Sõbrad teiega on hea!

6 12 2009

…aga elu samme seab, hakkan minema nüüd oma kitsast rada! Aga mäletate kuidas jõime …?

Täna esimest korda, oi kui julm see võib välja öeldes tunduda aga ikkagi, proovisin meie hosteli basseini ära. Sinise sillerdava vee. (mõnda aega küll vist puhastamata juba) Täitsa mõnus suplus oli. Pikutasin seal vee peal mõne aja ja mõtlesin, et oleks aeg kirjutada midagi ka blogisse. Viimasest postitusest on juba mõned hetked möödas.Lebasin seal ja mõtlesin millest ma kirjutan. Aeg igasugusteks kokkuvõteteks on veel toores. Olen tagurpidimaa elu liiga vähe näinud.

Korraga kargas pähe, et paljudele jäi tegelikult vastamata küsimus miks ma siia üldse tulin.. Miks mul oli vaja lahkuda mugavast ja superilusast kontorist vanalinnas, et sorteerida puid ja kõrvetava päikse all kõrvitsaid korjata (tänane, järjekorras kolmas töökoht) Miks mul oli vaja välja vahetada ideaalilähedane kodu ja asuda siia prussakatest puretud tööhostelisse. Jätta kõik sõbrad, et rännata ringi suvaliste kujudega.(Tõe huvides olgu öeldud, et vähemalt kahele sõbrale sai pakutud varianti minuga ühineda. Kahjuks ei saanud head mõtted teoks.)

Enamus inimesi otsib omale mugavust ja rutiini. Seda nimetatakse mugavustsooniks milles ihaldame sillerdada. Me otsime stabiilsust ja tasakaalu. Mina ka. Aga mitte kogu aeg.

Kuna kõik ei tundunud mulle ikkagi ideaalne, siis oli see üks põhjus. Tahtsin mõneks ajast mugavustsoonist välja rabeleda, et mulle hiljem kuskil kontoris mugavas nahktoolis ikka meenuks olla tänulik hea ja mitteväsitava paberimäärimise ning mõtlemise töö eest. Kodus laupäeva hommikul piimaga meesaia süües tunda ennast koduselt ja hästi. Sõbraga ilusa ilmaga siledal asfaldiniidil tsiklist viimast välja keerates mõelda, et …mitte midagi mõelda, lihtsalt tulistada.

Ma olen nn. „musta“ (kuid tasuvat) tööd teinud päris palju. Soomes, Šotimaal, Eestis. Pärast Austraalia sessiooni on kindlasti päris hea jälle kontoris maanduda. Kõik hakkas liiga loomuliku ja igavana tunduma, aga rutiinist lahtiütlemine polnud ainuke põhjus. Häid asju märkab elus ikka distantsilt ja olen juba nii mõndagi märganud… vahel mõtlen, et kui ma nüüd oleks Eestis. Aga ei ole ja enne juunit tõenäoliselt ei tule ka.

Iga inimese silmaring on täpselt nii lai kui palju ta on maailma näinud. Inimese soovid piirduvad elukogemusega. Ei taha, et minu soovid oleksid väiksed või madalalennulised. Tahtsin värkset hingamist ja uusi kogemusi, mida on võimalik hankida ainult nüüd kui mind ei ole Eesti külge veel liiga tugevasti kinni vasardatud. Kuigi ka nüüd tuli teha väga keerulisi valikuid oli see siiski lihtsam kui tõenäoliselt paari aasta pärast oleks. Selle reisi jooksul näen tõenäoliselt rohkem maailma kui kogu oma eelneva elu jooksul. Võib-olla ka mitte. Aga katsetama peab.

Lisaks kõigele muule tuleb tasa teha ka see, millega minu Koeru Keskkooli inglise keele õpetaja proua Aedla hakkama ei saanud. Nüüd käin päevas läbi kümnete erinevate inimestega ja inglise keeles oskan juba praegu hoopis paremini näiteks …eee…. vanduda. Küll muu sõnavara ka riburada pidi järgi jõuab. Mida ma siinse keelekümbluse puhul kardan on, et mulle jääb külge miski Austraalia kolkaaksent, mis mu inglaste seltskonnas eriti naljakaks muudab. Samas on mul tekkinud mitu briti tuttavat. Suurimad kogukonnad bäkk-päkkerite hulgas ongi iirlased, sakslased ja britid. (väidetavalt on siin ka palju hiinlasi ja teisi asiaate aga mina pole nendega väga kokku puutunud) Teised on väga-väga selgelt palju väiksemad seltkonnad. Seega keelekümblusega saab siin aktiivselt tegeleda.

Et keelekümblust saaks teha ka inglismaal? Aga teate mis ilmad seal on? Ilm ka väike aga oluline faktor miks valituks osutus just Austraalia. Samas tagantjärele arvutades oleks pidanud rohkem vaeva nägema ka Uus-Meremaa viisa taotlemisega. Seal oleks võib-olla isegi lihtsam hakkama saada olnud. Aga sinna antakse aastas ainult 100 tööviisat terve Eestimaa kohta. Vahel muudavad siin ilusa ilmaga (iga päev) möödasõitvad tsiklid natukene tigedaks ja kibestunuks. Üsna kogu aeg on ilm liiga kuum, juba pigem häiriv aga küll ma ükskord ka päiksekreemi pidava määrimisega ja kõrbemisohuga ära harjun. Praegu istun üsna tihti keskpäeval toas sest õues on nii kuum ja UV kiirgus möllab. Siiski meeldib mulle pigem liiga kuum ilm, kui seitse kuud sitta suusailma. Ja oi kui nüüd korralik suusailmadega talv peaks tulema.

Kõige viimane lihtne ja väike argument on kinnisidee. Nimelt kui ma peaks tulevikus päris oma kodu soetama, siis võiks seal üks sein täis olla maailmakaarti. Selle kaardi peal omakorda märgitud riigid, mida olen külastanud. Näiteks väikse ristikesega või fotoga lahedast paigast või minust. Idee vajab veel täpsustamist. Vot ja kui nüüd selline sein peaks tekkima, siis hetkel oleks see väga-väga Euroopa keskne. Seega otsustasin, et laiendan seda Austraalia ja Aasia sihtkohtadega.

Kas olen otsusega rahul? Ma olen olnud Austraalias vähem kui kuu aega. Täpsemalt 17 päeva. Kuigi see aeg pole olnud ainult meelakkumine ja roosamanna, piimajõed ja pudrumäed olen ma siiski hoolimata kõigest hetkel rahul. Mulle ei meeldi koht, kus praegu peatun aga tean, et kui olukord on sitt on see ainult meie tuleviku väetiseks. (parafraseerides presidente) Edasi saab ainult paremaks minna ja tulevik paistab juba praegu heledamates toonides kui veel nädal tagasi. Seega olen rahul ja jätkan reisi panustades kui vähegi põhjust (nagu ermo võrdles pokkeri terminitega) all-in. Kaotada pole siin enam midagi võita aga oi-oi kui palju.

Lisaks hakkab juba formeeruma täpsem plaan kuidas ja mismoodi edasi liikuda. Milliseid paiku ma külastan ja millega reisi lõpuks hakkama olen saanud. Pean ütlema, et nii mõnigi kuskil varasemas postituses mainitud tegevus võib jääda tegamata aga see ei tähenda, et reis lahjemaks jääks. Usun, et nüüd vaatan asju juba realistlikumalt ja oskan paremini planeerida ka tulevikku.

Lisaks tahaksin tänada paljusid inimesi, kes mu reisile kaasa elavad ja blogi peaaegu, et umbe on lugenud aga praegu tooksin välja kaks inimest.

Esiteks oma isiklikku pankurist väikevenda, kes plekib kinni kõik vanema venna kodumaised väljaminekud  pakkudes intressivaba laenu. Pole paha!
Teiseks juba mõned ajad tagasi Austraaliast tagasi jõudnud rändurit Laglet, kes mulle ikka head ja veel paremat nõu annab. Tema abiga olen ma vist leidmas ka tööd järgmises linnakeses Cairnsi lähedal. Aga see selgub juba lähitulevikus.
Ahjaa üks tujutõstev kirjasõber on ka. Olgu temagi meeles peetud 😉 Aga kõigi kirjad on oodatud. Katsun kõigile kiirelt vastata aga tööga üritatakse siin hing seest võtta!





Tomato business – vagabundist vangiks

3 12 2009

Pole midagi lihtsamat kui teha endale Austraalia viisa, korjad natuke puu-või juurvilju ja võid kogu Austraalia läbi sõita. Nii on see reklaamis.

Enda tõestamine ja piisava hulga reisiraha teenimiseks pead olema palju kavalam. Umbes täpselt nii kaval, et ostad endale auto. Otsid töö isesseisvalt ja väldid tööhosteli abi. Veel vähem tohiks mõelda seal pikaajaliselt elamise peale sest hostelis lükatakse sind väga kavalalt kahvlisse millest välja tulla on on keeruline.

Kutsun teid siis koos minuga arvutama. Keskmine Austraalia backpacker teenib tunnis tunnis (olenevalt muidugi kohast, mina räägin hetkel oma nahal kogetud Bundabergi oludest) umbes 17,5 dollarit. Nädalas on tööd tavaliselt justkui 30-45 tundi. Nädalas teenitakse seega 525 -790 dollarit. Eesti rahas oleks see kümme korda suurem summa. Vinge eks? Aga nüüd hakkame maha ka arvutama 🙂

Selle summa peal võtab riik maksud – alles jääb umbes 450-600 dollarit. Siis omakorda hostel nädala ööbimise raha 179 $, alles jääb 271-421 See summa on juba palju väiksem eks? Nüüd koorib hostel sellelt veel 6 dollarit iga päeva eest töölesõidutamise raha. Alles jääb 241-391 dollarit. Ahjaa, et tööl püsida peaks koha peal olema justkui kuu aega sest job manager võtab kohe algul 50 dollarit deposiiti ja kui varem lahkud siis jääd sellest summast ilma 🙂 Nyyd kööginõude saamiseks pead ka 20$ deposiiti maksma. Seega jääb sul nädalaga alles umbes nii palju raha, et saad vaevu bussiga järgmisse linna sõita. Umbes 100$ järgmise linna bussipileti hinnaks on siin väga keskmine hind. Ahjaa, kõht läheb ju ka vahepeal tühjaks eks? 🙂

Nüüd kui sul on alles jäänud sinu närused 200-300 dollarit, siis on hosteli taga avatud veel baar 🙂 see pole küll kallis aga seal istumiseks kulub kokku nädalas ikka päris palju raha. Mina olen baari välistanud sest mul pole absoluutselt tahtmist siia urkasse igaveseks jääda. Kavatsen siit lahkuda järgmise või äärmisel juhul ülejärgmise nädala jooksul. Aga tean inimesi, kes on siin elanud rohkem kui 11 nädalat ja nad pole midagi suutnud säästa. Seega on hostelid just selline koht kus küsitakse põhjendamatult palju raha.

Arvutame korra veel, seekord hosteli tasuvust. 20 ruuduse vb ka 25 ruutu toa peale jagatakse välja 7 voodit, neist igaüks maksab toa eest 179 dollarit. Kokku makstakse ühe toa eest 1253 dollarit nädalas ja 5012 $ kuus. See on metsik. Isegi lukshotellid ei teeni nii suurt kasumit ühe toa pealt. Elamistingimused ja toa hügieen sealjuures on alla igasugust arvestust. Röögatu ebaõigulus. Bussitäie inimeste tööle sõidutamine (30se bussiga) tähendab hostelile päevas 180$ tulu. Viiepäevase töönädala jooksul aga 900$. Sõidu pikkus
on maksimum 15 -30 minutit ja nädalaga teenitakse 9000 eeku lihtsalt väikeste otsade eest. Busse on mitu. Välimuse järgi ütleks et maksavad vähem kui 3000$ Kuigi bussid on erinevas suuruses pole tõenäoliselt tasuvus kehvem.

Et asi kindlam oleks on hostelil ka tingimused. See tähendab peamiselt seda, et sind võidakse ilma ettemaktud raha tagasi maksmata suvalisel hetkel tänavale visata. Näiteks tööle mitteilmumine tähendab kohest väljaviskamist (seega on kohustus tööl käia mitte, et kui soov siis käid. Üldiselt ei arvstatagi olukorraga,
et sa hostelisse lihtsalt elama tuled). Võõra alkoholi (mitte hosteli baarist ostetud) leidmine tähendab kohest välja viskamist. Öörahu rikkumine tähendab kohest välja visakmist. Ühesõnaga vajadusel leitakse ka põhjus sinu väljaviskamiseks. Põhimõtteliselt ei vastuta hostel sealjuure mittemillegi eest.

Muigele ajab iroonia asja juures on see, et hostel kus mina hetkel peatun kannab nime Cellblock – eesti keeles vangla või vangikong. Nimi tuleneb vist sellest, et kunagi asus siin politsei jaoskond ja arestimaja. Vangla, vabatahtlik, aga vangla on hostel siiani…

Seega tuleb olla kavalam. Kohe algul tuleks alustada rehepaplusega ja mõelda välja võimalikult palju viise kuidas Hostelile tünga teha 🙂 Mina olen näiteks erinevatel põhjustel viilinud Job manageri deposiidi maksmisest. Ma ei ole siin eal kuu aega, seega oleks ma selle raha maksmisel kohe sellest ilma. Tööl
püsimiseks seletasin neile,et jään siia vähemalt jaanuarini. Tegelt pakin pakid miskil ajal kokku ja kavatsen ennast välja regada ja tahaks ka transpordi kulud maksmata jätta. Üldiselt tundub vältimatu samm lähitulevikus endale transport leida. Kas auto või tsikkel. Autoga saaks ka üle riigi rännata aga tsikkel oleks lihtsalt jumalik. Rohkem tuleb liikuda sisemaale kuhu keegi vabatahtlikult ei läheks, et teenida suuremaid summasid ja maksta vähem ära elamiseks.

Üks idee on minna viinamarja-istandusse tööle. Need asuvad sisemaal. Sain tuttavaks tüüpidega kes liikusid st. Georgi suuna ja andisd ühe numbri. Helistan ja uurin tingimusi. Teine võimalus on Bowen kus peaks praegu saama mangosid korjata. Tomato business kui vangistamine ei ole kindlasti see milleks ma siia tulin

PS. Paar päeva tagasi nägin esimest metsikut ja suurt kängut. (järgmisel päeval juba mitmeid) Meie tööruumide taga mandariinipuude vahel kalpsas neid seal mitu aga siis kui mina vaatama läksin oli ainult üks alles jäänud. Väga kaugel oli ka ikkagi. Nad ei karda üldse aga mina liiga lähedale minna ei tahtnud. Mina tea mis mõtted tal peas on ja vb on ka bäckpäkkeritest kõrini juba 🙂

PPS! Cellblock arvas mind täna jälle töölistist välja seega passin jälle täiesti niisama ja ei teeni midagi! Ootan põnevusega homset!





Olen nagu sangar seiklusfilmis…

2 12 2009

…pigem Robinson Crusoe kui James Bond!

Nüüd siis eilse ülilühikese blogipostituse juurde 🙂 Tööhostelil on süsteem, et seinale pannakse igal õhtul nimekiri sellega kuhu keegi tööle läheb. Töötegijate nimede all on teine list -standby list. Need kes ootavad tööd ja kellele pole kohta leitud. Olles siinmaal nädala nõmedas aiandis iivil leidiga puid ja maid jaganud, peamiselt puid, sest neid oli alati liiga vähe (statistika) sorteeritud tabas pühapäeval meid tõsine šokk – olime sattunud standby listi – pole tööd. See oli õudusunenägu sest esmaspäeval tuli maksta uue nädala elamisraha ja rahavarud olid lõpukorral – on siiani.

Seega esmaspäeval käisin läbi ja helistasin nii palju kohti kui võimalik ja tulemused olid vähelubavad – ühes kohas oleks üliraske tomatikorjamise töö saanud aga… sain meie hosteli töölistist õhtul näha, et olen miskis pakkimiskojas tööle arvatud. Tuli välja, et pakin kirsstomateid. Mulle see töö meeldib.
Väga meeldib. Samas järgmise palgapäevani on veel aega ja eile käisin viimase raha välja uue nädala üüriks ja raha ongi täiesti otsas. Sest, ma rsk, kaotasin töö juures taskust kuidagi 50$. Kuidas saab nii olla? Kui keegi hakkab närvidele käima saab tast lihtsalt mitte välja teha või minema minna aga mida teha siis kui sa hakkad juba iseendale närvidele käima? Ühesõnaga olin enda peale väga kuri. Maksmata on veel transpordirahad ja töödeposiit.Viimast ei kavatsegi maksta kui vähegi õnnesub.

Minu töö on lühidalt selline: seisan konveieri kõrval, kus jooksevad mööda väiksed (250g) kirsstomatite karbid. Minu ülesanne on need karpidesse tõsta. Aga kujutate ette et sellist tööst võib täitsa higistama hakata. Eriti kui tuleb liinilt umbes 50-60 karpi minutis. 30-40 karpi on juba mõnus aeglane kulgemine. Ei usu, proovige siis järgi!

Eeldusel muidugi, et teil on kodus umbes 8 tonni kirsstomateid, mille päevaga pakkidesse tahate ajada. Ahjaa siis see konveier ja mustmiljon karpi ja mitusada euroaluse täit (siin maal on see siis Austraalia alus?) kasti. Vahepeal tuleb miskeid kleepse ka kleepida. Töö on lahe ja lihtne. Väga tähtis ka, et puhas,erinevalt aiandist, kus sind alatihti sprinkleritest läbimärjaks pritsiti, põlvini poris sumasid jne. Tomato business – eriti pakkimise osa- on nagu paradiisi sattumine võrreldes eelneva tööga aiandis. Kui kõik hästi läheb siis selle nädala tööga väljun ka pankrotilähedasest seisust ja võin isegi järgmise ja odavama linna peale mõtlema hakata. Seal kus elamiskulud oleks madalamad ja palk ka võib-olla tsipa suurem.

Järgmiste eesmärkidena keerleb peas Surfers paradise, sest Karin lahkus sinna ja praegu seiklen üksi. Cairns ja Tully, kus saab aasta läbi banaane korjata või hoopis läänekallas ja PERTH Viimane eeldab aga suuremat raha ja lennukipiletit. Samas pidi läänekaldal vähem backpäkkereid olema ja töö saamine on lihtsam. Eriti Farmitöö. Katsub teadjamatega tsipa nõu pidada enne kui otsustan 🙂 Esmaspäev oli väga ärev ja stressirohke päev. Kuigi ma olin vahepeal täiestimeeleheitel siis teistel hetkeldel see isegi meeldis mulle. Esmaspäev oli põnevalt närvesööv ja kaalul oli pmst kogu mu eluke! Ma tunnen, et elan mitte ei võta ainult ruumi. Olgu ausalt tunnistatud, et elu Eestis tundub siit kaugelt vaadates päris ilus. Arvestades, et teie saate loodetavasti valged jõulud ja verivorsti – mina parimal juhul võhivõõrastega tsipa viinerit süüa või randa ujuma asuda.

PS! Kuna meie teed Kariniga on hetkel lahku läinud ja tema otsib tööd siis andisn temale ka meie interetipulga. Seega pole mul enam internetti ja blogipostitused saavad olema edaspidi harvemad ja lühemad. Karm reaalsus. Aga aitäh elava huvi eest kõigile lugejatele.





Vastuolud ruulivad

1 12 2009

Viimased 48 tundi on olnud väga vastuolulised. Olnud nii meeleheidet kui ka taevani ulatuvat rõõmu. Kui vähegi võimalik ja neti leian kirjutan homme pikemalt lahti mis siin toimub. elu on nagu lill, rsk. Aga vähemalt on põnev. Vb liigagi põnev 🙂

On top of things I am!