Anatoomia – backpacker

11 12 2009

Olen mitmes eelmises (ja tõenäoliselt ka tulevases) loos maininud sellist tegelast nagu bacpacker. Mis loom see on, mõtlete? Tegemist on seljakotiränduriga, kelle jaoks on oluline näha maailma samas liiga palju raha kulutamata. Käia ringi ja otsida odavaid võimalusi tegemaks seda mida teised teevad kalli raha eest. Üldiselt on see võimalik. Mugavad inimesed on valmis maksma palju raha, kel palju raha pole peavad olema leidlikud. See polegi kuigi raske. Tahan loota, et ka mina olen see leidlik! Kõhutunne ütleb seda.

Backpackereid on erinevaid ja neid liigub ringi igal pool üle maailma. Euroopas, Ameerikas, Aasias ja Sustraalias. Mina kirjeldan viimaseid sest neid olen viimase peaaegu kuu ajaga palju näinud. Ma võiks öelda, et nende seast võib välja tuua erinevaid backpackeri (päkk-päkkeri) tüüpe. Tooksin välja mõned keda siiani olen märganud. Nimekiri pole kindlasti lõplik aga ega ma seda täiendama ka ei hakka. Lähitulevikus kindlasti mitte.

Backpäcker Normalis

Tegemist on keskmise seljakotiränduriga. Ta teeb parajalt tööd aga otsib ka võimalusi edasi liikuda ja paremaid väljakutseid. Ta ei jää ühte kohta liiga kauaks passima kui just pole tegemist tõeliselt erilise-hea kohaga, kus töötegemine meenutab puhkust palmide all ja palka makstakse selle eest veel lisaks. Otsides parimaid võimalusi on ta teel kohanud palju inimesi, kellelt kuuldust on tähtsamad asjad alati meeles ja telefon täis kontakte, mis võivad järgmisest kitsikusest läbi aidata. Kuna need tüübid mõtlevad alati enne kui tegutsema asuvad on nad suutnud ennast varustada kõige vajalikuga, mille hulgas võib parimal juhul olla ka pikapist auto milles saab vajaduse korral magada ja sellega kõvasti raha säästa. Tegemist on igati normaalse tüübiga, kellega oleks mõnus koos reisida.

Backpäkker party-every-night

Need seljakotirändurid ei oma tavaliselt väga palju varandust. Kogu varandus kulub sama kiiresti või tegelikult kiireminigi kui see jõuti teenida. Neid ei morjanda fakt, et kuigi kuskil hostelis või karavanipargis ollakse juba viimased 4 kuud passitud puuduvad igasugused rahatagavarad ja need mis olemas kuluvad ka tänaõhtuse peo käigus. See omakorda tähendab, et kuidagi ei ole võimalik edasi reisida ja tuleb vähemalt nädalake tööd teha ja oodata järgmist palka. Tööle ilmuvad nad alati natuke väsinult ja jututeemasid nendega leida on keeruline. Tavalised packbäkkeri viisakusavaldused nagu kus sa pärit oled ja kaua juba Austraalias seigelnud oled ja kaua veel plaanis? Kui juhtub midagi, mis takistaks nende töötegemist on nad omadega üsnas s…s seisus sest tagavarad puuduvad naguniii ja uue raha teenimise võimalus on nüüd raskendatud. Samas nende tüüpidega võib päris lõbusalt veeta õhtu või kaks sest nalja saab garanteeritult palju aga kolmandat päeva ei peaks lihtsalt tervis enam vastu 🙂 Üldiselt igav hakkab ka.

Not-actually-backpacker

Need on nagu infiltreerujad. Sõjavägi õpetab ka selliseid välja, et saata nad vaenlase tagalasse luuret tegema. Nemad on valinud natuke kergema väljakutse ja väljaõppe omandanud internetis näiteks blogisid lugedes. Nad teavad, et mööda maailma rändamine võib olla tore ja lahe. Kõik teevad seda ja nemad tahavad ka lahedad olla, et kõiksuguste seiklustega uhkeldada. Tavaliselt nad ainult uhkeldavadki. Nii võib olla keegi nende tuttav sellise asja läbi teinud vms. Samas saabudes päris ellu avastavad nad, et seljakotiränduri elu on tegelikult liiga keeruline ja raske. Raha tuleb teenida raske tööga ja aega pidutsemiseks polegi nii palju. Et mitte ennast segada lasta loobuvad nad tavaliselt tööst ja tellivad vanematelt uusi ja uusi rahalaevu või siis lihtsalt ühe, et tagasi koju lennata. Vahel aga vanemad üldse ei pahandagi ja nii saab päris pikalt tööd tegemata hakkama. Samal ajal lõbusalt aega viita. Selle grupi liikmed kattuvad mingis osas kindlasti ka party-every-night tüüpi backpackeritega.

Vaiksed omaette olijad

Nende kohta ma ei oskagi mitte midagi kirjutada sest nagu nimigi ütleb hoiavad nad omaette ja nende kohta ei saa kunagi midagi teada. Võib-olla hoiavad ennast ainult minu eest kõrvale aga võib-olla ka mitte. Igatahes kui oleks aega neid tundma õppida võiks sealt avastada lahedaid inimesi kelle plaanid on kõvasti suuremad kui keskmisel vandersellil aga kahjuks on backpäkkeri aeg limiteeritud ja ühe koha peal veedetud aeg on keskmiselt 2-4 nädalat. Vahel vähem, vahel rohkem. Nägusid on hostlites ja teel palju ja kõigiga ei saagi tuttavaks, palju head tuttavad jäävad selja taha ja tekkivad uued. Vanad kaovad ja tekivad uued näod. Selline on backpäkkeri elu.

Backpäkker normist kõvasti vasakule, paremale (töörügajad ja bossid)

Mõned inimesed peavad lihtsalt närvidele käima. Tehke või tina aga alati on sellised olemas. Backpäkkerite hulgas on sellised inimesed need kes üritavad olla üle kõigi. Paremad või kiiremad või kõvema häälega. Neid võib kiirelt lahterdada bossideks ja hulludeks töörügajateks. Bossid. Kellele ei käiks närvidele kui sama tööd tegema palgatud inimeste hulgast, kes saavad täpselt sama palka, hakkavad mõned õpetama täiesti võhivõõrast inimest kuidas peaks mingit tööd kiiremini/paremini/korralikumalt tegema. Aga mis see sinu asi on? Katsu omadegi asajadega hakkama saada 🙂 Viimane selline oli üks korpulentne saksa leedi, kes teadis täpselt kuidas asjad käivad. Tahtsin tal juba küsida “Do I look like I would care? Just even a tiny bit?”
Töörügajad. sama jutt – töö sama, palk sama aga tema, krt, teeb tööd vähemalt kaks korda kiiremini kui ülejäänud 98% inimestest.:) Polekski paha, las rügab, saabki varem koju ja palju tööd tehtud. Aga siis hakkab boss vaatama, et nonii üks suudab teha nii palju, 98% ei suuda. Järelikult ei ole see kahe protsendi “poiss” ebanormaalselt kiirem ja ebanormaalne vaid viga on hoopis neis 98%-s inimestes, kes sellist kiirust arendada ei suuda. Need paneme ka kiiremini tööle ja hakkame statistikat koostama. Õhtuks oleme kõik surnud või ikkagi mitte piisavalt kiirelt liigutades töötud. No mille kuradi pärast sa rügad kui võiksid ka oma võimete juures lausa puhtata ja ikkagi sama raha teenida? Tropp!

Üldiselt on rändurite hulgas palju selliseid kellega ei tahakski tegemist teha. Nad ei otsigi uusi ja paremaid võimalusi paremini teenimiseks või rohkem nägemiseks.Nad on veendunud, et elu seal hostelis, kus nad parasjagu elavad ongi parim ja sellest parema otsimine oleks keeruline. Tihti ongi see nende jaoks võimatu sest ükskord ennast hostelisse sisse seadnud ja kõik vajalikud maksud maksnud, ei olegi neil juba rahaliselt võimalik uuesti edasi liikuda või teisele hostelile maksta kui pole piisavalt palka saanud. Mina tahaksin olla kavalam.

Nii vahetasingi esmaspäeva õhtul tööhostelit ja olen oma otsusega väga rahul. Juba neljandat päeva töötan uues hostelis nimega Footprints, kus tegelen siiamaani peamiselt väikeste Zuchinide(?) istutamisega. Pean suure meeleheaga teatama, et see töö on lihtne isegi kõige kõrvetavama päiksega ja võrreldamatu puhkus võrreldes minu eelmise töö – kõrvitsate korjamisega 🙂 Kui Kõik liigub edasi nii nagu viimased 4 päeva tundub ka tööd olevat piisavalt ja teenimise ning salvestamise võimalused päris head, et mõne aja pärast muretult edasi liikuda. Pikemate puhkusekohtadena on mõtetesse kerkinud mõnenädalased reisid Bali saarele Indoneesias ja Taisse. seal saab sama raha eest lihtsalt kauem puhata. Vietnamisse tahaks ka jõuda aga aeg on armutu – hetkel olen arvestanud siiski kuue kuuga.

Kojujõudmise võib hea õnne korral edasi lükata Sydney lähedale (New South Walesi ja Victoria osariigi piiril) mõnda suusakeskusesse tööle saamine. Kuna sinna otsitakse töölisi kogu talve- ja lumehooajaks ( mai-juuli) siis saaksin koju alles juuli lõpus või augusti alguses. Aga see on ainult plaan ja sinna tööle saamine on suuresti õnne küsimus sest tormi joostakse sinna hoolega. Et maiks tööd saada tuleb juba jaanuaris kandideerima asuda. Aga olen ennegi lotoga võitnud! Masterplan on ikkagi juuniks tagasi jõuda!

Advertisements

Toimingud

Information

7 kommentaari

11 12 2009
Teele Üprus

Ja tuligi ära see, et kojujõudmist võib juba edasi lükata.
Ma ütlesin, et pikka pidu pole;)
Tervisi sulle sinna kaugele!!!

11 12 2009
Kaarel

No see on ikkagi ainult siis kui ma seal miski eriti hea suusakeskuse töökoha saaksin. Aga tuligi ära hoopis sinu vastus, mida ma nii kaua-kaua igatsenud ja oodanud olen! 🙂 What took you so long? nagu kohalikud küsivad 🙂

11 12 2009
Teele Üprus

Aww, oled mu peale mõelnud.
No eks ma ikka piilu ja loe su blogi iga päev. Aga tead, ei ole osanud midagi asjalikku kirjutada. Mitte et tänane oleks asjalik olnud. Kompanii Pullerits-Vihalemm-Unt-Masso on asjalikkuse mu peast välja sikutanud.
Nüüd siis tead, et ma ei ole sind unustanud:)

13 12 2009
Kristiina

Karla, ma siin rääkisin just Vikyga, kes ütles, et lähevad snorgeldama, et haisid näha… loodan siiski, et niisama ujudes seda teie kummagagi ei juhtu, aga kui teravaid elamuso taga ajad, siis vaata seda: http://www.sharkcagediving.com.au/photos.htm
Mitte, et ma tahaks, et sa sinna läheksid 😀

14 12 2009
Tanel

Zuchinide(?)
Noh, vana rohenäpuna ma võin seletada, mis asi tsukkini on. Sama asi, mida nägid meil kodus lauda taga kasvamas, mis ma sinn istutanud olin kõrvitsatega kõrvuti 🙂
Tegelikult on muidugi asi keerulisem, sest heal lapsel on mitu nime: lisaks russitsismina eesti keeles veel kabatšokk ja eestikeelse uussõnana suvikõrvits. Vahel ka rullkõrvits, kuid viimane on vist siiski mitte päris sama, aga väga lähedana sugulane – vah vaid selles, et süüakse nooremaid vilju.
Aga et aiatöö, nagu füüsiline töö üldse on parim ravim depressiooni ja igavikuliste küsimuste vastu, on vana tõde. Kui teda liiga palju ei ole, siis lausa nauding, mida ei saa mingi puhkamisega asendada. Siit moraalne dilemma, kui see on nii mõnus, siis miks selle eest veel raha küsida? 🙂 Pole nagu viisakas.
Minusuguse päkk-päkkeri peale, kes on nõus ka ilma rahata tööd tegema, vihastaksid muidugi kõik ülalloetletud tüübid, kes on kõik ikkagi mingil moel ka raha peal väljas…

15 12 2009
Kaarel

Ka ma ise arvasin, et need peavad olema midagi meie suvikõrvitsa sarnast aga neid „kurgikesi” pakkinud inimesed ütlesid, et on sarnane aga ikkagi mitte päris. Sellepärast kahtlesingi. Ja kuna internet on siin oma arenguga alles kiviajas siis ei olnud võimalust ka Googeldada. Kirjutasingi selle nime siis kuulmise järgi välja. Aga praeguseks on olukord nii palju muutunud, et polegi hetkel tööd. Ei mõnusat ega vähem mõnusat.

Aga kui sa raha ei küsiks millest sa siis siin sööksid ja üüri maksaksid? Nädala üür on keskmiselt 170 AUD mis on umbes 1700 EEK, lisaks söök ja ülikallis transport. Elu ei ole siin raha teenimata võimalik. Aga kui sul on häid ideid kuidas siin rahata hakkama saada siis võid mulle muidugi teada anda sest sellist nõu läheks praegu hädasti vaja 🙂

15 12 2009
Tanel

kuidas rahata ära elada? A vaata Austraalias on ju veel mõned põliselanikud elus (aborigeenid, aga ma ei tea, kuidas neid viisaka nimega nimetada) ja uuri nende käest, kuidas nende esivanemad hakkama said, enne kui eurooplased sinna rahamajanduse viisid!




%d bloggers like this: