

Tervitused ja vastupidavust – kurjad tööjuhatajad tahavad murda kui kaitseväes 🙂 Kuid nad on kõigest kibestunud tööjuhatajad 😉

Tervitused Victoria statist
Andy

14 03 2010
Teele

Aitäh põhjaliku ülevaate eest:)

14 03 2010
Kaarel

See on alles algus. Vähemalt 2 osa ootavad veel kirjutamist. Õigemini toimetamist. Aga miskipärast ei jõua sellega kuidagi tegeleda.




%d bloggers like this: