Kogemused paberile vastavalt soovitud ametile

14 02 2010

Jõudsin Darwinisse ja hakkasin mõtlema sellele, et minu kiirelt kahanev pangaarve lausa karjub uue töökoha järele. Kuigi siia tulles oli mul silme ees pärlifarm, kus ma peaaegu olengi suutnud ukse jalaga lahti lüüa, siis alguses ei läinud kõik mitte nii lihtsalt. Mulle hakkas meeldima mõte töötamisest baaris. Teenistus oleks hea ja töö oleks mulle endale väga meeldinud. Hakkasin proovima. Järgnevalt kokkuvõte sellest kuidas Austraalias on kavalam tööd otsida. Minu taktika ja strateegia paranes iga päevaga. See tegi mulle endale nalja kuidas minu tööotsimise tehnika iga tunniga silmnähtavalt paranes.

1. päev
Vaatan üle kuulutustetulbad. Prindin välja suure hunniku CV-sid. Jagan neid neid nii autorendifirmadesse kui ka baaridesse. CV-l peegeldub puhas tõde minu tööalase mineviku kohta. Pärast esimest päeva helistatakse tagasi ja lähen autorendifirmasse intervjuule. Kahjuks ei saanud asja. Teisel kandidaadil olid paremad kogemused.
Eesmärgiks võtan edaspidi baarid. Samas saan aru, et minu „praegune” CV ei avalda mingit muljet. Lisaks puudub mul veel siin vajalik RSA (Responsible service of alcohol) sertifikaat. Kõigest hoolimata olen lootusrikas.

2. päev
CV-l peegelduv absoluutne tõde saab õige kerge tuuningu. Prindin välja uue portsu CV-sid. Piirkond kus tulevasi tööandjaid – baare ja kohvikuid- otsima hakkan suureneb. Kohtan kena soomlast, kes lubab minu eest ülemusele kosta. Tulemus on ikka 0. Kursaõde, kes samuti Darwinis peatub teeb RSA ja lubab järgmine päev õnne proovima hakata.

3. päev

Kursaõde, kes eelmisel päeval RSA valmis sai jagas välja mõned CV-d. Kaks kohta helistavad tagasi. (mul on hea meel aga muutun ärevaks) Mõistan, et kuna pärlifirma lootus pole suur pean oma strateegiat täiustama, et baaritööle pääseda. Peale üsna lühikest mõtlemist otsustan ära teha RSA sertifikaadi, sest täna olin välja jaganud 15 CV-d lisaks eelnevatele baaridele. Ikka polnud veel kutseid vestlustele/proovipäevadele. Asi muutus kriitiliseks, muutusin närviliseks. Muutsin CV-de jagamise straeegia jõulisemaks. Küsisin nüüd rohkem managere näha.

4. päev
Taskus on RSA ja tunnen ennast kõvasti enesekindlamalt. Samas ei ärata ka see rohkem huvi ja minu CV-dele reageerimise hulk on ikka veel ümmanrgune null. Õhtul teen oma CV-le korraliku uuenduskuuri ja loodan järgmisele päevale. Õhtul kuulen kuidas baarid neid kalli raha eest prinditud CV-sid kuskile taharuumi hunnikusse koguvad. Neid ei vaata keegi ja nad tolmuvad seal seni kui nad uute Cv-de jaoks ruumi tehes prügikasti suunatakse. Reaalsus on karm. Kui korralikku kogemustepagasit pole siis unustatakse sind peagi. Vahel on ka rohkem õnne aga…

5. päev
Uus CV, RSA ja hoopis kaugemad baarid kui siiani. Alustan järjekordset jahiretke. Enam ei saa ju kesklinna baaridesse viia sest kuidas me neile ikka oma uut CV-d vanaga võrdluseks Pakun. Uus CV töötab. Vaadatakse ja öeldakse –impressive, good, nice. Manageri jutule saamine muutub lihtsamaks aga paraku on tegu nädalavahetusega ja nad ei ole enamasti tööl. Palutakse tulla hiljem tagasi. Hakkan muretsema, et CV sai äkki liigagi hea. Samas tunnen ennast enesekindlalt. Õhtul pean nõu Kariniga ja otsutan, et ilma Manageri nägemata ei jäta enam ühtegi CV-d maha. Tundub, et baaritöö on ainult haardeulatuse kaugusel. Olen saavutanud baaritöö jahtimisel ülima professionaalsuse Olen endaga väga rahul.
Aga siis heliseb telefon ja pärlifirma kutsub vestlusele… Paari päeva ja mitmete testide pärast olengi nende palgal. Pean üsna vastumeeleslt endale hästi maha müüdud baaritöö paraku tulevikku lükkama. RSA tegemisele kulutatud raha tuleb hetkeks kuludesse kanda. Investeering tulevikku 🙂

Loo moraal:
Tänaval õpib kiiresti kuidas tööd leida. Iga tunniga nägin kuidas tehnika täiustus ja suutsin endast järjest paremat muljet jätta. Usun siiralt, et paari päevaga oleksin suutnud ennast raudselt suutnud kuskile tööle rääkida. Kasvõi osalise ajagagi. Üks kohvik helistas mulle lõpuks tagasi. Olin just nende kõnet ka oodanud. Kui magus oli öelda, et kahjuks olen ma juba täiskohaga tööl… 🙂
Teine oluline punkt, et Austraalias loevad paberid. Mitte miski muu kedagi ei huvita. RSA, White Paper, Blue paper, Green paper, security sertificate jne. Kui paber ei ütle, et oled super, siis niisama sind keegi testima ei hakka. Seetõttu ongi sunnitud 99 kui mitte 100% päkkpäkkereid pabereid vastavalt töökohale muutma. Kord tööle pääsenud on kõik ilusasti hakkama saanud. Aga milleks see kõik kui saaks ka palju lihtsamini? Valitseb igasugune usalduse puudus ja praeguses olukorras ei paista seda ka kuskilt tekkivat 🙂

Märkus iseendale:Valmista ennast ette juba varem kui CV-sid jagama hakkad. Tühjalt CV-de jagamine on lihtsalt raha raiskamine nende printimisele.

Advertisements

Toimingud

Information




%d bloggers like this: