Kui mind enam ei ole…

19 02 2010

…internetis, siis olen hoopis merel. Ja nii oma 2-3 nädalat järjest. Ei blogipostitusi, kirju, kõnesid  – mitte midagi. Olen maailmast täiesti ära lõigatud. Asun keset tühjust ja tegelen raske tööga. Pärlikarpide puhastamisega.

Pikalt olen hoidnud seda suurelt välja kuulutamast aga ükskord peab oma tulevikuplaanidest rääkima hakkama. Nimelt lendasin Darwinisse teadmisega, et siin on palju rohkem tööd ja loota võib finantsilise seisu  olulisele paranemisele. Sealhulgas oli mõtetes mõlkumas ka võimalus teha juba ammu välja hõigatud pärlifarmi tööd. Reis oli jõudnud omadega sellisesse punkti kus oli vaja sooritada restart ja tegutsemisplaanid vajasid ümber mõtlemist. Pärast mõningaid ponnistusi võin öelda, et olen Paspaley Pearling Company töötaja. Aga asjad ei ole liikunud mitte nii nagu mina olin neid ette kujutanud.

Üldiselt ei liigu Austraalias midagi plaani järgi aga sellist õnnetusehunnikut nagu mina on raske ette kujutada. Kõigepealt ei tahetud minust midagi kuulda. Kui mind lõpuks jutule võeti olin ma kannatamas mangopuu okstest tilkuva piimja massi tekitatud allergia käes. Kuna 32 kraadine merevesi on täis kõiksugu ohtlikke ja vähemaohtlikke (aga siiski ohtlikke) baktereid ja molluskeid ei lubatud mind merele. Probleem oleks võinud üle pea kasvada ja sealt ei saa lihtsalt arsti juurde jalutada. Lähima asustatud paigani on olenevalt minu töökohaks olevast farmist 2000 kilomeetrit. Tööle sõidutatakse eralennukiga.

Teine asi on mis hetkel kiusab on kõrvapõletik millest olen vast ka möödaminnes kirjutanud. Ka selle kallivõitu ravist ja arstivisiidist. Põletik saabus kõige ebasobivamal ajal – just kui Paspaley oli mind vestlusele kutsunud. Hiljem kui lisaks vestlusele ja kontris sooritatud narkotestile mind ka füsioterapeudi juurde saadeti, kus kuulmistestis põrusin pidin kibedat tõde tunnistama. Aga teatavasti on mul (vist geneetiline) omadus ja oskus kõik asjad sirgeks rääkida 🙂

Igatahes boss nimega Dean ütles, et poleks allergiat, oleksin juba merel. Reaalsus on, et olen ikka maal, lõikan sadamas köisi ja ootan oma aega.  Umbes selline tunne on nagu elu oleks mõneks ajaks pausile pandud. Aga täna ta siis helistas ja ütles, et mingu ma käigu arsti juures ära ja olgu ma esmaspäeval valmis sest võib juhtuda, et pääsen lendama. Aga ei pruugi. Olen niinimetatud ootenimekirjas ja saan merele ainult siis kui keegi tulemata jätab või liialt hiljaks jääb. Asi seegi. Sadam on ära tüüdanud. Ahjaa kõrvapõletik vaevab mind õrnalt veel. Tundub juba üsna varsti minevik olema. Kuna arsti juurde järjekordse tõendi järele jooksmise isu puudub hoian seda pigem enda teada. Ausõna hakkab juba järgi andma.

Aga millega nii põneva nimega asjapulk nagu pärlifarmer tegeleb? Romantikud võivad rahulikult uuesti maha istuda, nõrganärvilised lahkuda ekraani juurest. Töö saab olema nagu töö ikka. Raske ja tüütu. Need sõnad sobivad vist iga töö kohta nii siin kui Eestis. Töö on ja jääb ju tööks? Nimelt hakkan pärlikarpide reste puhastama. Pärlikarbid on 6 või kaheksa kaupa restidesse pistetud ja nüüd tuleb need iga paari nädala tagant puhastada. Mõni aeg hiljem on ka põnevamaid töid oodata aga las aeg annab arutust… Pole hetkel ju veel puhastamagi pääsenud.

Hea selle kõige juures on tasuta majutus kas laevas või mõnel saarel asuval majutuskohas. Tasuta. Aga see pole veel kõik. Iga päev on vähemalt kolm korralikku söögiaega kõikvõimaliku liha, puuviljade, salatite ja magustoitudega. Lõuna ajal tuuakse söök paati. Mina pean ainult tööd tegema ja kõhtu täitma. Seega puudub „objektil” olles vajadus ise raha kulutada.

Kuigi olen kindlalt paika pandud olen saanud päris palju kõnesid, mille põhjused ulatuvad tagasi selle ajani, mil ma siin veel baaritööd otsisin. Nimelt on mulle kokku neljast kohast tagasi helistatud ja tööintervjuule kutsutud. Kui esimestele ütlesin suurima rõõmuga, et kahjuks on mul juba täisajaga töö olemas siis tänane  kõne pani mind hetkeks mõtlema. Võib-olla pole ka baaritöö üldse paha mõte. Seda enam, et see tundub mulle endale nii põnev ja huvitav. Lisaks sobib see hoopis paremini minu magamisrežiimiga ja huviga kohata uusi (kohalikke) inimesi. Lohutan ennast sellega, et pärlifarminduse võimalus on üks kord elus ja paljud oleksid valmis tapma, et minu asemele pääseda. Lisaks tehakse tööd imeilusates paikades, mille kohta ükski läikiv reisiajakiri ei kirjuta, kuid on rohkem väärt kui ükskõik milline ostetav tuur.

Jõudes lõppu tulen tagasi alguse juurde – kui blogi unarusse jääb ja minust mitu nädalat märkigi pole võite kindlad olla, et olen õnnelik sest on täitunud soov pääseda merele. Kui tagasi tulen kirjutan kõik tasa. Tegutsen ka kahe eest. Kahe merenädala vahel on üks töövaba maanädal.

Tänane täiendus: Käisin arsti juures ja sain vajaliku tõendi, et kärnatõbi mille põhjustas mango sept on nüüd selja taga ja viimanegi takistus merele minekuks on kõrvaldatud. Kusjuures tõendi sain veel nii hästi, et sinna kirjutas arst vajalikud laused minu dikteerimise järgi. Lisaks tegi mulle veel allahindluse visiiditasult 80-lt 60le dollarile.

Advertisements

Toimingud

Information

2 kommentaari

20 02 2010
Teele

Mul on su üle hea meel!:)

23 02 2010
Kaarel

Ehk on vara veel…




%d bloggers like this: