Kuidas ma endale korraliku une kindlustasin

2 02 2010

Athertonist lahkusin armsaks saanud hääletamise meetodil. Seekord oli raha säästmine ainult pool põhjust. Nimelt läks buss Athertonist Cairnsi kuratlikult vara – 6.15 ja rohkem busse ei liikunud. Nii vara ajan ma ennast ülesse ainult siis kui tööle peab minema.

Cairnsis seadsin ennast sisse oma harjumuspärasesse hostelisse ja läksin ümbruskonnaga tutvumiseks autot rentima.
Eesmärgiks oli saada odavaim auto ja midagi head sealt loota ei olnud. Üks mees ütles mulle, et „no insult but you are really pennypinching” (Ära nüüd solvu aga sa kaupled ikka iga sendi pärast) Aitäh komplimendi eest! (Indialase aksendiga) Igatahes sain endale lõpuks 55 dollari eest Hyundai Getzi. Tervelt 1,1 liitrit mootorivõimu! Turbo! Vähemalt oli ta manuaalkäigukastiga. Eesmärk oli näha võimalikult palju mägesid ja erinevaid jugasid, koski mida seal kandis ohtralt oli. Ehk siis jugade ja mägedevaatleja Kaarel.
Hoolimata sellest, et ma Getzi ja temasuguseid üsna kingakarbiks pean oli mägedes sellega sõita lausa lust. Esiteks ta oli väike ja mootori väiksus ei tekitanud mingeid probleeme sest üle teise või kolmanda käigu nagunii kasutada ei saanud 🙂 Niimoodi säilitas Getz oma tõmbe. Ka kütusekulu oli rekordilähedane 9,2 liitrit sajale!!! Tegemist oli ka uhiuue autoga – läbisõit oli väiksem kui mu tsiklil, 21 000km.
Kõigepealt sõitsin vaatama ümbruskonna kõige suuremat koske Barron Falls.Vaade oli seda väärt! Retk mägiteel oli eraldi mõnus kogemus. Ma nautisin mägedes igat kurvi. Sõitmine oli puhas mõnu. Hetk hiljem uuesti mägiteest alla ja käisin sama Barroni jõe peale ehitatud hüdroelektrijaama külastuskeskuses. Oli ka huvitav. Eriti meeldis mulle see, et olin seal parasjagu ainuke turist. Mõnus. Üleüldse oli see päev palju vaadata sest tänu suurtele vihmadele olid jõed ääreni ja isegi üle ääre vett täis. Joad olid võimsamad kui tavaliselt.
Päeva teises pooles otsustasin vaatama minna kaardi peale märgitud Crystal Cascade´i. (astmeliselt langev juga). Aga enne seda näitas silt vihmametsa (džunglisse) järve peale nimega Morris. Imelikul kombel oli seekord sildil puudu kaugus. Selle looga jõuame tagasi pealkirja juurde. Kurja kahtlustamata asusin teele. Tavaliselt näitavad sellised sildid viie minuti pikkuseid rajakesi. Pärast 15 minutilist rassimist mäeveerel kasvavas vihmametsas sain aru, et seekord on teine lugu.
Kangekaelsus ei lubanud alla vanduda. Leemendasin higist ja särk oli läbimärg. Järv ei saanud ju enam kaugel olla? Pärast veel 10 minutit rassimist tulid mulle vastu inimesed ja soovitasid mul täna retk pooleli jätta sest kell on juba palju ja varsti läheb pimedaks. Kindlasti ei taha ma pimedas džunglis aega veeta sest siis hakkavad seal igasugu loomad ja sitikad elama. Veel enam – järve äärde pidi ka otse autoga sõita saama kuuslin vanapaarilt. Kuid ikkagi ei jätnud jonni ja „kõigest” 45-50 minutiga oli järve ääres. Ei aidanud minu uuesti leitud oskused vihmametsa paksuse järgi järve lähedust hinnata mind seekord üldse. 🙂
Kuna ähvardas pimedaks minna, siis ei jõudnud seal puhata rohkem kui 2 minutit. Lahe! Poole rohkem kui 1 minut. Väänasin särgi kuivaks ja asusin allapoole teele. Tänan oma rahvatantsija treenitud jalgu. Kui mäest ülesse tulla oli raske, siis sealt läbi džungli tagasi alla liduda polnud sugugi lihtsam. Tundsin kuidas põlved värisesid nõrkusest ja muda lendas igasse ilmakaarde. Lisaks oli vanapaaril õigus olnud ja hakkas hämarduma. See tähendab troopikas, et täieliku pimeduseni on väga vähe aega. Nägin oma silmaga ja kuulsin kõrvaga kuidas elu metsas aktiivsemaks muutus. Päris kõhe hakkas. Kui ma lõpuks alla auto juurde jõudsin olin üleni mudane ja higine. Selja taga oli 10 minuti asemel korralik 1,5 tundi aktiivset trenni. Väsinud (ja porine) aga õnnelik.

Peale pisikest autoõitu tegin Cairnsi avalikus ujulas tugeva vihmaga tunnise sulla-mulla ja sõitsin tagasi mägesesse, kus pimeduses oli näha kogu Cairns oma tulede ilus. Nii ma seal autos uinusingi ja hommikul ennast lennuki peale virutasin.
Tõe huvides olgu märgitud, et uinumine polnud sugugi nii lihtne sest minu täispikkus 190cm ei ole Getzi gabariitidega üldse kooskõlas. Kahtlen kas ta diagonaalmõõtmedki sellise pikkuse välja annavad! 🙂 Seetõttu tundsin ennast seal nagu kerra tõmmatud koerakirp. Aga ikkagi – õnnelik. Vaade oli ju seda väärt, miljon dollarit!

Advertisements

Toimingud

Information




%d bloggers like this: