Uus aasta uued sihid

31 12 2009

Hei,

Nüüd on kätte jõudnud hetk, kus ma võtan kätte ja hakkan edasi liikuma. Minu teekonda saab jälgida sellel kaardilt. Praegu asun veel Bundabergis aga homme või ülehomme varahommikul asun hääletama oma 1300 kilomeetri pikkust teekonda.

Selle reisi jooksul hakkab seiklusi juhtuma seda enam, et Austraalias on ametlikult hääletamine keelatud. Samas tean, et väga palju seljakotirändureid ei hooli sellest ja reisivad nii veel pikemaid vahemaid kui mul plaanis. Õnneks on raha piisavalt, et kui plaan A läbi ei peaks minema saan jätkata mõne rongiga ostes lihtsalt pileti. Rõõmustava uudisena peaksin varsti saama ka enda kaasaskantava interneti, et oleks lihtsam tööd leida ja teiega suhelda. Üldiselt on kätte jõudmas hetked, kus ma tahaksin seljakotiränduri tüüpilisest farmitöö ringist välja murda. Seda enam, et ma ei sea eesmärgiks teise aasta viisa farmitöö päevi täis teha.

Koht kuhu ma suundun on igatahes paljutõetav ja kurjakuulutav. Tegemist on juba troopilises kliimas asuva linnaga, kus praegu peaks olema vesine hooaeg mis tähendab igapäevaseid vihmasadusid. Lisaks saan seal teoks teha ka lubatud krokodilli paitamise. Seal on neid nii mage-kui soolavee isendeid. Võib-olla jätan pai vahele aga pildi katsun ikka teha. Isegi siis kui mul veel oma fotokat pole.

Advertisements




I´m dreaming of a sunny christmas!

25 12 2009

Täna olid jõulud. Kuna meile anti selle tarbeks lausa 2 vaba päeva, siis liikusime meie baasiks saanud Bundabergist eemale. Neli eestlast ja üks kanadalane. Eile õhtul kell 8 hakkasime sõitma ja lootsime hommikul Fraser Islandi praamile saada. Pidi ilus olema, ei saanudki teada, sest kõik ei läinud nagu plaan ette nägi. Praami ootasime lähedalasuvas rannas, hommikuni. Julgemad/väsinumad magasid rannas ülejäänud läksid bussi. Olime just kinnitanud turvamehele, et bussi me kindlasti magama ei jää ja oleme rannas ainult natukene veel. Keegi kontrollima ei tulnud või siis ei avatud neile ust ja nii veetsimegi öö bussis/rannas täiesti segamatult. Austraalias on keelatud autos ööbimine.

Hommikul avastasime, et Fraser Islandi poole liikumine nõuab siiski pisikest eeltööd ja sinna me ei pääse. Läksime mõned kümned kilomeetrid lõuna poole Rainbow Beachile aega veetma. Eestlasliku kangekaelsuse/rumaluse tõttu suutsin ennast jälle ära kõrvetada. Lollakas! Aga õnneks ei olnud ma ainuke. : ) Samas kui tööl käisin oskasin ennast küll päikse eest katta. Vabal ajal kadus see tarkus kuskile ära. Selle ranna lained olid parimad mida siiani olen näinud. Ka surfareid nägin esimest korda oma silmaga nii lähedalt. Hirmus kihk on aga… siiani lepin Liisiga kahe peale ostetud Panama Jacki nimelise bodyboardiga. Tulevikus vast mitte sest suutsime ka selle eile rannas pooleks murda. Lained olid ju võimsad : )

Lained olid tõesti head. Võib-olla sellepärast, et ei läinud ametlikku randa koos vetelpäästjate ja paljude ilusa ilma nautijatega vaid pöörasime sisse üsna suvaliselt teelt sest sinna oli kirjutatud, et nii pääseb mere äärde. Sellises rannas võiks palju aega veeta. Kahjuks ei leidnud me teed hiiglaslike liivaluidete peale, mis võisid kaugelt hinnates tunduda umbes 50-60 meetrit kõrged. Mitte küll liiga värsked sest olid kaetud juba korraliku taimestikuga aga vaade ookeanile oleks sealt olnud majesteetlik. Kahjuks ei leidnud me seda teed ja läksime edasi.

Edasi kavatsen ka mina minna. Uue aastani pole enam palju jäänud ja sellepärast kavatsen oma sammud seada nii, et Bundaberg jääks peale uut aastat (kui juba mitte varem) lõplikult selja taha. Eesmärgiks olen võtnud Cairnsi poole liikumise. Samas on seal vihmane hooaeg, mis ei tõota just kuigi palju head ja kvaliteetset vaba aega. Ka surfamine jääb sellisel juhul kaugemasse tulevikku (kuni lõunarannikule jõuan) sest seal enam ookeani ujuma minna ei tohi. Box jellyfish võib muidu elunatukese lõpetada. Igatahes mõtlesin, et proovin troopilise kliima ära. Võib-olla liituvad minuga ka eelmises loos mainitud Kristo ja Taavi aga kuna ilma kohta pole selgust, töö kohta justkui oleks, siis nad hakkasid täna tsipa kahtlema.

Täna bussi aknast välja vaadates nägin, et Austraalia maastik on nii teistsugune, kuigi ilus. Metsad tunduvad joonlauaga paika pandud (istutatud) puutüved on madalamalt (ja kõrgemalt) väga tihti tumedad. Ma arvan, et see peaks olema märk mitte väga kauges minevikus toimunud metsapõlengutest. Samas puud kasvavad edasi sest on tulega nii harjunud, et korralik kõrvetamine paneb nad mõneks hetkeks põdema aga natukese aja pärast kasvavad edasi. Põõsastik küll kaob. Kui ma õigesti aru saan peaks olema just hooaeg, et varsti metsatulekahjud uuesti pihta hakkaksid. Tahaksin seda näha kuskilt kaugelt ja ohutust kohast. Lennukist näiteks.

Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis homme laen ülesse ka oma uued lubatud pildid. Neid on juba mõned kogunenud. Antagu andeks aga praegu pole selleks aega olnud. Lisaks lähen veel homme hommikul oma uut fotokat vaatama. Kui jõulude puhul pole ikkagi lubatud korralikku allahindlust tehtud jätan ostmata. Kui on, siis võite loota hoopis rohkemaid pilte juba lähitulevikus näha.

Tehes täiesti robotiks muutvat tomatikastide tõstmise tööd on mul tekkinud erinevaid mõtteid. Piisavalt osavalt viilides jääb selleks aega. Üldiselt on viilimine välistatud aga kui jääb aega mõtetele, siis need on head. Tekkisid kaks mõtet millega Eestisse tagasi tulles tegelema tahan hakata. Kuna tegemist on äriideedega, siis kahjuks ei saa neid avaldada : )

Lisaks kuulsin eile ühelt sõbralt, vist, häid uudiseid. Hea on kuulda häid uudiseid, mis rõõmustavad nii mind kui sind. Seega ärge hoidke end tagasi ja jagage neid minuga ka : )

Over and out!





Kaose teooriast

23 12 2009

Ühe liblika tiivalöök ühes maailma otsas võib tekitada tornaado teises otsas

Tahtsin rääkida kui tähtis osa minu viimaste nädala tegemistest ja uutest töökohtadest on olnud juhusel. Nimelt kui Cellblock (eelmine tööhostel kus peatusin) oli kõik juba tuksi keeranud ja läksin viimase raha eest pizzat ostma. ( Teisipäeviti saab siin linnas kõik pitsad poole hinnaga), Kuulsin leti ääres kuidas üks tüüp ütles kassas nimeks Taavi. Pole väga Austraaliapärane nimi? Mõtlesin, et ajan veidike juttu. Tuli välja, et tema kõrval seisis veel teinegi eestlane Kristo. Nemad soovitasid mulle hostelit nimega Footprints, milles ma praegu elan. Alates sellest pizzapäevast on elu hakanud ülesmäge liikuma.
Alguses sain mõnusa ja kerge, kuid porise suvikõrvitsate istutamise töö. Praegu teen rasket, aga puhtamat tööd tomatipakkimise liinil, kus makstakse pikkade tööpäevade eest veelgi rohkem. Higistamist ka hulga rohkem. Algul oli küll raske aga nüüd olen juba harjunud. Rahvatantsija jalad on siin suureks abiks. 🙂 Lisaks hunnikule umbkeelsetele korealastele on töökaaslasteks just need samad Taavi ja Kristo, kes mulle sellest hostelist Pizza Hut´i järjekorras rääkisid.

Seega olen tagasi tomato businessis. Seekord on tegemist küll tavaliste suuremat kasvu tomatitega, mille kaste ma paika vean. Kaste on palju ja liin liigub kiirelt. Kui seda tööd saaks veel kuu aega teha, võiksin juba paljaste kätega rauda väänama hakata. Tööpäevad on pikad ja rasked. Sellepärast ei ole jõudnud viimasel ajal ka kirjutamaie.
Iga kahe tunni jooksul kulub umbes liiter vett ja kogu päeva peale 4-6 liitrit!!! Iga kahe tunni tagant antakse paus 10 minutit ja läheb jälle edasi. Vahel unustatakse paus ära. Päeva jooksul olen paigale kõndinud umbes 10 tonni tomateid (1 kast kaalub ca10 kg, korraga kannan 1-3 kasti) ja vähemalt 10-15 kilomeetrit on talla alt läbi käinud. Ilma jooksutossudeta tapaks betoonpõrand põlved umbes nädalaga. Erinevaid kategooriaid/sorte/aluseid on kokku 38!!!
Paha lugu kogu selle tasuva töö juures on, et selles kohas on neegreid vaja tõenäoliselt kuni jõuludeni, mil mind jälle tagasi koju saadetakse. Positiivne külg on, et kui selle nädala palga kätte saan ostan endale peale jõule allahindluste ajal kaamera ära ja saan hakata pilte ülesse riputama, et näeksite milline Austraalia tegelikult välja näeb. Tegelt on praeguses töös positiivsust kuhjaga. Kõik liigub õiges suunas.

Jõulud veedan praeguse plaani järgi Bundabergis koos teiste eestlastega. Võib-olla teeme mingi pikema väljasõidu aga plaanid on siin muutuv nähtus.

Lisaks jagan tuba veel hunniku pool-umbkeelsete korealaste ning Liisi ja Raikoga. Liisiga käisime vabal päeval Bargara lähedal Kelly´s Beachil bodyboardiga lainetes hullamas. Üks laine oli nii tugev, et tundsin nagu oleks mind pesumasinasse visatud. Ei saanud ööd ega mütsi aru kuni põlvega täie hooga põhja kündsin. Põlv on siiamaani kriimustatud aga lahe oli. Üleüldse oli see lahe päev rannas. Pistan mõned pildid selle päeva tegemistest ka ülesse.

Ilusat jõuluaega! Muideks austraalia kapitalistide jaoks sündis Jeesus 25ndal detsembril, mil nemad jõululaupäeva peavad. Seega 24 detsember olen tavapäraste verivorstide asemel tõenäoliselt tomatikaste tassimas. Cheers mate!





Aeg hakata tibusid lugema!

15 12 2009

Lõin täna hommikul luugid lahti vaatasin lakke (jälle vaba päev) ja mõtlesin, et kahe päeva pärast jõuab kätte see hetk, mil ma olen Eestist ära olnud kuu aega. Viie päeva pärast olen olnud Austraalias kuu aega. Mis selle ajaga juhtunud on ja mis peaks juhtuma hakkama?

Üks sõber küsis minult, et millal ma siis neid „Australian Dream:Entertainment” lookeses ülesse loetletud asju tegema hakkan. Endalegi üllatuseks hakkasin rääkima kuidas asjad nii lihtsalt ei käi ja peab ikka raha koguma. Mismõttes ei käi? Krt, olen siin olnud juba varsti terve kuu ja ausalt öeldes tundub vahel (lubage naerda, ikka üsna tihti) mulle ka endale, et olen paigale passima jäänud. Asjad käivad täpselt nii lihtsalt. Kui raha koguda pole võimalik tuleb EDASI või tagasi, põhja või lõunasse liikuda. (variant on ka läänesuund ja outback aga ida pool seab piirid juba 15 km pärast algav Vaikne Ookean) Elu tuleb ise paremaks muuta, mitte jääda ka siin omale mugavustsooni ja paremaid aegu ootama! Tuleb tegutseda kogu raha eest. Seda enam et masterplan on tagasi koju jõuda juunis.

Plaanidest ei räägita sest need ei pruugi teostuda. Tühja, mina tahan ära rääkida plaanid, mille teostumise üle oleksin õnnelik kuid täitumisse suhtun ka ise väikse skepsisega. Nagu ütleb mulle minu Austraalia teemade konsultant Lagle on plaanid siin kiired muutuma ja väga palju ette mõelda ei tasu. Aga siiski…

Lähimas tulevikus tegelen kahe asja nimel: surfilaud ja ookean ning sukeldumiskursus. Need asjad peavad olema tehtud hiljemalt jaanuari keskpaigaks. Punkt!

Kuulsin meie hostelis elanud sukeldumisinstruktori käest, et siin Bundabergis on seni kõige odavamad sukeldumiskursused, mida tema Austraalias kohanud on. See pani mõtte tööle. Täna –homme lähen raamatukokku (või hea õnne korral lihtsalt maja ette) tasuta internetti ja hakkan asja uurima. Investeeringu suuruseks on 205$ kursus + 4 päeva töölt vaba aega + elukoha üür. Aga ma tahaks selle ära teha. Seda enam, et kuigi see linn ei asu päris Suure Korallrahu kõrval ulatub üks ots ikkagi ka siia ja algajale sukeldujale peaks seal küll näha olema.

Punkt kaks. Asun tegelema surfamisega. Seda saan teha tingimusel, et praeguseks hetkeks ekskaasvandersell Karin mu enda juurde öömajale võtab  Nimelt on juhtunud nii, et ta elab juba mitmendat nädalat Surfers Paradise nimelises linnakeses umbes 70 meetri kaugusel Tema Pühadusest Vaiksest ookeanist ise. Ahjaa korruseks 15 – vaate üle vast kurta ei saaks. Investeeringu suurus – surflesson: n/a $ surfilaua rent: n/a $ Surfisärk ja püksid ca 70$ + päris pikalt mitte tööl käimist. Surfiasjaga tuleb tegeleda nüüd ja kohe, sest kui mu plaan on liikuda ülesse põhja Cairnsi lähedale, siis seal enam inimesi vette ei lubata – alanud on Jellyfish season. Need millimallika laadsed olevused elavad umbes pooles Austraalia rannajoonest novembrist -aprillini ja nendega vees kohtudes on surma tõenäosus 99%. (Vaadake filmi Seven Pounds Will Smithiga peaosas)

Kaugem reisiplaan on (kasutage nyyd Google maps abi) liikuda Surfers Paradise sealt edasi ülesse Cairnsi lähedale Athertoni linna, kus teeksin mõne aja jälle tööd. Sealt tuleksin tagasi allapoole kuni Townsville´ni ja hakkan liikuma Austraalia südame poole Alice Springsi. Vahepeal võib-olla ka peatus mt. Isa linnas. Alice Springs asub kõrbemaastiku ja Outbacki keskel. Seal on ka see suur punane kivi Uluru, mida on võimaluse tekkimisel plaan kiikama minna. Mõned muud matkad ja töö ka linnakeses kui võimalik. Sealt edasi liigun allapoole näiteks kuskile näiteks tinglikult Adelaide´i kanti. Sealt edasi mööda lõunarannikut kuni Lääne-Austraalia pealinnani Perth ja mööda rannikut edasi kuni Darwini nime kandva linnani. Vahepeal teen teadmata hulk peatusi näiteks sellistes linnakestes nagu Kalbarri, Coral Bay, Exmouth, Broom, Kununurra. Loodan, et viitsin oma plaanitavast teekonnast miskisuguse kaardikese valmis meisterdada, et oleks lihtsam jälgida millised mu plaanid on.

Pärast Darwinisse jõudmist olen ma loodetavasti edukalt (juba jaanuari esimestel päevadel) kandideerinud tööle Sydney ja Canberra lähedal asuvatesse suusakeskustesse ja lendangi Darwinist tagasi alla suusakeskusesse tööle. Töö suusakeskuses oleks kirss tordi peal ja midagi, mida võiks selle reisi parimaks sündmuseks nimetada. Pärast tööaja lõppu suusakeskuses on plaan tagasi Eestisse tulla. Kasvõi sõuda kui muud võimalust ei teki.

Muide kui kellelgi on vähimatki aimu inimestest, kes on Austraalias suusaeskuses töötanud, siis palun andke kohe märku. Isegi kui te täpset kontakti ei tea aga oskate mingeidki vihjeid anda! Aitäh!

Üks plaan on veel. Tean, et ajakava on kitsas ja pingeline aga olen ükskõik millise Austraalia lõigu nõus ära andma (välja arvatud võimalik töö suusakeskuses), et lennata umbeks kuuks ajaks Bali saarele puhkama. Miks? a) seal saab surfata – erineva tasemaga inimesed b) Seal saab mägede otsa matkata (ca 1000-3000 m) c) Seal on madalal maal matkamise võimalused suurepärased d) Elu on seal odav ja saan puhata sama raha eest kordades kauem kui Austraalias e) Olen selle idee endale osavalt maha müünud.

Ilusat jõuluaja lähenemist! Kuulsin, et teil on ilus miinus 25 kraadi pakane kohale jõudnud? Meil on siin ka kehvad ilmad viimastel päevadel. Üsna paar pilve ujub taevas ja õues on ainult 25-30 kraadi sooja.





Anatoomia – backpacker

11 12 2009

Olen mitmes eelmises (ja tõenäoliselt ka tulevases) loos maininud sellist tegelast nagu bacpacker. Mis loom see on, mõtlete? Tegemist on seljakotiränduriga, kelle jaoks on oluline näha maailma samas liiga palju raha kulutamata. Käia ringi ja otsida odavaid võimalusi tegemaks seda mida teised teevad kalli raha eest. Üldiselt on see võimalik. Mugavad inimesed on valmis maksma palju raha, kel palju raha pole peavad olema leidlikud. See polegi kuigi raske. Tahan loota, et ka mina olen see leidlik! Kõhutunne ütleb seda.

Backpackereid on erinevaid ja neid liigub ringi igal pool üle maailma. Euroopas, Ameerikas, Aasias ja Sustraalias. Mina kirjeldan viimaseid sest neid olen viimase peaaegu kuu ajaga palju näinud. Ma võiks öelda, et nende seast võib välja tuua erinevaid backpackeri (päkk-päkkeri) tüüpe. Tooksin välja mõned keda siiani olen märganud. Nimekiri pole kindlasti lõplik aga ega ma seda täiendama ka ei hakka. Lähitulevikus kindlasti mitte.

Backpäcker Normalis

Tegemist on keskmise seljakotiränduriga. Ta teeb parajalt tööd aga otsib ka võimalusi edasi liikuda ja paremaid väljakutseid. Ta ei jää ühte kohta liiga kauaks passima kui just pole tegemist tõeliselt erilise-hea kohaga, kus töötegemine meenutab puhkust palmide all ja palka makstakse selle eest veel lisaks. Otsides parimaid võimalusi on ta teel kohanud palju inimesi, kellelt kuuldust on tähtsamad asjad alati meeles ja telefon täis kontakte, mis võivad järgmisest kitsikusest läbi aidata. Kuna need tüübid mõtlevad alati enne kui tegutsema asuvad on nad suutnud ennast varustada kõige vajalikuga, mille hulgas võib parimal juhul olla ka pikapist auto milles saab vajaduse korral magada ja sellega kõvasti raha säästa. Tegemist on igati normaalse tüübiga, kellega oleks mõnus koos reisida.

Backpäkker party-every-night

Need seljakotirändurid ei oma tavaliselt väga palju varandust. Kogu varandus kulub sama kiiresti või tegelikult kiireminigi kui see jõuti teenida. Neid ei morjanda fakt, et kuigi kuskil hostelis või karavanipargis ollakse juba viimased 4 kuud passitud puuduvad igasugused rahatagavarad ja need mis olemas kuluvad ka tänaõhtuse peo käigus. See omakorda tähendab, et kuidagi ei ole võimalik edasi reisida ja tuleb vähemalt nädalake tööd teha ja oodata järgmist palka. Tööle ilmuvad nad alati natuke väsinult ja jututeemasid nendega leida on keeruline. Tavalised packbäkkeri viisakusavaldused nagu kus sa pärit oled ja kaua juba Austraalias seigelnud oled ja kaua veel plaanis? Kui juhtub midagi, mis takistaks nende töötegemist on nad omadega üsnas s…s seisus sest tagavarad puuduvad naguniii ja uue raha teenimise võimalus on nüüd raskendatud. Samas nende tüüpidega võib päris lõbusalt veeta õhtu või kaks sest nalja saab garanteeritult palju aga kolmandat päeva ei peaks lihtsalt tervis enam vastu 🙂 Üldiselt igav hakkab ka.

Not-actually-backpacker

Need on nagu infiltreerujad. Sõjavägi õpetab ka selliseid välja, et saata nad vaenlase tagalasse luuret tegema. Nemad on valinud natuke kergema väljakutse ja väljaõppe omandanud internetis näiteks blogisid lugedes. Nad teavad, et mööda maailma rändamine võib olla tore ja lahe. Kõik teevad seda ja nemad tahavad ka lahedad olla, et kõiksuguste seiklustega uhkeldada. Tavaliselt nad ainult uhkeldavadki. Nii võib olla keegi nende tuttav sellise asja läbi teinud vms. Samas saabudes päris ellu avastavad nad, et seljakotiränduri elu on tegelikult liiga keeruline ja raske. Raha tuleb teenida raske tööga ja aega pidutsemiseks polegi nii palju. Et mitte ennast segada lasta loobuvad nad tavaliselt tööst ja tellivad vanematelt uusi ja uusi rahalaevu või siis lihtsalt ühe, et tagasi koju lennata. Vahel aga vanemad üldse ei pahandagi ja nii saab päris pikalt tööd tegemata hakkama. Samal ajal lõbusalt aega viita. Selle grupi liikmed kattuvad mingis osas kindlasti ka party-every-night tüüpi backpackeritega.

Vaiksed omaette olijad

Nende kohta ma ei oskagi mitte midagi kirjutada sest nagu nimigi ütleb hoiavad nad omaette ja nende kohta ei saa kunagi midagi teada. Võib-olla hoiavad ennast ainult minu eest kõrvale aga võib-olla ka mitte. Igatahes kui oleks aega neid tundma õppida võiks sealt avastada lahedaid inimesi kelle plaanid on kõvasti suuremad kui keskmisel vandersellil aga kahjuks on backpäkkeri aeg limiteeritud ja ühe koha peal veedetud aeg on keskmiselt 2-4 nädalat. Vahel vähem, vahel rohkem. Nägusid on hostlites ja teel palju ja kõigiga ei saagi tuttavaks, palju head tuttavad jäävad selja taha ja tekkivad uued. Vanad kaovad ja tekivad uued näod. Selline on backpäkkeri elu.

Backpäkker normist kõvasti vasakule, paremale (töörügajad ja bossid)

Mõned inimesed peavad lihtsalt närvidele käima. Tehke või tina aga alati on sellised olemas. Backpäkkerite hulgas on sellised inimesed need kes üritavad olla üle kõigi. Paremad või kiiremad või kõvema häälega. Neid võib kiirelt lahterdada bossideks ja hulludeks töörügajateks. Bossid. Kellele ei käiks närvidele kui sama tööd tegema palgatud inimeste hulgast, kes saavad täpselt sama palka, hakkavad mõned õpetama täiesti võhivõõrast inimest kuidas peaks mingit tööd kiiremini/paremini/korralikumalt tegema. Aga mis see sinu asi on? Katsu omadegi asajadega hakkama saada 🙂 Viimane selline oli üks korpulentne saksa leedi, kes teadis täpselt kuidas asjad käivad. Tahtsin tal juba küsida “Do I look like I would care? Just even a tiny bit?”
Töörügajad. sama jutt – töö sama, palk sama aga tema, krt, teeb tööd vähemalt kaks korda kiiremini kui ülejäänud 98% inimestest.:) Polekski paha, las rügab, saabki varem koju ja palju tööd tehtud. Aga siis hakkab boss vaatama, et nonii üks suudab teha nii palju, 98% ei suuda. Järelikult ei ole see kahe protsendi “poiss” ebanormaalselt kiirem ja ebanormaalne vaid viga on hoopis neis 98%-s inimestes, kes sellist kiirust arendada ei suuda. Need paneme ka kiiremini tööle ja hakkame statistikat koostama. Õhtuks oleme kõik surnud või ikkagi mitte piisavalt kiirelt liigutades töötud. No mille kuradi pärast sa rügad kui võiksid ka oma võimete juures lausa puhtata ja ikkagi sama raha teenida? Tropp!

Üldiselt on rändurite hulgas palju selliseid kellega ei tahakski tegemist teha. Nad ei otsigi uusi ja paremaid võimalusi paremini teenimiseks või rohkem nägemiseks.Nad on veendunud, et elu seal hostelis, kus nad parasjagu elavad ongi parim ja sellest parema otsimine oleks keeruline. Tihti ongi see nende jaoks võimatu sest ükskord ennast hostelisse sisse seadnud ja kõik vajalikud maksud maksnud, ei olegi neil juba rahaliselt võimalik uuesti edasi liikuda või teisele hostelile maksta kui pole piisavalt palka saanud. Mina tahaksin olla kavalam.

Nii vahetasingi esmaspäeva õhtul tööhostelit ja olen oma otsusega väga rahul. Juba neljandat päeva töötan uues hostelis nimega Footprints, kus tegelen siiamaani peamiselt väikeste Zuchinide(?) istutamisega. Pean suure meeleheaga teatama, et see töö on lihtne isegi kõige kõrvetavama päiksega ja võrreldamatu puhkus võrreldes minu eelmise töö – kõrvitsate korjamisega 🙂 Kui Kõik liigub edasi nii nagu viimased 4 päeva tundub ka tööd olevat piisavalt ja teenimise ning salvestamise võimalused päris head, et mõne aja pärast muretult edasi liikuda. Pikemate puhkusekohtadena on mõtetesse kerkinud mõnenädalased reisid Bali saarele Indoneesias ja Taisse. seal saab sama raha eest lihtsalt kauem puhata. Vietnamisse tahaks ka jõuda aga aeg on armutu – hetkel olen arvestanud siiski kuue kuuga.

Kojujõudmise võib hea õnne korral edasi lükata Sydney lähedale (New South Walesi ja Victoria osariigi piiril) mõnda suusakeskusesse tööle saamine. Kuna sinna otsitakse töölisi kogu talve- ja lumehooajaks ( mai-juuli) siis saaksin koju alles juuli lõpus või augusti alguses. Aga see on ainult plaan ja sinna tööle saamine on suuresti õnne küsimus sest tormi joostakse sinna hoolega. Et maiks tööd saada tuleb juba jaanuaris kandideerima asuda. Aga olen ennegi lotoga võitnud! Masterplan on ikkagi juuniks tagasi jõuda!





Sõbrad teiega on hea!

6 12 2009

…aga elu samme seab, hakkan minema nüüd oma kitsast rada! Aga mäletate kuidas jõime …?

Täna esimest korda, oi kui julm see võib välja öeldes tunduda aga ikkagi, proovisin meie hosteli basseini ära. Sinise sillerdava vee. (mõnda aega küll vist puhastamata juba) Täitsa mõnus suplus oli. Pikutasin seal vee peal mõne aja ja mõtlesin, et oleks aeg kirjutada midagi ka blogisse. Viimasest postitusest on juba mõned hetked möödas.Lebasin seal ja mõtlesin millest ma kirjutan. Aeg igasugusteks kokkuvõteteks on veel toores. Olen tagurpidimaa elu liiga vähe näinud.

Korraga kargas pähe, et paljudele jäi tegelikult vastamata küsimus miks ma siia üldse tulin.. Miks mul oli vaja lahkuda mugavast ja superilusast kontorist vanalinnas, et sorteerida puid ja kõrvetava päikse all kõrvitsaid korjata (tänane, järjekorras kolmas töökoht) Miks mul oli vaja välja vahetada ideaalilähedane kodu ja asuda siia prussakatest puretud tööhostelisse. Jätta kõik sõbrad, et rännata ringi suvaliste kujudega.(Tõe huvides olgu öeldud, et vähemalt kahele sõbrale sai pakutud varianti minuga ühineda. Kahjuks ei saanud head mõtted teoks.)

Enamus inimesi otsib omale mugavust ja rutiini. Seda nimetatakse mugavustsooniks milles ihaldame sillerdada. Me otsime stabiilsust ja tasakaalu. Mina ka. Aga mitte kogu aeg.

Kuna kõik ei tundunud mulle ikkagi ideaalne, siis oli see üks põhjus. Tahtsin mõneks ajast mugavustsoonist välja rabeleda, et mulle hiljem kuskil kontoris mugavas nahktoolis ikka meenuks olla tänulik hea ja mitteväsitava paberimäärimise ning mõtlemise töö eest. Kodus laupäeva hommikul piimaga meesaia süües tunda ennast koduselt ja hästi. Sõbraga ilusa ilmaga siledal asfaldiniidil tsiklist viimast välja keerates mõelda, et …mitte midagi mõelda, lihtsalt tulistada.

Ma olen nn. „musta“ (kuid tasuvat) tööd teinud päris palju. Soomes, Šotimaal, Eestis. Pärast Austraalia sessiooni on kindlasti päris hea jälle kontoris maanduda. Kõik hakkas liiga loomuliku ja igavana tunduma, aga rutiinist lahtiütlemine polnud ainuke põhjus. Häid asju märkab elus ikka distantsilt ja olen juba nii mõndagi märganud… vahel mõtlen, et kui ma nüüd oleks Eestis. Aga ei ole ja enne juunit tõenäoliselt ei tule ka.

Iga inimese silmaring on täpselt nii lai kui palju ta on maailma näinud. Inimese soovid piirduvad elukogemusega. Ei taha, et minu soovid oleksid väiksed või madalalennulised. Tahtsin värkset hingamist ja uusi kogemusi, mida on võimalik hankida ainult nüüd kui mind ei ole Eesti külge veel liiga tugevasti kinni vasardatud. Kuigi ka nüüd tuli teha väga keerulisi valikuid oli see siiski lihtsam kui tõenäoliselt paari aasta pärast oleks. Selle reisi jooksul näen tõenäoliselt rohkem maailma kui kogu oma eelneva elu jooksul. Võib-olla ka mitte. Aga katsetama peab.

Lisaks kõigele muule tuleb tasa teha ka see, millega minu Koeru Keskkooli inglise keele õpetaja proua Aedla hakkama ei saanud. Nüüd käin päevas läbi kümnete erinevate inimestega ja inglise keeles oskan juba praegu hoopis paremini näiteks …eee…. vanduda. Küll muu sõnavara ka riburada pidi järgi jõuab. Mida ma siinse keelekümbluse puhul kardan on, et mulle jääb külge miski Austraalia kolkaaksent, mis mu inglaste seltskonnas eriti naljakaks muudab. Samas on mul tekkinud mitu briti tuttavat. Suurimad kogukonnad bäkk-päkkerite hulgas ongi iirlased, sakslased ja britid. (väidetavalt on siin ka palju hiinlasi ja teisi asiaate aga mina pole nendega väga kokku puutunud) Teised on väga-väga selgelt palju väiksemad seltkonnad. Seega keelekümblusega saab siin aktiivselt tegeleda.

Et keelekümblust saaks teha ka inglismaal? Aga teate mis ilmad seal on? Ilm ka väike aga oluline faktor miks valituks osutus just Austraalia. Samas tagantjärele arvutades oleks pidanud rohkem vaeva nägema ka Uus-Meremaa viisa taotlemisega. Seal oleks võib-olla isegi lihtsam hakkama saada olnud. Aga sinna antakse aastas ainult 100 tööviisat terve Eestimaa kohta. Vahel muudavad siin ilusa ilmaga (iga päev) möödasõitvad tsiklid natukene tigedaks ja kibestunuks. Üsna kogu aeg on ilm liiga kuum, juba pigem häiriv aga küll ma ükskord ka päiksekreemi pidava määrimisega ja kõrbemisohuga ära harjun. Praegu istun üsna tihti keskpäeval toas sest õues on nii kuum ja UV kiirgus möllab. Siiski meeldib mulle pigem liiga kuum ilm, kui seitse kuud sitta suusailma. Ja oi kui nüüd korralik suusailmadega talv peaks tulema.

Kõige viimane lihtne ja väike argument on kinnisidee. Nimelt kui ma peaks tulevikus päris oma kodu soetama, siis võiks seal üks sein täis olla maailmakaarti. Selle kaardi peal omakorda märgitud riigid, mida olen külastanud. Näiteks väikse ristikesega või fotoga lahedast paigast või minust. Idee vajab veel täpsustamist. Vot ja kui nüüd selline sein peaks tekkima, siis hetkel oleks see väga-väga Euroopa keskne. Seega otsustasin, et laiendan seda Austraalia ja Aasia sihtkohtadega.

Kas olen otsusega rahul? Ma olen olnud Austraalias vähem kui kuu aega. Täpsemalt 17 päeva. Kuigi see aeg pole olnud ainult meelakkumine ja roosamanna, piimajõed ja pudrumäed olen ma siiski hoolimata kõigest hetkel rahul. Mulle ei meeldi koht, kus praegu peatun aga tean, et kui olukord on sitt on see ainult meie tuleviku väetiseks. (parafraseerides presidente) Edasi saab ainult paremaks minna ja tulevik paistab juba praegu heledamates toonides kui veel nädal tagasi. Seega olen rahul ja jätkan reisi panustades kui vähegi põhjust (nagu ermo võrdles pokkeri terminitega) all-in. Kaotada pole siin enam midagi võita aga oi-oi kui palju.

Lisaks hakkab juba formeeruma täpsem plaan kuidas ja mismoodi edasi liikuda. Milliseid paiku ma külastan ja millega reisi lõpuks hakkama olen saanud. Pean ütlema, et nii mõnigi kuskil varasemas postituses mainitud tegevus võib jääda tegamata aga see ei tähenda, et reis lahjemaks jääks. Usun, et nüüd vaatan asju juba realistlikumalt ja oskan paremini planeerida ka tulevikku.

Lisaks tahaksin tänada paljusid inimesi, kes mu reisile kaasa elavad ja blogi peaaegu, et umbe on lugenud aga praegu tooksin välja kaks inimest.

Esiteks oma isiklikku pankurist väikevenda, kes plekib kinni kõik vanema venna kodumaised väljaminekud  pakkudes intressivaba laenu. Pole paha!
Teiseks juba mõned ajad tagasi Austraaliast tagasi jõudnud rändurit Laglet, kes mulle ikka head ja veel paremat nõu annab. Tema abiga olen ma vist leidmas ka tööd järgmises linnakeses Cairnsi lähedal. Aga see selgub juba lähitulevikus.
Ahjaa üks tujutõstev kirjasõber on ka. Olgu temagi meeles peetud 😉 Aga kõigi kirjad on oodatud. Katsun kõigile kiirelt vastata aga tööga üritatakse siin hing seest võtta!





Tomato business – vagabundist vangiks

3 12 2009

Pole midagi lihtsamat kui teha endale Austraalia viisa, korjad natuke puu-või juurvilju ja võid kogu Austraalia läbi sõita. Nii on see reklaamis.

Enda tõestamine ja piisava hulga reisiraha teenimiseks pead olema palju kavalam. Umbes täpselt nii kaval, et ostad endale auto. Otsid töö isesseisvalt ja väldid tööhosteli abi. Veel vähem tohiks mõelda seal pikaajaliselt elamise peale sest hostelis lükatakse sind väga kavalalt kahvlisse millest välja tulla on on keeruline.

Kutsun teid siis koos minuga arvutama. Keskmine Austraalia backpacker teenib tunnis tunnis (olenevalt muidugi kohast, mina räägin hetkel oma nahal kogetud Bundabergi oludest) umbes 17,5 dollarit. Nädalas on tööd tavaliselt justkui 30-45 tundi. Nädalas teenitakse seega 525 -790 dollarit. Eesti rahas oleks see kümme korda suurem summa. Vinge eks? Aga nüüd hakkame maha ka arvutama 🙂

Selle summa peal võtab riik maksud – alles jääb umbes 450-600 dollarit. Siis omakorda hostel nädala ööbimise raha 179 $, alles jääb 271-421 See summa on juba palju väiksem eks? Nüüd koorib hostel sellelt veel 6 dollarit iga päeva eest töölesõidutamise raha. Alles jääb 241-391 dollarit. Ahjaa, et tööl püsida peaks koha peal olema justkui kuu aega sest job manager võtab kohe algul 50 dollarit deposiiti ja kui varem lahkud siis jääd sellest summast ilma 🙂 Nyyd kööginõude saamiseks pead ka 20$ deposiiti maksma. Seega jääb sul nädalaga alles umbes nii palju raha, et saad vaevu bussiga järgmisse linna sõita. Umbes 100$ järgmise linna bussipileti hinnaks on siin väga keskmine hind. Ahjaa, kõht läheb ju ka vahepeal tühjaks eks? 🙂

Nüüd kui sul on alles jäänud sinu närused 200-300 dollarit, siis on hosteli taga avatud veel baar 🙂 see pole küll kallis aga seal istumiseks kulub kokku nädalas ikka päris palju raha. Mina olen baari välistanud sest mul pole absoluutselt tahtmist siia urkasse igaveseks jääda. Kavatsen siit lahkuda järgmise või äärmisel juhul ülejärgmise nädala jooksul. Aga tean inimesi, kes on siin elanud rohkem kui 11 nädalat ja nad pole midagi suutnud säästa. Seega on hostelid just selline koht kus küsitakse põhjendamatult palju raha.

Arvutame korra veel, seekord hosteli tasuvust. 20 ruuduse vb ka 25 ruutu toa peale jagatakse välja 7 voodit, neist igaüks maksab toa eest 179 dollarit. Kokku makstakse ühe toa eest 1253 dollarit nädalas ja 5012 $ kuus. See on metsik. Isegi lukshotellid ei teeni nii suurt kasumit ühe toa pealt. Elamistingimused ja toa hügieen sealjuures on alla igasugust arvestust. Röögatu ebaõigulus. Bussitäie inimeste tööle sõidutamine (30se bussiga) tähendab hostelile päevas 180$ tulu. Viiepäevase töönädala jooksul aga 900$. Sõidu pikkus
on maksimum 15 -30 minutit ja nädalaga teenitakse 9000 eeku lihtsalt väikeste otsade eest. Busse on mitu. Välimuse järgi ütleks et maksavad vähem kui 3000$ Kuigi bussid on erinevas suuruses pole tõenäoliselt tasuvus kehvem.

Et asi kindlam oleks on hostelil ka tingimused. See tähendab peamiselt seda, et sind võidakse ilma ettemaktud raha tagasi maksmata suvalisel hetkel tänavale visata. Näiteks tööle mitteilmumine tähendab kohest väljaviskamist (seega on kohustus tööl käia mitte, et kui soov siis käid. Üldiselt ei arvstatagi olukorraga,
et sa hostelisse lihtsalt elama tuled). Võõra alkoholi (mitte hosteli baarist ostetud) leidmine tähendab kohest välja viskamist. Öörahu rikkumine tähendab kohest välja visakmist. Ühesõnaga vajadusel leitakse ka põhjus sinu väljaviskamiseks. Põhimõtteliselt ei vastuta hostel sealjuure mittemillegi eest.

Muigele ajab iroonia asja juures on see, et hostel kus mina hetkel peatun kannab nime Cellblock – eesti keeles vangla või vangikong. Nimi tuleneb vist sellest, et kunagi asus siin politsei jaoskond ja arestimaja. Vangla, vabatahtlik, aga vangla on hostel siiani…

Seega tuleb olla kavalam. Kohe algul tuleks alustada rehepaplusega ja mõelda välja võimalikult palju viise kuidas Hostelile tünga teha 🙂 Mina olen näiteks erinevatel põhjustel viilinud Job manageri deposiidi maksmisest. Ma ei ole siin eal kuu aega, seega oleks ma selle raha maksmisel kohe sellest ilma. Tööl
püsimiseks seletasin neile,et jään siia vähemalt jaanuarini. Tegelt pakin pakid miskil ajal kokku ja kavatsen ennast välja regada ja tahaks ka transpordi kulud maksmata jätta. Üldiselt tundub vältimatu samm lähitulevikus endale transport leida. Kas auto või tsikkel. Autoga saaks ka üle riigi rännata aga tsikkel oleks lihtsalt jumalik. Rohkem tuleb liikuda sisemaale kuhu keegi vabatahtlikult ei läheks, et teenida suuremaid summasid ja maksta vähem ära elamiseks.

Üks idee on minna viinamarja-istandusse tööle. Need asuvad sisemaal. Sain tuttavaks tüüpidega kes liikusid st. Georgi suuna ja andisd ühe numbri. Helistan ja uurin tingimusi. Teine võimalus on Bowen kus peaks praegu saama mangosid korjata. Tomato business kui vangistamine ei ole kindlasti see milleks ma siia tulin

PS. Paar päeva tagasi nägin esimest metsikut ja suurt kängut. (järgmisel päeval juba mitmeid) Meie tööruumide taga mandariinipuude vahel kalpsas neid seal mitu aga siis kui mina vaatama läksin oli ainult üks alles jäänud. Väga kaugel oli ka ikkagi. Nad ei karda üldse aga mina liiga lähedale minna ei tahtnud. Mina tea mis mõtted tal peas on ja vb on ka bäckpäkkeritest kõrini juba 🙂

PPS! Cellblock arvas mind täna jälle töölistist välja seega passin jälle täiesti niisama ja ei teeni midagi! Ootan põnevusega homset!