Tuleb üks noormees, ühelt poolt ja kannab kiva kaasas(reiskott) *

4 01 2010

See noormees olen siis mina. Kallid lugejad -Kaarel proudly presents: Seiklus on alanud. Täna alustasin Bundabergist hääletamist kell 9, et mõne aja pärast Cairnsi jõuda. Aeg on siin suhteline mõiste. Pole endale seadnud eesmärki või kindlat päeva millal kohale pean jõudma. Kui mõni koht peaks rohkem meeldima jään sinna mõneks päevaks paigale kui mitte lahkun sealt juba varavalges. Kui leian töökoha ei liigu üldse kuskile edasi.
Et kogu seiklus saaks objektiivsemalt kirja pandud kulub selle loo kirjutamiseks päris mitu päeva. Nimelt ükskõik kuidas mul ka ei läheks panen iga päeva lõpuks päeva emotsioonid kirja. Esiteks, et ma midagi ära ei unustaks ja teiseks, et eelmise päeva emotsioon järgmise päeva ees ei tuhmuks. Isegi koolitatud kirjutajatel (nagu ma väidetavalt olen) on kalduvus asju emotsiooni najalt paika panna. Aga nüüd retke esimese päeva juurde.

Esimene päev – Esmaspäev 3.jaanuar 2010

Kell on 6.13 kui esimest korda silmad avan. Jah, väike ärevus on sees aga mitte sellepärast, et kardaksin hääletamist … Miks mind ärevus vaevab teavad neli Footprintsi hosteli eestlast ja tulevikus võib-olla mõned veel. Igatahes on ärgata veel vara ja seega sunnin ennast edasi magama. Kell 7.50 on uni läinud ja hakkan tegutsema. Leian kapi pealt vägagi rõõmu valmistava kirja. Tundub, et see on kirjutatud väga vara hommikul enne tööle sõitmist. Igatahes usun, et vähemalt midagi siin Austraalias olen õigesti teinud. Aitäh sulle!
Asjad pakitud ja ise ka puhtaks küüritud toob Kristo veel arvuti mille kotti surun. Sellega on viimastel päevadel PokerStars pokkerilauas suuri panuseid taskusse tõstetud ja vastupidi.

Kott selga ja punun tee äärde. Vaatan autosid ja tutvun ümbrusega. Leian ühe tee ääres kasvava puu, mis on tegelikult üsna linnas sees ja asun seal maad kuulama. Puu tekitab palava ilmaga tee äärde suured varjud, jumalik. Seisan seal viis minutit ja otsustan, et jätan selle ürituse hetkeks katki ja liigun edasi silmapiiril paistva bensukani puudlikke veevarusid täiendama. See on ilma arvestades olnud minu esimene valearvestus. Teine oli liiga hilja, kui päike juba kõrgel taevas, hääletama asumine. Astun edasi ja asun hääletama. 10-15 minuti jooksul peabki esimene auto kinni ja … viib mind 3-4 kilomeetrit edasi. Arvate, et see on narritamine? Mina olin selle lühikese otsa üle üliõnnelik. Juht on keegi vana härra ülivanas ja lahedas kärus. Räägime maast ja ilmast. Aksent reedab, et tegu pole kohalikuga aga siiski siin elava inimesega.
Järgmise 10 minuti jooksul saan uuesti auto peale, mis viib mind Gin Gin-i nimelisse linna. Kõik tundub minevat liigagi libedalt. Tüüp pistab parasjagu fish&chips´e ja räägib, et käis eile sõbraga Bundabergis õllet joomas. Nii jõuangi kogu Queenslandi osariigi maanteeliikluse tuiksoonele, maanteele nimega A1 mis viib otse Cairnsi. Roolis on jälle väga lahe vana. Hakkan kahtlema kas õnn hakkab äkki varsti otsa saama?
Uuesti 10 minutit ja saan juba kuskil 150-200 kilomeetrit pika küüdi. Seekord sõidab autoga Shane, kellega ajame juttu maast ja ilmast. Tema on ka ainuke kellega vaevusin tutvuma. Rääkisime veesuusatamisest ja naistest ja kalastamisest ja matkmaisest ja… millest iganes veel. Ta paneb mind umbes 60 kilomeetrit enne Rockhamptonit ühes Service station´is (bensukas koos esmase söögi ja joogiga) maha. Kell on alles kuskil 1 või pool kaks. Olen üllatunud, et kõik nii libedalt on näinud.
Teen suure lõunasöögi ja asun edasi liikuma. Samas märkan, et mu valge särk on märgatavalt värvi vahetanud. Huvitav kuidas? Kohe kaob see eksistentsiaalne küsimus, sest nüüd korjavad mind auto peale karjafarmeritest abielupaar, kelle kastikaga saan edasi umbes 20 kilomeetrit. Olen üle kere tsipa teist värvi kui valge. Seda särki enam homme ei kanna. Kohe kuidagi mitte. Klopin koti ja muud kohad puhtaks ja jätkan retke. Hoolimata sellest, et auto oli neil … eee… farmine oli tegemist üldiselt väga toredate inimestega ja mul pole neile ühtegi pretentsiooni. Nendega oli tore liigelda. Tädi oli optimismus ise : )
Nüüd korjab mu umbes 20 minutiga peale keegi kaevurihärra, kes töötab Rockhamptonist läände jäävas söekaevanduses elektrikuna. Tema toob mind ka Rockhamptoni linna sisse ja sõidab ise ära. Enne annab soovituse, et väldi Mackay nimelist linna, kuna seal elab palju rikkaid kaevurihärrasid, kes on öömajade hinnad väga ülesse ajanud. Seega pean homme väga vara teele asuma, et jõuda järgmise suure linnani või siis Arlie Beachini. See on palju pikem vahemaa kui ma täna läbida suutsin. Peaaegu poole pikem. Seega alustan loodetavasti hoopis varem.
Vahepeal käib peast läbi mõte, et kuna Arlie Beach´il on nagunii palju minusuguseid rändureid ja seal puhata oleks päris tore, siis teeksin seal 1-4 päeva kestva pausi, et nautida rannamõnusid ja võib-olla jõuda Whitsunday saarele, mille randasid peetakse ühtedeks maailma ilusamateks. Kahjuks ei ole mul jätkuvalt veel fotokat, et seda ilu teiega jagada. Eeldusel, et randa lähen. Loodetavasti leian sobiva hinnaga kaamera Cairnsist. LX3 trummeldab peas aga standards are getting low very fast. Samas siin enam ookeanis ujuda ei tohi –surmav Jellyfish season
Rockhamptoni turismiinfost saan ainult ühe backpäkkerite hosteli kontaki mis ei tõota head. Nii ongi – onu soovitab jalutama hakata kolme kilomeetri kaugusel oleva hosteli juurde. Aga mul on seljas umbes 20 kg reisivarustust ja õues on kuripalav. Kuna kell on alles vähe ja aega justkui oleks asun siiski jalgsi Rockhampton backpäckersi poole teele. Olles juba surmtüdinenud ja seda suurt kotti maa põhja kirunud tuleb minu päeva suurim üllatus. Tänaval jääb mu kõrval seisma keskmisest vähem umbkeelse korealase auto ja küsib kus ma lähen. Räägin loo ära ja ta palub pakid autosse visata ja rahulikult võtta. Ta toob mu hostelisse. Uskumatu vedamine. Olen tänase pärvaga rohkem kui rahul.

Lisaks on ka hostel ütlemata ilus ja puhas. Normaalse hinnaga – 22$ öö. Viskan asjad tuppa ja lippan hosteli basseini sulistama. Pärast seda võtan tasuta rattarendist ratta ja vuran linna peal ringi. Pärast politsei meeldetuletust siirdun jalgsi tagasi hostelisse, et ka ununenud kiiver kaasa haarata. Telekaruum on mugavate nahkdiivanitega. Kõik on ülipuhas. Soovitan kui peaks siinkandis öömaja otsima. Päev on igati korda läinud.

Raha kulus päeva jooksul: ca 45$ (koos öömajaga, ülikallis vesi sh)
Läbitud vahemaa: ca 320 km
Päeva hinne: 9.5 (skaalal 1-10)

* Vihjates armasnaljakale etendusele „Armastus kolme apelsini vastu”

Advertisements

Toimingud

Information

8 kommentaari

5 01 2010
Ermo

Head uut!

Olen kade. Selline trippimine on lahe.
Ise olen kaks päeva tööl käinud, aluseks on EML Sakala.
Töö on pregu umbes sama huvitav kui sul seal farmides.
Aga ootan kõige paremat.
Ootan juba, et sa oma orjadööd alustaksid, sest sinu selline lullilöömine rikub minu töömeeleolu täielikult ära.

E

9 01 2010
Kaarel

Ojaa, on lahe selline trippamine, teise päeva lugu ootab ülesse panemist. Tegelt oli teine päev isegi huvitavam ja närvesöövam. Ja Airlie Beach on ka tegelt päris mõnus koht kus niisama oodata ja mõtteid koguda. Kui hästi läheb saan siia vb homsest kuni kolm nädalat hotelli tööle. Ettekandjaks või room attendant oli keda nad otsisid. Hotell ise asub saare peal ja on täis rikkaid turiste 🙂 Aga ega ma sellesse võimalusse rohkem kui 50/50 ei usu.

Aga see sinu töö. Oled ju alles teist päeva tööl. Kui paari kuu pärast ka igav tundub võid juunis nad pikalt saata sest vb on selleks ajaks juba raha ka kogunenud ja saame terve suve ringi trippida 😀 See kõlab päris põnevalt või mis?

7 01 2010
mart

kuhu jääb teisipäeva emotsioon, kolmapäeva oma ja neljapäev juba käes!! või on sind viidud metsaringile ?

9 01 2010
Kaarel

Ei, metsaringi mulle ei tehtud. Küll aga põrutasin merereisile mis kestis 2 ööd ja kolm päeva. Siis suri arvuti ära ja nüüd ta ärkas jälle ellu. Kui nüüd hoolega vaadata siis ongi juba teise päeva lugu üleval. Kohe varsti tuleb ka reisi teisest poolest rääkiv kirjatükk. Edu!

7 01 2010
HM

Hei, tahtsin küsida, kas sa oleks nõus mõnd oma blogi sissekannet avaldama http://www.austraalia.info lehel? Otsisin su kontaktandmeid, aga tulemusteta..
hellemai@gmail.com

9 01 2010
Lauri

Kaarel poiss, ootame pikisilmi uusi teateid!!!!

9 01 2010
Kaarel

Kes kannatab see kaua elab 🙂 Vahel tuleb sellisel reisil lihtsalt oootamuid asju ette. Nagu sa juba mardile kirjutatud vastusest võid välja lugeda. Aga nüüd katsun ennast parandada kui arvuti ootamatult jälle teise ilma ei siirdu. Seniks kõike paremat!

9 01 2010
Lauri

Kaarel poiss, ootame pikisilmi uusi teateid!!!! Oled kuidagi vaikseks jäänud. Loodetavasti siiski mitte metsaringi tõttu:P




%d bloggers like this: