Udeva mees läks maailma avastama

Ring on täis!

Kaarel — Thu, 02 Sep 2010 06:18:23 +0000

Blogi on jäänud unarusse. Usutavasti olete seda märganud! Tõenäoliselt ei juhtu te enam isegi seda postitust lugema sest harjumus sellel lehel käia ja lugemismaterjali otsida on ammu kadunud. Õigusega. Juba peaaegu kolm kuud ei ole sellele lehele enam mitte midagi lisandunud sest olen olnud kodumaa suvest viimast võtmas. Ja milline suvi see oli! Tänu sõpradele ja soojale ilmale.

Vahepeal on mulle endalegi mõnevõrra ootamatult saanud minust jälle täiesti tavaline tööinimene. Kaheksaks kontorisse ja viieks koju. Seda kõike Saku Õlletehases. Ka minu uus kodu on töökohale lähedal, Sakus. Olen selle üle väga õnnelik. Saku on elukohana väga mõnus. See sobib mulle. Erinevalt Tallinnast. Samas on see saadanalinn siiski piisavalt lähedal, et kõike postiivset seal nautida/tarbida. : )
Kuigi kõik on suundumas vanasse rööpasse saab ees ootama ka üks suur muudatus, mis on palju rohkem kui ainult üks muudatus. Tõenäoliselt ikka saab ees ootama. Minu hobide hulgast lahkub palju aastaid esikohal trooninud rahvatants. Eks ta jääb mulle kalliks ja käin tantsu kindlasti palju vaatamas ja sõbrad rahvatantsijad tuletavad mulle ka seda kõike meelde aga minu jaoks on see siiski juba minevik. Kui just väikses Koeru rühmas mõnda kergemat jalapööret ei teeks, et tantsupeole pääseda. Mine tea.
Juba on silmapiiril terendamas uued tegemised. Mõned on juba tehtudki. Paljud mis siiamaani on jäänud kõrvale just seetõttu, et PRIORITEEDID on paigas olnud. Aga, krt, kui ma kolmapäeval teisiti otsustan siis unustage see lõik palun kiiresti ära

Blogi oli minu jaoks väga hea näpuharjutus ja hoidis kirjutamisoskuse tervana. Selle populaarsus ehmatas mind blogimise alguses täitsa ära. Kui ma ise arvasin optimistlikult, et reisiseikluste vastu tuntakse huvi umbes 15-20 korda päevas siis see number ületati kohe alguses suure kuhajaga mitu-mitu korda ja lugejate arv ei vähenenud enne kui loobusin uusi sissekandeid tegemast. Seega juunis.
Arvasin, et kirjutan sõpradele ja lähedastele, kes üle paari päeva ennast minu tegemistega kursis hoiaksid aga tegelikkus oli teine. See omakorda tähendas, et pean kirjutatut rohkem läbi mõtlema sest kunagi ei tea kuidas liigne avameelsus tulevikus kätte võib maksta. Igatahes leidsin WordPressi Eesti edetabelist enda blogi mitu korda esikümnes.

Olen õnnelik, et selle seikluse ette võtsin ja nüüd on korralik kogemus elupagasisse lisada. See reis avardas minu silmaringi ja andis aega nii mõnedki mõtted sirgemaks mõelda. Eks vaatame kas suudan oma kaugel tehtud järelduste järgi ka elu seada. Elu läheb edasi ja mina koos sellega.

Suur aitäh tahaksin öelda oma kõigile lugejatele, kommenteerijatele ja sõpradele, kes tegid mu naastes Eestimaa lühikese suve sama põnevaks või põnevamakski kui oli olnud minu igikestev Austraalia suvi. Aitäh! Kusjuures oled jõudnud mõelda, et Austraaliast naasmise peo peaks ka miski hetk ära tegema. Ehk leian varsti sellekski oma aja.

Austraalia seiklus on nüüd läbi aga see oligi võib-olla ettevalmistus millekski veel suuremaks… Pidu läheb edasi! Uued ja eksootilisemad reisimõtted mõlguvad juba meeles ja ootavad ellu viimiseks õiget aega!

Welcome to Estonia!

Kaarel — Thu, 17 Jun 2010 22:03:34 +0000

See väike asi ka, et teisipäevaõhtul jõudsin tagasi Eestisse. Nüüd katsun ravida nohu ja aklimatiseeruda. Kohanemine käib täie hooga. Homme proovin Kuljuse suvepäevade nimelist teraapiat. Ootused on kõrged!

PS! Üks tänu vajab tänamist. Aitäh armsale päkapikule, kes mind lennujaama jõudes lohakile ei jätnud vaid kohe õhtuse meelelahutuse programmi eest hoolitses. Kumardus ja kallistus!

Hurtsikud pilvelõhkujate taustal

Kaarel — Thu, 17 Jun 2010 16:29:23 +0000

Või vastupidi. Selline on Indoneesia pealinn Jakarta. Saabusin Jakartasse keskpäevaks. Natuke aega võttis, et leida võimalus kesklinna jõudmiseks kuid üsna varsti olin kohal. Mis edasi.
Juba pikemat aega olen endale lubanud, et reisima minnes teen korralikumat eeltööd. Bali puhul ma suutsingi asjad endale varakult selgeks teha aga Jakarta oli nagu tavaliselt pea ees öösse sööstmine. Esimene jalutuskäik hirmutas mu päris ära. Hiiglaslik linn täis suuri betoonmaju ja tilluke mina nende kõrval. Mul pole isegi linna kaarti ja ma ei oska siin kuskile minna ega midagi teha. Üsna õõvastav ja hirmutav tunne. Pean siin vastu pidama tervelt kolm päeva. Jalutasin sihitult linnas ringi ja mõtlesin mis edasi saab. Vähemalt olin ma leidnud kino ja suure poe (kujutate ette 7 korrust ja kõik täis riideid ) Kui muud välja ei mõtle saan vähemalt kinno minna.
Väsinult lonkisin tagasi koju ja tegin pika lõunauinaku. Õhtul uuesti silmi avades ei teadnud enam mida teha sest esimene kogemus oli… ehmatav. Siiski õhtul natuke teisele poole jalutades oli pilt rahustavam. Kohvikud, baarid, söögikohad ja suur hulk inimesi andis mõista, et ma pole päris eksinud. Olin rahulik aga mitte väga õnnelik, et ikkagi Jakartasse olin tulnud. Kõhutunne ütles juba varem, et tegemist on tavalise suurlinnaga kus mul hakkab igav.
Teine päev oli alanud. Kõht täis ja otsustasin linnaga lähemat tutvust teha. Abiks oli V. Antud Lonely Planet PDF mis soovitas seiklema minna Hollandlaste ehitatud Jakarta vanalinna Bataviasse. Tahtsin rongi peale minna. Tee peal kohtusin ühe tüübiga kes mind oli nõus lahkelt rongijaama juhatama. Küsisin küll ainult tänava nime. Krt jälle, mõtlesin, mingi tüüp üritab raha teenida. Sellest algas terve päeva kestev lõbus vägikaikavedu.
Kui keegi sulle Indoneesias tänavalt ligi astub ja tahab lihtsalt teed näidata peaksid kõik alarmid tööle hakkama ja tuleks viisakalt sellest keelduda. Mul hakkasid alarmid tööle aga ma ei saatnud teda ära. Kuna tüüp oli kinnitanud, et ta minultt raha ei taha ja talle lihtsalt meeldib ringi hängida ja keelt harjutada siis teadsin, et täpselt tema sõnade järgi käitungi. Tulgu mis tuleb raha ta minu käest ei saa. Kuigi ta seda hiljem raudselt nõudma hakkab.
Esiteks jalutasime Batavia väljakule ja käisime „Batavia kohvikus” mille interjöör oli täpselt selline nagu 50-60ndatel. Mitte midagi ei olnud muutunud. Seintel olid pildid kuulsustest kes seda kohta olid külastanud. Biitlid, Kenndey jne. Kõikjal olid fotod. Baarilett oli üle löödud veisenahkadega ja … täitsa ajaränduri tunne tuli peale. Lisaks leidsin seinalt põnevaid BMW mootorrataste reklaame, millest üks kuulutas, et tegemist on maailma kiireima mootorrattaga.
Edasi liikusime sadamasse, mille kaudu Hollandlased olid kunagi tohutuid varandusi kogunud ja ürte ühele ja teisele poole müünud. Ka peale teist maailmasõda ei tahtnud Holland oma kolooniat käest ära anda kuid ajad olid muutunud. Võeti väevõimuga neilt koloonia ära.
Kogu selle teekonna juhtis mind loomulikult sõber, kes oli jõudnud veelkord kinnitada, et ta minu käest ikkagi kindlasti raha ei taha.
Vanalinnast liikusime edasi Jakarta kalaturule, mis oli vaatamisväärsus. Sõber tegi ettepaneku osta kala ja ümber nurga söögikohas lasta need ära küpsetada. Olin plaaniga päri. Kalad olid ilusad ja maitsvad. Söögikohas toodi lauale küpsetatud kalad ja ootamatult ka õlled. Enne kui reageeridag jõudsin olin sõber need juba lahti korkinud. Hiljm arvet nähes teadsin, et seis on 1:0 sõbra kasuks. Arve maksin loomulikult mina. Oli mind osavalt orki tõmmanud.
Pidin olukorra kuidagi viigistama. Otsustasin, et selle eest saab ta mind veel palju ja erinevatesse kohtadesse juhatama. Vägikaikavedu oli täies tuurides.
Kalaturult tagasi linna poole liikudes pakkusin ma välja, et võiks uuesti Batavia väljakule minna sest ma tahaks rohkem ümbruskaudseid hooneid uurida jne. Oligi justkui nõud. Võtsime kaks transpordivahendit ja liikuime kuskile poole. Minul oli suunataju juba rongijaamast alates kadunud. Järsku hüüab tüüp, et nüüd oleme vist kohal. Et krt näed siin on nii palav aga nüüd saame konditsioneeri alla. Mismõttes? Ma ei saanud kuni selle hetkeni midagi aru kuni ta mingi kõrtsi nuksele viitas. „Oot-oot-oot… kle me pidime ju platsi peale uudistama minema mitte baari jooma?” sesi oli sealmaal, et teine värav minu kahjuks oli väga lähedal aga siis ta leebus ja ütles et ei saanud minust aru. Teadagi. Jalutasimegi nüüd enne tee peal olevasse hiinalinna. Tema konditsioneer ja loodetud külm õlu jäi ära. Seis oli minu jaoks viigis 1:1. Hiinalinnas vaatasime kohalikku templit ja lõpuks jõudsime platsile. Kuna olime pikalt käinud istusime maha puhakma. Aeg skoori muuta.
Tüüp alustab „…tead sa oled ikka nii paljudesse kohtadesse tahtnud jalutada, et ma olen sulle ikka nüüd rohkem giidi kui sõbra eest olnud ja noh ja sa ikka võiksid mulle tip´i visata!” Mina siiralt vastu, et: „Aga kas me siis ei olegi siis sõbrad, et sina juhatad mulle teed praegu ja mina siis kui sa Eestisse tuled?” Ta oli mitmed korrad lubanud Eestisse tulla ja siis ikka 500 dollarit päevas laiaks lüüa koos minuga. Oli näha et sõber vastu tahtmist kinnitas, et oleme ikka sõbrad ja ta niisama jutu jätkuks… 1:2 minu kasuks.
Samal ajal ikka oma teistest sõpradest rääkides kes talle kõik ikka 50 dollarit ja umbes nii meelehead jätnud. Lõpuks ta nägi, et minust väga asja ei ole ja kuna oli juba õhtupoolne aeg jalutasime rongijaama.
Sõber otsustas, et ostab ise piletid aga seekord võiks tagasi minna kallima rongiga. Seega tuleks mul välja käia 20 000 ruupiat. Läksime rongi peale aga siis tabasin ära, et sain jälle tünga. Ta oli ostnud odavamad rongi piletid mis maksid kokku 2000 ruupait. (olin ca 20 krooniga pügada saanud. Seis 2:2 viigis jälle. Kuna ta oli mind tõesti igale poole juhatnaud ei tahtnud ma sellest lärmi tegema hakata. Mõtlesin, et neelan alla.
Jüudnud kohta kus meie teed pidid lahku minema hakkas tüüp jälle uurima, et kuidas selle meeleheaga nüüd ikkagi on. Mina ütlesin, et ausalt mul on ruupaid tänu sinule veedetud päevaga otsas ja ise sa lubasid mult mitte raha küsida. Tüüp ei tahtnud sugugi alla anda. Pakkus et lähedal on ATM ja saaksin sealt raha. Siit sai minu annatud otsa ja uurisin miks ta meile odavamad rongipiletid ostis. See teema ei olnud talle meelepärane ja mina kõndisin lihtsalt minema. Oli tore päev.
Hoolimata kõigest mina tundsin ja tunnen, et käistusin temaga õiglaselt. Arvestades lõunasööki ja kerget meelehead mille ta ise võttis oli päev ka tema jaoks korda läinud.

Mere mitu nägu

Kaarel — Fri, 11 Jun 2010 16:42:07 +0000

Viimane päev Balil andis rohkelt mõtteainet ja võimaluse kirjutada teemast millest ma olen niisama mõelnud juba pikka aega. Meri. Sellest kui igav ja väsitav oli minu reis Candidasa nimelisest linnast tagasi Kutasse ma ei hakka kurtmagi.
Ühesõnaga oli mul viimaseks päevaks Balil masterplan proovida teist korda surfamist. Kuigi olin juba kell üks valmis, et lained püüdma minna oli merel tsipa teised plaanid. Lained olid täpselt sellised, et surfamise plaan oli rikutud. Siiski õhtul umbes nelja-viie aegu läksin ikkagi merele sest olukord oli natuke paranenud. Lühidalt kokku võttes: teine kord ei olnud sugugi lihtsam kui esimene. Samas olin seekord võtnud väiksema laua kui eelmine kord ja oli lihtsam lainetes manööverdada. Võib-olla just see tegigi selle raskeks sest laud käis mulle natuke üle jõu. Aga vapralt proovisin ma lainele saada ja oma kahe tunni jooksul vast paar korda peaaegu sain kah. Päeva õpetlik osa algab selle hetkega kui otsustasin, et tänaseks aitab.
Ootamatult oli meri mind alguskohast päris kaugele (paralleelselt rannikuga) ära kandnud. Kuna surfilaud on vajadusel nagu väike paat otsustasin, et liigun tagasi kohta kus alustasin ja annan laua ära. See, et meri sind paralleelselt rannikuga ühele või teisele poole vedib on täitsa tavaline ja sellega tuleb lihtsalt arvestada.
Vahepeal oli meri natuke hoogu läinud. Oli tegu, et lauaga mitte laine murdumiskohta sattuda ja tükk tegemist, et mitte „trumlisse” sattuda.Täpselt nii tundub kui laine sind lauaga vastavalt enda tahtele keerutama kukub.Minu kogemused surfamisest ei olnud sellistele lainetele vastavad. See oli juba veidi ohtlik. Täitsa saamatu tunne kohe. Vahel tuleb lihtsalt arvestada suure kopsumahuga ja loota, et sa tead millises suunas on päästev pinnas, et laine möödudes õhku ahmata. Lisaks paralleelhoovusele oli järsku tekkinud tugev tõmme kaldast eemale ja vetelpääste vilistas kõik ujujad kaldale. Enamasti turistid seda muidugi millekski ei pea.
Isegi surfilaua peal taipasin, et kaldale sõudmine saab olema mõnevõrra rohkem aega nõudev kui tavaliselt aga aga ei midagi hullu.
Minu ehmatuseks märkasin minu lähedal poissi kes tagasihoidlikult hüüdis „Help, please help!” Tegemist oli umbes 10 aastase poisiga, kes oli ootamatult saanud tundma mere tujukust ja teadmata vetelpäästjate vilet karta oli (ava)merele uhutud. See ehmatas mind päris ära sest läheduses polnud mitte kedagi peale minu ja päästva rannanani oli paras tükk maad. Umbes paar minutit kulus mul, et lauga hirmunud lapseni jõuda. Ta krabas lauast ja ei lasknud sellest enam kordagi lahti. Ta oli nii hirmunud, et ei teadnud kas nutta või naerda ja tantis ainult kaldale. Samas sattusime pidevalt suurte lainete meelevalda, mis mind, lauda ja poissi korralikult raputas ja keerutas. Vastu hoovust kahe inimesega ühel laual ei olnud ka kerge. Korra kadus poiss isegi laua küljest ära aga õnneks tuli peanupp uuesti veel peale ja korjasin ta lauale.
Põlvesügavusse vette jõudes jooksis poiss isa juurde kes hõikas mulle tänulikult „Thank you!” Näitasin pöidlaga, et kõik on OK. Samas hakkas selja taga karjuma, üks Indoneesia väike poiss kes samuti oli avastanud, et jalad ei ulata enam põhja ja hoovus viib ta rannast eemale. Tema päästmine oli mõnevõrra lihtsam sest olime juba peaaegu kaldas ja minu jalad olid kogu aeg põhjas. Isegi jalad tugevalt põhjas on hoovuse vastu päris raske kõndida, rääkimata selle vastu ujumisest. Erinevus nende kahe poisi vahel oli, et kuigi mõlemad olid merele kantud, siis turistist poiss oli kaugele merele kantud ja ikkagi karjus ainult tagasihoidlikult appi. „Karjus” on tegelikult liialdus. Talle polnud vist kunagi räägitud kui ohtlik on hoovusesse sattumine. Indoneesia poiss aga tabas kohe ära, et häda on majas ja tegi juba algul päris kõva kära sest ta teadis, et hiljem kärama hakata on juba hilja sest nii kaugel ei ole just liiga palju inimesi kes sind kuulevad..
Ikkagi ei saa ma aru miks need lapsed vetelpääste vilet ja randa löödud punast lippu vältisid. Miks isa ei märganud oma poja nii kaugele merele triivimist enne kui ma juba temaga tagasi rannas olin. Ma saan aru, et mulle rahuliku läänemere kodanikuna oleks sellised asjad uued aga… Aga võib-olla olid ka nemad kuskilt Euroopa järve äärest. Igatahes soovitaksin sellel poisil häält treenida.
***
Meri on tujukas ja meri on ohtlik. Kui merd mitte tunda võib ennast kergelt ohtu seada ja elu sinna jätta. Igasugu elukad, hoovused, lained ja mis kõik veel. Kuigi ma prakiliselt elasin vahepeal merel ei tea ma ikkagi veel natukestki nii palju kui võiksin merest teada. Ainuke mida ma praegu kindlalt tean on, et austan merd ja mulle meeldib merel ja mere ääres. Hommikul lainete mühamise peale rannas ärgata või hoopis varajast päiksetõusu ookeani kohal jälgida. Ma tean, et meri on tujukas ja ohtlik.

PS! Merel töötades oli vahel väga huvitav jälgida kui kiiresti meri muutus. Rahulikust möllavate laineteni kulus ainult minuteid. Meri vahetas ka värvi minutitega. Helerohelisest ühel pool paati violetseks ja hirmuäratavalt potisiniseks teisel pool paati. Tumesinisest hommikul punakaks või täitsa kollaseks päiksetõusu ajal. Mere värvide ja meeleolude mäng on midagi mida nähes oled lihtsalt võlutud. Niikaua kui need sulle ohtlikuks ei saa.

Väiksed asjad

Kaarel — Wed, 09 Jun 2010 07:08:19 +0000

Väiksed asjad on need mis loovad muljet ja lähevad korda. Loovad huvitava kogemuse ja põneva reisi. Igas uues kohas on selliseid väikseid asju mis panevad muigama ja kulmu kergitama. Vahel tekitavad mõnusat äratundmise rõõmu. Vahel teevad tuju pahaks ja vahel ei märkagi midagi mis oleks märkamist väärt. Asju peaks oskama märgata. Siin on minu nimekiri väikestest asjadest.
Väiksed asjad Bali saarel on väiksed lapsed kes üritavad sind igal juhul teretada ja paremal juhul plaksu lüüa. Kuskilt täiesti ootamatult kargab välja terve kari paljajalgseid, kisendavaid lapsi kes tahavad sind tervitada. Nagu oleksin keegi kuulsus või midagi. Vahel tuleb olla ettevaatlik sest need väiksed lapsed teevad nii korraliku plaksu, et järgmist enam ei tahagi.
Paljajalgsete lastega tuleb mul meelde üks väike seik enda üleeilsest päevast kus ma ootamatult paljajalgseks turistiks jäin. Lugu lühidalt selline, et läksin mina snorgeldama. Jätsin oma asjad lähedalasuvasse baari aga kuna tegemist ei olnud just liivarannaga siis jalutasin plätudega 20 meetrit rannale lähemale. Niikaua kui ma värvilisi kalu ja uppunud jaapani laeva vrakki otsisin otsustas keegi, et olen teinud väga hea plätuvaliku. Rannale tagasi jõudes oli plats puhus. Krt!?! Kes seda nüüd tegi? Natuke järele mõelnud muigasin asja üle. Aga see ei muutnud asjaolu, et pidin päeva jätkama paljajalgsena. Kuigi kohalikud baarist üritasid mu plätusid leida pidin leppima seletusega, et mu plätud võisid kaasa võtta jaapani turistid, kes grupiga seal lähedal aega viitsid. Ainuke mida selle kõige juures kahetsen, et just nädalake varem olin plätud korralikult puhtaks küürinud. Milline ajaraisk Seiklesin järgmised pool päeva paljajalu ja päeva teises pooles omandasin ca 28 krooni eest parimat Indoneesia kvaliteeeti esindavad plätud. Muidu ei lastud templisse. Pealegi ei ole Eestis nagunii plätusid vist vaja, pigem villasokke?
Siin saarel müüakse Coke´i ja Sprite´i sellistes klaaspudelites nagu meil Eestis…. kui aasta oli umbes 1995. Kuidagi mõnusam on seda jooki klaaspudelist maitsta. Miks meie kodune koka plastis välja müüakse?
Kunagi ammu oli vist mu onul üks kass kellel oli lühem saba. Mitte sünni poolest Minu mälu järgi olla ta vist oma saba kaotanud võitluses muruniidukiga või midagi sellist. Igatahes sai hiljem nalja teha, et hea kass talvel ei lase külma sisse kui kiirelt tuppa lipsab. See lugu tuli meelde kui ma Gili saartel nägin kõigil kassidel lühikest saba. Huvitav, neil ei ole ju külma ilma. Muruniidukeid ka ei märganud. Miks siis kõikidel Gili saarte kassidel sabad lühikeseks tehtud on? Seda ei saa ma vist niipea teada. Võib-olla, et mitte sooja tuppa lasta?
Kui reisida ringi otsides võimalikult odavaid hotelle juhtub Indoneesias kümnel juhul üheksast hotelli kus avastad, et WC-paber ei olnud hinna sees. Mille kuradi pärast just sellelt kokku hoitakse ma aru ei saa. Me vist kõik oleme kogenud millal see pisike detail, et WC-paber on otsas või üldse puudub meile tavaliselt teatavaks saab. Teine asi on see, et need samad hotellid ei paku tavaliselt ka sooja vett. Ükskord aga sain sellise hotelli kus justkui lubati sooja vett. Esimene kord oligi soe vesi. Teine kord aga jääkülm. Kokku jäi soojade ja külmade pesukordade suhe külma vee kasuks püsima kuus kolmele. Teistes külma vee hotellides on külm vesi palju mõnusalt soojem. Pigem eelistaks ühtlaselt jahedat kui äärmusest äärmusesse kõikuvat temparatuuri.
Aga inimesed on lahked. Lapsed kellest ma juba kaks lauset kirjutasin on tavaliselt üsna kasutud kui midagi vaja on. Aga samas täiskasvanud, ükskõik kui umbkeelsed, üritavad sind igal juhul aidata. Mind on aidatud enamasti suuna näitamisega. Olukorras kus kohaviitasid on kaootliselt või tavaliselt puuduvad nad üldse on kohalike käest suuna küsimine palju efektiivsem ja saab kiiremini kohale. Olen avastanud, et kaart on siin üsna kasutu paber…
Siiamaani ei saa ka päris täpselt aru bensiinijaamade paiknemise loogikast. Seepärast juhtubki, et vahel tuleb tankida poolametlikest bensukatest. Mis on poolametlikud? Need, mu sõbrad, on kohalikud külamehed kes oma poodide juures Absolut Vodka või Coca-Cola pudelist liitri või kahe kaupa bensu müüvad. Alguses tegi see hirmsasti nalja aga nüüd olen sellega ära harjunud. Ühe korra hädas isegi seda teenust kasutanud.
Kui euroopas arvatakse, et roller on reeglina ühe inimese sõiduk. Väike auto kahe inimese sõiduk ja auto suurusest alates Toyata Land Cruiser on sobilik perekonna vedamiseks siis Indoneesias on see loogika pea peale pööratud. Olen oma silmaga rolleri peal näinud vähemalt viie kui mitte kuueliikmelist perekonda. Mis mind eriti hämmastas, et rolleri tagaistmel on kolmeliikmelise perekonna pesamunal võimalik teha kerge lõunauinak. Minu jaoks midagi müstilist. Lisaks võib rolleri peale paigutada umbes 3000 muna või pool keskmise maja ehitusmaterjalidest.
Millises riigis osutuks veel võimalikuks, et vähem kui 25 meetrise vahega paiknevad (näiliselt) sõbralikult ja rahulikult kõrvuti mošee ja ristiusu kirik? Hinduistlikest templitest iga nurga peal rääkimatagi.