Teelahkmel

27 03 2010

Täna töö juured mõtted lausa tormasid läbi pea. Suusakeskusest tulnud telefonikõnest kutsega vestlusele tulla pani alusele tuhandele plaanile. Järgnev lugu on üleni minulik. Peas tormab ringi tuhat mõtet sealjuures pole ühegi nende täitumine üldse kindel. Ideid on tõsiseid ja vähemtõsiseid aga vähemalt on nad olemas.

Tagasileitud  seiklemise lust on andnud mulle palju ideid kuidas edasi liikuda. Kuna pole ühtegi kindlat alguse ega lõpupunkti siis annab see erinevatele mõtetele ainult hoogu juurde.

Esialgne plaan oli tegelikult väga lihtne. Korjan pärlifirmast nii palju raha kokku kui võimalik ja lendan Bali saarele Indoneesias sealt natuke ülespoole teistele Indoneesia saartele ning siis Tai ja… ja nii edasi kuni ükskord koju jõuan. Telefonikõne suusakeskusest lõi kõik jälle sassi. Alles nädal aega tagasi olin umbes 99% kindel, et olen tsiklihooaja alguseks kindlalt Eestis tagasi aga näed…

Read the rest of this entry »





Krokodillile pai tegemas

25 03 2010

Tegelt mitte. Asjaolud on selle lühikese Austraalia ajaga nii palju muutnud, et ei tahagi enam krokodille paitada vaid hoopis tervelt koju tagasi jõuda. Selle kojujõudmise asjaga on veel vist aega. Asjaolud läksid igatahes eile seoses ühe telefonikõnega hoopis põnevamaks. Suusakeskused.

Ühesõnaga juhtus nii, et ühel kolmapäevasel hommikul (tegelikult lõunal) tulid kursaõde Viky ja Andres minu käes laenul olnud fotokat tagasi haarama kui ma ennast nende plaanist kuuldes ilusasti autosse istutasin 🙂

Darwini kandis on suureks hitiks turistidele näidata „Hüppavate krokodillide” etendusi. Lihtsamalt öeldes näeb asi välja nii, et paadi peale laaditakse piisaval hulgal liha, mida siis toki otsast jao korras täpselt nii palju välja jagatakse, et kõik saaksid pildid tehtud ja õnnelikud oleksid. Krokodilli härrad ja prouad peavad oma suutäie auga välja teenima.Tegelikult olla selline tegevus (metsikute loomade toitmine) Austraalias keelatud. Aga keda see huvitab kui tunniajase tuuri eest saab inimeselt küsida 300 krooni ja korraga ronib paati 20-30 inimest? Päris hea investeering. Nagu ikka elavad austraallased looduse resursside ekspluateerimisest.

Read the rest of this entry »





Päiksetõusust eikusagimaal III

17 03 2010

Kümnes päev ei toonud vist midagi uut siin päikse all sest mul puuduvad selle päeva kohta igasugused märkmed. Mälu on mul hea aga lühike seega ei oska selle päeva kohta midagi öelda.

Üheteistkümnes päev tundus nagu kümnes igav ja rutiinne, kuid pakkus sellepoolest piisavalt põnevust. Kuigi ma ootasin, et homme hommikul lendan tagasi Darwinisse ja saan hakata tehtud töö vilju maitsma ei läinud see mitte nii.
Terve päev möödus tööd tehes ja oodates lõppu aga nüüd selgus, et ma ei sõidagi koju. Shay´le ja Haydenile tegi asi muidugi nalja sest päeva otsa olin mina teinud nalja teemal, et homme lasen siit nagunii jalga… nüüd siis selline pauk. Aga ma olen isegi rahul. Samas esialgne plaan on, et kolmapäeval lendan tagasi koju. Juhul kui keegi homme tulemata jätab siis veedan siin veel terve nädala.
Täna käisime Freshwaer Bays ujumas. Imeline koht. Inimesed oleksid valmis suuri summasid maksma, et seda kohta näha ja seal ujuda aga seda saab ainult siis kui tuled siia rasket orjatööd tegema:) Samas läbi mangroovi käikude kuskile kivikaldale sõita natuke kivide otsas turnida ja siis lõpuks looduslik bassein enda eest leida on seda väärt. Võluv koht.
Õhtul aga tuli pikset luuavarrest. Õigemini hakkas kartul paukuma. Olen eelmistel päevadel kiitnud söömise osa sellel laeval. Tänane vahejuhtum muutis söögiteemad koomiliseks. Nimelt võtsin kuus tükki (ca 2,5 kartulit) kartulit kolme(1,5) asemel ja kokk tegi mulle märkuse. Arvasin , et tegi niisama nalja. Ma ju nägin vaevumärgatavat naeratust?! Hiljem sain ka farmimanageri abi Shan´i käest kerge epistli. Vot ei teinudki nalja. Teavitas minu aplusest hoopis juhtkonda. See ajas närvi ainult sellepärast, et tundus nii ajuvaba. Aga mis sest enam.

Read the rest of this entry »





Päiksetõusust eikusagimaal II

15 03 2010

Viies päev toob toanaabrite vahetuse. Senise Tom´i Inglismaalt vahetas välja eestimaine Andres. Seesama kelle nimi mind siia töölegi aitas. Olen kindel, et vähemalt üks Darwinis elav neiu on kade.

Olen avastanud, et mulle meeldib laevas elada. Siin on nii kodune tunne sest õhtul saab pugeda jälle TEKI alla mitte ei pea piirduma ainult linaga nagu Austraalias tavaliselt. Väiksed asjad muutuvad siin oluliseks.

Tunnen, et tööaeg hakkab õnneks järjest lühem tunduma. Täna sai see minu üllatuseks õite vara otsa. Samas homme on oodata hoopis raskemat päeva. Ma ei karda enam midagi. Hoopis rõõmustan, et senise 10 sõrme asemele valutas röökimapanevalt teisel päeval ainult 8 sõrme ja täna ainult üks. See ei tähenda, et teised sõrmed ei valuta. Tõenäoliselt ma lihtsalt ei tunne neid nii hästi. Merevesi, päev otsa, tundub olema ka paras tuimesti. Pimedatekirja lugejat minust vist ikkagi ei saa. Vähemalt enam mitte.

Read the rest of this entry »





Teekond: pärifarm Lääne Austraalias

14 03 2010

Nagu ma juba olen maininud sõidutati meid (pärlikarpide puhastajaid) tööle lennukiga. Ma ei tea täpselt kui kaugel see farm Darwinist tegelikult asus aga igatahes lennuk sõitis sinna umbes 1.5-2 Tundi. Kuna lõpp-peatus asus lausa teises osariigis, siis pidasin õigeks ka uue kaardi siia ülesse riputada. Täpsemalt saab minu teekonda uurida kaardile või seal all “View larger map” lingile klikkides. Hetkel olen juba mitmendat päeva tagasi Darwinis.

Üsna kohe riputan ülesse ka teise osa pärlifarmis töötamise lugudest ehk “Päiksetõusust eikusagimaal II”





Darwinis on jõulud!

12 03 2010

Oli vist detsembrikuu kui mul õnnestus kogu oma kavalust appi võttes ühelt kodumaiselt usinalt päkapikult välja meelitada lubadus, et kui ma peaks kuskile pikemalt paikseks jääma siis saabub mulle sinna palju jõulutunnet, mis on võtnud väheke konkreetsema kuju – Piparkoogikuju.

Täna tahan teiega jagada seda suuurt rõõmu, millega ma eile postkontori poolt koju tulin. Sain oma käes hoida pipakoogikesi, mis olid alustanud oma keerulist teekonda Austraalia poole juba jaanuari lõpus ja pärast pisikest vahepeatust Cairnsi lähedal on jõudnud lõpuks ometi minu kätte.

Kuigi valmistamise hetkest on möödas märkimisväärne hulk aega on piparkoogipõrsakesed (ja tähekesed) suurepärase tervise juures ja pole seagripist midagi kuulnud. Ainuke mille ees nad hoolega värisevad on minu isu. Aga isu on mul hea sest piparkoogid on suurepärased.

Mitte vähemoluline pole, et piparkookidega oli ka kaasas Tubli Kobras keda pildi pealt näete. Teisele poole oli kirja pandud täpsem kasutusjuhend. Kunagi ei või teada…. 🙂

Kes veel praegu jõulutundega uhkeldada saab?

Olleks selliseid rõõmsaid hommikuid ainult rohkem!
Aitähh sulle kallis päkapikk 😉





Päiksetõusust eikusagimaal I

11 03 2010

Kui te imestasite, et mis minuga juhtunud on siis kõik on hästi. Käisin lihtsalt kaks nädalat merel tööd tegemas. See oli koht kuhu inimene väga tihti ei satu ja mobiilimasti pole sinna kunagi isegi mõeldud püsti panna… seega täielikus isolatsioonis. Allpool võite lugeda, mis ma laeva peal kirjutasin ja mõtlesin. See (töö)reis on minu Austraalia reisi säravaim pärl! Merehaigeks ei jäänud kordagi. Kuigi maa peal loksub kuidagi kahtlselt…

Neljandaks päevaks on meesnaine Shay, kes on mu otsene ülemus muutunud järjest kurjemaks. Tema vastutab kõige eest mis paadis pärlikarpide puhastamise ajal toimub. Aga see on lõviosa kogu ajast. 6.30- 17.00 olen täielikult tema käsutuses. Tegevusi mis siin kogu aeg meeles peavad püsima on lihtsalt nii palju. Erinevad sõlmed asjade sidumiseks; kangid, hoovad ja muud nupud; rutiinsed liigutused jne. Isegi tööpaadi (kasutatakse ka lühendit AB) pesemisel on kindel rutiin mida ei tohi mitte segi ajada (minu jumaluse arvates). Tundub, et kogu aeg käib miski rippimine ja rappimine ja eriti meeldib iga nurga peal Shay´le mind rappida kui miski peaks võtma hetke aega, et meenutada mida nüüd siis… See naine ei ole mitte pehme ütlemisega. Ühesõnaga on kuradi raske. Lisaks on ta nii imeliku aksendiga, et ma ei saa muhvigi aru.

Read the rest of this entry »