Kuidas ühe (varga)rumalus võib olla teise (tsikliomaniku) õnn

31 01 2010

Tänane lugu sai alguse juba tegelikult suvel tantsupeo ajal. Nimelt otsustasin, et piirkonnas kus ma parasjagu peavarju sain on piisavalt ohutu, et võiksin tsikli paariks päevaks õue jätta. Pealegi oli tantsupeo afterpartidega nii palju sehkendamist. Hiljem pidin seda otsust kibedalt kahetsema. On ainult õnn, et ma siiani veel tsikliomanik olen. Usun, et eelkõige pean sealjuures tänama jumalat, kes minu tsikli otsa sellised käpardid juhatas.
Pärast mitut päeva maja taga seismist üritasin esmaspäeva hommikul tööle sõita aga miskipärast ei olnud tsikli käivitamine justkui väga lihtne. Esialgu arvasin, et aku on tühi aga siis märkasin, et keegi on juhtmed läbi lõiganud ja üritanud seda juhtmetest käivitada. Lollakas, tsiklit ei saa nii käivitada. Ja lenkuslukk ei ole ka mitte elektrooniline vaid mehhaaniline. Seega minu õnneks asjatundmatud ja liiga palju Holliwoodi filme näinud varganäod. Minu õnneks.
Lõpp hea kõik hea. Juhtmed sai kokku lappida ja tsikkel sõidaks veel tänase päevani kui ta poleks hetkel lumevangis 😦
Täna sain kätte teate, et tsikli varguse uurimine on lõpetatud sest asitõendid on ammendunud ja vargaid ei õnnestunud tabada. Siiski suured tänud politseile, et nad vähemalt minu DNA võtsid ja mind seega kuritegevusest veelgi enam eemale hoidma veensid 🙂 Kiiruseületamisi õnneks DNA abil tuvastada ei saa!





Chinamen will be hanged

30 01 2010

Viimasel päeval Athertonis otsustasin võtta viimast. Olin palju kuulnud kohalikust hiinalinnast, millest on tänaseks säilinud ainult tempel. Kuigi tegemist tundus jällegi olevat tugeva haibiga, siis otsustasin proovida ja vaadata millega tegu. Hostelist öeldi, et sinna jõudmiseks tuleb u. 3 km jalutada. Tegelikkus oli umbes 1-1,5 km jalutamist.

Samast hiinalinna lähedalt algas ka sealkandis kunagi kuulsust toonud auruveduri depoo. Selle kaudu veeti ka puitu tänase suurlinna Cairnsi ehitamiseks. Raudtee on tänaseks kinni pandud. Ei pidanud olema piisavalt ohutu. Sellest mööda jalutades jõudsingi hiinlaste Hou Wang templisse. See pidavat olema ainuke väljaspool Hiinat säilinud puutempel, mis on pühendatud Hou Wangile.
Lugedes hiinlaste saatusest ja ajaloost Austraalias selgus minule juba üsna selgeks saanud tõsiasi, et Austraalia ajalugu on vastuoluline ja täis suuremaid ja väiksemaid musti häbiplekke, mida paraku ükski minu poolt kohatud Austraallane mäletada ei taha. Nimelt on Austraalias kehtinud riiklikul tasandil vastu võetud rassistlikud seadused ja de facto veel 20ndal sajandil!!! Alati pidid sellel aborigeenide maal domineerima eurooplased. Nii see tegelikult oli ja on. Kõrvale tõrjuti nii aborigeenid kui hiinlased sest neil, eurooplastel, oli vägi ja võim – suur hunnik püssirohtu.
Üleüldse on austraallane kui rahvus üsna värske nähtus. Siia maale asumine ei olnud sugugi lihtne ja kulges vaevaliselt. Ei tahtnud ju normaalselt euroopas hakkama saanud inimesed kolida siia asustamata maale, et elada koos Inglismaalt saadetud vangidega. Pole just ilusaim vaade tulevikule.
Esimene suurem hunnik eurooplasi, erinevatel andmetel 1350 või 1530 (neist umbes 700 olid süüdimõistetud vangid), saabus siia aastal 1788 kokku 11 laevaga kapten Arthur Phillip´si juhtimisel. Enamik neid ja järgmisi asunikke sai hukka. Kuni aastani 1823 oli tegemist peamiselt vanglasaarega. Esimese 40-50 aastaga oli siin maal elamas inimesi ainult nii palju, et neid võis lugeda tuhandetes ja kümnetes tuhandetes ja kogu riigi peale kokku oli eurooplasi vähem kui 100 000. Sealjuures tasub tähele panna, et vahemikul 1788 kuni 1868 saadeti vangidena siia elama 160 000 inimest. Võrdlen küll natuke erinevaid ajavahemikke aga ikkagi…
Ja siis juhtus see mis juhtuma pidi. Usutakse, et esimene inimene kes kõva häälega ütles, et leidis Austraalias kulda oli Edward Hargraves aastal 1851. Sarnaselt Ühendriikidele algas ka siin kullapalavik. Allikad viitavad, et ilmselt oli siiski tegemist esimese rumalakesega, kes selle erinevalt teistest kõva häälega välja ütles ja suure kullapalaviku tekitas. Sellest hetkest trügis siia maale väga palju karvased ja sulelisi. Austraalia elanikkond kasvas hüppeliselt.

Nüüd jõuame jutuga tagasi hiinlaste juurde, kes elasid peamiselt Austraalia põhjaosas. (allpool oli suhtumine neisse veel hullem ja mõnda linna ja osariiki sisenedes pidi hiinlane maksma linna saabumise maksu. (giidi jutt) Siin üleval oli olukord aga lihtsam ja paljud said tegeleda kulla otsimisega. Edukalt. Kuni seaduseni, mis keelas hiinlastel igasugused kullakaevanduse tööd uutes kaevandustes kuni kolme aasta jooksul uute kaevanduste avamisest. Templi lähedal asuvas muusemis oli kirjeldatud, et tihti pandi ülesse silte ”No Chinamen beyond this Creek. Chinamen found on these properties will be hanged without prosecution”(Hiinlastel siit ojast edasi liikumine keelatud. Neilt aladelt leitud hiinlased puuakse ilma kohut mõistmata) Mitte kaelapidi ei poodud neid, vaid hiinlastele eriti häbistaval ja piinaval kombel seoti nad patsi pidi kuskile rippuma.

Athertoni hiinalinn 1906a.

Hiinlased on aga agarad inimesed ja leidsid endale teisi võimalusi elamiseks ning hakkasid farme pidama ja köögi-ja juurvilju müügiks kasvatama. Mõned neist said väga jõukaks ja elasid parimat võimalikku elu. Kusjuures said nad farmipidamisega hakkama hoopis paremini ja edukamalt kui eurooplased.
Aga ka see ei saanud kesta liiga kaua sest nüüd oli lõppemas I Maailmasõda ja Euroopast tagasi saabunud veteranidele jagati sõdimise eest maad. (kusjuures teenistuses olnud aborigeenidele ei pakutud sõdimise eest ühtegi soodustust või kompensatsiooni) Seda maad mida hiinalsed olid harinud. Jälle pakkisid hiinalsed oma asjad kokku ja liikusid tõenäoliselt tagasi Hiinasse.

Hiinalinna asukoht täna

I maailmasõjaga tundub, et tekkis ka austraallaste rahvuslik identiteet. Sõda ühendas neid. Enne seda oli iga eurooplane oma rahvuse ja kultuuri eest väljas. Endine kodumaa või esiisade kodumaa oli olnud number 1. See ja teised sõjad olid murranguteks tänaste austraallaste tekkimisel.
Pärast maade ümberjagamist jäi Athertoni hiinalinn tühjaks ja lagunes kiirelt. Praegu on keset parki ja põldu Athertonis seismas ainult endiste hiina hiilgeaegade mälestuseks tempel. Kui muidu käisid kohalikud eurooplased sealt linnaosas ehitusmaterjali toomas siis templit miskipärast kardeti ja see jääti puutumata. Nii ta nüüd seisab ja meenutab kohalikele nende vastuolulist minevikku.

Sellega sai läbi minu päev ja kogu olemine Athertonis. Juba järgmisel hommikul hääletasin (raha säästmise mõttes) Cairnsi. Seal rentisin järgmisel päeval auto ja käisin mägedes seiklemas.Sellest aga kohe järgmises jutukeses.

Templi kohta võib natuke lähemalt lugeda siit





Kui sõltuv sina sotsiaalvõrgustikest oled?

27 01 2010

Eile tegin ühe julma nalja. Või õigemini tegin selle julma nalja juba mõni päev tagasi kui muutsin Orkutis oma sünnipäeva täiesti suvalisele kuupäevale. Minu uueks sünnipäevaks sai 26 jaanuar. Ma mõtlesin selle küll ära muuta ja eksperiment pooleli jätta aga kuna mu mälu on vahel lühike ununes see mul üsna pea. Seda sain ma märkama kohe 26 jaanuari hommikul.

Eksperiment sünnipäev:

Tees: Sotsiaalvõrgustike õnnesoovid on smalltalk´i objekt (tõestab vähemalt 50 libaõnnitlust) Mitte, et see mulle vähem rõõmu valmistaks.
Tees 2: Sotsiaalvõrgustikud on muutnud inimesed liiga laisaks ja pealiakaudseks, et seal leiduvat infot teistest allikates kontrollida. (nt sünnikuupäeva)

Eesmärk: Testida inimeste sõltuvust sotsiaalvõrgustikest
Eesmärk 2: koguda vähemalt 50 libaõnnitlust (õnne läheb alati vaja)
Eesmärk 3: Häbist pääsemiseks leida ka mõned sõbrad, kes sellele kohutavale eksimusele kriitiliselt tähelepanu juhivad
Eesmärk 4: Leida põnevat teemat blogisse kirjutamiseks 🙂

Tulemus: Kerged südametunnistuse piinad ja veidi nartsitslik tunne. Loen teesid sealjuures tõestatuks.

Ajend eksperimendi läbiviimiseks: Arvestades tänast geograafilist asukohta on füüsilise karistuse risk viidud miinimumini. 🙂 Samas verbaalseid noomitusi olen juba mitmeid saanud!

Hommik algas meeleolukalt. Hommikul läbi une kuulsin telefoni helisemas. Kuigi olin surmkindel, et on vaba päev milledeks ma endale äratust kindlasti pane oli siiski huvitav, et telefon helises. Suures rahus magasin julmalt edasi. Kui paari tunni pärast kõik kordus tabasin, et keegi on mulle helistamas. Haarasin telefoni ja sinna laulis mahedalt kaunis kursaõe K. hääl „Õnne soovime sul, palju õnne kallis Kaarel…” Whatta heck? Mis toimub? Ma olin paanikas. Esiteks, miks ta seda laulab? Ahjaa, unustasin ju selle kuupäeva ära muuta…. AGA TEISEKS kas ta tõesti ei tea mu õiget sünnipäeva? Eh teadis küll aga tõmbas mu üsna osavalt orki. Edaspidi tuleks igasugu tünga tegemistega ettevaatlikum ja tähelepanelikum olla muidu võib eesti vanasõna „Kes teisele auku kaevab see ise auku kukub” vägagi tõeseks saada. Mind oli korralikult vardasse tõmmatud.

Edasi tulid veel mõned kohalikud kõned, kes ei olekski pidanud mu sünnipäeva teadma. Jõudes päeva teisel poolel lõpuks orkuti oli hea tuju tagatud. Head meelt tegid sõprade kahtlustavad kommentaarid teemal „ Millega kuradiga ma siin tegelen ja kas päike on mulle liiga teinud?” kokkuvõtvatl kahtlustati a) Austraalia tagurpidi kalendrit b) ajakirjanduslikku eksperimenti c) tähelepanuvajadust d) tõeliste sõprade välja sõelumist e) õnne, tähistamaks uue elu algust f) kalki iseloomu

Mis mulle selle kõige juures kõige suurema küsimuse tekitas oli see, et mitmes postituses oli selgelt öeldud, et mul ei ole tegelikult sünnipäev. See aga ei takistanud õnne soovimast. Samas sünnipäeva mainiti kokku ainult kahes kirjes kokku 85-st. Seega ma ei saa kunagi täpselt teada, kes läks mänguga kaasa ja soovis õnne sest seda läheb ju igal eluhetkel vaja.

Tänud kõigile, kes õnne minu poole teele panid ja luban, et enam nii ei tee. Niipea.

Veel statistikat:
Kokku skräppe: 85
Sh sooviti õnne sünnipäevaks: 2
Sooviti lihtsalt õnne: 64
Uuriti millega ma õige tegelen: 21

Kuna õnne sooviti rohkem kui 50-l (66) korral siis loen oma teesi tõestatuks. Sotsiaalvõrgustikud on muutnud inimesed liiga laisaks ja pealiskaudseks, et seal leiduvat infot teistest allikates kontrollida. Mistõttu näiteks õnnesoovid on muutunud smalltalk´i objektiks.

Mis mulle aga kogu aeg mõtteainet on pakkunud on sotsiaalvõrgustike püsimine. Minu eksperiment tõestas minule, et inimesed on sotsiaalvõrgustikes suures osas olemise rõõmust ja leiavad justkui infot mis võiks tõele vastata kuid ei pruugi. Seega kui inimesed hakavad saama sotsiaalvõrgustikest üha rohkem valeinfot siis kas sotsiaalvõrgustikud jäetakse maha? Mina panustan sellele, et rate´i, orkuti ja feissbuuki hullustus läheb üle. Just valeinfo tõttu.
Vaadates mis praegu feissbuukis toimub, siis kõik firmad, organisatsioonid ja inimesed tormavad selle manu. Miks, ma ei mõista. Sellele peaks eelnema korralik analüüs, RACE mudel toimima jne aga… See peaks tähendama ka leitava info kvaliteedi langust sotsiaalvõrgustikest ja inimeste vastumeelsuse tekkimist sellele. Marketingi tekstid sisaldavad peaaegu alati teataval määral ebaloomulikult optimistlikke prognoose. (loe: valeinfot)

Muidugi ei kao orkutid ja feissbuukid maa pealt sootuks aga mina panustan nende marginaliseerumisele nii inimeste igapäevaelus kui ka PR ja turunduse valdkonnas. Kui mul oleks feissbuuki aktsiaid, siis tõttaks neid jooksujalu müüma.

PS! Sealjuures olen ma vägagi veendunud blogide ja videovahetuskeskkondade elujõulisuses. Lihtsalt Orkuti ja Feissbuuki tüüpi üritustesse ei usu.

Siin ka üks väike test kui suur Facebooki sõltlane sa tegelikult oled!





Itaallane hüppas, eestlane kartis…

25 01 2010

… ehk kuidas ma mangosid korjates madu nägin.
Peale Athertoni saabumist kirjutasin sellest kuidas ma mangopuude vahel riisusin ja madusid ja ämblikke kartsin. Õli valas tulle muidugi ka eestlane Joseph, kes rääkis kogu aja, et maod võivad puu otsa ronida ja sind seal oodata.

Austraalia pruun puumadu - arvatavasti isend keda puu otsas kohtasin. Minu kohatu oli küll märgatavalt väiksem

Ma küll pääsesin sealt farmist ilma madu nägemata aga kuna neid on siin palju siis eks ma valmisolekus olen ikka olnud. Aga tööd tehes läheb see vahel meelest ära…

Kuni selle hetkeni, mil üks itaallane kes oli osa meie suuremast mangokorjamise pundist tegi eile uskumatu hüppe. Kahjuks nii õnnetult, et hüppas oma peas vastu mangokorjamise masinat katki. Veri nirises mööda nina õrnalt alla ja… Mis toimub? Keegi ei saanud aru ja kui itaalia aksendiga öeldi, et seal blody snake on, siis võpatasin mina ka. Parem hilja kui mitte kunagi. Olgugi,et mul läks veel terve minut enne kui nägin kus ta täpselt asub. Seda ägedam oli kuulata õnnelikku itaallast kes seletas, et nägi madu tema käe kohal rippumas ja sinna lähemale vajumas. See seletab tema ülihüpet ja kiiret põgenemist. Kui kirp suudab hüpata mitu mitu oma keha pikkust, siis see itaallane tegi seda üsna ligilähedaselt. Lõpp hea kõik hea.

Muidugi iseloomustab seljakotirändurite keskmist intelligentsust see, et üks tobe britt läks seda madu kohe oksaga torkima. Mis te arvate mis siis juhtus? Ei, kahjuks ei saanud see britt hammustada aga madu ronis puu otsast maha rohu sisse. Elementaarne! Mis sa arvad mis tunne siis seal neid mangosid edasi korjata oli?

Tõe huvides olgu lisatud, et farmeri ütles (ilma madu minu arust nägematagi) et tegemist oli mittemürgise olendiga. Mitte, et ma teda usuks. Ja et te ei arvaks, et tegemist oli miski ülisuure maoga, siis ta oli siuke keskmise eesti rästiku suuruse maoga. Aga hirmu õigustasid ta hullunud pilk silmis, ausõna ise nägin 🙂





Lühike sissejuhatus Austraalia vihmametsadesse

24 01 2010

Oli suvaline (jälle töövaba päev) kui kohalikud eestlased pakkusid välja, et võiks auto rentida ja ringi liikuda. Mina olin plaaniga kohe päri. Pärisin lähema plaani kohta kuid täpsemat plaani selgus neil ei olnudki. „Läheme täna õhtul Cairnsi ja siis vaatame ümbruskonnas koskesid jne.”

Millaa-Millaa juga

Oli lühidalt nende plaan. Olgu eelnevalt öeldud, et olen selle reisi jooksul endale selgeks teinud, et igale tegevusele peab eelnema plaan. Välja arvatud juhul kui sul ongi plaaniks täiesti kaootiline reis nagu näiteks minu hääletamisretk. Siis ei ole plaani vaja, muidu ei tohi plaanita tegutseda.
Hoolimata sellest, et retkel polnud plaani otsustasin uitideega kaasa minna. Ja kus sai juba esimesel õhtul traagikat ja draamat. Juba ära minnes oli siinse eesti paari tüdruk otsustanud et ei tule kaasa. Kuna hindu paar tahtis teda kaasa veensid nad ta lõpuks kaasa tulema. Milline viga. Jõudsime Cairnsi ujuma. Esimene kord ei tulnud ta enam autosse. Okei, saime selle kiirelt kontrolli alla. Läksime McDonaldsisse sööma ja vot seal algas draama. Neiu ei tulnud vähemalt vahemikul 22.00-01.00 autosse. Raius nagu tina, et tema jääb Cairnsi ja tema mingu …kuhu iganes. Nii nad siis üksteist seal kussutamas käisid kuni mina AUTOS OOTASIN. Kõrini. Igatahes lõpuks otsustas ta siiski autosse naasta kui oli juba piisavalt vihma saanud.
Hommikul hakkasid aga hindud poodi tahtma. Mina hakkasin ennast veidikene ohustatuna tundma sest autot oli meil ainult õhtuni aga kui hindud poodi tahvad siis ei tähenda see head. Oi ei, üldse mitte. Olin natuke aega veel rahulik aga siis tegin selgeks milline päeva plaan edaspidi olema saab. Täpselt, kiirelt, konkreetselt ja väga selgesõnaliselt.
Imelik, et hindud kardavad vihmaga autosõitu nagu tuld. Noh eks me liikusime läbi väga kurvilise mägitee aga mina nautisin iga kurvi ja lootsin, et satun kunagi siia tagasi päikselise ilmaga tsikliga. Minu kõrval istuvad hindud nägid samal ajal välja nagu eurooplased. : ) Väga imelik vaatepilt. Usun, et pole palju inimesi kes on näinud valgeid hindusid. Kas ma peaks nüüd ennast erilisena tundma?
Jõudsime kaema väga ammuse vulkaanilise piirkonna kraatrijärve ja Millaa-Milla nimelist koske, vulkaanigaaside purskest tekkinud kraatrit ja veel ühte koske mille nimi mul meelde ei tule.
Neid kahte viimast käisin vaatamas üksinda sest kaasas olnud seltkond polnud enam kuigi optimistlik. Vihma sadas ja algul tundus see küll kole mõte aga vihmaga vihmametsas ringi konnata ei olegi nii kole. See oli selle retke kõige ilusamad 60 minutit. Ei lasknud isegi sellest ennast häirida, et nad mind ootasid.
Käisin kraatrit üksinda vaatamas, keegi ei seganud mind. Ümberringi ainult metsa ja metsaelukate hääled. Kosk, mis ei olnud küll kuigi kõrge, oli imeilus. See oli kolm koske järgemööda langemas kõik umbes 10-15 meetrit kõrged. Lopsakate puude vahelt langes kord seenevihma siis jälle rohkem ämbriga-vaalatud vihma. Mulle meeldivad need vihmametsad ja see ümbruskond. Tahaksin siin veel ringi kolada.
Ja see vaikus ja vabadus vinguvatest hindudest ja eestlastest. Autosse jõudes olin läbimärg aga reis läks korda. Tegelikult ei ole vaja kahte ilusat päeva vaid ühte imelist tundi, et kõik muu unustada.

Kuigi siin piirkonnas oleks väga palju teha ja ringi vaadata, siis olen otsustanud, et pankroti vältimiseks pean oma viimase raha panustama Darwini kaardile. Seega olen siit kohe-kohe ära lendamas ja proovin õnne Darwinis. Kui eriti hästi läheb võib juhtuda, et saan tööle pärlikasvatajate laevale. Aga see on rohkem helesinine unelm. Aga nädal aega ainult mõtlemisaega on andnud kindluse, et kes ei riski see šampust ka ei joo. Mulle see jook meeldib. Riskida meeldib ka.





Juhuslikud mõtted: Atherton

20 01 2010

Hakkasin tööle banaanikasvanduse vihmutussüsteemide paigaldajana. Töö on tore ja lihtne aga ebapüsiv. Suure panuse töö lahedusse annab Itaalia boss Dominic. Vanust on tal juba 60 ja tööga kiirustamine ei ole tema moodi. Esimene selline keda Asutraalias näen. Temaga teeks koos tööd küll. Lisaks on temaga muhe juttu ka ajada hoolimata vähesest inglise keelest ja korralikust Itaalia aksendist.
***
Paarimeheks sain ühe Korealase. Täielik naljatilk. Kõige pealt jättis ta oma lõunasöögi töö tegemise kohta kaasa võtmata. Töötas nii aeglaselt, et isegi Itaallasest boss Dominic tuli mulle kaebama ja ütles, et õhtul laseme tal töö lõpetada ja ise puhkame põõsas. Lisaks ta inglise keel on über-naljakas. Umbes nagu jaapanlased kummardumisega kasutab ta inglise viisakusväljendeid. Kui seda klouni poleks siis oleks elu igavam. Õhtul unustas oma lõuna autosse, mis põllule tagasi sõitis. Siis küsib, et miks mina seda ära ei võtnud? : ) Darwini preemia talle, väljasurev liik!
***
Banaanikasvatus kus ma töötan on kasvamas 220 000 banaanipalmi. Aastas toodetakse seal umbes 500 000 tonni banaane. Selles piisaks vist kogu Eestile terveks aastaks. Natuke jääks ülegi.
***
Kängurud. Üks kohalik mõtles ja ütles mulle hääletamise ajal, et neid on üle 20 liigi. Täna sain teada, et neist rohkem kui kahekümnest vähemalt üks liik elab puu otsas. Ja ma saan seda varsti vaatama minna sest see on siinsamas lähedal. Kängu puu otsas, kes oleks seda arvata osanud…
***
Siin maal pidi olema nii palju ämblikke ja usse, et mul on hirmus tahtmine siit kiiremas korras varvast lasta. Kuni selle nädalani tegi mulle Kerli-Sirli ämblike kartus nalja. Nüüd ma mõistan neid. Ärge naerge, see pole naljakas! : ) No tegelt Eestis on… (Antagu mulle andeks, et teid näitematerjalina kasutasin) Aga siin hirmutavad mind nii igasugu kärbsed kui ka rohukõrred. Vaikselt hakkan juba üle saama aga alguses… Öösel hosteli ees madu kohata pole kusjuures üldse haruldus.
***
Athertoni lähedal Kuranda vihmametsade vahel on vist ühed parimad tsikliteed mida ma oma silmaga näinud olen. Vasakule-paremale ja ülesse-alla. Sile teekate. Suurepärased vaated. Lihtsalt suurepärane vaatapilt. Eriti kui sa istud tsikli asemel bussis! Austraalia ratturitele on vist üheks väheseks tõsiseltvõetavaks rattaks ainult Harley. Kogu aeg Harley ees ja taga ja… aga mis siis kui mulle meeldib naked bike? Yamaha tehas on asendamas oma seeriavalikus minu FZ6 mudelit uue ja võimsama FZ8-ga. Ootan põnevusega.
***
Lumi tundub siit kaugelt vaadates nii ilus ja romantiline. Tahaks ikkagi natuke Eesti talve ka näha. Muuseas on alanud avalduste vastuvõtmine suusakeskustesse. CV ja motivatsioonikiri on valmis ja esimestesse keskustesse saadetud. Kui hästi läheb alustan tööd mais-juunis.
***
Täna kohtasin kohalikku, kes on 3 aastat Tartus elanud ja vahepeal ka Sillamäel. Rääkisime pikalt nii Eestist kui Austraaliast. Kuna tal on Eestist pärit abikaasa kutsus ta mind mõnikord õhtusöögile. Ta tahaks hea meelega Estonian speak. Vahetasime telefoninumbreid. Kui muud ei saa siis ühe korraliku tasuta õhtusöögi ikka : )
***
Austraalia väikelinnade tänavad näevad kõik ühesugused välja. Umbes nagu olete näinud Clint Eastwoodi western filmidest. Siis hakkasin mõtlema, et umbes samal ajal need siia ka ehitati ju. Üleüldse on imelik, et enamus Austraaliast on noorem kui 200 aastat ja igal pool on näha tikk-sirgeid tänavaid ja karmilt planeeritud linnasuumi. Igav! 50 aastane inimene on näinud kogu riigi ajaloost veerandit. Minu vanaema oleks juba peaaegu poolt. Siis nad räägivad siin Austraalia kultuurist. Fastfood culture, not more.
***
Uskumatult imelik on vaadata siinsetel tänavatel ringi vuravaid uusi Ford Falcon´eid. Need on ühed ilusamad autod mida näinud olen. [siinsetel tänavatel] Meenutavad välimuselt Audi disainijoont. Miks nad Euroopas siis selliseid kaste nagu Fiesta ja Focus toodavad?! Me pole rohkemat väärt?





Destination: Atherton

17 01 2010

Mõni aeg on mööda läinud ja jälle olen leidnud endale püsivama töökoha. Seekord siis vist veel väiksemas linnakeses kui Bundaberg. Linnal nimeks Atherton ja asub see Austraalia kirdenurgas. Esimene suurim linn siinkandis on Cairns, mis asub 90 km eemal. Atherton ise on umbes selline Türi suurune linnake.

Internetis iseloomustatakse Athertoni järgnevalt:

Atherton is the ‘capital’ of the lovely Tropical Tablelands, a land of beautiful lakes, waterfalls, rich red soil and tropical rainforest. Here the temperature is cooler, the pace is slower and there is a feeling of relaxation in the air. The rich Tableland area is famous for producing peanuts, maize and potatoes. The area also has a number of natural attractions such as the Curtain Fig Tree, Millaa Millaa Falls, crater lakes and amazing rock formations.

Kokkuvõtvalt on tegemist jälle ühe suurema farmikeskusega, mille ümber peaks olema piisavalt uurida ja puurida kui peaks leiduma vaba aega ja võimalust auto rentida.

Jõudsin siia neljapäeval ja tööle asusin juba järgmisel päeval. Tööd teen mangoistanduses. Minu tööks on võrast juba lõigatud okste kokku riisumine, mille traktor seal hiljem mingi imeriistaga kokku peaks korjama. Töö on raske. Esiteks paistab päike kogu päeva otse pähe ja teiseks – oled sa kunagi proovinud 10-11 tundi järjest riisuda? Pausid on ainult kell 9, 12 ja 3. vastavalt siis 15, 30 ja 15 minutit. Tööpäev algab argipäviti kell 6.30 nädalahetusel kell 7. Austraalia farmeritele kohaselt eeldavad nad tööliselt ikkagi kehvemal juhul 2 aga paremal juhul 4 või ideaalsel juhul 8 korda kiiremat tegutsemist kui on inimvõimete piirid. Mina olen nende jaoks liiga aeglane. Sellelt kohalt vallandamine ootab mind nagunii ees. Aga mis te arvate kas ma hoolin sellest? Üldiselt tuleb rahulikuks jääda ja öelda seda mida mõtled. Seda viimast küll iseendale, kinnitamaks et sinul on õigus : )

Mango iseenesest on täitsa mõnus suutäis aga panen kõigile eurooplastele südamele, et neid korjama minnes riskite tõsiste tervisehädadega. Nimelt mangode korjajad euroopast on enamuses vaevlemas päris karmi allergia käes. Tekib karm lööve ja paistetus. Pärast tuleb neelata steroidravimeid ja arstidele meeletuid summasid välja käia. Lisaks see mangovedelik on happeline ja kõrvetab kätele haavasid. Aga see viimane on neist kõige väiksem mure. Minu töö on vist üks väheseid mida sellises istanduses teha kannatab.

Teise päeva lõpus küll hakkas parema käe ranne hirmsasti haiget tegema ja läks paiste. Tõmbasin hetkel elastiksideme peale ja loodan et paraneb. Farmer ootab mind küll esmaspäeval tagasi aga kui valutab siis ei lähe seda viga ainult hullemaks tegema sinna. Ei saa ju parema randmega riskida. Millega ma siis suvel gaasituutut keerama peaksin? Vasaku käega või? : ) Ja üleüldse pole mingit mõtet siin tervise hinnaga rabeleda. Hostli omanik kellele ma pinda käisin, et ta mu farmi vahetaks mõtleb selle peale. Mõelgu kähku : )

Tulevikust ja olevikust

Mäletan, et siia tulles oli minu plaan rohkem lõbutseda ja vähem tööd teha. Olles mõnda aega siin koha peal, olen prioriteete natukene ümber hinnanud. Nimelt leian, et olulisem on ikkagi terve mõistusega asjadele otsa vaadata ja mitte hiiglama summasid kulutada lahedatele asjadele, mille ma saaks kätte ka kodus. Odavamalt. Nimelt käib mulle hirmsasti vastukarva see hirmus trügimine igasugustele turismiatraktsioonidele ja seda meeletute hindade eest. Ma ei ole eales valmis selliseid summasid välja käima. Mul on kohaliku turismitööstuse vastu väga sügav allergia tekkinud.

Loobun kindlasti benjihüppest. See maksab 125+125$. Esimene 125 on hüpe mis polegi kallis aga teine pool on ainult piltide eest!? Klge kohalikud, olete ennast segi joonud või midagi? 1250 EEK piltide eest maksta? Hoidke kogu see krempel parem endale. Lähen teinekord ja kuhugi hoopis lahedamasse kohta hüppama. (juttu siis Cairnsi lähedale ehitatud hüppamistornist, mis peaks Austraalias ka suhteliselt ainuke olema) Näiteks Uus-Meremaale.

Langevarjuhüpe, tandem. 250+100. Jah viimane osa on jälle pildid. Teen parem eestis terve kursuse läbi ja saan igal ajal ja igal pool iseseisvalt hüppamas käima hakata. Fotoka võtan ka kaasa ja saan pildid tasuta kätte! Ainuke asi mille osas natuene kahtlen on sukeldumiskursus. Great Barrier Reef on siiski olemas ainult Austraalias. Aga eks ma vaatan.

Ühesõnaga selle reisi edasine moto on rohkem teenida ja rohkem odavaid aga lahedaid lõbustusi leida. Vältida kommertsi ja seda mida kõik siin nagunii teevad. Tahan vastuvoolu ujuda : ) Sellele veendumusele olen selle reisi jooksul jõudnud.

PS! Sellel nädalal algasid ka esimesed kandideerimsied suusakeskustesse. Hoian selle silma peal sest sellest sõltub suures osas minu tulevik siin Austraalias.