Kõik saladused on räägitud

21 10 2009

Noniii, lugege siis nüüd ka kõik teised kes veel mingil põhjusel ei tea, et ma Austraaliasse lähen. See ei ole enam saladus –fakt hoopis!

Mõnda aega on olnud õhus plaan, et nüüd lähen ära puhkama. Ei mitte puhkama nagu kõrvu pea alla panema või viimsele teekonnale, vaid ikka nii, et elu pulbitseb soontes ja pea on seiklustest uimane.
Hoopis vähem aega olen selle plaani nimel juba tõsist tööd teinud ja otsi kokku sidunud sest tõesti-tõesti nüüd ongi minek. Mõned päevad vähem kui kuu aja pärast maandun Londonis ja siis Malaisias ja siis Austraalias Brisbane lähedal eeslinnas. Terve 18nda novembri kuupäeva muudkui lendan. Oi krt, siit võib tulla palju juttu aga valmistuge ka selleks, et tuleb ainult nuttu. (Ja sms-sõnumeid et saatke rahakaarte, et teie kallis sõber saaks osta 1 dollarilisi sõõrikuid kuskilt kohalikust säästukast „Coles“) Saate aru -väike hirm ja ärevus on!?

Sellise lennukiga varsti-varsti...

No esialgu tuleb kindlasti nuttu. No vähemalt ma oleks meelitatud kui mõni kena tütarlaps pisara poetaks. Mehed teie katsuge lihtsalt süda kõvaks teha, lihtsalt imelik oleks ju? Vaat kui imelik – kena tütarlapse muudab läikiv kristallselge pisar justkui armsaks ja hellaks aga mehepoja …. Seeselleks, pealegi olen teinud ju kõik selleks, et mul poleks selliseid nutuseid nägusid saatma tulemas… Nii üht-kui teistpidi. Kõik sidemed mind Eestis hoidvate tegevustega olen ka läbi lõiganud.

Töö juures on nüüd siis nii, et uskumatul kombel lootusetult optimistlikult suhtuvad kõik minu minekusse. Ise ma küll ootasin, et vähemalt üks heatahtlik-parastav naer tuleb ikka ka aga ei midagi. Äkki keegi naerab selja taga? Ei usu, seal ei ole selliseid inimesi, lahe seltskond kellega võiks luurele minna küll… paraku, järgmine kord. Seekord siis juba kuskile teise A –tähega mandri poole. Viimase kahe aasta jooksul olen Hilli seltskonnalt õppinud palju ja näinud, et lisaks tippasemel PR-le osatakse seal ka tipptasemel khmm…vabal ajal…olla! Vivat! Aga ega ma pole ju ainult tööl käinud….

Teine seltskond ootas pikalt kuidas ma oma minemise teatavaks teen, teadgi. Jaa, eks see hirmutas mind ennastki. Sai ka sellega ühele poole ja minu tipprahvatantsija karjäär on vähemalt selleks hooajaks kui mitte igaveseks läbi. (Õllekõhtu see loodetavasti siiski ei tähenda) Sellest on kahju, mis salata. Sellel aastal olen ennast Kuljuses väga koduselt tundma hakanud. Eriti peale Itaalia reisi, kus mõni inimene sai eriti lähedaseks ja teised ei jäänud mitte väga palju kaugemale. Peaks miski rahvatantsu DVD Austraaliasse tarima, et meenutada ilusaid aega? Samas saab selle ju maha ka müüa ja hädavajalikku sööki osta kui ikka puhta PUPU käes on… Samas pidi vist seal ka miskeid linnaküülikuid ringi jooksma tänavatele seega päris nälga vast ei jää.

Ehk nüüd on siis sedapsi, et kõik kellel peaks minu minekuga midagi tegemist olema peaks sellest juba teadma ja on saanud oma reaktsiooni nähtavale tuua. Pole enam kellegi ees saladust, et lähen. Ja see on hea, see on mõnus tunne. Tegelt oleks pidanud võib-olla varemgi rääkima aga no ei saanud, ei tahtnud.

Muide, ma ei lähe mitte üksi. Mis koha peal saama hakkab, selgubki koha peal aga üks väärt vandersell on minuga igatahes veel kaasas.

Advertisements

Toimingud

Information




%d bloggers like this: