Kuala Lumpur – segades s…a saiaga

20 11 2009

Ega sest midagi head ju tulla ei saa või siiski? Poole rohkem saia või hoopis …
Umbes selline tunne jäi minul Kuala Lumpurit külastades. Ausalt, minu linnas veedetud aeg oli napp aga sellegipoolest nägin ära linna visiitkaardi: kokku ligi 600 000 tonni kaaluva ja päikse käes roostevabast terasest ja klaasist kiiskava Petronas Towersi.* Nii mõnegi muu asja nägin ka ära. Kõigil KL-is peatuvatele või sealt läbi sõitvatele turistidele soovitan tornide asemel minna hiinalinna „Reggae baari“ kus võib õhtuti keeda tõeline elu. Meie olime seal hilisel pärastlõunal. Lisaks leiab sealt odavama elamise ka.

Just soovitatu esindab seda enamust räpasesest ja haisvast tüüpilisest Aasia suurlinnast. Kuala Lumpuri tegelikust palgest. Kuigi käputäis kohalikke mahub ka südalinna ultramodernsesse piirkonda kontoritööle tundub enamus raha kogutavat hoopis keerulisema ja raskema tööga. Maal võiks elu seega veel hullem olla. Sinna paraku ei jõudnud. See oleks olnud huvitav.

Räuskavad inimesed on kõikjal – tänavatel, bussijaamades, poodides ja kus iganes veel täiesti tavaline nähtus. Vastikult üksluine ja ära tüütav nähtus. Rehepapi mentaliteet on tugav ja sestap üritatakse orjameelsetelt kummardada ja kiita ning valge inimese rahakotti iga sammul tühjemaks pigistada. Ausalat ja autult.

Küsimus, et kas ka meiega? Ikka, ikka ja vähemalt kaks korda seda viimast. Esiteks müüdi meile ühel Kuala Lumpuri „restoranitänaval“ keskmiseid nuudeleid umbes peaaegu ligilähedaselt Eesti hinnale. Räige ülekohus millest alles järgmine päev aru saime.

Kainestavale arusaamisele järgnes uus saun. Nimelt oli vaja lennujaama jõuda. Bussijuht müüs pileti ja kõik oleks justkui korras aga kui hakkasime bussi peale minema kästi istuda. Ei, mitte bussi. Kell sai 6 ja meie arvatav buss sõitis välja. Meie passisime bussijaamas ja tüüp endale küsimusi esitada ei lubanud. Lennuaeg Brisbane´i poole aga lähenes kiiruga. Olime kohalejõudmise arvestanud üsna optimistlikult. Kuigi olime arvestanud stardiga kell kuus, et seitsmeks lennujaama jõuda, oli selleks ajaks meie üllatuseks meid bussist välja tõstetud ja ootasime teist bussi kuhu meie ja mõned õnnetud reisijad maha tõsteti. Buss ei tulnud. Kell oli juba 19.10 ja lennuaeg lähenes, tädi ütles, et lennujaama on bussiga 2 tunni tee. Takso maksis 90 MYR-i, mis tundus liiga kallis. Pinge kasvas sest lennuni oli jäänud ainult kaks tundi ja mõned minutid. Lõpuks jõudsime küll lennujaama, kuid olime ühed viimased, kes pagasi lennukile ära andsid. Puudu ei jäänud palju, et KL-i jäädagi…

Reistarkusena tahaksin öelda, et mööda liikuvat treppi ei tasuks vastu selle liikumissuunda ülesse joosta. Isegi kui need on Petronas Towersi trepid Targad aga pidavat teistelt õppust võtma. Pragu olen oma varbakese sidemesse sidunud ja loodan, et täna vahele jäätud suplus Tweed Headsi rannal saab homme teoks. Üldiselt ravitsen seda juba miski antiseptikuga.
.
*tuleb mainida, et tegemist oli ka erialaselt väga hariva võimalusega. Retkedele on tekitatud kunstlik defitsiit. Torni pääseb küll tasuta aga see-eest tuleb taluda 8 minutit kõige igavamat õlifirma korporatiivset bullahit´i.

Advertisements

Toimingud

Information




%d bloggers like this: